2-24-143564/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv, Krista Kirspuu ja Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht

30.04.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-143564

Kohtuasi

Aktsiaselts SEB Liising hagi J.K vastu võlgnevuse

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.01.2026 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.K 12.02.2026 apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

Aktsiaselts SEB Liising (registrikood

10281767), lepinguline esindaja Martin Velling

Kostja J.K (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Keelduda J.K poolt Harju Maakohtu 12.01.2026 otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud J.K kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse

esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

1(6)

Asjaolud ja menetluse käik

1. Aktsiaselts SEB Liising (hageja) esitas 06.01.2025 Harju Maakohtule hagiavalduse J.K

(kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista liisingulepingust tuleneva võla

7316,18 eurot ning viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõudelt 6776,98 eurolt alates 06.01.2025 kuni põhinõude täitmiseni.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 21.02.2024 kapitalirendi tüüpi

liisingulepingu (leping), mille esemeks oli sõiduauto VOLKSWAGEN ARTEON (sõiduk).

Samal päeval sõlmis hageja Sports Car Center Eesti OÜ-ga müügilepingu sõiduki

omandamiseks ning kostja sai selle enda valdusesse. Sõiduki hind oli 24 900 eurot, millest 22

410 euro ulatuses sai kostja hagejalt krediiti. Kostja kohustus tasuma hagejale igakuiseid

liisingumakseid annuiteetgraafiku alusel.

1.2. Kostja jättis alates 05.04.2024 osamaksed tasumata ning hageja saatis 26.06.2024 kostjale

teatise, et loeb lepingu ülesöelduks alates 11.07.2024, kui kostja ei tasu võlga hiljemalt

10.07.2024. Hageja teavitas, et kostjal on sellisel juhul kohustus sõiduk hagejale viivitamatult

tagastada ning kostjal tuleb hüvitada hagejale müügikahju (s.o sõiduki jääkväärtuse ja

müügihinna vahe) ja kõik lepingu ülesütlemisest hagejale tekkivad kulud (nt võimalik

remont, pesu, müügiteenus).

1.3. Kuna kostja sõidukit hagejale ei tagastanud, sõlmis hageja 18.07.2024 käsunduslepingu

sõiduki tagastusteenuse osutamiseks, mille eest esitati hagejale arve 244 euro tasumiseks.

Hagejale on veel esitatud järgmised arved: sõiduki turuväärtuse hindamisteenuse eest 140,30

eurot, pesu- ja poleerimisteenuse eest 427 eurot; sõiduki vahendusteenuse eest 1098 eurot;

kaskokindlustuse eest 8,97 eurot. Kostjal on kohustus nimetatud kulud hagejale hüvitada.

1.4. Hagejale tekkis liisingueseme müügist kahju 3319,73 eurot, mille kostja peab hagejale

hüvitama.

1.5. Kostjal on tasumata liisingumaksed 2078,18 eurot järgmiselt: 21.03.2024 arve alusel

582,73 eurot, 19.04.2024 arve alusel 494,25 eurot, 21.05.2024 arve alusel 498,78 eurot ja

20.06.2024 arve nr alusel 502,42 eurot. Hageja nõuab kostjalt nimetatu tasumist.

1.6. Hageja nõuab kostjalt viivist 6776,98 eurolt alates hagi esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni seadusjärgses määras. Viivise arvestamise aluseks on hageja nõue 7316,18 eurot,

millest on maha arvestanud arvetel arvestatud intressid ja viivised kokku 539,20 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Kostja väitis, et tema andmeid

kasutati ära ning et kolmas isik sõlmis kostja andmeid kasutades hagejaga lepingu. Kostjal

endal puudub vajalik sissetulek selle jaoks, et üldse liisingut taotleda.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6551,97

eurot, viivise 16,41 eurot ning viivise põhivõlalt (6551,97 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 06.01.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 665 eurot.

3.1. Maakohus tuvastas, et kostja sõlmis hagejaga liisingulepingu (VÕS § 9 lg 1).

2(6)

Kohtule on esitatud kostja digitaalse allkirjaga 19.02.2024 liisingutaotlus hagejale ning hageja

ja kostja digitaalsete allkirjadega 21.02.2024 leping. Samuti on esitatud müüja ja kostja

digitaalsete allkirjadega 21.02.2024 sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akt. Lepingu digitaalse

allkirjastamisega väljendasid pooled kattuvaid tahteavaldusi lepingu sõlmimiseks.

Kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et

tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb

tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema

tahteavaldust ei andnud (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22).

Politsei- ja Piirivalveameti teatis, mille kohaselt alustati 30.08.2024 kriminaalmenetlust

karistusseadustiku (KarS) § 209 tunnustel, ei tõenda kostja väiteid. Sellest ei nähtu, et

kriminaalasja aluseks oleks käsitlus, et kostjale väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid

läksid kostja valdusest välja tema tahte vastaselt. Sellest saab järeldada, et kostja ise

andis/avalikustas oma digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule, kes jättis kostjale

mulje, et täidab (kostja nimel) võetavad rahalised kohustused.

3.2. Hagi aluseks oleva lepingu (VÕS § 361) näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga (VÕS

§ 401 lg-d 1-2 ja § 402 lg 1). Esitatud asjaoludest ei nähtu, et leping oleks tühine. Puudub

vastuolu VÕS § 4062 lg-ga 1.

Hageja rikkus liisingulepingut sõlmides VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise

(VTL) põhimõtet. Kostja esitatud arvelduskonto väljavõtetel esinesid sellised vastuolud, mille

tuvastamist saab hagejalt mõistlikult eeldada. VTL põhimõtte rikkumine lepingu sõlmimisel

mõjutab üksnes hageja nõuet seoses enne lepingu ülesütlemist kostja poolt tasumisele

kuulunud liisingumaksetega.

3.3. Kuna kostja jättis hagis nimetatud arved tervikuna tasumata, oli hageja õigustatud lepingu

p 21.1 ja VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 alusel lepingu üles ütlema. Leping lõppes õiguspäraselt

11.07.2024, mil hagejal tekkis ka õigus nõuda sõiduki valdust tagasi (VÕS § 195 lg 2).

3.4. Hagejal on VÕS § 8 lg 2, § 103 ja VÕS § 108 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt enne

lepingu ülesütlemist tasumata jäetud liisingumaksete ja viivise tasumist. Kuna hageja on

rikkunud VTL põhimõtet, kohaldub VÕS § 4034 lg 7 ning hageja peab tagasimaksed uuesti

määrama. Hageja esitatud nõude ümberarvestuse kohaselt vähendas hageja põhinõuet 225

euro ehk lepingu sõlmimise tasu võrra. Lisaks ei nõua hageja kostjalt intressi tasumist. Selline

ümberarvestus on korrektne ning vastab VÕS § 4034 lg 7 nõuetele. VTL põhimõtte rikkumise

tõttu tuleb vähendada hageja põhinõuet 225 euro võrra ning jätta intressinõue 522,72 eurot

tervikuna rahuldamata.

Enne lepingu ülesütlemist tasumata jäetud liisingumaksete nõudest on põhjendatud põhinõue

1313,98 eurot (väljaostumaksed + kindlustusmaksed + käibemaksu maksed - 225 eurot),

millele lisandub viivis 16,41 eurot.

3.5. Hagejal on lepingu p-de 21.3, 21.4 ja 21.5 ning VÕS § 367 lg-te 1–3 alusel õigus nõuda

kostjalt krediidikulude hüvitamist. Lepingu alusel võttis kostja hagejalt krediiti 22 410 eurot

koos käibemaksuga. Lepingu ülesütlemise hetkeks olid muutunud sissenõutavaks

väljaostumaksed 1090,28 eurot koos käibemaksuga. Tasumata jäid väljaostumaksed 21

319,72 eurot koos käibemaksuga (=22 410-1090,28), mis oli lepingu maksegraafiku kohaselt

3(6)

sõiduki kokkuleppeline jääkväärtus koos käibemaksuga lepingu ülesütlemise ajal. Sõiduki

hindamisakti kohaselt oli selle väärtus 16 000 eurot, kuid sõiduk õnnestus müüa hinnaga 18

000 eurot koos käibemaksuga. Müügist laekus 3319,72 eurot (21 319,72-18 000) vähem kui

oli kostja poolt pärast lepingu ülesütlemist tasumata jäänud väljaostumaksete ja

käibemaksulaenu kogusumma. Seega on hageja krediidikulude hüvitamise nõue 3319,72 eurot

põhjendatud.

3.6. Hagejal on lepingu p-de 21.3 ja 21.7 ning VÕS § 367 lg 4 alusel õigus nõuda kostjalt

lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude hüvitamist. Hagiavalduses nimetatud lisakuludele

1918,27 eurot ei esitanud kostja vastuväiteid.

3.7. Hageja põhinõue on seega põhjendatud 6551,97 euro (1313,98+3319,72+1918,27)

ulatuses ning enne hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutunud viivise nõue 16,41 euro

ulatuses. Hageja edasiulatuva viivise nõue väljamõistetavalt põhinõudelt alates hagi esitamist

kuni kohustuse täitmiseni on VÕS § 113 lg 1 alusel põhjendatud.

3.8. Menetluskulude jaotamisel on põhjendatud ja õiglane, et kostja hüvitab hagejale

riigilõivu summas, mis kuulunuks hageja poolt tasumisele nõuetelt, mida kohus pidas

põhjendatuks (TsMS § 163 lg 1). Hageja tasus hagiavalduselt riigilõivu 700 eurot. Kohtu

poolt põhjendatuks peetud nõuete hind oleks hagi esitamise ajal olnud 7296,93 eurot (TsMS §

124 lg 1, TsMS § 133, TsMS § 134 lg 1). Sellise hinnaga hagilt kuulub tasumisele riigilõiv

665 eurot. Nimetatud summas riigilõiv jääb kostja kanda ning kuulub kostjalt hageja kasuks

välja mõistmisele.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas

tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Juhul

kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks hagi rahuldamata jätmist, palub kostja vähendada

väljamõistetavaid summasid.

Kuigi maakohus tuvastas, et hageja rikkus VTL põhimõtet, vähendas maakohus üksnes

väikeses osas põhinõuet ja jättis rahuldamata intressinõude. Ringkonnakohtul tuleks

kohaldada VTL põhimõtte rikkumise tagajärgi oluliselt laiemalt ning vähendada seetõttu nii

krediidi- kui lisakulusid.

Hageja sai liisingueseme tagasi, kontrollis selle hindamist ja müüki ning sai müügihinna

endale. Lisaks soovib hageja, et kogu müügihinna ja tasumata jäänud jääkväärtuse vahe

maksaks kinni tarbija. Selline riskijaotus ei ole õiglane ega proportsionaalne olukorras, kus

krediidiandja rikkus ise oma laenamiseelset hoolsuskohustust. Krediidikulude nõue tuleks

jätta täielikult või olulises osas rahuldamata ja lugeda see hageja enda äririskiks.

Lisakulud on otseselt seotud sellega, et hageja taastas sõiduki valduse, valmistas selle ette

müügiks ja müüs selle. Hageja on professionaalne krediidi- ja liisinguandja. Müügiga seotud

kulud suurendasid eelkõige hageja enda võimalust vara parema hinnaga realiseerida.

Eeltoodut arvestades ei ole õiglane, et lisakulud jäävad täielikult tarbija kanda.

Ebaproportsionaalne on kostja kanda jäta müügivahendustasu ning pesu ja poleerimise kulud,

mis on tüüpilised müügiprotsessi ärikulud. Vähemalt müügiga otseselt seotud lisakulud

(vahendustasu, pesu ja poleerimine) tuleks jätta hageja enda kanda.

4(6)

Hageja esindaja ei ilmunud viimasele kohtuistungile ega kasutanud võimalust selgitada

krediidivõime hindamise protsessi, arvelduskonto väljavõtete vastuolude põhjuseid ega

vastata kohtu täpsustavatele küsimustele. Arvestama peab hageja menetluslikku passiivsust ja

hindama nõuete põhjendatust tarbija kasuks, vähendades seeläbi kostjalt väljamõistetud

summasid.

Arvestades, et hageja rikkus VTL põhimõtet, ei selgitanud kohtule olulisi asjaolusid ega

ilmunud viimasele istungile ning et kostja majanduslik olukord on raske, ei ole põhjendatud

jätta riigilõivu täielikult kostja kanda. Kostja taotleb menetluskulude jaotuse muutmist nii, et

riigilõiv jäetaks täielikult või valdavas osas hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda.

6. TsMS § 637 lg 1 p 6 sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui

kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

7. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei

saa kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

7.1. Kuigi kostja märgib apellatsioonkaebuse resolutsioonis, et ta vaidlustab maakohtu otsuse

tervikuna, nähtub kaebuse asjaoludest, et ta vaidlustab krediidikulu nõuet (VÕS § 367 lg-d 1–

3), ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamise nõuet (VÕS § 367 lg 4) ja menetluskulude

jaotust.

7.2. VTL põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lisaks intressikokkuleppe tühisusele ka

krediidilepingu osaline tühisus muude krediidiga seotud tasude osas. Tasukokkulepete tühisus

tuleneb VÕS § 4034 lg 7 teises lausest, mille kohaselt muid tasusid (peale seadusjärgse

intressi) tarbija krediidiandjale ei võlgne. Sätte eesmärk on vabastada tarbija kõikvõimalikest

krediidiga seotud tasudest, mida krediidiandja võib tarbijalt nõuda. Maakohus ei ole

krediidiga seotud tasusid kostjalt välja mõistnud. Asja materjalidest ei saa järeldada ka seda,

et hageja oleks tasunõudeid peitnud kahju- või liisingumaksete nõuetesse.

VÕS § 367 lg 4 alusel on liisinguandjal õigus nõuda liisinguvõtjalt liisingueseme

ülesütlemisest tekkinud lisakulude hüvitamist. Riigikohtu praktika kohaselt on sellisteks

lisakuludeks eelkõige mõistlikud kulud liisingueseme võõrandamise korraldamiseks,

sealhulgas müügiteenuse tasu (RKTKo 08.11.2006, 3-2-1-112-06, p 9; RKTKo 18.05.2016,

3-2-1-33-16, p 7). Seejuures on Riigikohus märkinud, et kuna liisinguandja põhitegevus on

tavaliselt finantsvahendus, mitte asjade müük, on mõistlik selline teenus sisse osta

(08.11.2006, 3-2-1-112-06, p 9). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et lisakulud on olnud

ebamõistlikult suured. Kostja tugineb siinses asjas sellele, et ta ei pea neid kulusid VTL

põhimõtte rikkumise tõttu maksma. VÕS § 367 lg 4 kulud ei ole seotud krediidi andmisega,

vaid lepingu ülesütlemisega. VÕS § 367 lg 4 kulud saavad tekkida alles lepingu ülesütlemisel

ega sisaldu seetõttu krediidi kogukulus. Seega nendest kuludest VÕS § 4034 lg 7 alusel tarbija

ei vabane.

Siinses vaidluses oli tegemist kapitalirendi tüüpi liisingulepinguga. Liisingulepingu rikkumise

ja lõpetamisega seotud vaidlustes tuleb arvestada, et liisinguandja ei vali liisingueset ja tal

5(6)

puudub seetõttu üldjuhul muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks

(RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-40-14, p 24). Seega on ka liisinguesemega seotud riskid (mh

väärtuse vähenemise risk) üldjuhul liisinguvõtja kanda.

7.3. Apellatsioonkaebuse väited menetluskulude jaotuse osas ei annaks samuti alust kaebuse

rahuldamiseks. Maakohus arvestas menetluskulude jaotuse määramisel sellega, et hageja

rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning määras hüvitamisele kuuluva riigilõivu

suuruse rahuldatud nõude ulatuse järgi (TsMS § 163 lg 1). Kostja apellatsioonkaebuse väited

ei annaks esitatud asjaoludel alust menetluskulude teistsuguseks jaotamiseks. Kostja on küll

üldsõnaliselt viidanud, et tema majanduslik olukord on raske, kuid pole esitanud täiendavaid

põhistusi, mis annaksid aluse TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Seega on apellatsioonkaebus

ka selles osas õiguslikult perspektiivitu.

8. Eeltoodust tulenevalt keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel.

9. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega

seotud kulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kostja kanda. Kuna kohus ei

ole kaebust menetlusse võtnud ega hagejalt selle osas vastust küsinud, ei ole hagejal ka

hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Seega hüvitamisele kuuluvad menetluskulud

puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)