3-17-2494/54 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-17-2494

Haldusasi

X.W kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 17.10.2017

ettekirjutuse nr 1712899/00427 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X.W

Vastustaja – Tallinna linn

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistung 16.08.2018 ja kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 17.10.2017

ettekirjutus nr 1712899/00427.

2. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskuludena riigilõiv summas 15

eurot.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja elukoha aadress

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 29.05.2026 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine

menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant

soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel

korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p

9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) tegi 17.10.2017 ettekirjutuse nr 1712899/00427,

milles kohustati X.W esitama ametile nõuetekohane ehitusprojekt koos ehitusteatisega.

Ettekirjutuse täitmise tähtajaks määrati 17.02.2018.

Ettekirjutuses on tehtud ka sunniraha määramise hoiatus märkides järgmist: „Tuginedes EhS

§-le 133 rakendatakse ettekirjutuse saaja suhtes ettekirjutuse nõude mittetäitmisel sunniraha.

Kui ettekirjutust ei täideta, tuleb sunniraha kanda hiljemalt 5 päeva jooksul ettekirjutuse

tähtaja

möödumisest

Tallinna

Linnakantselei

finantsteenistuse

tulukontole

EE311010220061053015 viitenumbriga 5255050050050224, selgitusse märkida ettekirjutuse

number 1712899/00427. Vastasel juhul nõutakse sunniraha sisse täitemenetluse seadustikus

sätestatud korras. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti hinnangul on 1000 eurot summa, mis

võimalikult vähe kahjustades sunnib täitma ettekirjutusega pandud kohustust.“

2. 20.11.2017 saabus Tallinna Halduskohtule X.W kaebus TLPA 17.10.2017 ettekirjutuse nr

1712899/00427 tühistamiseks.

Kohus võttis kaebuse oma 21.11.2017 määrusega menetlusse. Asjas toimus kohtuistung

16.08.2018. Kohtuistungil otsustas kohus poolte nõusolekul üle minna kirjalikule menetlusele

ning peatas kohtuasja menetluse kompromissläbirääkimiste pidamiseks. 29.03.2019

määrusega kohustas kohus pooli tulema 08.04.2019 kohtusse kompromissläbirääkimistele.

08.04.2019 määrusega peatas kohus uuesti menetluse seoses kompromissläbirääkimistega.

20.01.2026 määrusega uuendas kohus menetluse, määras pooltele menetlustähtajad ning tegi

teatavaks kohutuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

3. 14.04.2026 esitas vastustaja kaebajale ja kohtule omapoolse viimase kompromissettepaneku

versiooni. Kaebaja vastas sellele 27.04.2026 paludes teha asjas kohtuotsus ehk ei nõustunud

kompromissiettepanekuga.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Kaebaja palub kaebuse kokkuvõtvalt rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja toob esmalt välja seoses läbiviinud järelevalvemenetlusega, et TLPA saatis

28.08.2017 kaebajale teate nr 4-4/2767-2 kohustades teda ilmuma TLPA-sse esmaspäeval,

04.09.2017 seletuste andmiseks. Väljakutsumise aluseks on märgitud: kaebus XXX hoone

vastavusega kinnitatud ehitusprojektile ning nõue kaasa võtta kõik dokumendid (dtl 6). Kiri

postitati TLPA poolt 29.08.2017 (dtl 7) ning jõudis kaebaja postkasti kolmapäeva 30.08.2017

õhtuks. Seega väljakutse vahemikus jäi vaid kaks tööpäeva. See ei ole kooskõlas

haldusmenetluse hea tavaga ning anti põhjendamatult lühike tähtaeg. Arvestades, et TLPA

arhiiv on lahti vaid E,N väga lühikesel ajal. Samuti oli segadust tekitav väljakutse põhjus,

kuna märgitud sõnastuses on kirjas, et hoone on vastavuses kinnitatud projektiga, eesti keeles

tähendab see, et kõik on korras. Samuti minisuguseid täpsustavaid probleeme ega millisest

projektist räägitakse, selgitatud ei olnud. Menetluse alustamise aluseks olevat kaebust ei

edastatud.

Kaebaja selgitab, et käis 04.09.2017 TLPA-s aru saamaks üldse, milles on probleem. Kuna

tegemist on aastal 1924 ehitatud elamuga, polnud võimalik ilma konkreetse probleemita

üldse midagi ette valmistada. TLPA ei teatanud, millisele projektile vastavusest räägitakse.

Samuti keeldus TLPA teatamast, kes kaebuse on esitanud (HMS § 37 lg 1 rikkumine),

näidates vaid sisu, mis üldiselt oli, et väärtuslik maja on inetuks tehtud (märkimata, kuidas

selle isiku õigusi rikutakse ning kuidas nõukogude aegne hall krohv on ilusam). TLPA

mingisugusest paikvaatlusest ei teavitanud ega rääkinud.

4.2. Kaebaja esitas TLPA-s kohtumisel küsitu osas (hoone välisviimistlus) TLPA-le vastuse

18.09.2017 (dtl 9) ning oli küsimustele vastamiseks ja selgitusteks valmis suhtlema. Vastavalt

HMS § 38 lg 2 on tõendiks ka menetlusosalise seletus.

Ilma igasuguse ühenduse võtmiseta tegi TLPA kuupäevaga 17.10.2017 ettekirjutuse ning

trahvihoiatuse, et kaebaja peab esitama TLPA-le ehitusprojekti hiljemalt 17.02.2017 (dtl 15-

20). See näitab TLPA-i pahatahtlikkust. Ettekirjutusele ei olnud lisatud mitte mingisuguseid

lisasid (sh paikvaatluse akti). Ettekirjutus puudutab ka teemasid, mida kaebajaga ei arutatud,

seetõttu on rikutud haldusõiguse menetluse printsiipe ning on jõutud ka valedele järeldustele.

Lisaks ei vasta ettekirjutus nii sisuliselt kui formaalselt seaduse nõuetele ning järeldused on

tehtud ilma asjakohaste tõenditeta ning meelvaldselt.

4.3. Ettekirjutuse esemes on märgitud ehitise andmetena Korter nr 2.rek. Seega korter nr 2

rekonstrueerimine. Korterile nr 2 on aga väljastatud kasutusluba 26.10.2004 (dtl 12). Paljud

ettekirjutuses nimetatud tööd on tehtud tegelikult selle loa alusel, sh aknad. Miljööalade

teemaplaneering hakkas kehtima alles aastal 2009.

4.4. Kaebaja toob välja, et hoone välimus on muutumatu juba pea 10 aastat, millest on linn

teadlik olnud, kuna miljööala spetsialistid liiguvad piirkonnas, kuna nende aastate jooksul

mitmeid ehitusi piirkonnas. Majal on nõukogude ajal tehtud muudatus (krohv peal), TLPA

poolt välja toodud asjad on tehtud enne miljööalade teemaplaneeringu kehtima hakkamist,

ega ole tagantjärgi kehtivad. Seega on selles osas täielikult valed. Mingeid metalluksi hoonel

pole nagu TLPA väidab.

Kui hoone viimistlus on tehtud enne teemaplaneeringut ega puuduta varasemaid töid, on

spetsialisti etteheited lausa kummastavad, kuna kõrval piirkonnas spetsialisti loal on just

samu elemente hoonetel ning uushoonestus ei järgi mingeid reegleid. TLPA-d ei huvita

ilmselgelt miljöö, vaid see, et kaebaja on vaidlustanud naaberkrundile TLPA väljastatud uute

hoonete, mida praegu ehitatakse, ehitusload. Tegemist on diskrimineeriva käitumisega.

4.5. Ka kaebaja maja välisvoodri taastamist (algsesse vormi) alustati enne teemaplaneeringu

jõustumist. Alles voodri tööde lõpetamisel jõustus teemaplaneering. Samas said kõik joonised

ja detailid kooskõlastatud nii kulutuuriväärtuste ametiga kui ka piirkonna arhitektiga.

Taastati puidust välisvooder ja eemaldati nõukogude aegne teadaolevalt ilma lubadeta

paigaldatud krohv, mis ei ole ehitamine. Piirdekonstruktsiooni ei ole muudetud ja

piirdekonstruktsiooni väline töö ei ole selle muutmine ega ehitamine, see on selgelt

väljendatud ka ehitusseadustiku seletuskirjas, järelikult polnud vaja ehitusluba. Kaebaja peab

jaburaks olukorda, et kui aastaid tagasi on linna arhitekti ja kultuuriväärtuste ametiga välimus

kokku lepitud, siis pea kümme aastat hiljem tuleb ametnik, kellele välimus ei „meeldi“ ja

koostab ettekirjutuse.

4.6. Tegemist on vana majaga, läbi Eesti esimese vabariigi ja nõukogude aja. EhRS § 23 järgi

peab ehitis olema ohutu. Ohutusel hinnatakse ehitamise ajal kehtinud nõudeid (EhRS § 28 lg

5). Seega vajadusel saab vaadata üle ohutuse - tegemist ei saa kuidagi olla mingi

kiireloomulise asjaga. Samuti pole põhjendatud selleks ehitusprojekti koostamine. Vajadusel

saab teha auditi. Samuti on ohutuse hindamine tehnilise järelevalve ameti pädevus. Vastavalt

EhS § 130 lg 3 p 2 riiklikku järelevalvet ehitise kasutusjärgse ohutuse üle teostab Tehnilise

Järelevalve Amet (tänaseks Tarbijakitse ja Tehnilise Järelevalve Amet – TTJA). TLPA

teostab kasutuseelset kontrolli ja kasutuslubade puhul arvestades punktis 2.3 toodud seaduse

erisusi. Seadusest tulenevalt on ehitise kasutusjärgne kontroll antud TTJA-le.

4.7. Ettekirjutus ei ole materiaalselt ega formaalselt õiguspärane. Sealjuures ka vale faktiline

ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 3) ning seetõttu ei ole alust ka hoiatusele.

Ettekirjutus oli tehtud korrakaitse seaduse alusel (KorS 28 lg 1). Kuid vastavalt KorS § 1 lg 3

meetme kohaldamisel eriseaduse alusel lähtub korrakaitseorgan eriseaduses sätestatust.

Ehitusseadustikust tuleneb eriregulatsioon. Seega ka alusnorm on vale. Keegi ei ole

rakendusseadusest tulevalt varasematele osadele kasutusluba taotlenud, et peaks menetlema.

4.8. Kuigi ehitusprojekti nõue pole antud juhul õiguspärane, ei ole kohane ka TLPA antud aeg

ning ebaproportsionaalselt suur sunniraha üksikvanemale, kusjuures kusagilt ei ilmne ehitise

ohtlikkust.

Ettekirjutuses on nimetatud paikvaatluse akt, kuid paikvaatlusest kaebajat ei ole teavitatud ega

kaebajat sellele ka ei kutsutud. Teisele kinnistule sisenemine on keelatud, hoone on sellisena

olnud aastaid ning tegemist ei ole ühelgi juhul kiireloomulise ning ohtliku situatsiooniga.

Samuti paikvaatluse korral tuleb omanikku teavitada, et omanik saaks koheselt esitada ka

omapoolsed märkused. Tegemist on olulise menetluse rikkumisega, mille tulemus on viinud

õigusvastase aktini ning mis rikub selgelt kaebaja õigusi. Eeltoodust tulenevalt ei ole

ettekirjutus ega selle alusel tehtud hoiatus õiguspärased ja tuleb tühistada.

4.9. Kaebaja toob veel välja, et gaasisüsteem on ühtne tervik ning kohaldatakse selle

paigaldamise aegset seadust. Nii nagu menetluses selgitatud, TTJA-s (endine TJA) oli kõik

registreeritud ning ka nemad ei pidanud vajalikuks täiendavalt 2006.a paigaldise

kasutamiseks kasutusluba. Vastavalt 2006.a seadustele ei olnud gaasitrassi puhul kinnistu

omanikule kohaliku omavalituse ehitusluba/kasutusluba vajalik ja oli reguleeritud

eriseadusega. Vastavalt sel ajal kehtinud „Gaasipaigaldise ja -seadme tehnilise kontrolli

teostamise juhud, kord, sagedus ja tähtajad“ (MKM määrus nr 32 17.03.2005) § 7 lg 1

gaasipaigaldise kasutusele eelneva tehnilise kontrolli käigus hindab tehnilise kontrolli

teostaja, kas gaasipaigaldis vastab «Küttegaasi ohutuse seaduses» ja selle alusel kehtestatud

õigusaktides gaasipaigaldisele esitatavatele nõuetele ja kas see on kasutusele võtmiseks ja

kasutamiseks ohutu. Vastavalt „Ehitusseaduse muutmise seaduse” (jõust. 01.05.2009) eelnõu

seletuskirjale - Krundil paiknevaid tehnosüsteeme, mis ühendavad ehitise tehnosüsteeme

erinevate liitumispunktidega, käsitletakse kui väikeehitisi neile kehtib ehitusseaduse

väikeehitisi puudutav regulatsioon. (lk 3) Olemasolevate hoonete teenindamiseks vajalik

rajatis on neid gaasivõrguga ühendav gaasitoru lõik (analoogselt ühendava veetoru lõiguga

või elektrikaabli lõiguga) ning ka see väikeehitis ei peaks vajama ehitusluba (lk 7).

Väikeehitisel oli vaid teavitus. XXX, Tallinn gaasi dokumentatsioon oli 2006.a kõik olemas

ning gaasisüsteem TTJA süsteemis. Menetluses on vastustajale täiendavalt esitatud

gaasiseadme dokumendid ning teotatud on ka regulaarne kontroll (kontrollakt 10.10.2023).

Seega vastustaja täiendavad nõuded ei ole põhjendatud.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

5. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Vastustaja toob välja, et ettekirjutuse kohaselt puudub õiguslik alus järgmisteks teostatud

ümberehitustöödeks: 1) elamu fassaadile on paigaldatud laudis; 2) vahetatud on elamu katus;

3) osaliselt on vahetatud aknad; 4) elamu hoovipoolsele küljele on tehtud uks ning

suurendatud akent; 5) püstitatud on aed; 6) muudetud on küttesüsteemi.

5.2. Seoses haldusmenetlusega märgib vastustaja, et seaduses ei ole sätestatud tähtaegu,

millest haldusorgan kõnealuse kutse puhul lähtuma peaks. Ilmselgelt peab kutse esitama

mõistliku etteteatamisajaga, järgides samas HMS §-s 5 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt

tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja

kiirelt.

Kutses on sõnaselgelt märgitud võimalus haldusorganit teavitada, kui kutses märgitud aeg ei

sobi ning teatada endale sobiv aeg. Kaebaja ametile vastavasisulist teavitust ei esitanud,

samuti ei nähtu kaebusest, kuidas kaebaja hinnangul liiga lühike etteteatamisaeg kaebaja

õigusi mõjutas või milliseid negatiivseid tagajärgi tema jaoks kaasa tõi. Vaidlus puudub, et

kaebaja ilmus kutses märgitud ajal TLPA-sse selgitusi andma. Lisaks esitas kaebaja oma

selgitused ka kirjalikult 18.09.2017, s.o kaks nädalat hiljem. Ilmselgelt oli kaebajal selle aja

jooksul võimalik välja selgitada nii kutse põhjus, ameti poolt väidetava õigusrikkumise sisu

kui ka tutvuda TLPA arhiivis XXX ehitusprojektiga. Selgituste andmise käigus oli kaebajal

muuhulgas võimalik esitada täpsustavaid küsimusi, kui talle oli kutse põhjus arusaamatuks

jäänud.

Asjasse ei puutu, kes vastustajat ebaseaduslikust ümberehitamisest teavitas. TLPA-l on

kohustus kaebusele reageerida ning kaebuses esitatud väiteid kontrollida, kuid

järelevalvemenetlust võib amet alustada ka ilma kaebuseta.

Vastustaja selgitab, et tal puudub kohustus isikut paikvaatlusest teavitada või isikut

paikvaatlusele kaasata, kui paikvaatluse teostamiseks kinnistule ei siseneta. Antud juhul

kaebajale kuuluvale kinnistule ei sisenetud ning paikvaatlus teostati tänavalt. Omanikult

küsiti selgitusi pärast paikvaatluse läbiviimist ning vaidlus puudub, et omanik on selgitused

ka andnud.

Kaebaja väidab, et ettekirjutuses on „jõutud valedele järeldustele“, kuid kaebusest ei selgu,

millised need valed järeldused on. Samuti on kaebaja seisukohal, et ettekirjutus ei vasta

sisuliselt ega formaalselt seaduse nõuetele ning järeldused on tehtud ilma asjakohaste

tõenditeta ning meelevaldselt. Lisaks väidab kaebaja, et ettekirjutusele ei olnud lisatud mitte

mingisuguseid lisasid s.h paikvaatlusakti. Vastustaja osundab, et paikvaatlusakt on olnud kogu

aeg kättesaadav ehitisregistrist.

5.3. Vastustaja toob välja, et viimane, 26.09.2003 ehitusloaga nr 402 kinnitatud ehitusprojekt

nägi ette XXX elamu katuse (II) korruse korteri (korter nr 2) plaanilahenduse muutmise ja

siseviimistluse uuendamise, vanade akende asendamise uutega, kahe akna kuju muutmise ja

katuseakende lisamise. Ehitusprojekti seletuskirjas (dtl 50-51) on sõnaselgelt kirjas, et hoone

väliskonstruktsioone ja viimistlust antud projekti käigus ei muudeta. Samuti on ehitusprojekti

seletuskirjas märgitud, et elamu seinad on rajatud puitseinana ja hiljem väljast krohvitud ning

ehitusprojekti koosseisus olevad fotod (dtl 52) olemasolevast olukorrast kinnitavad seda

väidet. 26.10.2004 väljastas amet kasutusloa nr 3353, mis hõlmas elamu teise korruse korteri

rekonstrueerimist vastavalt eelpool nimetatud ehitusprojektile.

Järelikult on ettekirjutuses ja käesoleva menetlusdokumendi p-s 4 nimetatud ümberehitustööd

(elamu fassaadile paigaldatud laudis, uus katus, elamu esimese korruse akende vahetus, uks ja

suurendatud aken elamu hoovipoolsel küljel, aed ning uus küttesüsteem) teostatud ilma

õigusliku aluseta.

Kaebaja väidab, et maja välisvoodri (s.o laudise) taastamist alustati enne teemaplaneeringu

jõustumist ning kõik joonised ja detailid olid kooskõlastatud nii kultuuriväärtuse ametiga kui

ka

piirkonna arhitektiga. Vastab tõele, et kaebajale väljastati 28.07.2009

projekteerimistingimused nr PT108100, mis kehtisid kaks aastat, s.o kuni 28.07.2011 (PT dtl

53). Projekteerimistingimuste kohaselt võis ehitusprojekti koostamise aluseks võtta Tallinna

Kultuuriväärtuste Ametis

kooskõlastatud eskiislahenduse (dtl 54-58). Ent

projekteerimistingimustest ei tulenenud kaebajale ehitusõigust. Ehitustööde teostamiseks

tulnuks kaebajal koostada ehitusprojekt ning taotleda ehitusluba, mida kaebaja teinud ei ole.

Kaebaja väidab, et piirdekonstruktsioone ei ole muudetud ning et krohvi eemaldamine ja

puidust välisvoodri taastamine ei ole ehitamine. Vastustaja selgitab, et kuivõrd koos laudisega

paigaldati elamule soojustus (nähtub aknapõskede sügavusest enne ja pärast laudise

paigaldamist), on tegemist piirdekonstruktsiooni muutmisega, järelikult ehitamisega

ehitusseadustiku tähenduses (EhS § 4 lg 3 p 1). Samuti on piirdekonstruktsiooni muutmine

ehitusseadustiku tähenduses ukse tekitamine ning aknaava suurendamine.

Kaebaja väidab, et teemaplaneering jõustus alles pärast fassaaditööde lõpetamist. Tegelikult

kehtestati „Tallinna Kesklinna miljööväärtuslike hoonestusalade piiride ning kaitse- ja

kasutustingimuste määramine“ Tallinna Linnavolikogu 16.04.2009 määrusega nr 78. 2009.

aasta juulis esitatud projekteerimistingimuste taotluse koosseisus olnud fotolt nähtub, et

elamu fassaad oli sel ajal kaetud krohviga, s.t. fassaaditöid ei olnud teostatud. Lisaks – ehkki

projekteerimistingimused kehtisid kuni 28.07.2011, ei ole vastustajal vastuväiteid tolleaegses

eskiisis kujutatu, s.h laudise osas,

kuid vastustaja rõhutab veelkord, et

projekteerimistingimustest ei tulenenud kaebajale ehitusõigust.

5.4. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole ehitusseadustiku mõttest TLPA ja TTJA

pädevuse osas õigesti aru saanud. TLPA teostab ehitusjärelevalvet EhS § 130 lg 2 alusel.

Muuhulgas kuulub nimetatud sättest tulenevalt TLPA pädevusse ehitise ja ehitamise

detailplaneeringule, kohaliku omavalitsuse eriplaneeringule, projekteerimistingimustele või

muudele ehitise asukohast tulenevatele nõuetele vastavuse kontrollimine, ehitise või

ehitamise nõuetele vastavuse kontrollimine ning ehitamise teatise või ehitusloa olemasolu

kontrollimine.

Arusaamatuks jäävad kaebaja viited EhRS-le. Kaebaja enda antud seletustest nähtub, et

vaidlusalused ümberehitustööd ei ole teostatud enne 2003. aasta 1. jaanuari, vaid aastatel

2004-2009. Järelikult ei kohaldu antud juhul kaebaja osundatud EhRS § 23 ega § 28 lg 5.

Lisaks osundab vastustaja EhS §-le 8, mille kohaselt hõlmab ehitise ja ehitamise ohutus mh

ka kultuuriväärtuste kaitset.

Kaebaja on seisukohal, et ettekirjutust ei saanud teha KorS § 28 lg 1 alusel, kuivõrd

ehitusseadustikust tuleneb eriregulatsioon. Vastustaja selgitab, et ehitusseadustik ise ei

reguleeri ettekirjutuse tegemist, küll aga teeb otseviite KorS-le (EhS § 131). Eriseaduse

normidest on lähtutud rikkumise sisu kirjeldavas osas.

5.5. Kaebaja on seisukohal, et ettekirjutuse täitmise tähtaeg ning sunniraha suurus on

ebaproportsionaalsed. Vastustaja kaebaja arvamusega ei nõustu. Neli kuud on vastustaja

hinnangul piisavalt pikk aeg, võimaldamaks kaebajal ettekirjutuse nõue täita. Arvesse tuleb

võtta ka seda, et kui kaebaja enda väited vastavad tõele, teostati viimased ehitustööd 2009.

aastal, s.t kaebajal on olnud ehitusprojekti koostamiseks aega üle kaheksa aasta. Lisaks on

kaebajal võimalus taotleda ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamist, kuid vastavasisulist

taotlust kaebaja vastustajale esitanud ei ole.

Samuti ei saa määratud sunniraha pidada ebaproportsionaalselt suureks. ATSS § 3 lg-st 3

tulenevalt peab haldusorgan valima sunnivahendi, mis on piisavalt tõhus, sundimaks isikut

täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Arvestades, et kaebaja tegutseb

vandeadvokaadina, võib eeldada, et tal on keskmisest suurem sissetulek. 1 000 eurot on

vastustaja kaalutlusel piisavalt motiveeriv, olemata seejuures kaebaja suhtes ülemäära

koormav. Pealegi on kaebajal võimalik vältida sunniraha tasumist, kuivõrd sunniraha

tasumise kohustus tekib alles siis, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud

tähtaja jooksul täitmata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti

17.10.2017 ettekirjutust nr 1712899/00427, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke ja

suulisi seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses,

on seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada ning ettekirjutus tühistada.

7. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise

tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel.

HMS § 37 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus

menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete

esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Sama

paragrahvi kohaselt võib tõendiks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend,

asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus.

HMS § 40 lg 2 kohaselt peab enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis

võib kahjustada tema õigusi, haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete

esitamiseks.

8. Kohus leiab, et vaidlustatud ettekirjutus tuleb tühistada, kuivõrd vastustaja on

haldusmenetluse läbi viinud puudulikult ning teinud selle tulemusena õigusvastase

ettekirjutuse.

Esmalt leiab kohus, et vastustaja on haldusmenetluse käigus rikkunud oluliselt HMS § 6

sätestatud uurimiskohustust ning HMS § 40 lg 2 sätestatud ärakuulamiskohustust.

9. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja algatas haldusmenetluse seoses talle esitatud kaebusega

XXX Tallinn hoone väidetava mittevastavusega kinnitatud ehitusprojektile.

10. Pooled ei vaidle ka selle üle, et vastutaja viis läbi paikvaatluse 29.08.2017, mille kohta

koostas akti (vt 47-49). Paikvaatluse tulemusena on kirjeldatud järgmist: „Paikvaatlusel

nähtus, et on paigaldatud maja fassaadile laudis ning vahetatud katus. Lisatud oli katuseaknad

ning vahetatud osaliselt aknad. Hoone tagant paistis, et on rajatud uks ning suurendatud

akent.“

Paikvaatlusele kaebajat ei kutsutud ega selle tegemisest ka ei teavitatud, samuti ei teavitatud

sellest kaebajat kohtumisel TLPA-s 04.09.2017. Vastustaja ei ole ümber lükanud ega

tõendanud vastupidist. Vastustaja viitas alles kohtuistungil, et paikvaatluse akt on kättesaadav

ehitusregistrist. Kuidas oleks kaebaja pidanud selle teostamisest ja ehitusregistris asumisest

teada saama jääb kohtule selgusetuks.

11. Haldusmenetlus algas kaebaja jaoks menetlustoiminguga, milleks oli vastustaja poolt

28.08.2017 kutse nr 4-4-/2767-2 kaebajale edastamine 29.08.2017, milles palutakse kaebajal

tulla andma selgitusi TLPA-sse 04.09.2017.

Kutsest nähtub üldsõnaline põhjus – kaebus seoses XXX hoone vastavusega kinnitatud

ehitusprojektile. Kaasa palutakse võtta isikut tõendav dokument ja ehitamise dokumendid

(ehitusprojekt, ehitusluba, fotod jm asjakohane).

Kohus nõustub selles osas täielikult kaebajaga, et kutsest ei ole võimalik aru saada, milleks

täpselt kaebajat välja kutsutakse ehk milles seisneb hoone XXX mittevastavus ehitusprojektile

ja millisest ehitusprojektist jutt käib. Milline ehitusprojekt, ehitusluba ja mis fotod tuleb kaasa

võtta, ei selgu. Arvestades asjaolu, et kutses viidatakse, et ehitus ei vasta mingile

ehitusprojektile, siis vastav projekt, millele ehitus ei vasta, peaks olemas olema ka vastustajal.

Lisaks - kui on väljastatud ehitusluba, siis peaks ka see olema ehitusregistris. Ehk - kui

vastustaja pidas silmas mingite konkreetsete ehitustööde projekti, siis nii olekski tulnud seda

selgelt ja arusaadavalt väljendada. Isegi kui asuda seisukohale, et kohtumisel kohapeal kõiki

vastavaid asjaolusid kaebajale selgitati, ei vasta selline kutse hea halduse põhimõtetele, sest

juba kutsest peaks olema isikul võimalik aru saada, milles on täpselt probleem ja millised

dokumendid tal tuleb olukorra selgitamiseks kaasa võtta. Käesoleval juhul on vastustaja

rikkunud haldusmenetluse efektiivsuse põhimõtet, kuivõrd tema poolt tekitatud olukorras ei

saa isik ilmselgelt võtta koheselt kaasa soovitud dokumente, kuivõrd tal pole võimalik aru

saada, milliseid dokumente küsitakse ja milles täpselt seisneb väidetav vastuolu ja millise

ehitusprojektiga.

04.09.2017 toimunud kohtumise kohta puudub ka protokoll, kust oleks võimalik tuvastada,

kas kohtumisel selgitati kaebajale kõiki eeltoodud asjaolusid, samuti kas kaebajale on

selgitatud tema õigusi ka kohustusi (vt ka HMS § 36 lg 1 p 1). Seetõttu ei ole ka fikseeritud

kas kaebajale esitati konkreetsed küsimused, millele ta vastama peab või mis oli kohtumise

tulemus.

Mis puudutab kutses määratud kohtumise tähtaega ja seda, et kohtumise ettevalmistamiseks

jäi väga lühike aeg, siis selles osas on vastustaja kohtu hinnangul asjakohaselt selgitanud, et

kui kaebajale vastav aeg ei sobinud, siis oleks ta saanud taotleda kohtumise aja muutmist.

Vaidlust ei ole, et kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Samas on kaebaja ka asjakohaselt

selgitanud, et ei pidanud vajalikuks vastavat aega muuta, kuna soovis teada saada, milles

täpselt seisneb probleem ja milliseid dokumente temalt soovitakse.

Vale on vastustaja seisukoht ka selles, et kui ta ei saanud kutse eesmärgist aru, siis oleks

kaebaja pidanud hakkama vastustajale koheselt täiendavaid küsimusi esitama. Vastustaja

kohustus on haldusmenetlus viia läbi lihtsalt ja selgelt tekitamata üleliigseid kulusid ja

ebameeldivusi isikule (HMS § 5 lg 2). Antud juhul seda põhimõtet järgitud ei ole.

Mis puudutab kaebaja väiteid seoses sellega, et kaebajale oleks tulnud edastada/tutvustada ka

menetluse alustamise aluseks olevat kaebust tervikuna nii, et nähtuks, kes selle esitas, siis

selle seisukohaga kohus ei nõustu. Vastustajal on õigus piirata haldusmenetluse toimikuga

tutvumist (vastav kaebus peab olema konkreetse haldusmenetluse toimiku osa) seaduses

sätestatud korras, kuid selleks peab haldusorgan tegema vastava otsustuse (ja näiteks katma

kinni isikuandmed). Kaebusest ja kaebaja kirjalikust vastusest (dtl 9) võib aru saada, et

kaebajale tutvustati vastavat kaebust, kuid kaebaja eest varjati kaebuse teinud isikut, mis on

seadusega kooskõlas (vt ka HMS § 37 lg 2). Lisaks selgitab kohus kaebajale, et

järelevalvemenetluse algatamise üle tuleb vastustajal otsustada kaalutlusõiguse alusel,

selgitades mh selleks välja vajalikud faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei oma vastava

esialgse kaebuse esitanud isik ega ka vastav kaebus ise käesoleva asja lahendamisel määravat

tähtsust.

12. Vaidlus puudub ka selles, et peale TLPA-s 04.09.2017 toimunud kohtumist sai kaebaja

esitada omapoolsed kirjalikud seisukohad vastustajale. Kaebaja esitas vastustajale omapoolsed

selgitused 18.09.2017 (dtl 9).

13. Vastustaja tegi seejärel 17.10.2017 kaebajale vaidlusaluse ettekirjutuse koos sunniraha

määramise hoiatusega (dtl 15-20). Ettekirjutuse kohaselt tuleb kaebajal esitada ametile

nõuetekohane ehitusprojekt koos ehitusteatisega. Tähtaeg 17.02.2018.

Esmalt peab kohus siinkohal vajalikuks märkida, et vastustaja on rikkunud HMS § 40 lg 2,

mis sätestab, et enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada

tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

Kohus palus vastustajal esitada kohtule kogu haldusmenetluse toimiku (vt 21.11.2017

määruse resolutsiooni p 5). Haldusmenetluse toimikust nähtub, et peale kaebaja poolt esitatud

seisukohti koostas koheselt vastustaja ettekirjutuse. Eelnevalt ei ole kaebajat teavitatud

ettekirjutuse tegemise plaanist ega antud kaebajale võimalust ka omapoolseid täiendavaid

seisukohti esitada – esitatud ei ole ettekirjutuse eelnõud. Haldusmenetluse materjalidest ei ole

võimalik tuvastada, et kaebajale oleks pidanud olema üldse aru saadav, et vastav menetlus

võib päädida ettekirjutuse tegemisega. Juhul kui vastustaja leidis, et kaebaja 18.09.2017

vastus oli puudulik või et kaebajal oleks tulnud esitada täiendavaid tõendeid või seisukohti,

oleks vastustajal pidanud seda kaebaja käest täiendavalt küsima. Antud juhul seda tehtud ei

ole. Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega, mis võis mõjutada asja otsustamist ning

toob käesoleval juhul paratamatult kaasa ettekirjutuse tühistamise.

14. Kohtu hinnangul ei vasta ka ettekirjutus ise HMS § 54 nõuetele, kuivõrd ettekirjutuses

aluseks olevad asjaolud on ebaselged ja ettekirjutus sisaldab mh faktiväiteid, mida ei ole

kontrollitud ning lõppastmes ei ole võimalik ettekirjutusest aru saada, mida kaebajale ikkagi

ette heidetakse ja mille kohta ta peab ehitusprojekti ja ehitusteatise esitama arvestades, et

vaidlust ei ole selles, et maja on ehitatud juba 1924 ning seaduslikult. Ettekirjutus on

nõuetekohaselt põhjendamata.

Kohus toob välja, et ettekirjutuses ei ole võimalik eristada üldist kirjeldavat osa, faktilist osa

(sh koos viidetega tõenditele) ning seda, millised väidetavad maja ümberehitused on

vastustaja arvates ebaseaduslikud ja tuleks legaliseerida läbi ehitusprojekti ja ehitusteatise.

Kõik asjaolud on kirjeldatud punkti all õigusrikkumise sisu.

Lisaks hõlmab see osa ka asjaolusid ja väiteid, mille osas vastustaja on kohtumenetluses

avaldanud, et ta neile sisuliselt vastu ei vaidle. Vastustaja on välja toonud, et ehkki

projekteerimistingimused (dtl 53) kehtisid kuni 28.07.2011, ei ole vastustajal vastuväiteid

tolleaegses eskiisis (dtl 54-58) kujutatu, s.h laudise osas, kuid vastustaja rõhutab veelkord, et

projekteerimistingimustest ei tulenenud kaebajale ehitusõigust.

Seega oleks vastustajal kohtu hinnangul tulnud juba ettekirjutuses eristada selgelt

vähemalt kahte erinevat osa. Esiteks osa, millises osas vastustaja ei oma vastuväiteid

rekonstrueerimistöödele (näiteks juba lähtudes tööde teostamise ajast so enne Linnavolikogu

16.04.2009 otsusega nr 79 kehtestatud “Tallinna Kesklinna miljööväärtuslike hoonestusalade

piiride ning kaitse- ja kasutamistingimuste määramine” teemaplaneeringu kehtima hakkamist)

ning mille legaliseerimiseks ja ehitusregistri korrastamiseks on vastustaja arvates vajalik

esitada ehitusprojekt ja ehitusteatis (mille vastustaja kinnitab kui saab nõuetekohase projekti).

Seejuures võib vaielda täiendavalt selle üle, kas sellises olukorras on üldse kohane nõuda

ehitusprojekti ja ehitusteatist või tuleks nõuda hoopis auditi läbiviimist lähtudes majandus- ja

taristuministri 12.10.2020 määrusega nr 61 vastu võetud „Ehitise auditi tegemise kord“

(millist nõuet peaks kohus antud situatsioonis kohasemaks meetmeks).

15. Teiseks osa, milles vastustaja kaebaja tehtud töödega ei nõustu ning nõuab nende ümber

tegemist esitatava nõuetekohase ehitusprojekti alusel – juhul kui selliseid tehtuid töid üldse

on ja juhul kui selliseks nõudeks esineb õiguslik alus (sellised tööd peaks olema sel juhul

teostatud peale ülal viidatud miljööalade teemaplaneeringu kehtestamist ning vastustaja peaks

selles osas tegema põhjendatud ja kaalutlused otsuse). Hetkel sellist nõuetekohaselt

põhjendatud otsust haldusaktis tehtud ei ole.

Ettekirjutusest võib kaudselt tuletada, et sellisteks töödeks (ümbertehtavateks) on vastustaja

pidanud aknaid, mis ei ole paigaldatud fassaadilaudisega samasse tasapinda - eelkõige siis

teise korruse tänavapoolne üks aken. Samas on kaebaja selgitanud, et aknad on vahetatud juba

2003 ehitusloa alusel ja selles osas on väljastatud ka kasutusluba. Seega tuleks selles osas

koguda vastustajal kõigepealt tõendeid selle kohta, millal see töö on teostatud ning kas esineb

üldse õiguslik alus muudatuse tegemist nõuda.

16. Veel võib ettekirjutusest järeldada, et vastustaja ei nõustu sellega, et hoonel puudub soklit

kaitsev puidust veelaud ja selle asemel on kaitseplekk. Ka selles osas on kohtu arvates välja

selgitamata, millal täpselt see kaitseplekk paigaldati – kaebaja väidab, et see paigaldati 2004-

2005 so enne teemaplaneeringu kehtima hakkamist. Lisaks tuleks vastustajal välja selgitada,

kas enne katuse renoveerimist oli selline veelaud üldse olemas – kohtule esitatud fotodelt seda

ei nähtu (vt dtl 58, pabertoimik tl 36). Kui seda veelauda ei olnud ka enne renoveerimist, siis

tuleks vastustajal selgitada millisel alusel ta selle puidust veelaua paigaldamist ja selle

ehitusprojektis kajastamist üldse nõuab. Ettekirjutusest jääb see selgusetuks.

17. Ettekirjutuses on märgitud, et hoonel on teemaplaneeringule mittevastavaid ja sobimatust

materjalist avatäiteid, sest hoonetüübile ei ole algselt ja arhitektuurselt iseloomulikud

plastaknad ja metalluksed. Kaebaja on selles osas välja toonud, et esimesel korrusel on

puitaknad ja teisel korrusel on plastaknad ja katuseaknad, kuid viimaste osas on olemas

ehitus- ja kasutusluba (16.08.2018 kohtuistungi prokoll kell 15:10:08-15:14:40). Samuti

selgitas kaebaja, et metalluksi hoonel ei ole.

Paikvaatluse fotodelt ei ole lõplikult tuvastada, millisest materjalist täpselt on kõik uksed ja

aknad. Kohus leiab, et vastustaja on jätnud vastava asjaolu haldusmenetluses üheselt ja selgelt

välja selgitamata ja on rikkunud sellega oluliselt uurimiskohustust. Kohtule esitatud fotodelt

nähtub, et uksed on suure tõenäosusega puidust, mitte metallist, ja selles osas on ettekirjutus

põhjendamatu. Kui vastustaja väidab vastupidist, siis oleks tulnud selles osas koguda ka

täiendavaid tõendeid – mh anda kaebajale võimalus selle kohta andmed esitada või korraldada

paikvaatlus hoones ja kinnistul kaebaja juuresolekul selgitades välja ja fikseerides tõsikindlalt

vastavad faktilised asjaolud.

Teise korruse akende osas kohus juba avaldas oma seisukohta ülal. Mis puudutab

katuseaknaid, siis selles osas on kaebaja asjakohaselt välja toonud, et nende osas on

väljastatud kasutusluba ning need ei saa seetõttu olla ettekirjutuse esemes.

Etteheiteid on tehtud ka seoses ventilatsiooniavade ja aia mittevastavusega miljööalade

teemaplaneeringule, kuid ka nende etteheidete osas jääb ebaselgeks, kas sisuliselt nõuab

vastustaja nende ümber tegemist (uut ehitusprojekti koos muudatustega) või nende

legaliseerimist olemasoleval kujul. Ettekirjutusest ei ole võimalik sellest aru saada. Rääkimata

sellest, et ettekirjutus peaks olema selleski osas nõuetekohaselt põhjendatud.

18. Eraldi peab kohus vajalikuks käsitleda ettekirjutuses seoses küttesüsteemiga esitatud

etteheited. Selles osas on ettekirjutuses märgitud järgmist: „Riikliku ehitisregistri

(www.ehr.ee) andmetega võrreldes on hoones õigusliku aluseta muudetud küttesüsteemi.

Paigaldatud on gaasiküte, mille väljaviigud on viidud läbi välisseinte fassaadidele ning

lahendus muudab hoone välisilmet. Lahendus ei vasta teemaplaneeringule. Küttesüsteemi

lahendus

on võimalik seadustada tingimusel, et gaasiseadmete välisosadele

(koaksiaaltorud/turbotorud)

kavandatakse minimaalne eenduvus välisseinast ja

paigaldatakse seadme välisosa varjestav arhitektuurselt sobiv katik, mis värvitakse

taustapinnaga sama tooni, et ei eristuks fassaadist.“.

Eeltoodust nähtub, et ettekirjutus keskendub küttesüsteemi osas selle teatud osa välimusele,

mitte süsteemi ohutusele. Kohtumenetluses selgus, et sisuliselt leiab vastustaja ka seda, et

hetkel ei ole võimalik veenduda küttesüsteemi ohutuses.

Kohus selgitab, et vaidlust ei ole selles, et kehtiva ehitusseadustiku lisast 1 tulenevalt on

tehnosüsteemi ümberehitamine (mida küttesüsteemi ümberehitamine vaieldamatult on)

ehitusteatise ja ehitusprojekti kohustuslik. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millal

küttesüsteem ümber ehitati. Selles osas ei ole kaebaja esitanud ka vastustajale

haldusmenetluses kirjalikke seisukohti. Kohtuistungil märkis kaebaja, et gaasiküttesüsteem

paigaldati 2006 aastal, kuid ei ole esitatud väiteid tõendanud. Kohus selgitab, et isegi kui

gaasiküttesüsteem rajati enne ehitusseadustiku kehtima hakkamist varasema ehitusseaduse

alusel, siis tehnosüsteemi muutmine eeldas ikkagi kohaliku omavalituse kirjalikku nõusolekut

ning lisaks võis kohalik omavalitsus nõuda ehitusprojekti (vaata ehitusseadus (RT I 2002, 47,

297) § 15 koosmõjus § 16 lg 1 p 2 ja lg 3). Kohus selgitab, et vastavad nõuded on sätestatud,

et tagada hoonete ja nende tehnosüsteemide ohutus. Kaebaja poolt 08.04.2019 kohtuistungil

märgitu, et gaasiküttesüsteemile ei ole vaja linna nõusolekut lähtudes tol ajal kehtinud

ehitusseaduse §-st 15, ei ole asjakohane (protokoll ja helisalvestis kell 10:20:01 alates).

Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et vastustajal on õigus nõuda viidatud gaasisüsteemi

legaliseerimist. Kuidas täpselt linn seda teeb – kas läbi ehitusteatise ja ehitusprojekti ning

kasutusteatise menetluse või jällegi läbi ehitise auditi (mis käesoleva kohtuotsuse tegemise

ajaks on tegelikult ka koostatud – vt dtl 239-249), on linna kaalutlusõigus. See tähendab seda,

et linn peab jällegi selgitama välja esmalt asjast tähtsust omavad faktilised asjaolud ning

seejärel saab linn vajadusel läbi õiguspärase menetluse teha kaebajale vastava ettekirjutuse.

Vaidlusalune ettekirjutus on ka selles osas nõuetekohaselt põhjendamata ning seetõttu

õigusvastane.

19. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustajal puudus üldse pädevus vaidlusaluse

ettekirjutuse tegemiseks. Kaebaja teeb ehitusseadustiku §-st 130 (vaidlusaluse ettekirjutuse

tegemise ajal kehtinud redaktsioonis RT I, 03.03.2017, 2) ebaõige järelduse, et valminud

ehitiste üle on järelevalve teostamise pädevus üksnes TTJA-l (tol ajal Tehnilise Järelevalve

Amet (TJA)). Kohalikul omavalitsuse järelevalve pädevus tulenes selgelt EhS § 130 lg 2 p 2,

3 ja 4. Õige ei ole kaebaja seisukoht ka selles, et ettekirjutust ei olnud võimalik teha KorS §

28 lg 1 alusel. Ehitusseadustiku § 131 viitas ettekirjutuse tegemise ajal ja teeb seda ka täna,

üheselt sellele, et korrakaitseorgan võib käesolevas seadustikus sätestatud riikliku järelevalve

teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50, 51 ja 52 sätestatud

riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

18. Viimaseks tõi kaebaja välja, et ettekirjutus on õigusvastane seetõttu, et kohane ei ole

TLPA antud aeg ettekirjutuse täitmiseks ning määratud on ebaproportsionaalselt suur

sunniraha üksikvanemale olukorras, kus kusagilt ei ilmne ehitise ohtlikkust.

Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et ettekirjutuses anti selle täitmiseks ebamõistlikult lühike

tähtaeg. Ettekirjutus tehti 17.10.2017 ning selle täitmise ajaks määrati 18.02.2018 seega neli

(4) kuud. Kohus leiab, et tegemist oli mõistliku ajaga.

Samuti ei jaga kohus kaebaja seisukohta selles, et sunniraha suurus oli liialt suur. Vastustaja

on määranud sunniraha suuruseks 1000 eurot. Ehitusseadustiku § 133 ettekirjutuse tegemise

ajal kehtinud redaktsioonis sätestas, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib

korrakaitseorgan rakendada sunnivahendit asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud

korras. Kohustuse täitmisele sundimiseks on sunniraha ülemmäär füüsilisele isikule 6400 ja

juriidilisele isikule 64 000 eurot. Sunniraha eesmärk on sundida isikut ettekirjutust täitma.

Kohus leiab, et sunniraha suurus 1000 eurot vastavat eesmärki ka täidab.

Samas ei muuda eeltoodu asjaolu, et ettekirjutuses puuduvad paljudes küsimustes

nõuetekohased põhjendused ning ettekirjutus on ebaselge ja kuulub seetõttu tühistamisele.

19. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud ettekirjutus tühistada.

Samas selgitab kohus kaebajale, et eeltoodu ei tähenda seda, et vastustaja ei võiks läbi viia

nõuetekohaselt uut järelevalvemenetlust ning teha kaebajale uut ettekirjutust ja sunniraha

hoiatust. Selle vältimiseks võib kaebaja astuda ka ise ilma ettekirjutuseta vajalikke samme

nagu esitada vastustajale vajalikud dokumendid kaebajale kuuluvas hoones tehtud

rekonstrueerimistööde legaliseerimiseks.

Lisaks selgitab kohus pooltele, et neil on võimalik ka kuni käesoleva kohtuotsuse

jõustumiseni sõlmida kompromiss, millest nähtuks näiteks nõutavad dokumendid ja tööd ning

nende esitamise ja teostamise tähtaeg.

20. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise taotlust esitanud v.a riigilõivu osas summas 15 eurot.

Kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskuludena riigilõivu summas 15

eurot.

21. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi ja elukoha

aadress tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik