3-25-2938/60 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2938

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlused anda luba Q.V

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks ja tema

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Tallinna Halduskohtu 8. septembri 2025. a, 4.

novembri 2025. a ja 3. märtsi 2026. a määrused

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet,

esindajad Triin Tähtla ja Kristiina Lõbus

Puudutatud isik – Q.V,

esindaja v.adv Andrei Matvejev

Menetluse alus ringkonnakohtus

Q.V määruskaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Q.V 23. septembri 2025. a määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 8. septembri 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-2938 resolutsiooni

punkt 1 muutmata.

2. Võtta menetlusse Q.V 16. novembri 2025. a määruskaebus Tallinna Halduskohtu

4. novembri 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-2938 resolutsiooni punkti 1 peale.

3. Jätta Q.V 16. novembri 2025. a määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 4. novembri 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-2938 resolutsiooni

punkt 1 muutmata.

4. Võtta menetlusse Q.V 18. märtsi 2026. a määruskaebus Tallinna Halduskohtu 3.

märtsi 2026. a määruse haldusasjas nr 3-25-2938 resolutsiooni punkti 1 peale.

5. Jätta Q.V 18. märtsi 2026. a määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

3. märtsi 2026. a määruse haldusasjas nr 3-25-2938 resolutsiooni punkt 1

muutmata.

6. Lõpetada Q.V-le riigi õigusabi andmine haldusasjas nr 3-25-2938.

7. Lõpetada Q.V-le menetlusabi andmine kohtulahendite tõlkimiseks haldusasjas nr

3-25-2938.

8. Määruse avaldamisel asendada Q.V ja X nimed ja sünniajad tähemärgiga.

3-25-2938

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5; RÕS § 15 lg 8).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 22.06.2025 Tallinna Lennujaamas kinni isiku,

kes soovis Eestist lahkuda Iirimaale ning tuvastati tema enda ütluste ja võltsitud Itaalia

kodaniku passi alusel kui Liibanonist pärit X (sünd. XX.XX.XXXX). PPA tuvastas, et isik on

tegelikult Maroko Vabariigi kodanik Q.V (sünd. XX.XX.XXXX), kellele Soome on teinud

02.12.2022 lahkumisettekirjutuse, mille peale esitatud kaebus jäi Soomes 26.11.2024

kohtuotsusega rahuldamata. Isik esitas 22.06.2025 rahvusvahelise kaitse taotluse ning

Tallinna Halduskohus andis 24.06.2025 määrusega nr 3-25-2075 välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel PPA-le loa isiku kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse (KPK) paigutamiseks. Isik esitas 25.08.2025 avalduse, millega soovis

loobuda rahvusvahelise kaitse taotlusest ja PPA asus korraldama tema väljasaatmist

Marokosse. PPA koostas isikule 05.09.2025 lahkumisettekirjutuse nr 1052289154 ja kohaldas

talle Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks. Isiku väljasaatmine pidi toimuma Saksamaa kaudu

05.09.2025, kuid see ebaõnnestus, sest isik osutas Saksamaa ametnikele vastupanu ja taotles

ka Sakamaal rahvusvahelist kaitset, mille andmisest keelduti. Isik saabus Saksamaalt tagasi

Eestisse 06.09.2025 ning avaldas, et ta ei soovi taotleda rahvusvahelist kaitset, vaid naasta

esimesel võimalusel Marokosse. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 07.09.2025 taotluse

pidada isik väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kinni ja paigutada ta

kinnipidamiskeskusesse (haldusasi nr 3-25-2938). Isik avaldas halduskohtu 08.09.2025

istungil uuesti soovi taotleda rahvusvahelist kaitset.

2. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 08.09.2025 taotluse anda VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja

5 alusel luba paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kaheks kuuks. PPA 08.09.2025 taotluse

aluseks olevad faktilised asjaolud on identsed 07.09.2025 taotlusega. Isiku puhul esineb VSS

§ 68 p-de 1 ja 6 kohane põgenemisoht. Isik ei lahkunud Schengeni alalt pärast Soome

koostatud lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega, vaid asus end ametivõimude

eest varjama. Ka Eestis viibis isik enne kinnipidamist ebaseaduslikult vähemalt kuu aega ning

üritas lahkuda ebaseaduslikult Iirimaale. Isik ei soovi enda käitumise ja ütluste põhjal

lahkumiskohustust täita. Isik takistas vägivaldselt enda väljasaatmist Marokosse 05.09.2025 ja

on korduvalt väljendanud soovimatust naasta päritoluriiki. Isik on andnud vastuolulisi ütlusi,

väites esmalt soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset ja avada siin ettevõte, kuid seejärel

paludes viia end üle Itaaliasse. Isik on korduvalt keeldunud ütluste andmisest ja dokumentide

allkirjastamisest. Põgenemisohu tõttu ei oleks leebemad järelevalvemeetmed tõhusad.

Eesmärk jääda ebaseaduslikult Schengeni alale on suurem isiku valmidusest teha PPA-ga

koostööd ja jääda kättesaadavaks väljasaatmise täideviimiseks. Varasem käitumine annab

alust järeldada, et vabadusse jäädes võib isik panna toime kuritegusid ja rikkuda kehtivat

õiguskorda, ohustades seeläbi riigi julgeolekut ja avalikku korda.

3. Puudutatud isik märkis Tallinna Halduskohtu 08.09.2025 istungil, et ei soovi Marokosse

naasta, vaid sooviks naasta Itaaliasse, kuhu ta saabus esmalt juba 2007. a-l ning kus tal on

pere (sh 10-aastane tütar). Isik on Itaalias elanud ligi 20 aastat ja ei ole seal kuritegusid toime

pannud. Vabadusse pääsedes ei jääks isik Eestisse, vaid läheks Itaaliasse. Marokosse

naasmine ei oleks ohutu ja isikut ähvardaks seal vahistamine, sest ta on avaldanud

valitsusvastaseid seisukohti. Isik soovib, et tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlust

jätkataks Itaalias. PPA selgitas, et isiku väiteid varasema Itaalias viibimise kohta tuleb

2(9)

3-25-2938

täiendavalt kontrollida ja samuti vajavad kontrollimist rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud

asjaolud.

4. Tallinna Halduskohus andis 08.09.2025 määrusega (täiendatud 09.09.2025) PPA-le

loa paigutada puudutatud isik KPK-sse mitte kauemaks kui 08.11.2025 (resolutsiooni p 1).

Kinnipidamine on lubatav VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, kuna PPA-l on vaja uurida isikuga

seotud asjaolusid (isiku väited on olnud vastuolulised ja muutuvad) ning kuna isiku puhul

esineb VSS § 68 p-de 1 ja 6 kohane põgenemisoht. Vaidlust ei ole, et isik ei lahkunud

Schengeni alalt pärast Soome 02.12.2022 lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega

(VSS § 68 p 1). Samuti järeldub isiku ütlustest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust

täita (VSS § 68 p 6). Põgenemisohu tuvastas ka Tallinna Ringkonnakohus 11.08.2025

määruses nr 3-25-2075. Isik on järjepidevalt andnud vastuolulisi ütlusi ja varjas end Soome

ametivõimude eest. Isik keeldus 05.09.2025 esmalt minemast Marokosse väljuvale lennule,

seejärel avaldas valmidust naasta Marokosse, kuid väitis pärast seda uuesti, et tema elu on

Marokos ohus. Isik väitis 22.06.2025 kinnipidamisel, et saabus Eestisse koos sõbraga Itaaliast

läbi erinevate Euroopa riikide, kuid 23.06.2025 väitis hoopis, et saabus Eestisse laevaga

Soomest. Isiku eesmärk oli liikuda Eestist edasi Iirimaale. Eelnevatest menetlustest nähtub

selgelt, et isikul on olemas teadmised, oskused, kontaktid ja vahendid võltsdokumentide

hankimiseks ja nende abil teistesse liikmesriikidesse edasi liikumiseks. Isik ei ole teinud

seletuste andmisel koostööd ega lükanud ümber varasemalt tuvastatud põgenemisohtu. Isiku

põgenemise oht on jätkuvalt märkimisväärne, arvestades tema istungil väljendatud soovi

KPK-st vabastamise korral lahkuda Itaaliasse, sõltumata kehtivast lahkumisettekirjutusest.

Esineb põhjendatud alus arvata, et isik esitas 08.09.2025 kohtuistungi lõpus uue

rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise takistamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). Isik on

varem rahvusvahelise kaitse taotlusest loobunud ning talle oli selge, et teda ootas ees

väljasaatmine Marokosse. Need asjaolud viitavad varjupaigasüsteemi kuritarvitamisele. Isikul

puuduvad Eestiga mis tahes sidemed ning tõenäoliselt ei jääks ta vabadusse pääsedes PPA-le

kättesaadavaks, mistõttu ei saa rakendada VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid. Isiku

KPK-s kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne.

5. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 29.10.2025 taotluse VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5

alusel pikendada puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu võrra. PPA

jäi 08.09.2025 taotluse põhjenduste juurde, sest asjaolud ei olnud muutunud. PPA

rahvusvahelise kaitse nõustajad on isikuga vestelnud 17.09.2025, 23.09.2025, 30.09.2025 ja

02.10.22025 ning selgitanud talle, et Itaalia ei ole nõus teda vastu võtma, kuna talle ei

kohaldu Dublini III määrus1, ning seega ei saadeta teda välja Itaaliasse. PPA on tegelenud

asjaolude väljaselgitamisega, sh uurinud, kas mõni teine riik võib vastutada taotluse

läbivaatamise eest. Isikuga tuleb pidada vestlus ja kõrvutada kogutud andmeid päritolumaa

infoga. Isiku kinnipidamise pikendamine ei ole ebaproportsionaalne. KPK-s on tagatud isiku

julgeolek, toitlustamine ja vajadusel arstiabi.

6. Puudutatud isik märkis Tallinna Halduskohtu 31.10.2025 istungil, et soovib minna

tagasi Itaaliasse, kus oli alustatud tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemist. Itaalias

saaks isik jätkata tööd tõlkijana. PPA-le esitatud dokumendid (sh passi koopia) kinnitavad, et

isikul on kehtiv Itaalia elamisluba. Itaalia keeldumine isiku vastuvõtmisest saab olla

põhjustatud üksnes PPA poolt valeinfo esitamisest. PPA selgitas, et Itaalia on kaks korda

(16.07.2025, 18.07.2025) keeldunud isiku tagasivõtmisest ning tagasivõtutaotluse esitamisel

kontrollivad isikuga seotud asjaolusid mõlemad liikmesriigid.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja

mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või

kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud)

3(9)

3-25-2938

7. Tallinna Halduskohus pikendas 04.11.2025 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5

alusel isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega mitte kauemaks kui 04.03.2026 (resolutsiooni p

1). Isiku puhul esineb jätkuvalt VSS § 68 p-de 1 ja 6 kohane põgenemisoht ning isik on jäänud

seisukohale, et ta ei soovi Marokosse naasta, vaid minna Itaaliasse. Itaalia ametivõimud on

aga kahel korral keeldunud isiku vastuvõtmisest Dublini III määruse alusel. Eesti eesmärgiks

ei ole pidada isikut tingimata kinni Eestis, kuid Eesti riik ei saa saata isikut teise EL-i

liikmesriiki, kes keeldub tema vastuvõtmisest. Isiku esitatud väidetavaid uusi dokumente,

tuleb kontrollida rahvusvahelise kaitse menetluse raames, mistõttu on kinnipidamine VRKS §

361 lg 2 p 4 alusel põhjendatud. Kuna isik nurjas oma väljasaatmise Marokosse ning on

korduvalt rahvusvahelise kaitse taotlusi esitanud ja seejärel tagasi võtnud, on kinnipidamise

pikendamine põhjendatud ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. Põgenemise ohu tõttu ei saa isiku

suhtes rakendada leebemaid järelevalvemeetmeid.

8. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 23.02.2026 taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2 p 5

alusel puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. PPA luges 12.01.2026

otsusega nr 12509110017-1 Q.V rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks ja lükkas

selle tagasi, tegi Q.V-le ettekirjutuse lahkuda Eestist Marokosse (sundtäidetav seadusliku

viibimisaluse lõppemisel) ning kohaldas tema suhtes Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks.

Isik on PPA 12.01.2026 otsuse vaidlustanud haldusasjas nr 3-26-304 ning seetõttu on ta

jätkuvalt rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses. Rahvusvahelise kaitse menetluses jättis isik

ilmumata 23.12.2025 vestlusele, viidates arsti vastuvõtule, mida tegelikult ei toimunud.

Lisaks määras PPA puudutatud isikule 12.02.2026 distsiplinaarkaristuseks noomituse KPK

korra rikkumise eest (suitsetamine ja kambri elementide kinni kleepimine). Isiku KPK-s

kinnipidamise tähtaja pikendamine ei ole ebaproportsionaalne.

9. Puudutatud isik selgitas Tallinna Halduskohtu 03.03.2026 istungil, et saaks vabastamise

korral viibida Marokost pärit sõbra juures. PPA väited vahejuhtumist Saksamaa võimudega

on ebaõiged ja ülepaisutatud. Isik kasutas võltsitud passi, sest Maroko otsis teda Interpoli

kaudu taga.

10. Tallinna Halduskohus pikendas 03.03.2026 määrusega VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel

puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega mitte kauemaks kui 03.07.2026

(resolutsiooni p 1). Isiku puhul esineb jätkuvalt VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht. Isik

selgitas 09.01.2026 PPA-le, et sooviks lahkuda Soome ning ei ole jätkuvalt nõust lahkuma

Marokosse. Puudutatud isikut ei saa senise käitumise ja hoiakute põhjal pidada

usaldusväärseks ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid ei oleks ilmselt

võimalik tõhusalt kohaldada. Pärast viimast kinnipidamise pikendamist on isik mh rikkunud

KPK kodukorda (vt PPA 12.02.2026 käskkiri nr 15.7-19/5). Isiku selgitused Saksamaal

toimunud vahejuhtumi kohta on ebausutavad ning näitavad samuti, et isikut ei saa usaldada.

Puudutatud isiku jätkuvat KPK-s kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks,

arvestades ka kinnipidamise pikkust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. Q.V palus 23.09.2025 määruskaebuses (täiendatud 27.10.2025) tühistada halduskohtu

08.09.2025 määruse resolutsiooni p 1, jätta PPA 08.09.2025 taotlus rahuldamata ja vabastada

isik KPK-st. PPA esitatud dokumenditest nähtub, et isik ei saanud inglise keeles toimunud

vestlusel PPA küsimustest hästi aru, sest inglise keel ei ole tema emakeel. Vestluste

protokollidest nähtuvad reaktsioonid (nt naer) viitavad, et isik võis küsitluste toimumise ajal

olla ebaadekvaatses seisundis (nt stressi tõttu). Samuti ei saa täiesti tõsiselt võtta isiku ütlusi

kohtuistungil, kus ta pidi samuti suhtlema inglise keeles. Isik selgitas, et tema dokumentidega

4(9)

3-25-2938

seotud probleemid tulenesid sellest, et ta kartis Soomes enda väljasaatmist Marokosse, kus

teda ootab ees vangistus. Isikuga seotud sündmustest ja tema ütlustest nähtub, et ta tõepoolest

kardab Marokosse tagasisaatmist. Avalike allikate kohasel on usutav ja tõeline, et Maroko

kodanikud kardavad tagakiusamist (sh Euroopa piires) Maroko eriteenistuste poolt. Isiku

esitatud Itaalia elamisluba (mis kaotas kehtivuse 2015. a-l) tõendab, et Dublini III määruse art

13 lg 1 kohaselt vastutab tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest Itaalia. Kui

sõrmejälgede otsing ei andnud tulemust, siis ei kontrollinud PPA seda piisavalt põhjalikult.

Isikul puuduvad hetkel dokumendid Euroopas ringi liikumiseks ja juba see välistab tema

põgenemise ohu. Samuti on isik teadlik, et välisriigis tabamise korral saadetaks ta tagasi

Eestisse. Kui PPA lubaks isikul lahkuda Itaaliasse, siis on isikul endal olemas vahendid

lennupileti soetamiseks. Halduskohtu määrusest võib aru saada, et isiku kinnipidamiseks anti

luba põhjusel, et kohtu hinnangul on tema rahvusvahelise kaitse taotlus perspektiivitu.

Ebaselge on, millise haldusmenetluse tarbeks isikut kinni peetakse. Kokkuvõttes on isiku

kinnipidamine ülemäärane ja asjakohatu.

12. PPA palus 08.10.2025 vastuses jätta 23.09.2025 määruskaebus rahuldamata.

Tuvastatud asjaolud kogumis õigustavad isiku kinnipidamist. Kinnipidamist ei tingi üksnes

põgenemisoht, vaid ka vajadus tagada isiku kättesaadavus PPA-le rahvusvahelise kaitse

menetluses toimingute tegemiseks. Kui isik ei saanud vestlusel inglise keelest aru, siis oli tal

võimalik seda öelda. Isiku keeldumine küsitluste protokollide allkirjastamisest näitab tema

suhtumist menetlusse. Samuti ei järeldu 08.09.2025 kohtuistungi protokollist, et isik ei saaks

inglise keelest aru. Isik vastas temale esitatud küsimustele või kategooriliselt keeldus

vastamisest. Isik kinnitas kohtunikule, et viimane on saanud temast õigesti aru. Halduskohus

ei ole hinnanud isiku uut rahvusvahelise kaitse taotlust perspektiivituks, vaid viitas

rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamisele. Isik esitas 08.09.2025 kohtuistungi lõpus

uue rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast seda, kui halduskohus oli isikule selgitanud, et

tal puudub seaduslik alus Eestis viibida ja talle on tehtud kehtiv lahkumisettekirjutus.

Kinnipidamise otsustamisel ei oma tähtsust, kas isiku soovimatus päritoluriiki naasta on

põhjendatud. Seda tuleb hinnata rahvusvahelise kaitse menetluses. Kuna Schengeni ala

liikmesriikide vahel puudub pidev piirikontroll, siis ei välista isikul dokumentide puudumine

tema põgenemise ohtu.

13. Q.V palub 16.11.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 04.11.2025 määruse

resolutsiooni p 1, jätta PPA 29.10.2025 taotlus rahuldamata ja vabastada isik KPK-st. Isiku

kinnipidamise kaalumisel tuleb võtta arvesse mh asjaolusid, mis võimaldaksid vabaduse

võtmise lõpetada. Dublini III määruse kohaselt vastutab isiku rahvusvahelise kaitse taotluse

läbivaatamise eest Itaalia ja isik on nõus vabatahtlikult naasma Itaaliasse. PPA ei ole esitanud

Itaaliale kõiki isiku tuvastamiseks vajalikke dokumente või on esitanud valeandmeid, mistõttu

Itaalia keeldus tema tagasivõtmisest. PPA-l tuleb edasises menetluses see viga parandada.

Kuna puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus peaks toimuma Itaalias, ei ole

tema Eestis kinnipidamine proportsionaalne. Soovi naasta Itaaliasse ei saa käsitada

põgenemisohtu suurendava asjaoluna, sest selle eesmärk ei ole rahvusvahelise kaitse

menetlusest kõrvale hoida. Halduskohus ei ole sisuliselt kaalunud leebemate

järelevalvemeetmete rakendamist.

14. Q.V palub 18.03.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 03.03.2026 määruse

resolutsiooni p 1, jätta PPA 23.02.2026 taotlus rahuldamata ja vabastada isik KPK-st.

Täidetud ei ole eeldused isiku kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel, kuna isikut ei ole

peetud kinni Eestist lahkuma kohustamise menetluses. Puudutatud isik peeti 22.06.2025 kinni

VSS §15 lg 1 alusel asjaolude väljaselgitamiseks ja kinnipidamise esmakordsel otsustamisel

ei olnud veel menetlust, mida saaks käsitada Eestist lahkuma kohustamise menetlusena.

5(9)

3-25-2938

VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamiseks ei piisa sellest, et PPA on teinud otsuse, millega lükkas

puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks

ei rakendata leebemaid järelevalvemeetmeid. Soomes ja Itaalias võimaldati isikul sarnastel

juhtudel viibida kuni menetluse lõpuni vabaduses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus märgib esmalt, et määruskaebemenetluse kestel on muutunud mitmed

olulised asjaolud. Tallinna Halduskohus jättis 01.04.2026 otsusega nr 3-26-304 rahuldamata

puudutatud isiku kaebuse PPA 12.01.2026 otsuse nr 12509110017-1 peale, millega loeti tema

rahvusvahelise kaitse taotlus selgelt põhjendamatuks ja lükati see tagasi. Sellega lõppes isiku

rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ning Tallinna Halduskohus andis 02.04.2026 määrusega

nr 3-26-959 VSS-i alusel PPA-le loa puudutatud isiku KPK-sse paigutamiseks mitte

kauemaks kui 01.06.2026. Puudutatud isik on esitanud ringkonnakohtule 25.04.2026

apellatsioonkaebuse haldusasjas nr 3-26-304, milles märkis muu hulgas, et Q.V on Eestist

välja saadetud ning viibib praegu oma päritoluriigis. Järelikult ei peeta isikut enam kinni

vaidlusaluste 08.09.2025, 04.11.2025 ja 03.03.2026 määruste alusel, vaid ta on KPK-st

vabastatud ja Eestist lahkunud. Eeltoodu ei takista määruskaebuste lahendamist ega tingi

nende läbi vaatamata jätmist, sest ringkonnakohus hindab, kas puudutatud isiku KPK-s

kinnipidamine oli õiguspärane määruste tegemise ajal ja kuni Tallinna Halduskohtu

02.04.2026 määruseni nr 3-26-959 (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 15).

16. Ringkonnakohus võttis 23.09.2025 määrusega menetlusse puudutatud isiku 23.09.2025

määruskaebuse ja PPA vastas sellele 08.10.2025. Puudutatud isiku 16.11.2025 ja 18.03.2026

määruskaebused tuleb HKMS § 207 lg 1 alusel võtta samuti menetlusse. Määruskaebuste

esitamine on seaduse järgi lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebused on tähtaegsed

(HKMS § 204 lg 1) ning vastavad HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuste

esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna

määruskaebuste väited suuresti korduvad, puudub vajadus nõuda PPA-lt täiendavat

seisukohta, vaid ringkonnakohus arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.

17. Halduskohus tugines 08.09.2025 määruses isiku KPK-sse paigutamiseks loa andmisel ja

04.11.2025 määruses kinnipidamise esmasel pikendamisel VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja 5 ning

seostas isiku põgenemise ohtu VSS § 68 p-des 1 ja 6 märgitud asjaoludega. Isiku

kinnipidamise teistkordne pikendamine halduskohtu 03.03.2026 määrusega toimus VRKS §

361 lg 2 p 5 alusel koosmõjus VSS § 68 p-ga 6. VRKS § 361 lg 2 kohaselt võib rahvusvahelise

kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada mh rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas

põgenemise oht (p 4), ning kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses

kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse

lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5).

Välismaalase põgenemise ohule viitavad VSS § 68 kohaselt mh järgmised asjaolud:

välismaalane ei ole Eestist või teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu

liikmesriigist lahkunud pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaega (p 1) või välismaalane on teada andnud või tema hoiakutest ja

käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6).

18. Ringkonnakohtu hinnangul oli isiku kinnipidamine 08.09.2025 ja 04.11.2025 määruste

alusel õigustatud tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 4). PPA oli isikut küsitlenud 21.08.2025, kuid seejärel

loobus isik rahvusvahelise kaitse taotlusest. Siinses haldusasjas esitas PPA algselt 07.09.2025

6(9)

3-25-2938

taotluse puudutatud isiku kinnipidamiseks VSS-i alusel, kuid muutis seda 08.09.2025, kuna

isik avaldas halduskohtu 08.09.2025 istungil uuesti soovi taotleda rahvusvahelist kaitset.

Sellises olukorras ei saanud isiku rahvusvahelise kaitse taotlusega seonduvad asjaolud olla

selged ning PPA-l tuli varasemaid menetlustoiminguid korrata. Isiku väited tagakiusamise

ohust Marokos olid üldsõnalised ning PPA-l tuli neid kontrollid ja kõrvutada päritolumaa

infoga. Puudutatud isikuga 16.09.2025, 17.09.2025, 23.09.2025, 30.09.2025 ja 02.10.2025

toimunud nõustamised ei olnud samuti piisavad, sest neil käsitleti üksnes küsimusi, mis

seostusid isiku sooviga naasta Itaaliasse, kes pidi isiku hinnangul vastutama tema

rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Isiku põgenemise oht VSS § 68 p-de 1 ja 6

alusel on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2025 ja 02.10.2025 määrustes

haldusasjas nr 3-25-2075 ning nimetatud hinnangu aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud.

Samuti ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mille põhjal oleks alust hinnata isiku põgenemisohtu

väiksemaks või puuduvaks.

19. Puudutatud isik on jätnud Soomes tehtud 02.12.2022 lahkumisettekirjutuse täitmata

(VSS § 68 p 1) ning isiku käitumisest ja ütlustest (sh halduskohtu 08.09.2025 istungil)

järeldub selgelt, et ta ei soovi Schengeni alalt lahkuda, vaid võiks vabastamise korral asuda

ennast varjama või liikuda edasi mõnda teise Schengeni liikmesriiki, nt Itaaliasse (VSS § 68 p

6). Puudutatud isiku 23.09.2025 määruskaebuse väited, et keelebarjääri tõttu ei ole

halduskohtu 08.09.2025 istungil väljendatu arvestatav, on selgelt põhjendamatu, sest

protokollist ei nähtu, et isikul olnuks suuri probleeme enda tõlgile arusaadavaks tegemisega

või tõlgist arusaamisega. Isik on ka hiljem (31.10.2025 kohtuistungil ja 16.11.2025

määruskaebuses) toonud välja soovi minna Itaaliasse. Soovimatust täita lahkumisettekirjutust

kinnitab mh asjaolu, et varasem katse isikut Marokosse 05.09.2025 välja saata ebaõnnestus,

sest isik osutas ametnikele füüsilist vastupanu ja keeldus lennule minemast. VSS § 68 p 6

alusel põgenemisohu tuvastamisel ei oma tähtsust, mis põhjusel ei soovi välismaalane

lahkumiskohustust täita. Kuna isik on ka varem liikunud ebaseaduslikult Euroopa riikide

vahel ja kasutanud selleks võltsitud dokumenti, saab järeldada, et ta võib olla valmis ja ka

võimeline seda uuesti tegema.

20. Ringkonnakohtu hinnangul oli isiku kinnipidamine 08.09.2025, 04.11.2025 ja

03.03.2026 määruste alusel õiguspärane ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. Nagu märgitud, oli

puudutatud isik eelnevalt peetud 06.09.2025 kinni Eestist lahkuma kohustamise menetluses

(PPA 05.09.2025 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052289154 täitmise tagamiseks) ja

PPA esitas 07.09.2025 halduskohtule taotluse anda luba pidada isikut väljasaatmise

täideviimise eesmärgil kinni kuni kaks kuud. Halduskohtu 08.09.2025 istungi protokollist

nähtuvalt asus puudutatud isik uuesti rahvusvahelist kaitset taotlema pärast seda, kui kohus oli

talle selgitanud, et teda ei ole võimalik Dublini III määruse alusel saata Itaaliasse, vaid toimub

üksnes väljasaatmine Marokosse ning selle tagamiseks võidakse ta paigutada KPK-sse. Kuna

isik oli eelnevalt 25.08.2025 loobunud varasemast rahvusvahelise kaitse taotlusest ning

kinnitas 06.09.2025 avalduses jätkuvalt, et ei soovi rahvusvahelist kaitset, vaid minna tagasi

Marokosse, on tõenäoline, et 08.09.2025 istungil avaldatud soov taotleda uuesti

rahvusvahelist kaitset oli kantud eesmärgist enda väljasaatmist takistada või seda edasi lükata,

kuna isik mõistis, et tõenäoliselt annab halduskohus PPA-le loa tema kinnipidamiseks

väljasaatmise täideviimiseks (st tal ei oleks võimalik iseseisvalt lahkuda Itaaliasse või mõnda

teise Schengeni ala liikmesriiki).

21. Puudutatud isiku kinnipidamist VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel ei välistanud ega

mõjutanud asjaolu, et isiku hinnangul pidanuks Dublini III määruse kohaselt rahvusvahelise

kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutama Itaalia. Vaidluse all ei ole, et Itaalia ametivõimud

on keeldunud isiku vastuvõtmisest ning PPA on 12.01.2026 otsusega nr 12509110017-1 isiku

7(9)

3-25-2938

rahvusvahelise kaitse taotluse sisuliselt läbi vaadanud. Rahvusvahelise kaitse menetluses

tehtud 12.01.2026 otsuse on puudutatud isik vaidlustanud haldusasjas nr 3-26-304, mis on

Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. Kui puudutatud isik jätkuvalt leiab, et tema Itaaliale

üleandmise sai muuta võimatuks ainult PPA poolt puudulike või valeandmete esitamine ja

rahvusvahelise kaitse taotluse pidanuks vaatama läbi Itaalia ametivõimud, saab ta

sellekohased väited esitada haldusasjas nr 3-26-304. Ringkonnakohus märgib siiski, et isegi

juhul, kui isik tulnuks Dublini III määruse alusel anda üle Itaaliale, ei oleks see tuvastatud

põgenemisohtu arvestades ilmselt tinginud tema KPK-st vabastamist, vaid isikut tulnuks kinni

pidada VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel.

22. Puudutatud isiku KPK-s kinnipidamist ajavahemikul 08.09.2025–02.04.2026 ei ole

alust hinnata ebaproportsionaalseks. Kinnipidamiseks esines seaduses sätestatud alus ning

vältimatu vajadus. Märkimisväärse põgenemisohu tõttu ei olnuks leebemad

järelevalvemeetmed tõhusad. VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine

eeldab prognoosi, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid puudutatud isiku suhtes

tuvastatud asjaolud ei anna selleks alust. VRKS §-s 361 sätestatud aluste esinemise korral on

lubatud isikut maksimaalselt kinni pidada kuni 18 kuud (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr

3-3-1-14-16, p-d 10–11). Isikut oli peetud varem VRKS-i alusel kinni ca 2,5 kuud ning uue

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega käivitus kinnipidamise tähtaja arvestus uuesti (vt

Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 9; 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 10).

Isegi kui praeguse juhtumi asjaoludel tuleks võtta arvesse ka varasemat kinnipidamist, on

isikut peetud VRKS-i alusel kinni ca 9,5 kuud. Seega ei ole kinnipidamine

ebaproportsionaalne ainuüksi selle kestusest tulenevalt. Toimikust ei nähtu ja isik ei väida, et

tal esines sellist laadi terviseprobleeme, mis pidanuks välistama tema KPK-s kinnipidamise.

Samuti puuduvad andmed, et isiku kinnipidamine olnuks vastuolus tema turvalisuse

kaalutlustega.

23. Eelneva põhjal jäävad Q.V 23.09.2025, 16.11.2025 ja 18.03.2026 määruskaebused

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 08.09.2025, 04.11.2025 ja 03.03.2026 määrused

muutmata.

23. Tallinna Halduskohus andis 08.09.2025 määrusega puudutatud isikule menetlusabi asjas

tehtava kohtulahendi osaliseks tõlkimiseks inglise keelde. Menetlusabi jätkuvuse põhimõttest

(HKMS § 114 lg 2) lähtudes on isikule osaliselt tõlgitud ka 04.11.2025 ja 03.03.2026

määrused. Kuna puudutatud isik ei viibi enam KPK-s, vaid on nüüdseks saadetud Eestist välja

Marokosse, siis ei ole kohtulahendite osaliseks tõlkimiseks menetlusabi andmise jätkamine

põhjendatud ja tõlkeabi andmine tuleb lõpetada. Ei saa eeldada, et puudutatud isikul

puuduvad päritoluriigis võimalused ja vahendid, et iseseisvalt korraldada praeguse määruse

vajalikus ulatuses tõlkimine temale arusaadavasse keelde. Selleks on muu hulgas võimalik

kasutada avalikult kättesaadavaid masintõlke programme.

24. Tallinna Halduskohus andis 09.09.2025 määruse resolutsiooni p-ga 4 puudutatud isikule

riigi õigusabi tema esindamiseks seoses 08.09.2025 määruse peale määruskaebuse

esitamisega ja asjaga seotud õigusdokumentide koostamiseks. Riigi õigusabi anti kohustuseta

hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Puudutatud isikut on

määruskaebemenetlustes esindanud vandeadvokaat Andrei Matvejev. Riigi õigusabi seaduse

(RÕS) §17 lg 3 kohaselt säilib isiku õigus riigi õigusabile ning advokaat peab vajaduse korral

jätkama riigi õigusabi osutamist ka samas asjas tehtud kohtulahendite edasikaebamise korral.

25. RÕS § 17 lg-test 4, 6 ja 7 järeldub, et kui kohtumenetluse kestel langeb ära riigi

õigusabi andmise alus, võib kohus lõpetada isikule riigi õigusabi andmise (nt Riigikohtu

8(9)

3-25-2938

19.03.2008 määrus nr 3-2-1-9-08, p 12). RÕS § 6 lg 11 järgi ei anta riigi õigusabi üldjuhul

välismaalasele, kes ei ela või ei viibi Eestis. VSS § 66 lg 4 näeb samuti ette, et kohus jätab

riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kui välismaalane on Eestist lahkunud. Puudutatud isik on

saadetud Eestist välja Marokosse. Riigi õigusabi andmise jätkamisel tuleb arvestada ühelt

poolt isiku huvi saada oma õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt poolt avalikku huvi

selle vastu, et riigi õigusabi vahendeid kasutataks säästlikult. Kuna puudutatud isik on Eestist

välja saadetud ja ei viibi enam KPK-s, siis on vaidlustatud määruste mõju tema suhtes

lõppenud. Isiku huvi kontrollida tema varasema kinnipidamise seaduslikkust ei ole sedavõrd

tungiv, et õigustaks riigi õigusabi kulude suurendamist. Seega tuleb riigi õigusabi andmine

RÕS § 6 lg 11 ja § 17 lg-te 4, 6 ja 7 ning VSS § 66 lg 4 alusel lõpetada. Riigi õigusabi

osutanud advokaat vabaneb seega õigusabi andmise kohustusest (RÕS § 17 lg 6). Kuna

isikule on riigi õigusabi antud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, siis ei nõuta

temalt nende kulude hüvitamist, vaid need jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Puudutatud

isikule määruskaebuste menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotlused riigi õigusabi

tasu kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

26. Kuna määrus sisaldab andmeid rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse

avaldamisel asendada Q.V ja X nimed ja sünniajad tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS §

13 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)