2-25-115279/49 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. aprill 2026

Tsiviilasja number

2-25-115279

Tsiviilasi

R.O hagi S.A vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. detsembri 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

S.A apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1267 eurot 38 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja R.O (isikukood XXX), seaduslik esindaja M.X

Kostja S.A (isikukood XXX)

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 15. detsembri 2025.

a otsus muutmata.

2. Poolte apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.O (hageja I) ja N. S.A (hageja II) esitasid 9. juunil 2025 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse S.A-lt (kostja) elatise saamiseks. Pärnu Maakohus

andis kostja vastuväite tõttu asja Tartu Maakohtule üle.

2. Hagejad esitasid 2. juulil 2025 kostja vastu hagiavalduse, milles palusid mõista kostjalt

kummagi hageja kasuks alates juulist 2025 välja elatise miinimumsummas.

Hagejad on kostja lapsed. Hagejad elavad emaga. Kostja ei osale hagejate kasvatamises

hagejate emaga võrdses mahus. Kostja ei täida suhtluskorras sätestatud reegeid. Kostja

annab hagejatele taskuraha ja teeb kingitusi, ent ta ei tasu laste esmavajaduste eest.

Hagejate ema tasub hagejate kõigi esmavajaduste eest üksi. Ühisvarasse kuulunud korteri

tarbeks võttis hagejate ema eluasemelaenu, kui kostja oli töötu. Hagejate ema tasus

laenumaksed oma palgast, remondi raha andsid hagejate ema vanemad. Kostja sai auto ja

mootorratta. Kostja hakkas alates juulist 2025 kandma hagejate ema arvele elatise katteks

200 eurot.

3. Kostja oli nõus tasuma hagejatele elatist kokku 200 eurot kuus, ülejäänud osas vaidles

hagile vastu.

Hagejad elavad küll koos emaga, kuid viibivad sageli kostja juures. Kostja kannab hagejate

kulusid vahetult. Kostja on kandnud hagejate pangakontole raha, kui hagejad on soovinud

midagi osta. Kostja on hagejaid toitnud ajal, mil hagejad on olnud kostja juures. Kostja on

ostnud hagejatele riideid ja koolitarbeid ning tasunud ühiste meelelahustusürituste eest.

Kostja on teinud hagejatele kingitusi sünnipäevaks ja muudeks tähtpäevadeks. Kostja

viibis mõlema lapsega Hispaanias ning kandis kõik sealsed reisikulud.

Kostja loobus 2021. aastal oma ühisvara osast tulevikku suunatud elatise katteks.

Kostja vaidles hagejate kulude suurusele vastu. Asjaolu, et hagejate ema on soetanud kalli

elamispinna, ei anna alust suurema elatise nõudmiseks. Kostja sissetulek on töötasu 1108

eurot. Elatise väljamõistmisel tuleks arvestada kostja majanduslikke võimalusi.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus mõistis 15. detsembri 2025. a otsusega kostjalt hageja I kasuks alates 1.

juulist 2025 kuni hageja I täisealiseks saamiseni välja igakuise elatise 301 eurot 74 senti,

mis muutub iga aasta 1. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga

muutusest vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse suuruse

muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Maakohus mõistis

kostjalt hageja II kasuks alates 1. juulist 2025 kuni hageja II täisealiseks saamiseni välja

igakuise elatise 160 eurot 92 senti, mis muutub iga aasta 1. aprillil, lähtudes baassumma

indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning

lapsetoetuse suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast

kuust. Maakohus märkis, et otsuse täitmisel tuleb arvestada kostja tasutud makseid ja et

elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette, ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja on hagejate isa. Hagejate peamine elukoht on ema juures. PKS § 97 p-s 1 ja §-s 100

sätestatud eeldused kostjalt hagejate kasuks elatise väljamõistmiseks on seega täidetud.

PKS § 101 lg-te 1 ja 2 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui

seaduse alusel arvutatud summa. Hagejate ema pangakontolt nähtuvalt laekub lastetoetus

hagejate ema arvele. Elatise suurusest tuleb seega maha arvestada ½ lapsetoetusest (PKS §

101 lg 5).

Hagejate vanemad sõlmisid 9. novembril 2023 tsiviilasjas nr 2-23-9761 kompromissi,

mille kohaselt viibivad hagejad kord kuus seitse kuni kümme järjestikust päeva kostja

juures kostja elukohas Tartu linnas. Vanemad kinnitasid 25. novembri 2025. a istungil, et

hageja I ei käi kostja juures ööbimisega ja hageja II käib kostja juures seitse ööpäeva kuus.

Hageja I kinnitas, et ta ei soovi kostja juures ööbida. Tema suhtes ei kehti seega vanemate

vahel tsiviilasjas nr 2-23-9761 sõlmitud kompromiss. Tegemist on kostjast sõltumatutel

asjaoludel tekkinud olukorraga. Samas sellele vaatamata ei tule hagejale I väljamõistetavat

elatist vähendada. Elatise eesmärgiga ei ole kooskõlas olukord, kus elatis mõistetakse PKS

§ 101 lg-ga 6 kooskõlas vähendatud ulatuses välja põhjusel, et lapse ja vanema vaheline

suhtluskord on reguleeritud kohtumäärusega, kuid see ei kehti põhjusel, et laps ise ei soovi

kohustatud vanema juures ööbimistega viibida. Elatise eesmärk on saada lapse vajadused

kaetud ning juhul, kui 14-aastane hageja I ei soovi kostja juures ööbimistega elada, ei saa

ainuüksi kompromissiga määratud suhtluskorra tõttu hakata elatist vähendama. Sellisel

juhul saaksid hageja I huvid kahjustada. Lapsel on küll õigus vanemaga suhelda, kuid mitte

kohustus (PKS § 143 lg 1). Kuivõrd hageja I ei viibi kostja juures seitse kuni viisteist

ööpäeva kuus, ei ole hageja I osas põhjendatud elatist PKS § 101 lg 6 alusel vähendada.

Hageja II aga viibib kostja juures seitse ööpäeva kuus. Tema osas on põhjendatud elatist

PKS § 101 lg 6 alusel vähendada 46,67% võrra.

Kostja väited kostja ja hagejate ema ühisvara jagamise kohta ei ole asjakohased. Elatist ega

selle suurust ei mõjuta asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab

vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda

suuremas kui pooles ulatuses. See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse

kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt

kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma

ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi (vt RKTKo

19.06.2020, 2-18-6499, p 11).

Kui vanemalt nõutakse elatist PKS §-s 101 sätestatud alusel, ei ole vaja lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada (vt RKTKo 13.06.2025, 2-23-8691, p 20.1).

Kohus selgitas seda istungil. Asjaolu, et hagejate ema pangakontolt ei nähtu makseid

septembri kohta, ei tähenda, et hagejatel ei olnud vajadusi või need jäid katmata.

Kostja ei tuginenud PKS § 102 lg 2 mõistes mõjuva põhjuse olemasolule ega tõendanud

seda. Ainuüksi vanema ebapiisav sissetulek ei ole elatise vähendamise alus.

Kostja ei kasuta endale kuuluvat korterit eluasemena, kuid maksab selle eest laenu. Kostja

väitel on korter remontimata ning seetõttu ei saa seda välja üürida. Kostja soov elada oma

korteris on mõistetav, kuid kostja peab olukorras, kus tema sissetulek ei ole piisav

samaaegselt eluasemelaenu ja oma alaealiste laste ülalpidamiskulude katmiseks, seadma

esikohale hagejate vajadused. Hagejad on alaealised lapsed, kes sissetulekut ei teeni ning

nende vajadusi katavad nende vanemad. PKS § 102 lg-st 2 ei tulene, et vanema sissetulek

tuleb jagada aritmeetiliselt vastavalt vanema ja laste arvule, vaid proportsionaalselt

vastavalt kostja ja iga tema lapse vajaduste suurusele. Kostja vajadustena ei ole alust

käsitleda kostja hüpoteeklaenu. Arvestades elatise maksmise eesmärki, jääb kostjale pärast

hagejatele elatise maksmist kostja enda vajaduste katmiseks piisav summa, s.o 645 eurot

34 senti.

Hagejate ema kinnitusel hakkas kostja menetluse kestel maksma hagejatele elatist kokku

200 eurot kuus. Otsuse täitmisel tuleb kostja tehtud maksetega arvestada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse hageja I kasuks

väljamõistetud elatise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt

hageja I kasuks välja igakuine elatis 160 eurot 92 senti [s.o 282 eurot 31 senti (baassumma

seisuga 1. aprill 2025. a) + 59 eurot 43 senti (3% Eesti Vabariigi keskmisest

brutokuupalgast seisuga 1. aprill 2025) – 40 eurot (50% lapsetoetusest) – 46,67%

arvestatud summalt (s.o 7 päeva eest, mil laps on kohustatud vanema juures, s.o rahaliselt

apellatsioonkaebuse tegemise seisuga 140 eurot 82 senti], mis muutub iga aasta 1. aprillil

(esimest korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga

muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva PHS § 17 lg 3

esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast

kuust. Kostja palub alternatiivselt saata tsiviilasi vaidlustatud osas maakohtule tagasi.

Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust

hageja II osas.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited ja tõendid, mis puudutavad hagejaga I

suhtlemist ja temaga seotud kulutuste tegemist. Kostja veedab hagejaga I aega päevasel

ajal peaaegu igapäevaselt. Kostja teeb sel ajal hageja I soovidest lähtuvalt sisseoste,

transpordib hageja I tema soovitud kohta, ostab hagejale I toidu, esmatarbekaubad ja muu

vajaliku. Kostja kannab hagejaga I seotud kulusid seega vahetult. Asjaolu, et hageja I

soovib ööbida ema juures ja minna sealt kooli, ei tähenda, et kostja ei veeda 7–10

järjestikust päeva hagejaga I.

Maakohus ei põhjendanud, miks hageja I 27. oktoobri 2025. a kirja saab arvestada tõendina

ega hinnatud, kas kiri on kirjutatud hageja I enda tahtel või ta ema sunnil. Ei ole usutav, et

hageja I kirjutab kohtule kinnituse, et ei ta soovi kostja juures ööbida ega elada. Hagejat I

ei ole keegi sundinud tema tahte vastaselt kostjaga suhtlema või kostja juures olema.

Hageja I on seda tahtnud ning sellist kirja poleks hagejate esindajal kohtule vaja esitada.

Maakohus ei arvestanud, et kostja oli istungil nõus tasuma elatist 300 eurot kuus ning

hagejate ema nõustus lõpuks 400 euroga kuus. Kohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja

elatise kokku 462 eurot ja 66 senti kuus, s.o rohkem kui hagejate esindaja istungil soovis.

Vanemate kulutused hagejatele ei ole võrdsed. Pangaväljavõtetest nähtub, et ema panus on

keskmiselt 167 eurot kuus. Kostja peaks aga panustama 462 eurot 66 senti kuus.

Kohus ei arvestanud kostja sissetulekuga, mis on 1108 eurot kuus. Kohus ei selgitanud,

kuidas saab sellest rahast tasuda hagejatele elatist 462 eurot ja 66 senti kuus ning rahuldada

hagejate muud vajadused lähtuvalt nende soovidest.

6. Hageja I palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Hageja I ei viibi kostja juures ööbimisega, vaid kohtub kostjaga üksnes päevasel ajal ja

paariks tunniks. PKS § 101 lg 6 kohaldamiseks ei ole seega alust.

Kostja ei kanna ajal, mil hageja I on tema juures, hageja I püsivaid ja regulaarseid

esmavajadusi, nagu eluasemekulud, toidukulud, kooliga seotud kulud, riiete ja jalatsite

kulud, transpordikulud, hügieenivahendite ja ravimite kulud. Hageja I ema kannab need

kulud. Kostja kannab hagejaga I päevasel ajal koos olles hagejaga I seotud üksikud kulud,

mis on juhuslikud ega ole seotud hageja I püsiva elukorralduse tagamisega. Nende kulude

kandmine ei vabasta kostjat hagejale I elatise tasumisest ega ole selle vähendamise aluseks.

Kohtumenetluses esitatud kompromissipakkumised ei ole otsuse tegemisel kohtule

siduvad. Kostja väited, et hagejate ema panus hagejate ülalpidamisse on 167 eurot kuus, ei

ole põhjendatud. Vanemate panuste võrdlemine ei mõjuta miinimumelatise väljamõistmist.

Hageja I nõuab miinimumelatist. Hageja I ei pea seega oma kulutusi tõendama.

Kostja ei esitanud mõjuvat põhjust, mis õigustaks elatise vähendamist alla miinimumi.

Maakohus analüüsis kostja majanduslikku olukorda piisavalt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1

tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles kohus mõistis hageja I

kasuks välja suurema elatise kui 160 eurot 92 senti kuus. Muus osas ei ole maakohtu otsust

vaidlustatud. Vaidlustamata ulatuses, sh hageja II osas, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg

4 teise lause järgi jõustunud.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kohaldanud materiaalõigust tuvastatud

asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks

kaebuse sisu arvestades mõjutada otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse

põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

1. PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine

tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite

tagamist. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei

ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi

ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes. Elatist tuleb PKS § 100 lg 4 järgi maksta iga

kalendrikuu eest ette (nt RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 11).

Kostja väitel rahuldab ta suure osa hageja I vajadusi vahetult ning maakohus jättis

tähelepanuta kostja väiteid, mis puudutasid kostja suhtlust lastega ning kulutuste tegemist

lastele, sh hagejale I. Seetõttu mõistis kohus kostja arvates temalt välja põhjendamatult

suure elatise.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest kostja poolt hageja I vajaduste

rahuldamiseks oluliste kulutuste tegemist. Arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on kostja

lisaks elatise tasumisele (200 eurot kuus hagejatele kokku) andnud lastele (sh hagejale I)

taskuraha, külastanud nendega erinevaid meelelahutusasutusi (nt veekeskus ja

batuudikeskus) ning ostnud mõned korrad süüa kiirtoidukohtadest (dtl 117–161). Selliseid

kulutusi ei saa pidada ülalpidamise andmiseks, seda liiatigi olukorras, kus kostjal hagejate

emaga selliste kulutuste tegemiseks kokkuleppeid polnud. Samuti ei saa lugeda lastele

võimaldatud reise ja väidetavalt tehtud kingitusi igapäevaste vajaduste rahuldamiseks.

Asjaolu, et hageja I kostjaga suhtleb, ei ole iseenesest olnud menetluses vaidluse all, aga

see ei mõjuta kostja kui vanema ülalpidamiskohustuse ulatust.

2. PKS § 101 lg 6 sätestab, et kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul

keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat

proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Ringkonnakohtu hinnangul

tuvastas maakohus menetlusnorme rikkumata, et hageja I ei viibi kostja juures seitset või

enamat ööpäeva kuus, ning jättis seetõttu PKS § 101 lg 6 hageja I osas põhjendatult

kohaldamata. Apellatsioonkaebuse väiteid ei anna alust teha maakohust erinevat järeldust.

Kostja on 25. novembri 2025. a kohtuistungil kinnitanud, et hageja I ei ole alates 2025. a

maikuust tema juures ööbimisega viibinud (dtl 402, 403). Vastupidist ei väida kostja ka

apellatsioonkaebuses. Hagimenetluses puudub vajadus tõendada asjaolusid, mille üle

pooled ei vaidle (TsMS § 231 lg 2). Eelmärgitut arvestades ei ole asja lahendamise

seisukohalt määravat tähtsust hageja I 27. oktoobri 2025. a kirjalikul kinnitusel, mille

kohaselt ta kohtub isaga päevasel ajal, kuid ei soovi isa juures elada või ööbida (dtl 264),

ega kostja poolt 1. novembril 2025 kohtule esitatud venekeelsetel kuvatõmmistel ja

kirjavahetusel lastega suhtlemise kohta, millega maakohus jättis kostja arvates

põhjendamatult arvestamata. 25. novembri 2025. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei

pidanud maakohus vajalikuks kostjalt venekeelsete tõendite tõlkeid nõuda põhjusel, et

pooled ei vaielnud selle üle, et hageja I ei ole tema juures ööbinud (dtl 403). Lisaks

nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et viidatud kuvatõmmised ja kirjavahetus ei

ole asjakohased tõendid, kuna need ei puuduta ajavahemikku, mille eest praeguses asjas

kostjalt elatist nõutakse.

Samuti ei ole asjas tõendatud, et hageja I veedaks kostjaga igapäevaselt aega määral, mis

annaks aluse PKS § 101 lg 6 kohaldamiseks.

3. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejad oleksid oma nõudeid kostja vastu menetluse

käigus vähendanud. Asja sisulisel lahendamisel pidi maakohus seega lähtuma hagejate

esitatud nõutest (TsMS § 5 lg 1) ega saanud arvestada sellega, et hagejad olid

kohtumenetluses kompromissi korras nõus ka elatisega 400 eurot mõlema lapse kohta kuus

(kokku). Pooled kokkuleppele ei jõudnud, kuna kostja ei nõustunud asja selliselt

kompromissiga lahendama (dtl 167–168).

4. Kostja väited hagejate ema pangakontolt nähtuvate kulutuste kohta on asjakohatud ning

maakohus on kostja nendele väidetele otsuses (p-s 13) juba ka vastanud. Ringkonnakohus

rõhutab esmalt, et elatise nõudmisel PKS §-s 101 sätestatud määras (nn miinimummääras)

ei olnud hagejatel vaja endi vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses

tõendada, nagu maakohus on seda senisele kohtupraktikale tuginedes ka põhjendatult

märkinud.

Samuti on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei ole hagejate vajadusi (dtl 171–176, 177–

182) menetluses kahtluse alla seadnud, v.a uue mööbli ost lastele ning hagejate ema võetud

eluasemelaenuga seotud kohustused. Apellatsioonkaebuses kostja seda maakohtu järeldust ka

ei vaidlusta. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui jätta osutatud eluasemelaenuga seotud

kohustused, suuremad ühekordsed ostud ning ema poolt lastele taskurahana antavad summad

kõrvale, ei kataks hageja soovitud 160 euro 92 sendi suurune elatis 50% hageja I

igakuisetest kuludest.

Ringkonnakohus lisab, et hagejate emal ei pruugi küll olla võimalik igal kuul laste kõiki

vajalikke kulusid ise katta (mh kostja tasutava ebapiisava elatise tõttu). Samas ei saa sellest

järeldada, lastel vastavaid vajadusi pole.

5. Samuti on maakohus otsuse p-des 14 ja 15 vastanud piisava põhjalikkusega kostja

sissetulekut puudutavatele väidetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles osas.

Apellatsioonkaebuses kostja üksnes kordab varasemas menetluses esitatud seisukohti ja

arusaamu.

PKS § 102 lg 2 esimese lause kohaselt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise

kohustusest. Sama lõike kolmanda ja neljanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel

vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa ning selliseks mõjuvaks

põhjuseks võib mh olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes

elatise väljamõistmise korral PKS §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps (mõjuvad põhjused on sättes toodud näidisloeteluna).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole menetluses välja toonud selliseid

asjaolusid, millest saaks järeldada mõjuva põhjuse olemasolu PKS § 102 lg 2 mõistes. Taolisi

asjaolusid ei nähtu ka asja materjalidest. Kostja väidetavalt ebapiisav sissetulek iseenesest

selline asjaolu ei ole ning kostja väidete põhjal pole tal teisi alaealisi ülalpeetavaid peale

hagejate.

Kostja väited enda sissetulekute ebapiisavusest on kostja muid väiteid arvestades

ringkonnakohtu hinnangul ka eluliselt ebausutavad. Kostja enda väitel on ta teinud pidevalt

lastele kalleid kingitusi sünnipäevaks ja muudeks tähtpäevadeks ning viibis koos

hagejatega Hispaanias alates 13. detsembrist 2024 kuni 10. jaanuarini 2025, kandes kõik

sealsed reisikulud ja ostes lastele, mida nad soovisid (dtl 100). Kostja on esitanud

nimetatud reisi kohta ka tõendeid. Kostja nende väidete põhjal võib arvata, et kostja

majanduslik olukord võimaldab hagejale I PKS § 101 alusel arvestatud elatist tasuda.

Vajadusel tuleb kostjal oma kulusid kingitustele, samuti lastega vaba aja veetmisele ja

reisimisele piirata, et oleks võimalik katta laste esmavajadusi.

10. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 164 lg 1 alusel

poolte endi kanda. Ringkonnakohtu arvates ei ole aluseid TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud

üldreeglist kõrvalekaldumiseks. Menetluskulude jaotust arvestades pole vaja kulude

rahalist suurust kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)