3-24-967/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunikud

Janar Jäätma, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-967

Haldusasi

K.E kaebus Eesti Töötukassa tegevuse peale töövõime

hindamisel ja töövõimetoetuse määramisel

Menetlusosalised

Kaebaja K.E, esindaja advokaat Merili Laansoo

Vastustaja Eesti Töötukassa, esindajad Helle Rebane ja

Maarika Nüganen

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22. augusti 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

K.E apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta K.E apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22. augusti 2024.

a otsus muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses K.E nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. juunil 2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-967

1. K.E esitas Eesti Töötukassale (ETK) 29. novembril 2023 töövõime hindamise taotluse.

2. ETK tuvastas 9. jaanuari 2024. a otsusega nr TVH/24/001415 K.E-l osalise töövõime

perioodiks 11. veebruarist 2024 kuni 10. veebruarini 2029.

3. K.E esitas 2. veebruaril 2024 ETK 9. jaanuari 2024. a otsuse peale vaide, kuna tema

tervislik seisund ei võimalda töötamist ning igapäevane elu on erinevate piirangute tõttu

raskendatud.

4. ETK jättis 5. märtsi 2024. a vaideotsusega nr VO/24/350 vaide rahuldamata, sest

eksperdiarvamuse põhjendused ja hinnangud vastavad õigusaktidele, töövõime hindamise

metoodikale ning faktilistele asjaoludele, eksperdiarvamus on kaalutlusvigadeta.

5. K.E taotles halduskohtule esitatud kaebuses ETK 9. jaanuari 2024. a otsuse ja 5. märtsi

2024. a vaideotsuse tühistamist ning kaebaja taotluse uuesti läbivaatamist ja töövõime täieliku

puudumise tuvastamist. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) kaebaja piirangud kajastusid tervise infosüsteemi (TIS), kuid need jäeti arvestamata;

2) arvestamata jäeti 20 aasta kestnud valu. Kaebajal on südame rütmihäired. Tal on kõne

latentsus. Terviseseisundit mõjutavad ravimite kõrvaltoimed. Tal on lõualiigeste artroos. Ta

vajab püsivat abilist ja tegevused on piiratud. Talle on määratud astmaravim. Kilpnäärmega

seotud kaebused mõjutavad kaebaja tegevust. Arvesse pole võetud põndapealispõletikku ega

määratud ortoosi. Kaebajal on diagnoositud ca 45 haigust;

3) ekspertarst pole kõiki andmeid arvesse võtnud;

4) hindamisotsus on põhjendamispuudustega;

5) võrreldes varasema ajaga pole kaebaja paranenud.

6. ETK taotles

vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel

põhjendustel:

1) otsuses pole põhjendamispuudusi ning arvesse saab võtta hilisemaid ekspertarstide

hinnanguid;

2) töövõime hindamise otsuse põhjendused on esitatud kaebajale kättesaadavas dokumendis,

millele on otsuses viidatud;

3) otsuses ei pea TIS-i kõigile andmetele viitama;

4) kaebaja terviseseisundit hinnati kõigist näitajatest lähtuvalt.

7. Tallinna Halduskohus jättis 22. augusti 2024. a otsusega kaebuse rahuldamata

kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:

1) kaebajal ei ole töövõimet välistavat seisundit. Seega ei esinenud tervise- ja tööministri 7.

septembri 2015. a määruses nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu,

töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) §

8 lõikes 3 toodud alust puuduva töövõime tuvastamiseks ning töövõime ulatuse tuvastamine

pidi toimuma määruse nr 39 § 8 lg 1 alusel;

2) töövõime hindamise aluseks olnud ekspertarst MP 8. detsembri 2023. a eksperdiarvamuses

(dtl 36) on ekspertarst tuvastanud mõõdukad piirangud õppimise ja tegevuste sooritamise

valdkonnas (dtl 45), muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas (dtl 50) ja

suhtlemise valdkonnas (dtl 55). Võtmetegevuste arvväärtuste summa oli 8 ning ekspertarst

hindas kaebaja töövõime osaliseks (dtl 60). Vastustaja, tuginedes kaebaja taotlusele,

terviseandmetele ning eksperdiarvamusele, tuvastas kaebajal töövõimetoetuse seaduse

(TVTS) § 5 lg 3 p 2 kohaselt osalise töövõime, kuna kaebaja töötamine on tema

2(9)

3-24-967

terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi

ja eeldatavat kestust arvesse võttes osaliselt takistatud (dtl 24);

3) kaebaja leiab, et vastustaja jättis arvestamata psühhiaatri 8. septembri 2023. a epikriisi

seoses käte värinaga, seda eelkõige käelise tegevuse valdkonna hindamisel. Kaebaja märkis

oma taotluses, et käte värisemise tõttu juhtub tihti, et vedelik voolab kruusist maha, väikeste

asjade kinnihoidmine on käte värisemise tõttu raskendatud (dtl 17). 8. detsembri 2023. a

eksperdiarvamuses on ekspertarst leidnud, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS

andmetel kinnitust, püsivaid käelisi piiranguid kaebajal tuvastatud ei ole, käte värin töövõimet

ei mõjuta (dtl 39). Vastustaja selgitas vaideotsuses, et kirjeldatud käelise tegevuse

piirangutega seoses ei ole kaebajal ühtegi olulist närvisüsteemi ega liiges-tugistruktuuri

kahjustust ülajäsemete osas tuvastatud. On tuvastatud essentsiaalne treemor ärevates

situatsioonides. Käte lihasfunktsioon, liigesfunktsioon ja närvifunktsioon on muus osas

täielikult patoloogiata. Ärevas situatsioonis käte värina esinemine ei ole töövõimet kuidagi

mõjutav (dtl 34, dtl 128). Seejuures on tuginetud neuroloog KK 13. veebruari 2024. a

epikriisile (dtl 342), mis ei ole vastuolus vastustaja tehtud järeldusega kaebaja käelise

tegevuse hindamisel. Epikriis kinnitab, et käte värisemine süveneb eelkõige ärevas olukorras

ning avalikus ruumis, samas on lihastoonus nii kätes kui jalgades olemas. Vastustaja on

ühtlasi selgitanud, et arvestas käte värinat vaimse võimekuse valdkondades ärevusena (vastus

kaebusele, p 7.1, dtl 92). Vaimse valdkonna piirangute hindamisel on psühhiaater VK 8.

septembri 2023. a epikriisi arvestatud (dtl 45). Kõnealune psühhiaatri epikriis (dtl 378) on

asjakohane eelkõige kaebaja vaimse võimekuse hindamisel, kuivõrd epikriis kajastab

peaasjalikult kaebajal esinevaid emotsionaalseid vaevusi ning nendest tulenevaid võimalikke

kehalisi väljendusi. Ei nähtu, et sealjuures oleks epikriisis antud hinnangut kaebaja käelisele

võimekusele seoses käte värinaga. Seega ei ole kõnealuse epikriisi arvestamata jätmine

kaebaja käelise võimekuse hindamisel vastustajale etteheidetav. Kaebajal esinevat käte

värinat on hinnatud käelise tegevuse valdkonnas, tuginedes neuroloogi 13. veebruari 2024. a

epikriisile;

4) kaebaja hinnangul on liikumise valdkonna hindamisel jäetud arvestamata üle 20 aasta

kestnud kroonilise seljavalu ja sellest tulenevate piirangutega. Ekspertarst leidis, et kaebaja

taotluses kirjeldatud piirangud (õues liikudes tekib köha, süda hakkab kloppima ja selg

valutama) ei leidnud TIS andmetel kinnitust, kroonilisi lülisamba haiguseid, mille tõttu

kaebaja oleks viimastel aastatel regulaarset ravi, uuringuid või konsultatsioone vajanud, TIS

andmetel ei esine (dtl 37). Vaidemenetluses on vastustaja märkinud, et vaide esitamise ajaks

on lisandunud neuroloogi ja füsioterapeudi epikriisid, mis siiski eelnevat otsust ei muuda.

Vaide esitajal ei esine ühtegi olulist närvisüsteemi ega liiges-tugistruktuuri kahjustust. On

tuvastatud funktsionaalseid seljavalusid (mille puhune ravivajadus on aga olnud äärmiselt

vähene). Füsioterapeudi tuvastatud objektiivne seisund viitab sellele, et olulisi

funktsioonipiiranguid igapäevases elus (tavaline kõndimine ja erinevates kohtades liikumine)

ei esine (dtl 34). Vastustaja tugines füsioterapeut MT 11. veebruari 2024. a ja KK 13.

veebruari 2024. a epikriisidele. Kohtumenetluses esitatud töötukassa ekspertarsti VH

arvamusest nähtub, et võimalik on harva esinev perioodiliselt ägenev seljavalu, mis ei

põhjusta püsivaid tegevuspiiranguid, retseptipõhist valuravi ei ole kaebaja viimasel paaril

aastal vajanud (dtl 104). Esitatud materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks liikumise

valdkonna hindamisel jätnud arvestamata kaebaja seljavaludega seonduvaid terviseandmeid

või neid moonutatult hinnanud. Puuduvad viited tõsistele kahjustustele, mis kaebaja liikumist

püsivalt ja oluliselt piiraksid. Füsioteraapia ning harjutuste tegemine on aidanud kaebajal

seljavalusid leevendada, samuti ei ole valud mõjutanud normipärast kõndimist, ka treppidel

kõnd on normipärane (dtl 172);

5) kaebaja leiab, et vastustaja on arvestamata jätnud diagnoositud südame rütmihäiretest

tuleneva mõju. Eksperdiarvamuses on jõutud järeldusele, et südame rütmihäireid,

tasakaaluhäireid ega teadvusel püsimise häireid kaebajal tuvastatud ei ole (dtl 36). Samale

3(9)

3-24-967

järeldusele jõuti ka vaidemenetluses. Kohtumenetluses esitatud ekspertarst VH arvamusest

nähtub, et kaebaja viidatud toimeaine propranolool on kaebajale välja kirjutatud essentsiaalse

treemori raviks (dtl 105). Seejuures on viidatud perearst MJ poolt 12. märtsil 2024 kirjutatud

retseptile. Seega lükkas vastustaja ümber kaebaja väite, et tal on diagnoositud südame

rütmihäired. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele TIS kandele, millest selline

diagnoos nähtuks. Kuivõrd terviseandmetest südame rütmihäireid ei nähtu, ei saanud

vastustaja seda töövõime hindamisel ka arvesse võtta. Töövõime hindamise menetluse käigus

ei panda taotlejale uusi diagnoose (vastustaja 5. augusti 2024. a vastuse p 1.13, dtl 754). Isiku

suunamine arsti vastuvõtule on TVTS § 7 lg-s 3 ette nähtud ainult juhul, kui olemasolevate

andmete põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata, kuid praegusel juhul sellist olukorda

ei esinenud;

6) kaebaja leiab, et tal esinevad kõnehäired (kõne latentsus), mida ei ole arvestatud teabe

edastamise ja suhtlemise hindamisel. Eksperdiarvamuses on toodud välja, et kaebaja

kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS andmetel kinnitust; kõnelemise, kuulmise ega nägemise

piiranguid tuvastatud ei ole (dtl 42). Suhtlemise valdkonnas on tuvastatud mõõdukas piirang

suhtlemisega hakkamasaamise osas (dtl 55). Seejuures on viidatud psühhiaatri 8. septembri

2023. a epikriisile. Vaideotsuses on selgitatud, et piirangu põhjus on peaaju haigus, aastaid

esinenud depressioon, ärevuse foonil mõõdukas piirang. Ekspertarst VH kohtumenetluses

esitatud arvamusest nähtub, et vaimse tervise õe SK vastuvõtul 16. juunil 2021 on täheldatud

kõne monotoonsust ja aeglust, kuid hiljem töövõimet mõjutavaid kõnehäireid ega muid

piiranguid täheldatud ei ole ei perearsti ega psühhiaatrite epikriisides (dtl 105). Kaebaja

viidatud psühhiaatri 8. septembri 2023. a epikriisist (dtl 181) nähtub, et kontakt kaebajaga on

olnud rahuldav ning sisukohane, üldine orientatsioon olemas, mõtlemine on pidurdatud,

aeglane, liigselt muretsev, oma tervisliku seisundi ja võimetuse jälgimisega seotud.

Eelkirjeldatud epikriisist ei saa välja lugeda, et kaebajal esineks olulisi kõnehäireid, mis

takistaks tal informatsiooni edastada või vastu võtta. Samuti ei nähtu füüsisest tulenevaid

piiranguid, mis kaebaja kõnet häiriks. Vastustaja arvestas suhtlemise valdkonna hindamisel

asjaolu, et kaebaja tunneb ärevust uutes olukordades, uute inimestega suheldes, mis paneb

kaebaja pingeolukorda ning omakorda pärsib sujuva vestluse kulgemist. Ekspertarst on

märkinud, et ärevuse tõttu on piiratud võõrastega suhtlemine ja kontakti loomine (dtl 55).

Seetõttu on ekspertarst soovituste all välja toonud, et kaebajale sobiks rahulikus keskkonnas

vähe suhtlemist nõudev töö (dtl 60). Järelikult on kaebajal esinevaid selle valdkonna

piiranguid töövõimet hinnates piisaval määral arvesse võetud;

7) kaebaja tõi välja, et erinevate ravimite koostoimes esinevad tal kõrvalmõjud, mis

mõjutavad tema töövõimet ja mida vastustaja oleks pidanud hindamisel arvesse võtma.

Eksperdiarvamuses on ekspertarst hinnanud, et töövõime seisukohast olulisi ravimite

kõrvaltoimeid kaebajal ei esine (dtl 59). Ka vaidemenetluses jõudis vastustaja seisukohale, et

kaebaja kirjeldatud ravimite kõrvaltoimetest tingitud piirangud ei leidnud TIS andmetel

kinnitust (dtl d 34 ja 120). Kohtumenetluses esitatud dr VH koostatud arvamuses on märgitud,

et ravimite kõrvaltoimete ilmnemisel on kaebaja sõnade kohaselt loobunud ravist või on

muudetud raviskeemi (ravim asendatud), püsivaid tegevuspiiranguid ravimite kõrvaltoimed

põhjustanud ei ole (dtl 105). Esitatud materjalidest ei nähtu ning ka kaebaja ei ole osutanud

andmetele, millest võiks leida viiteid, et kaebajal on tuvastatud olulised ravimite kõrvaltoimed

ja nendest tulenevad püsivad kahjustused. Seega ei saa vastustajale ette heita asjaolu, et

kehtivatele andmetele ning kaebaja taotluses esitatud selgitustele tuginedes ei tuvastanud

vastustaja töövõimet mõjutavaid piiranguid;

8) kaebaja osutab asjaolule, et vastustaja ei ole arvestanud esinevat lõualiigese artroosi ning

sellest tingitud pingetunnet peas. Kaebaja ei ole taotluses kirjeldanud lõualiigese artroosist

tulenevaid piiranguid, kuid märkis, et käis suu-, näo- ja lõualuukirurgi juures ravil.

Kohtumenetluses esitatud dr VH koostatud arvamuses selgitati, et kaebajal esines lõualuu

osteomüeliit, mida ravis näo-lõualuu kirurg. Haigus ei ole põhjustanud püsipiiranguid

4(9)

3-24-967

enesehoolduse ega teabe edasiandmise valdkondades – söömisel ega kõnelemisel.

Operatsioonijärgsed seisundid hinnatakse vastavalt töövõime hindamise metoodikale ajutise

seisundina (piirangud leevenevad 6 kuu jooksul) ning vajadusel on lahenduseks ajutine

töövabastus (dtl 105–106). Esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja kirjeldatud probleem

oleks põhjustanud püsivaid töövõimet vähendavaid piiranguid või vaevusi;

9) kaebaja hinnangul ei ole vastustaja võtnud arvesse, kuidas kilpnäärmega seotud probleemid

tema töövõimet mõjutavad. Kaebaja ei ole taotluses ega ka kaebuses kirjeldanud

kilpnäärmega seonduvast probleemist tulenevaid piiranguid, kuid on märkinud, et on käinud

endokrinoloogi (KT) visiidil viimati 2023. a augustis (dtl 10). Kohtumenetluses esitatud dr

VH arvamuses on kajastatud, et kaebaja on saanud türeostaatilist ravi alates 2020. aastast

pausidega kaks aastat, ravi on olnud tulemuslik, hüpertüreoos on remissiooni staadiumis ning

töövõimele mõju ei avalda (dtl 107). VH on tuginenud dr KT 31. augusti 2023. a epikriisile.

Kõnealustest andmetest ei nähtu, et raviarst oleks kaebajal tuvastanud töövõimet vähendava

seisundi. Puudub alus arvata, et vastustaja ei ole esialgse eksperthinnangu koostamisel

kõnealuseid terviseandmeid arvestanud. Isegi kui see nii oleks, ei anna andmed alust

kahtlustada, et need oleksid hindamise lõpptulemust kuidagi mõjutanud;

10) kaebaja märkis, et vastustaja on võtnud arvesse diagnoositud põndapealisepõletikku ning

asjaolu, et selle ravi toetamiseks on kaebajale soovitatud ortoosi kasutamist. Esitatud

tõenditest ning vastustaja seisukohtadest nähtub, et nimetatud diagnoos on kaebajale määratud

alles pärast vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tegemist (dtl 170–171). Seega ei saanudki

vastustaja kõnealuseid andmeid otsuste tegemisel arvesse võtta. Samas võeti töövõime

hindamisel arvesse neuroloogi epikriisi, mille kohaselt on kaebaja käte lihas-, liiges- ja

närvifunktsioon täielikult patoloogiata. Kui kaebaja seisund on pärast hindamist muutunud,

tuleb taotleda uut hindamist;

11) kaebaja hinnangul ei ole veenev vastustaja selgitus, et kaebajal puudub erinevalt

varasemast töövõime hindamisest (2020) kognitiivsete võimete langus. Andmed kognitiivsete

võimete langust ei kinnita, puuduvad objektiivsed uuringud, mis kinnitaksid kognitiivsete

võimete püsivat langust mahus, mis põhjustaks töövõime vähenemist. Ka kaebaja ise on

nentinud oma seisukohas, et „puuduvad andmed, et tehtud oleks kognitiivse võimekuse test,

samuti puudub psühhiaatri sellekohane sissekanne“. Tulenevalt eaga kaasnevatest

iseärasustest on loomulik teataval määral mälufunktsioonide alanemine. Ei nähtu asjaolusid,

mis kinnitaksid, et kaebaja kognitiivsed võimed oleksid olulises languses. Kaebaja ärevuse ja

depressiooniga kaasnevaid vaevusi ja piiranguid on vastustaja arvestanud õppimise ja

tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades.

Vastustaja tõdes, et kaebajale ei sobi pingeline töö (kiire tempo, vastutusrikas töö, keerulised

tööülesanded, palju suhtlemist). Eelviidatud psühhiaatri epikriisis on arst tõdenud, et teadvus

on selge, kontakt kaebajaga üldjoontes rahuldav, sisukohane;

12) otsuses ja eksperthinnangus ei kajastatud kõiki kaebaja terviseandmeid. See ei tähenda, et

vastustaja hindamisel neid ei arvestanud. Kaebaja on ka ise kohtumenetluses nentinud, et

tema terviseandmeid on ligi 600 lk. Kõigi nende kajastamine muudaks otsuse ja

eksperthinnangu tarbetult mahukaks ning raskesti jälgitavaks. Põhjendatud on kajastada

üksnes olulisimat, mis on konkreetse valdkonna ja piirangu hindamisel aktuaalseim. Puudub

kahtlus, et vastustaja ei oleks kõiki praeguses kohtumenetluses kohtule esitatud

terviseandmeid eksperdiarvamuste ja otsuste koostamisel arvesse võtnud. Lisaks on vastustaja

arvestanud ka neid terviseandmeid, mis on lisandunud vaide- ja kohtumenetluse ajal, leides, et

lisandunud andmed ei anna samuti alust otsuse muutmiseks;

13) kaebaja vajab enda hinnangul igapäevast kõrvalabi. Eksperdiarvamuses on ekspertarst

hinnanud, et kaebaja on igapäevastes toimetustes täielikult iseseisev, ei ole kõrvalisest abist

sõltuv, olulisi suhtlemishäireid või kõrvalabi vajadust suhtlemisel kirjeldatud ei ole (dtl 44 ja

58). Dr VH kohtumenetluses esitatud arvamuses on toodud, et TIS-s puudub info igapäevase

kõrvalabi vajaduse kohta (dtl 106), tuginedes psühhiaater TA 30. märtsi 2022. a epikriisile

5(9)

3-24-967

ning VK 8. septembri 2023. a epikriisile. VH on järeldanud, et kaebaja seisund vastab ravi

foonil osalisele töövõimele. Eristada tuleb puude raskusastme tuvastamise ja töövõime

hindamise menetluste eesmärki. Töövõime hindamisel tehakse kindlaks isiku toimetulek

eelkõige töötamise kontekstis. Kuigi igapäevastes tegevustes ja liikumisel võivad isikul olla

olulised piirangud, mis mh mõjutavad puude raskusastet, siis töövõime hindamisel võetakse

arvesse isiku võimet töötada terve tööturu ulatuses, mitte üksnes kitsa ameti või valdkonna

piires. Samuti ei pea tegemist olema tööga, mida isik on varem teinud või mis on tema

erialane töö. Seejuures saab piirangute hindamisel arvestada erinevate kompenseerivate

asjaoludega, samuti töökeskkonna tingimustega, mis vastaksid isiku piirangutele. Seega kui

kaebajal on tuvastatud vaimse valdkonna piirangud (ärevusega kaasnevad vaevused), siis ongi

hinnatud, et talle võiks sobida töö rahulikus keskkonnas, selgelt piiritletud ülesannetega,

rahuliku tempoga ning pingevaba. Kui kaebaja ei jaksa ise küttepuid tuppa tuua, siis see ei

mõjuta tema töövõimet muudel kui raskuste kandmist nõudvatel töökohtadel;

14) kaebaja leiab, et diagnoositud astma mõjutab tema töövõimet rohkem, kui vastustaja on

hinnanud. Ekspertarst on arvamuses leidnud, et astma on küll diagnoositud (minimaalse

kopsufunktsiooni langusega), kuid kaebaja seetõttu regulaarset ravi ei kasuta, kokkuvõttes ei

ole väga kerge astma töövõimet oluliselt mõjutav (dtl 38). Sama järelduseni on jõutud

vaidemenetluses. Dr VH esitatud arvamuses on küll viidatud perearsti 14. märtsi 2024. a

epikriisile, millest nähtuvalt kaebaja tarvitab hingamisraskuse tõttu pidevalt ravimeid, kuid ka

seal on nenditud, et astma ägenemist ei ole kaebajal diagnoositud ning astma on tänapäeval

koostoimes adekvaatse raviga täielikult kontrolli all hoitav. Perearst ei ole objektiivset leidu

tuvastanud. Ei nähtu, et vastustaja oleks tähelepanuta jätnud olulisi andmeid või asjaolusid,

mis seonduvad kaebajal diagnoositud astmaga;

15) kaebaja väidab, et vastustaja oleks pidanud tegema täiendavaid päringuid kaebaja

raviarstidele ning tema hinnangul ei olnud andmed, millest vastustaja hindamisel lähtus,

piisavad ja täielikud. Täiendavaid päringuid tehakse põhjendatud erandjuhtumitel ning need ei

ole töövõime hindamise protseduuri tavapärane osa. Kaebaja ei ole toonud välja, et mõni

raviarst ei ole visiidi andmeid üldse sisestanud. Samuti ei ole kaebaja osutanud, kas ja

millised vastuolud esinevad erinevate TIS-i sisestatud andmete vahel. Kaebaja on küll

märkinud, et andmed võivad olla puudulikult sõnastatud, s.t arst ei ole selgitanud, kuidas

konkreetne diagnoos kaebajat piirab. Ekspertarstid on arstiharidusega professionaalid, kes

oskavad terviseandmetes orienteeruda, sealt olulisima eristada ning hinnata, kas mingid

andmed võivad viidata täiendava päringu vajadusele. Kohtul puudub pädevus ning teadmised,

et süüvida meditsiinialastesse küsimustesse, nagu kas andmed on piisavalt adekvaatsed ja

aktuaalsed, et teha nende põhjal isiku töövõime kohta järeldusi. Vastustaja ei saa tugineda

töövõimet hinnates üksnes kaebaja väidetele oma terviseseisundi kohta. Eksperdi ülesanne on

kõrvutada isiku enda hinnangut tema kohta sisestatud terviseandmetega ning kontrollida, kas

need kinnitavad isiku välja toodud piiranguid. Kaebaja puhul ei ole ekspertarstid esialgse

hinnangu koostamisel ega ka hiljem vaide- ja kohtumenetluses koostatud arvamustes leidnud,

et olemasolevate andmete põhjal ei saaks kujundada adekvaatset otsust kaebaja töövõime

ulatuse kohta. Vastustaja kaasas nii vaide- kui ka kohtumenetluses teise ekspertarsti, kes

töövõime hindamise menetluses koostatud dokumendid ning kaebaja terviseandmed üle

vaatas. Puudub alus arvata, et olukorras, kus olulised töövõimet mõjutavad andmed on

puudulikud, jõutakse nii haldus-, vaide- kui ka kohtumenetluses koostatud

eksperdiarvamustes samadele järeldustele. Asjaolu, et ekspertarstid tuginesid samadele

andmetele ega teostanud täiendavaid päringuid eriarstidele, ei tähenda, et nende järeldused

oleksid valed;

16) varasem töövõime hindamise otsus ei ole järgmisel hindamisel vastustaja jaoks siduv.

Sellisel juhul kaotaks mõtte töövõime perioodiline hindamine, kui ei oleks võimalik arvestada

vahepealsel ajavahemikul toimunud muutustega isiku terviseseisundis, lisandunud asjaolude

ja andmetega. Vastustaja pidi kontrollima tervenemise perspektiivi ning täpsustama, kas

6(9)

3-24-967

kaebajale on nt määratud taastusravi ja kas kaebaja on sellest loobunud või seda saades,

millised on olnud ravi tulemused. Dr VH poolt kohtumenetluses koostatud arvamuses on

selgitatud, et TIS andmed ei kinnita kaebaja tervisliku seisundi halvenemist võrreldes 2020.

aastal tehtud töövõime hindamisega. Pigem on kaebaja kehaline võimekus ekspertiiside

vahelisel perioodil astma parema kompensatsiooni ning kilpnäärme seisundi paranemise tõttu

mõnevõrra paranenud. Kuigi ekspertiiside vahelisel perioodil on lisandunud alalõualiigese

haigus, siis ravi tulemusel ei ole see põhjustanud piiranguid püsivat töövõimet vähendavas

mahus. Kui 2020. a töövõime hindamise ekspertiisis hinnati õppimise ja tegevuste sooritamise

valdkonna „tegevuste õppimise“ võtmetegevust mõõduka ja „tegevuste alustamine ja

lõpetamine“ raske piiranguga, siis 2023. aastal hinnati asjaomase valdkonna piiranguid

töövõimet mitte mõjutavaks ja mõõdukaks, kuna kongitiivsete võimete langust kaebajal

terviseandmete kohaselt tuvastatud ei ole (dtl 107). Vastustaja tugines asjaolule, et kaebaja

terviseandmed viitasid hindamise hetkel teatud diagnooside osas paranemisele, mis tingis ka

osalise töövõime tuvastamise. Seega ei saa järeldada, et vastustaja oleks sellisele tulemusele

jõudnud meelevaldselt;

18) vastustaja ei rikkunud uurimispõhimõtet. Vastustaja võttis aluseks kaebaja esitatud

töövõime hindamise taotluse, TIS andmed ning nende põhjal koostatud eksperdiarvamuse.

Eksperdiarvamusest omakorda nähtub, et kõrvutatud on kaebaja enda hinnanguid ning seda,

kas need kajastuvad ka terviseandmetes. Ei ole mõeldav, et isiku terviseseisundi kohta annaks

hinnangu arstihariduseta ametnik, vaid selleks ongi ekspertarstid, kes koostavad hinnanguid

vastavalt oma erialateadmistele. Seega on põhjendatud, et töövõime hindamise otsuses

tuginetakse suures osas ekspertarsti tehtud järeldustele. Vastustaja kaasas nii vaide- kui

kohtumenetluses teise ekspertarsti, kes vaatas tulenevalt kaebaja vastuväidetest üle kaebaja

andmed ning koostas omapoolsed arvamused. Ekspertarstid on nii haldus-, vaide- kui ka

kohtumenetluses jõudnud järeldusele, et kaebaja terviseandmed on olnud piisavad, et anda

hinnang kaebaja töövõimele. Lisaks on vastustaja arvestanud nii vaide- kui kohtumenetluses

kaebaja esitatud väiteid ja sel ajal lisandunud terviseandmeid. Seega ei saa vastustajale ette

heita, et töövõime hindamine oleks toimunud ühekülgselt;

19) vastustaja ei eksinud, kui arvestas kaebaja töövõime hindamisel asjaoluga, et kaebaja on

osalise koormusega töötanud. Nimetatud asjaolu on kajastatud ka mitmel pool kaebaja

terviseandmetes toodud epikriisides ning on üks element, mis iseloomustab kaebaja töö- ja

tegutsemisvõimet. Vastustaja on seega jõudnud järeldusele, et kaebaja terviseseisund

võimaldab tal osaliselt töötada, arvestades teatud piirangutest tulenevaid tingimusi. Kaebajale

sobivad töötingimused on vastustaja ka vaidlustatud otsuses välja toonud. Kohtul ei ole

tekkinud esitatud tõendite põhjal kahtlust, et kaebaja ei oleks üleüldse võimeline töötama;

20) esitatud materjalide põhjal ei nähtu, et vastustaja oleks teinud põhjendamisvigu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse

rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:

1) kaebaja jääb varem toodud seisukohtade juurde;

2) analüüsitud pole seda, kuidas käte värin töövõimet mõjutab. Sellele viitas kaebaja oma

taotluses. Samuti on sellekohane viide epikriisides. Vastustajal lasus kohustus koguda

täiendavaid andmeid;

3) kohus jättis tähelepanuta, et kuigi kaebajal on diagnoositud mitu erinevat valu, siis on

vastustaja ja kohus käsitlenud vaid seljavalu. Kohus on füsioterapeudi kavale omistanud väära

tähenduse, kuna selles kajastati eesmärki, kuhu tuli jõuda;

4) TIS-st nähtuvad südame rütmihäired ja neid tuli arvestada;

5) kaebaja kõne latentsuse osas asus kohus ise vastustaja tööd tegema;

7(9)

3-24-967

6) lõualuu osteomüeliit polnud mööduv ja leevenenud kaebus. Kaebajal oli kaks operatsiooni

toimunud ja kolmas planeerimisel;

7) kaebajal on varem samade terviseandmete alusel tehtud vaimse võimekuse kohta

teistsugused järeldused. Kui vastustaja tahtis sellest kõrvale kalduda, siis pidi ta oma

seisukohta tõendama ja põhjendama;

8) kohus eksis kõrvalabi hindamisega. Raskused, mis tekivad igapäevaelus, on ülekantavad ka

tööellu;

9) vastustaja lähtus astmaga seoses valedest eeldustest. Kaebaja saab igapäevast ravi;

10) kaebajale ei saa ette heita, et ta on üritanud töötada 5% täiskoormusest;

11) vastustaja pole haldusmenetlust toimetanud nõuetekohaselt.

9. Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult

järgmistel põhjendustel:

1) halduskohtu otsus on õiguspärane;

2) vastustaja hindas kaebaja käelist tegevust ja see ei mõjutanud töövõimet;

3) kaebajal ei nähtu valusid liikumisel;

4) kaebaja väidetud südame rütmihäireid ei nähtu TIS-i andmetest ega haigusloost;

5) kaebaja perearsti ja psühhiaatrite epikriisides pole kaebaja töövõimet mõjutavaid

kõnehäireid täheldatud;

6) lõualuu osteomüeliit ei põhjusta kaebajal töövõime vähenemist;

7) TIS andmed kaebaja kognitiivsete võimete langust ei kinnita. Puuduvad objektiivsed

uuringud, mis kinnitaksid kognitiivsete võimete püsivat langust mahus, mis põhjustaks

töövõime vähenemist;

8) terviseandmed ei kajasta seda, et kaebaja vajaks igapäevast kõrvalabi;

9) astma on tänapäeval raviga kontrolli all hoitav haigus;

10) õige oli arvesse võtta seda, et kaebaja on varem osalise koormusega töötanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Halduskohtu otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuses esitatud põhjalike seisukohtadega ega korda neid (HKMS § 201

lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus alljärgnevat.

11. Kaebaja eesmärgiks on saavutada olukord, kus vastustaja tuvastaks kaebajal osalise

töövõime asemel puuduva töövõime.

12. Isikul on osaline töövõime, kui tema töötamine on tulenevalt terviseseisundist tingitud

tegutsemise ja osalemise piirangust osaliselt takistatud (TVTS § 5 lg 3 p 2). Isikul on puuduv

töövõime, kui ta ei ole võimeline eespool nimetatud asjaolude tõttu töötama (TVTS § 5 lg 3 p

3).

13. Kaebaja käte värinast tingitud tegevuspiirangut on hinnatud käelise tegevuse valdkonnas.

Selle raames on võetud arvesse neuroloogi 13. veebruari 2024. a epikriisi andmeid, mille

kohaselt esineb käte värin ärevas situatsioonis. Samas märgitakse selles epikriisis täiendavalt,

et käte lihasfunktsioon, liigesfunktsioon ja närvifunktsioon on muus osas patoloogiata.

Vastustaja ei ole eksinud hinnangus, et ärevas situatsioonis käte värinat ei saa pidada

töövõimet mõjutavaks teguriks. Vastustaja toob põhjendatult välja, et kaebajal ei ole ühtegi

olulist närvisüsteemi ega liiges-tugistruktuuri kahjustust ülajäsemete osas tuvastatud ning käte

lihasfunktsioon, liigesfunktsioon ja närvifunktsioon on muus osas patoloogiata.

8(9)

3-24-967

14. Vastustaja on arvesse võtnud kaebaja väidetud pikaaegset kroonilist valu. Vastustaja

lähtus sellest, et kaebajal on harva esinev perioodiliselt ägenev seljavalu, mis ei põhjusta

püsivaid tegevuspiiranguid ning TIS-i andmete kohaselt pole ta retseptipõhist valuravi

seljavalu tõttu viimasel kahel aastal vajanud. Lisaks toob vastustaja põhjendatult esile, et

füsioterapeudi 11. veebruari 2024. a epikriisist ei nähtu kaebajal valusid liikumisel.

15. Kaebaja haigusloost ja terviseandmetest ei nähtu, et südame rütmihäirete tõttu oleks talle

määratud retseptiravim (vt sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määruse nr 30 „Ravimite

väljakirjutamine ja apteekidest väljastamine ning retsepti vorm“ § 4 lg 1 p 21). Vastustaja toob

õigustatult välja, et retseptiravim on kaebajale välja kirjutatud essentsiaalse treemori (RHK

kood G25.0) raviks.

16. Vastustaja on lähtunud vaimse tervise õe 6. juuni 2021. a vastuvõtul kajastatust, millest

nähtub kõne monotoonsus ja aeglus. Samas perearsti ja psühhiaatri epikriiside kohaselt

töövõimet mõjutavaid kõnehäireid ei ole võimalik täheldada.

17. Kuigi kaebajal esines lõualuu osteomüeliit ning seda raviti 2019. a-l ja 2021. a-l, siis

kaebaja terviseandmed sellelaadseid uusi pöördumisi ei kajasta.

18. Vastustaja toob põhjendatult esile, et olemasolevate andmete alusel pole võimalik

järeldada kaebaja kognitiivsete võimete püsivat langust mahus, mis põhjustaks töövõime

märkimisväärset vähenemist. Vastustaja arvestas kaebaja ärevuse ja depressiooniga

kaasnevaid vaevusi ja piiranguid õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise

ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades. Selles osas märkis vastustaja, et kaebajale ei

sobi pingeline töö (kiire tempo, vastutusrikas töö, keerulised tööülesanded, palju suhtlemist).

Lisaks on psühhiaatri 8. septembri 2023. a epikriisis märgitud, et kaebaja teadvus on selge

ning kontakt üldjoontes rahuldav ja sisukohane.

19. Kaebaja terviseandmetest ei tulene, et kaebajal esineks vajadus igapäevase kõrvalabi

järele. Psühhiaatri 30. märtsi 2022. a epikriis võimaldab järeldada, et kaebaja tuleb iseseisvalt

toime söömise, ravi- ja hügieenitoimingutega, riietumise, liikumise ja suhtlemisega.

20. Vastustaja on õigesti hinnanud kaebaja astmaga seotud asjaolusid. Vastustaja toob õigesti

esile, et astmat on võimalik raviga kontrolli all hoida ning kaebaja terviseandmetes puudub

teave mittekompenseerituse kohta. Töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse

tegevuspiiranguid ning töövõimet mõjutavaid seisundeid määratud ravi alusel. Perearsti 14.

märtsi 2024. a epikriisi alusel polnud võimalik astma ägenemist järeldada.

21. Osalise koormusega töötamisega arvestamine ei olnud õigusvastane. Seda asjaolu kajastati

ka kaebaja terviseandmetes toodud epikriisides. See asjaolu kinnitab kaebaja osalist töö- ja

tegutsemisvõimet.

22. Eelnevast tulenevalt ei ole vastustaja teinud kaebaja töövõime hindamisel sellist viga, mis

tooks kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise ja kaebaja taotluse uuele hindamisele suunamise.

23. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg

6).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)