3-26-243/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

30.04.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-243

Haldusasi

S.F-i kaebus

Menetlusosalised

Kaebaja – S.F

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.03.2026 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

S.F-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada S.F-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30.03.2026 määruse peale.

2. Avaldada jõustunud määrus, asendades kaebaja nime tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada määruskaebuse Riigikohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 121 lg 4, § 187 lg 7, § 203 lg 2, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.F (kaebaja) esitas Tallinna Halduskohtule 28.01.2026 kaebuse, milles palus

tühistada erinevad haldusaktid, kustutada toimikutest tegelikkusele mittevastavad kanded,

tühistada kehtestatud sissesõidukeeld ja mõista kaebaja kasuks välja 7 000 000 euro suurune

hüvitis.

2. Tallinna Halduskohus jättis 02.02.2026 määrusega kaebuse käiguta. Kaebajal tuli

puuduste kõrvaldamiseks mh allkirjastada kaebus, esitada oma elukoha aadress ning tasuda

riigilõiv 1050 eurot või esitada nõuetekohane menetlusabi taotlus. Kaebajal tuli esitada

võõrkeelsete dokumentide tõlked eesti keelde. Lisaks tuli kaebajal selgitada, milliste

haldusaktide ja tegelikkusele mittevastavate kannete tühistamist ta taotleb, kes ja millega

kaebajale kahju tekitas ning milles kahju seisneb.

3. Kaebaja esitas ajavahemikul 06.02.2026–24.03.2026 halduskohtule kokku 13 eesti- ja

võõrkeelset avaldust koos lisadega. Kokkuvõtlikult palus kaebaja tühistada Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA) 18.03.2024 otsus nr 12401050204-1, millega lükati tema

rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi, tehti lahkumisettekirjutus ja kohaldati sissesõidukeeldu,

ning tühistada kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld või PPA 16.09.2025 otsus nr 15.7-

3-26-243

16/545-2, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks.

Kaebaja taotles ka teda väidetavalt terroriorganisatsiooniga siduva väite eemaldamist

varjupaigamenetluse toimikust ja Schengeni infosüsteemist (SIS) ning kahju hüvitamist.

Kahjunõue jaguneb järgmiselt: varaline kahju (säästude kaotus ja saamata jäänud tulu) 1 200

000 eurot, mittevaraline kahju (mainekahju) 2 500 000 eurot ja tulevikus tekkiv kahju

(akadeemilise karjääri takistamine) 3 300 000 eurot. Kaebaja palus anda talle menetlusabi

riigilõivu tasumiseks ja riigi õigusabi.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 30.03.2026 määrusega kaebuse (resolutsiooni p 1) ning

jättis kaebaja menetlusabi ja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p-d 2 ja 3).

Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel. Kaebaja on edastanud avaldused e-

postiga ja lisanud skaneeritud või pildistatud väljavõtte käsikirjalisest allkirjast. Kohus

kohustas 02.02.2026 määruses kaebajat allkirjastama kaebus digitaalselt või paberkandjal

ning hoiatas, et puuduste kõrvaldamata jätmisel kaebus tagastatakse. Kaebaja ei ole

allkirjastanud kaebust digitaalselt, edastanud kohtule paberkandjal allkirjastatud kaebust ega

kinnitanud, et on saatnud paberkandjal allkirjastatud kaebuse posti teel. Kaebaja ei ole kohtule

samas asjas või sama asja teises menetluses esitanud oma e-posti aadressilt nõuetekohaselt

allkirjastatud dokumenti (vt HKMS § 54 p 7 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

336 lg 4). Kohtul ei ole seetõttu võimalik veenduda kaebaja isikus ja tema tegelikus tahtes.

Seetõttu tuleb allkirja puudumist lugeda selliseks puuduseks, mis takistab asja menetlust.

Esinevad ka muud menetluse lõpetamise ja kaebuse tagastamise alused. PPA 18.03.2024

otsuse nr 12401050204-1 üle peetav vaidlus haldusasjas nr 3-24-1239 on lõppenud. Korduva

kaebuse esitamine sama haldusakti peale ei ole lubatav (HKMS § 43), mistõttu tuleks allkirja

olemasolul menetlus selles osas lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 1 alusel.

PPA 16.09.2025 otsuse nr 15.7-16/545-2 vaidlustamiseks on kaebetähtaeg möödunud.

Kaebaja vaidlustas otsuse haldusasjas nr 3-25-3229, milles kaebuse tagastamise määrus

jõustus 06.01.2026. Kohus selgitas 02.02.2026 määruse p-s 2.1, et kaebetähtaja ületamisel

tuleb kaebajal esitada selleks mõjuv põhjus. Kaebaja ei ole kaebetähtaja ületamist

põhjendanud. Kuna kaebaja on PPA 16.09.2025 otsust ühe korra tähtaegselt vaidlustanud,

puuduvad ilmselgelt mõjuvad põhjused kaebetähtaja ületamiseks selle korduval

vaidlustamisel. Seega allkirja olemasolul tuleks menetlus selles osas lõpetada HKMS § 152 lg

1 p 2 alusel.

Kaebaja ei ole väitnud ja kohtule ei ole ka muul viisil teada, et kaebaja oleks esitanud PPA-le

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 75 lg-te 1 ja 2 ning § 32 lg 1 alusel uue

taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Seetõttu ei ole täidetud riigivastutuse

seaduse § 6 lg-s 3 sätestatud kohustamiskaebuse rahuldamise eeldus. Tallinna Halduskohus

hindas 12.07.2024 otsuses nr 3-24-1239 kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust

ja leidis, et selle tühistamiseks ei ole alust. Kaebaja ei kaevanud otsust edasi. Seega on

kaebaja jätnud kasutamata varasema primaarse õiguskaitsevahendi ehk võimaluse

sissesõidukeelust vabanemiseks.

Kaebaja nõue eemaldada varjupaigamenetluse toimikust ja SIS-st teda väidetavalt

terrorismiga seostav väide tuleks tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kuna

varjupaigamenetluse toimik ei ole avalik ja välismaalasel ei ole põhiõigust Eestis viibida ja

siin elada, on kaebaja nimetatud võimalikust kandest tulenev õiguste riive vähene. PPA ei ole

18.03.2024 otsuses tuginenud kaebaja seostele terrorirühmitustega, mistõttu ei saanud see

väide olla aluseks SIS-st nähtuvale. Kaebajale ei ole ette heidetud seost terrorismiga ning

tema arusaam kohtuasjas nr 3-24-1239 analüüsitust ja PPA 18.03.2024 otsuse faktilisest

alusest on ekslik. Seega on kaebuse rahuldamine selles osas ebatõenäoline.

2(5)

3-26-243

Kaebaja esitatud kahjunõue on laialivalguv ja üldsõnaline ning selliste puudustega, et seda ei

ole võimalik menetleda, sh küsida selle kohta vastustajalt seisukohta. Konkreetsete ja selgete

avalduste esitamine on kaebaja ülesanne (HKMS § 2 lg 3, § 50 lg 1 ja § 52 lg 1). Kohtul on

küll kohustus selgitamiskohustusega tagada, et kaebaja kogenematuse tõttu ei jääks vajalikud

avaldused esitamata, kuid kohus ei tohi kaebaja kahjunõuet tema eest koostada, sisustada ja

põhistada. Seetõttu tuleks kahjunõue tagastada HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel. Kaebaja ei ole

nimetanud, kes ja millega konkreetselt on talle kahju tekitanud. Kaebaja on nimetanud

kahjuelementide summasid, kuid neist ei ole arusaadav, millise arvutuskäigu tulemusena ja

milliste tõendite alusel on kaebaja selliste summadeni jõudnud.

Kaebaja taotlus anda talle riigilõivu tasumiseks menetlusabi jääb allkirja puudumise tõttu läbi

vaatamata. Allkirja olemasolul tuleks see jätta rahuldamata. Pole piisavat alust eeldada, et

menetluses osalemine on edukas (HKMS § 111 lg 1). Olenemata kohtu juhistest ei ole

kaebaja põhistanud menetlusabi taotlust selliselt, et selle lahendamine ja kaebaja

majandusliku seisundi hindamine oleks HKMS § 116 lg 2 ja TsMS § 186 kohaselt võimalik

(TsMS § 186 lg 6).

Riigi õigusabi taotlus jääb allkirja puudumise tõttu läbi vaatamata. Allkirja olemasolul tuleks

see jätta rahuldamata. Kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene (riigi

õigusabi seadus (RÕS) § 7 lg 1 p 5). Kaebaja ei ole ka riigi õigusabi saama õigustatud isik

(RÕS § 6 lg 11), kuna kohtule esitatud avalduste kohaselt elab ta Türgis.

5. S.F

esitas Tallinna Ringkonnakohtule 08.04.2026 määruskaebuse (täiendades

22.04.2026), milles palub tühistada halduskohtu 30.03.2026 määrus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks halduskohtule.

Kaebaja nõuab SIS-st ja varjupaigamenetluse toimikust tegelikkusele mittevastavate kannete

kustutamist, sissesõidukeelu tühistamist ja 7 000 000 euro suuruse kahjunõude sisulist

läbivaatamist. Kaebaja elab Türgis, tema digitaalallkirja andmise võimalused on piiratud ja

paberkandjal allkirjastatud dokumentide postiga saatmine on objektiivselt keeruline. Seetõttu

kasutas kaebaja skaneeritud allkirja. Kohus tõlgendas seda vorminõuet liiga rangelt. Kui

kohtul tekkis kahtlus kaebaja isikus, oli tal võimalik seda kontrollida Eesti konsulaadi kaudu

Türgis. Kohus ei kontrollinud allkirja, ei võimaldanud puuduste kõrvaldamist, ei kandnud

tõendeid toimikusse ning ei menetlenud asja sisuliselt. SIS-i kande tõttu ei antud kaebajale

Norra viisat. Arvestades kaebaja tervislikku seisundit ja sotsiaalset haavatavust, lasub riigil

positiivne kohustus tagada kaebaja õiguste kaitse ja vajalik tugi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Avaldusele kehtestatud vorminõuded aitavad tagada, et selle esitab avalduses märgitud

isik, see isik on võimeline kohtumenetluses osalema ise või esindaja kaudu ning isik on

menetluslikeks toiminguteks kättesaadav. Praegusel juhul ei vasta määruskaebus seaduses

sätestatud vorminõuetele, eelkõige ei ole seda allkirjastatud või edastatud kohtule muul viisil,

mis võimaldaks saatja isiku tuvastada (HKMS § 54 p 7). Ringkonnakohus ei pea siiski

vajalikuks jätta sel põhjusel määruskaebust käiguta ja anda kaebajale võimalust

nõuetekohaselt allkirjastatud määruskaebuse esitamiseks, sest määruskaebust ei saaks ühelgi

juhul rahuldada.

7. Määruskaebus halduskohtu 30.03.2026 määruse resolutsiooni p 1 peale tuleb tagastada

HKMS § 187 lg 2 ja § 207 lg 2 alusel.

8. HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastab kohus kaebuse, kui see ei vasta HKMS §-de 37-39

nõuetele, kaebaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused

takistavad asja läbivaatamist. Kaebaja leiab, et kaebuse tagastamine allkirja puudumise tõttu

3(5)

3-26-243

on seadusega vastuolus ja vale, kuna kaebaja elab Türgis, tema digitaalallkirja andmise

võimalused on piiratud, allkirjastatud kaebuse postiga saatmine on keeruline ning kohus

saanuks ise kaebaja isiku tuvastada.

9. Allkirja puudumine kaebusel on kõrvaldatav puudus. Halduskohus jättis 02.02.2026

määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks 15-päevase tähtaja.

Puuduste kõrvaldamiseks tuli kaebajal mh allkirjastada kaebus (resolutsiooni p 2). Kohus

selgitas määruse põhjenduste p-s 4, et kaebajal tuleb esitada digitaalselt allkirjastatud või

paberkandjal käsikirjaliselt allkirjastatud kaebus. Kohus rõhutas, et ei arvesta skaneeritud või

pildistatud allkirju originaalallkirjadena. Kohus hoiatas, et puuduste kõrvaldamata jätmisel

kaebus tagastatakse (resolutsiooni p 3). Kaebaja sai 02.02.2026 määruse kätte 06.02.2026,

seega tuli tal puudused kõrvaldada hiljemalt 23.02.2026. Kaebaja ei esitanud kohtule

allkirjastatud kaebust. Seega ei kõrvaldanud ta kaebuse puudust.

10. Kaebaja peab käsikirjaliselt allkirjastatud kaebuse postiga saatmist keeruliseks ja

mittevajalikuks. Seda, miks kaebuse postiga saatmine on keeruline, kaebaja ei selgita.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada kaebuse postiga saatmist ülemäära koormavaks.

Samuti ei saa kaebuse allkirjastamise nõudest loobuda ainuüksi seetõttu, et kaebaja arvates ei

ole see vajalik. Kuna kaebaja ei ole esitanud samalt elektronposti aadressilt kohtule sama asja

menetluses varem digitaalallkirjaga dokumente, ei pidanud halduskohus lugema tema

elektronpostiga esitatud avaldust piisavaks ka TsMS § 336 lg 4 kohaselt. Skaneeritud allkiri ei

ole käsitatav allkirjana HKMS § 54 lg 7 tähenduses. Eelneva tõttu ei olnud kohtul võimalik

veenduda kaebaja isikus ja tema tegelikus tahtes kaebuse esitamisel. Halduskohtu

põhjendused on asjakohased ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS §

203 lg 2, § 201 lg 4).

11. Olukorras, kus kaebajat on teavitatud kaebuse puudustest ja talle on antud võimalus

need kõrvaldada, on alusetu määruskaebuse etteheide, et halduskohus saanuks ise pöörduda

kaebaja isiku tuvastamiseks Eesti konsulaadi poole Türgis. Kohtule esitatava avalduse

allkirjastamine on kaebaja kohustus (HKMS § 54 p 7). Samuti on alusetu määruskaebuses

toodud etteheide, et kohus ei andnud kaebajale võimalust puudust kõrvaldada. Nagu eespool

märgitud, andis halduskohus 02.02.2026 määrusega kaebajale puuduste kõrvaldamiseks 15

päeva (vt HKMS § 120 lg 3).

12. Kuna kohus tagastas kaebuse seda menetlusse võtmata, siis ei pidanud halduskohus

kaebust sisuliselt lahendama. Kõik muud kaebuse ja vaidlustatud määrusega seostamata

määruskaebuse väited ja taotlused jätab ringkonnakohus tähelepanuta.

13. Kaebaja määruskaebus halduskohtu 30.03.2026 määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale

tuleb tagastada HKMS § 187 lg 3 p 6 ja § 207 lg-te 1 ja 2 alusel.

14. HKMS § 119 lg 1 esimene lause sätestab, et halduskohtu või ringkonnakohtu

menetlusabi andmise või sellest keeldumise määruse peale ja kummagi määruse muutmise või

tühistamise määruse peale võib menetlusabi taotleja või saaja või RÕS § 15 lg-s 8 sätestatud

juhul advokatuur esitada määruskaebuse. Halduskohus ei ole 30.03.2026 määrusega

lahendanud kaebaja menetlusabi ja riigi õigusabi taotlust sisuliselt, vaid jättis need läbi

vaatamata. HKMS ei näe ette sellise määruse peale määruskaebuse esitamise õigust ja määrus

ei takista ka asja edasist menetlust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2026 määrus nr 3-

25-3069, p 4).

15. Määruskaebuse tagastamisel loetakse, et määruskaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg

2, § 207 lg 1).

16. Ringkonnakohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175

lg 3 ja § 179 lg 4).

4(5)

3-26-243

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)