2-18-6019/215 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Q.H Alekand, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-6019

Tsiviilasi

G.S K. hagi Q.H ja C.P vastu kahju hüvitamise

nõudes, sh teealuse mulla eemaldamine 2700 eurot,

teevälise mulla eemaldamine 2400 eurot,

ebaseaduslik metsaraie 500 eurot ja kahjunõudelt

seadusjärgse viivise nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

6048 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

G.S K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

24. märts 2026

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): G.S (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Vastustajad (kostjad):

Q.H (isikukood XXX)

C.P (isikukood XXX)

Vastustajate lepinguline esindaja vandeadvokaat Meree

Punab

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2025 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta G.S K. apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Lugeda 29. märtsil 2026 esitatud täiendav seletus koos lisadega G.S K.le tagastatuks.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus G.S K. kanda.

5. Välja mõista G.S K.lt Q.H ja C.P kasuks menetluskuluna 1806 eurot, samuti viivis

hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest

kuni menetluskulu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G.S (hageja) esitas 12. aprillil 2018 Tartu Maakohtule vastuhagina tsiviilasjas nr 2-15-

17526 solidaarselt Q.H (kostja 1) ja C.P (kostja 2) vastu kahju hüvitamise nõude (sh hüvitis

ebaseadusliku metsaraide ning teealuse ja -välise mulla eemaldamise eest) ning X ja XX

kinnistute piirile rajatud tiigi likvideerimiseks. Tartu Maakohtu 18. aprilli 2018 määrusega

tsiviilasjas nr 2-15-17526 eraldati hageja nõue kostjate vastu iseseisvasse menetlusse

(praegune tsiviilasi nr 2-18-6019).

Maakohtu 30. septembri 2024 määrusega jäeti hageja nõue X ja XX kinnistu piirile rajatud

tiigi likvideerimiseks seoses nõude tagasivõtmisega läbi vaatamata ja vastava nõude

menetlemisega seonduvad menetluskulud 4470 eurot solidaarselt kostjate kanda.

Hageja taotles 21. novembri 2023 menetlusdokumendis mõista kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja ebaseadusliku metsaraide eest 500 eurot, teealuse muldkeha eemaldamise eest

2700 eurot, teevälise muldkeha eemaldamise eest 2400 eurot, kraavide likvideerimise eest

1054 eurot, samuti seadusjärgse viivise kahjuhüvitistelt alates hagi esitamisest.

Lisaks esitas hageja uue nõude tiigist lähtuvate kahjude likvideerimiseks. Maakohus eraldas

14. novembri 2024 määrusega hageja tiigist lähtuvate kahjude likvideerimise nõude eraldi

iseseisvasse menetlusse (tsiviilasi nr 2-24-14905).

Samuti eraldas maakohus 2. detsembri 2024 määrusega eraldi iseseisvasse menetlusse hageja

kraavide likvideerimisega seonduva kahjuhüvitise nõude (tsiviilasi nr 2-24-18268) ja peatas

selle tsiviilasja menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-15-17526 tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

Praeguse hagiavalduse kohaselt jagas hageja 27. detsembril 2004 talle kuulunud XX kinnistu

(registriosa nr XXXXXX) ja võõrandas jagamisel tekkinud X kinnistu (registriosa nr

XXXXXXX) kostjatele. Koos võõrandamistehinguga andis hageja kostjatele nõusoleku

juurdepääsutee rajamiseks üle hageja XX kinnistu kostjate kinnistule, selleks seati servituut

kostjate kinnistu koosseisu jäänud lahustükile (nn X teele).

Hageja avastas 2015. aasta mais, et kostjad on raiunud talle kuuluval XX kinnistul metsa,

rajanud omavoliliselt kraave ja koorinud hageja põllult märkimisväärse koguse mulda.

Kostjad raiusid hageja kinnistult ligikaudu 19 tihumeetrit puitu ja tekitasid sellega hagejale

kahju 500 eurot.

X kinnistu juurdepääsutee rajamisel toimetasid kostjad hageja kinnistult minema kokku 1450

m3 pinnast, mida on ilmselt kasutatud kostjate X kinnistu täiteks ja haljastuse rajamisel.

Kostjad rajasid juurdepääsutee väljaspoole servituudiala, mistõttu ei saanud kostjatel tekkida

õigust tee rajamisel eemaldatud mulla omandamiseks. Kostjad eemaldasid teealust mulda

1200 m3, millega tekitasid hagejale kahju 2700 eurot. Kostjad eemaldasid teevälist mulla 250

m3, millega tekitasid hagejale kahju 2400 eurot.

2. Kostjad vaidlesid hageja nõuetele vastu ja palusid jätta hagi rahuldamata. Hagi alusena

esitatud asjaolud on tervikuna tõendamata ega vasta tõele. Kostjad pole teealust pinnast

eemaldanud, aga kui nad oleksid seda teinud, ei oleks see õigusvastane, sest neil oli

servituudist tulenev õigus tee rajamiseks.

Kostjate kinnistu juurdepääsutee rajati 2005. aastal, seega oli hagi esitamise ajaks väidetavast

kahju tekitanud sündmusest möödunud 13 aastat, mistõttu on hageja kahju hüvitamise nõue

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 3 kohaselt igal juhul aegunud.

Hageja ei ole tõendanud, millal väidetav mulla eemaldamine tema kinnistult toimus, samuti

seda, et kostjad või üks kostjatest oleks selles osalenud. Hageja omandas maa-ala, millel

vaidlusalune koht paikneb, 2004. aasta novembris. Kostja 1 said X kinnistu omanikuks 3.

jaanuaril 2005, kostja 2 sai kaasomanikuks 30. augustil 2005. Väidetav mulla eemaldamine

võis eksperdiarvamusest nähtuvalt toimuda juba siis, kui kostjatel puudus mistahes seos

hageja kinnistuga.

Hageja ei ole tõendanud, et kostjad oleks vastutavad tema kinnistul väidetavalt õigusvastaselt

toimunud raietegevuse eest.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2025 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja mõisteti hagejalt

kostjate kasuks välja menetluskulud summas 7631 eurot.

Maakohus selgitas, et hagiavalduses ja muudes menetlusdokumentides kasutatud termin

muldkeha eemaldatud mullakihi tähenduses on ebaõige, mistõttu on asjakohane nimetada

vastavat tee rajamiseks eemaldatavat maa-ainest kaeviseks.

3.1. X tee aluse kaevise eemaldamise osas leidis maakohus, et kostjate tegevus ei olnud

õigusvastane, mistõttu jättis maakohus rahuldamata hageja seonduva kahju hüvitamise nõude

2700 eurot.

Maakohus tuvastas, et X kinnistu igakordsel omanikul oli 27. detsembril 2004 sõlmitud

servituudi seadmise lepingu järgi õigus hageja kinnistule tee rajamiseks ja selle kasutamiseks

ning et X kinnistu omanikuks on alates 3. jaanuarist 2005 kostja 1 ja alates 30. augustist 2005

on kostjad X kinnistu kaasomanikud.

Maakohus leidis, et kostjatel oli teeservituudist tulenev õigus tee rajamiseks vastavalt

servituudilepingus kokkulepitud tee mõõtmetele, s.o nelja meetri laiuses ja vastava tee-ala

pikkuses ning tee konstruktsiooni rajamiseks vajalikus mõistlikus sügavuses ning tee

rajamiseks vajaliku pinnase eemaldamiseks ja tekkinud kaevise käsutamiseks. Hageja ei ole

kostjatele ette heitnud, et kaevetegevus tee-ehitusel ületas nimetatud määra.

Maakohtu hinnangul ei muutnud kostjate tegevust õigusvastaseks ka asjaolu, et väidetavalt

rajati tee asukohta, mis erines servituudilepingus ettenähtud asukohast. Seega ei ole täidetud

deliktilise nõude (VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5) eeldusena õigusvastane tegu. Kostjatel võis

kaevise kasutamiseks teisel kinnisasjal olla vajalik keskkonnateenistuse luba, aga seaduse

kohaselt ei olnud kostjatel kui piiratud asjaõiguse omajatel vaja selleks kinnisasja omaniku

nõusolekut.

Maakohus leidis, et kuivõrd kostjate tegevus teealuse kaevise eemaldamisel oli õiguspärane,

ei ole põhjendatud kostjate aegumise vastuväite hindamine.

3.2. Teeväliselt alalt kaevise omandamise osas leidis maakohus, et hageja ei ole

usaldusväärselt tõendanud, et kostjad oleksid hageja kinnisasjalt mulda eemaldanud ja seda

ühtlasi enda kinnisasjale vedanud, mistõttu jättis maakohus hageja seonduva kahju hüvitamise

nõude 2400 eurot rahuldamata.

Maakohus tuvastas tunnistaja R.P. kirjalike selgituste ja istungil antud ütluste alusel, et

tunnistaja R.P. kaevas kostja 2 ettepanekul 2009. aastal XX kinnistule kruusa otsimise

eesmärgil 2 meetri sügavuse augu mõõtmetega 2x6 meetrit, teadmata, et tegemist oli hagejale

kuuluva kinnisasjaga. Maakohtu hinnangul langes tunnistaja R.P. kirjeldatud piirkond kokku

hüdrotehnika insener M. Rehme uuritud alaga, kuid leidis, et M. Rehme hinnangust ei saa

tõsikindlalt järeldada, et mulda on eemaldatud mahus 250 m3. Samuti ei saa maakohtu

hinnangul teha usaldusväärseid järeldusi selle kohta, kuhu väidetavalt eemaldatud

kasvupinnas toimetati, veelgi enam, et see oleks toimetatud kostjate kinnistule. Ka tunnistaja

T.P. kirjalikud selgitused kriminaalmenetluse raames ja kohtuistungil antud ütlused ei

kinnitanud maakohtu hinnangul hageja poolt esitatud faktilisi väiteid teevälise mulla

eemaldamise ja kostjate kinnistule viimise kohta.

3.3. Ebaseadusliku metsaraiega tekitatud kahju osas leidis maakohus, et hageja ei ole oma

nõuet tõendanud, mistõttu jättis maakohus hageja sellega seonduva kahju hüvitamise nõude

500 eurot rahuldamata.

Maakohus tuvastas aerofotodelt, et juunis 2011 kasvasid hageja ja kostjate kinnistute piirialal

eraldisel nr 8 puud, mis aastaks 2015 olid sealt kadunud ehk et hagejale oli tekkinud kahju,

kuid leidis, et asjas esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik teha järeldust, et kahju tekkimine

on põhjuslikus seoses kostjate tegevusega. Maakohus leidis, et ühestki toimikus olevast

kirjalikust tõendist või tunnistaja ütlusest ei ilmne, et keegi oleks näinud kostjaid või nende

poolt volitatud isikuid vaidlusalusel eraldisel raietöid teostamas ja eraldiselt nr 8 puid kostjate

kinnisasjale vedamas.

Maakohus leidis, et ka muude n-ö kaudsete tõenditega (metsamajandamiskava, 2011. aasta ja

2015. aasta ortofotod, H. K. kirjalikud vastused, prokuratuuri 15. jaanuari 2016 (maakohtu

otsuses ekslikult „15.01.2015“) määrus, hageja esitatud fotod, I. Meritsa metsa ekspertiisi akt,

tunnistaja T.P. ütlused istungil) ei ole kostjate tegevus hagejale kahju tekitamisel tõendatud.

Maakohus tuvastas, et hageja tellimusel teostas 2011. aasta kevadel tema kinnistul kahel

katastriüksusel (XXXXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXXXX) raietöid kolmas isik OÜ

XX, mistõttu ei ole maakohtu hinnangul välistatud, et kolmas isik hälbis raietööde mahust

hageja kahjuks. Maakohus tuvastas ortofotodelt, et juunis 2011 paiknes kostjate kinnistul

puuvirn, kuid leidis, et ei ole võimalik tuvastada, millist liiki ja kust pärinevaid puid oli seal

ladustatud. Kostja 2 kinnitas, et ostis sel ajal puitu hagejalt, kes raius seda oma XX kinnistult,

kuid tegemist oli kasepuiduga. Metsamajandamiskava kohaselt kasvasid eraldisel nr 8

peamiselt 50-aastased hallid lepad (LV), remmelgad (RE) ja mõned kased (KS) pikkusega

14–16 m, diameetriga 14-16-24 cm, seega kasvas seal kaske ainult vähesel määral.

Prokuratuuri määrusest aga selgub hoopis, et eraldisel nr 8 olid puud kopaga maast välja

tõstetud ja sinnasamasse jäetud, mis on vastuolus hageja väitega, et kostjad võtsid puud maha

ja viisid oma kinnistule.

Kostjate aegumise vastuväite osas leidis maakohus, et kuivõrd kostjad ei ole põhistanud

aegumise algusaega, ei ole kohtul võimalik aegumise vastuväitele sisulist hinnangut anda.

3.4. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostjate kasuks välja

7631 eurot. Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt olid nende menetluskulud maakohtu

menetluses 19 225,8 eurot, sh 960 eurot A. Kendra arvamuse eest. Õigusabi tunnihind oli 140

eurot (millele lisandub käibemaks) aastatel 2018–2021 ja 210 eurot aastatel 2022–2025.

Maakohus pidas põhjendatuks A. Kendra arvamuse kulu 960 eurot, samuti õigusabi

tunnihinda, kuid toimingute ajakulu pidas põhjendatuks osaliselt.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 10. novembril 2025 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Hageja keskne nõue seondub sellega, et kostjad on eemaldanud hageja kinnistule rajatud teelt

selle aluseks olnud mulla. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et kostjatel oli õigus tee

rajamisel eemaldada pinnast ja tekkinud kaevist käsutada. Vaidlusaluse X tee rajamise

perioodil kehtinud maapõueseaduse (MaaPS) § 60 lg 1 sätestas, et kinnisasja omanikul või

kinnisasja kasutusõigust omaval isikul on õigus käsutada, kaasa arvatud kaubastada ehitise

püstitamise, maaparandustööde või põllumajandustööde käigus tekkivat ja ülejäävat kaevist.

Servituudi seadmise lepingu p 5.1.3. kohaselt oli valitseva kinnisasja omanikul (st kostjatel)

õigus rajada omal kulul X tee kinnistule kruusa ja killustiku kattega sõidutee.

Seega võis kostjatel olla õigus tee rajamisel tekkinud kaevise endale jätmiseks vaid juhul, kui

juurdepääsutee olnuks rajatud servituudi seadmise lepingus kokkulepitud servituudialale.

Kuivõrd tee rajati väljapoole servituudiala, ei olnud kostjatel MaaPS § 60 lg 1 sätestatud

kinnisasja kasutusõigust selle kinnistu osas suhtes, kuhu tee lõpuks rajati.

Maakohus ei andnud selget vastust küsimusele, kas tee rajati väljapoole servituudiala,

järeldades vaid, et asjaolu, et väidetavalt ei rajatud X teed servituudilepingus kokkulepitud

asukohta, ei väära kohtu järeldust, et kostjatel oli siiski õigus teatud mahus kaevist

vastupidavama tee rajamiseks eemaldada.

Maakohus ei ole viidanud ühelegi õigusaktile ega lepingupunktile, mis andnuks kostjatele

õiguse valesse kohta rajatud tee puhul aluskiht endale jätta. Kuivõrd kosjatel ei olnudki õigust

konkreetsesse kohta teed rajada, ei olnud neil ka õigust tee aluskihiks olevat mulda eemaldada

ja omastada. Isegi kui vaadata mööda tee valesse kohta rajamisest, pidanuks muldkeha jääma

vähemalt tee äärde – kostjad ei tohtinud hageja omandis olevat pinnast ilma hageja

nõusolekuta teadmata kohta ära vedada.

Ekspert M. Kliimant on eksperdiarvamuses kinnitanud, et X tee rajamise käigus on

eemaldatud teealalt kasvupinnas kogu tee pikkuses. Ekslik on maakohtu järeldus, et tee

rajamisel tekkinud kaevise eemaldamiseks oli vajalik ainult keskkonnateenistuse nõusolek,

kuid mitte kinnisasja omaniku nõusolek.

Maakohus on jätnud arvestamata, et kostjatel oli 27. detsembri 2004 servituudi seadmise

lepingu kohaselt õigus rajada X tee kinnistule kruusa ja killustiku kattega sõidutee oma eramu

juurde pääsemiseks, kuid tegelikult rajasid kostjad X tee nimelisele kinnistule juurdepääsu

puidutootmishoonele.

Selleks, et saada puidutootmishoonele ehitus- ja kasutusluba, oli vaja näidata juurdepääsu,

milleks sõlmiti kostjate ja Kambja valla vahel 19. detsembril 2007 teemaa leping. Rajatud tee

määrati Kambja Vallavolikogu 25. novembri 2010 otsusega nr 50 avalikult kasutatavaks ja

seda ilma, et hageja oleks kinnistu omanikuna selleks oma nõusolekut andnud.

X tee kustutati avalikult kasutatavate teede registrist Kambja Vallavolikogu 26. novembri

2015 otsusega nr 62, kuna tee avalikult kasutamiseks määramiseks puudus omaniku nõusolek.

Toonase teeseaduse § 4 lg 3 kohaselt sai tee määrata avalikult kasutatavaks vaid tee omaniku

nõusolekul. Peale selle puudusid kostjatel tee rajamiseks igasugused load (ehitus- ja

kasutusluba), projektid jne. Kostjate ebaseaduslik tegevus (naaberkinnistutelt ja ka riigile

kuuluvast karjäärist maa-ainese omandamine ja raie teostamine) on süsteemne ja teadlik,

mitte ettevaatamatusest tulenev.

Kostjate väide, et tee rajamisel tõsteti eemaldatud pinnas kõrvalolevale hageja kinnistule, on

tõendamata ja vastuolus ekspertarvamusega. Tegelikult rajasid kostjad teepervele

ebaseaduslikult augud, mida kostjad nimetavad kuivenduskraavideks ja nendest aukudest

eemaldatud muld on ka ära viidud.

Kostjad on hageja kinnistult väljaspoolt tee-ala eemaldanud 250 m3 kasvupinnast, mille

väärtus on 2400 eurot. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et hageja pidi tõendama, mida

kostjad tegid mullaga pärast selle eemaldamist. Hageja pidi tõendama ainult seda, et kostjad

mulla eemaldasid. Asjatundja M. Rehme arvamus on mulla eemaldamise osas keskse

tähendusega, maakohus eksis, kui ei pidanud seda piisavaks. Asjatundja laskis asjaolude

väljaselgitamiseks rajada sügavad kaevikud ja oli kindel selles, et mulda on eemaldatud.

Maakohus on hinnanud poolikult T. P. kriminaalmenetluses ja praeguses tsiviilasjas antud

ütlusi. Maakohtu 29. mai 2025 istungil on tunnistaja T. P. kinnitanud, et ta menetles

vallaametnikuna mh võõrale – hageja – kinnistule aukude tegemist ja mulla eemaldamist.

Hageja nõude rahuldamist ei saa välistada asjaolu, et eemaldatud mulla täpse koguse

kindlakstegemine ei ole võimalik.

Maakohus eksis, kui asus seisukohale, et kuigi on võimalik tuvastada hagejale kahju

tekkimine seoses tema kinnistul eraldisel nr 8 toimunud raietegevusega, ei ole tõendatud

kahju põhjuslik seos kostjate tegevusega. Raietegevus toimus kohas, kuhu on võimalik

pääseda ainult X tee kinnistu kaudu. X tee kinnistu on kostjate valvekaamerate vaateväljas,

kuid kostjad ei ole teinud kuriteokaebusi ega esitanud naabritele (sh hagejatele) pretensioone

eraldiselt nr 8 metsa kadumise kohta – see kinnitab hageja väidet, et metsaraide taga peavad

olema kostjad.

5. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata teealuse mullaga seotud kahjuhüvitise nõude.

Riigikohtu otsusega on tuvastatud, et kostjad ei rajanud teed väljapoole servituudiala (RKTKo

22.10.2025, 2-15-17526/458, p 20). Seega ei rikkunud maakohus ühtegi materiaal- ega

menetlusõiguse normi, kui jättis kõrvale hageja väited tee vale asukoha kohta.

Isegi kui kostjad oleksid tee rajamisel tekkinud kaevist kasutanud viisil, milleks oli vajalik

avalik-õiguslik luba, ei oleks see aluseks hageja tsiviilõiguslikule nõudele. Kostjatel oli hageja

kinnistule tee rajamiseks ja selle käigus mulla eemaldamiseks olemas õiguslik alus –

servituut.

Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata teevälise mullaga seotud kahjuhüvitise nõude.

Maakohus hindas õigesti kõiki esitatud tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, kui leidis, et tõendid ei

kinnita hageja poolt esitatud faktilisi väiteid kostjate poolt teevälise mulla eemaldamise ja

kostjate kinnistule äraviimise kohta. Tunnistajad ei kinnitanud seda, et augud kaevati hageja

kinnistul ega seda, et sealt viidi mulda kostjate kinnistule. Ka ükski hageja

apellatsioonkaebuses loetletud tõenditest ei tõenda vaidlusaluseid asjaolusid.

Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja kinnistul eraldisel nr 8 toimunud raiega

seotud kahjuhüvitise nõude selle tõendamatuse tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata ja hageja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

7. Asja materjalide kohaselt on hageja esitanud kostjate vastu kahju hüvitamise nõude. Hageja

nõuab kostjatelt kõigepealt X tee aluse mullakihi eemaldamise ja selle enda kasutusse võtmise

eest hüvitist 2700 eurot. Teevälise mulla eemaldamise ja enda kasutusse võtmise eest nõuab

hageja kostjatelt hüvitist 2400 eurot. Viimaseks nõuab hageja kostjatelt hageja kinnistul

maharaiutud 19 tm puidu eest hüvitist 500 eurot. Maakohus jättis hagi tervikuna rahuldamata.

Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse täielikult.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada kostja aegumise

vastuväite lahendamise osas seoses hageja esimese nõudega (servituudi alusel rajatud tee alalt

eemaldatud mulla väärtuse hüvitamise nõue). Maakohus saanuks jätta hagi esimese nõude

osas rahuldamata ka kostja aegumise vastuväitele tuginedes (vt selles osas otsuse p 10.2).

Ülejäänud osas ei ole ringkonnakohtul põhjust anda kostjate aegumise vastuväitele

maakohtust erinevat hinnangut.

Ülejäänud osas on maakohus otsuse tegemisel kohaldanud õigesti materiaalõigust ega ole

eksinud menetlusõiguse normide vastu, sh on maakohus õigesti hinnanud tõendeid. Maakohtu

siseveendumuse kujunemine, miks maakohus otsustas jätta hagi rahuldamata, on otsuses

selgelt jälgitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks

kõiki põhjendusi oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6).

9. Ringkonnakohus märgib, et pooled on menetluses, sh apellatsioonkaebuses ja selle vastuses

kasutanud terminit „muldkeha“ ebaõiges tähenduses. Ehitusseadustiku § 99 lg 4 alusel

kehtestatud kliimaministri 17. novembri 2023 määruse nr 71 „Tee projekteerimise normid“ §

2 lg 1 p 15 kohaselt on muldkeha tee ehituseks vajalik geotehniline konstruktsioon koos selle

juurde kuuluvate vee ärajuhtimissüsteemide ja tugistruktuuridega. Seega ei ole muldkeha

sama mis muld, ka mitte siis, kui tegemist on tee ehitamisel teealuselt alalt eemaldatud

mullaga. Ka maakohus juhtis otsuses tähelepanu, et termin muldkeha eemaldatud mullakihi

tähenduses on ebaõige ja asjakohane on nimetada vastavat tee rajamiseks eemaldatavat maa-

ainest kaeviseks (maakohtu otsuse põhjenduste p 32).

10. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1. Hageja esimeseks nõudeks on servituudi alusel rajatud tee alalt eemaldatud mulla

väärtuse hüvitamise nõue.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et servituudi alusel X tee rajamise käigus

eemaldatud mulla käsutamise õigus oli kostjatel kui valitseva kinnisasja omanikel. Maakohus

on seejuures asjakohaselt viidanud MaaPS § 60 lg-le 1. Ringkonnakohus ei nõustu hageja

seisukohaga, et X tee ei ole rajatud 27. detsembri 2004 servituudi seadmise lepingus

kokkulepitud servituudialale. Maakohus on seda hageja väidet otsuses hinnanud (otsuse p 34)

ja asunud põhjendatud seisukohale, et X tee ehitamise käigus mulla eemaldamine ei tekitanud

teeniva kinnisasja omanikule (hagejale) kahju.

Kostjad on vastuses apellatsioonkaebusele viidanud Riigikohtu 22. oktoobri 2025 otsusele

tsiviilasjas nr 2-15-17526, mis jõustus pärast maakohtu otsuse tegemist. Selles tsiviilasjas

taotles OÜ X vastuhagis kostjatelt X tee likvideerimist, leides, et tee on ehitatud valesse

kohta, milline nõue jäi rahuldamata. Nimetatud tsiviilasjas leidsid kõik kolm kohtuastet, et

asjas ei ole tõendatud, et looduses asub nelja meetri laiune tee vales kohas, st et X tee oleks

rajatud väljapoole kokkulepitud servituudiala. Servituudi sisu tuleb kindlaks teha kokkuleppe

alusel ja poolte tahte tõlgendamise teel. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu 22. oktoobri

2025 otsus tsiviilasjas nr 2-15-17526 on käsitletav dokumentaalse tõendina, mis on tekkinud

pärast maakohtu otsuse tegemist ja mida kohus hindab TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel koosmõjus

teiste asjas esitatud tõenditega. Ringkonnakohtu istungil nõustusid pooled nimetatud uue

tõendi hindamisega koosmõjus teiste tõenditega.

Servituudi ala on pooltel kokku lepitud 27. detsembri 2004 lepingu p-s 5.1.1, mille kohaselt

loetakse X kinnistu igakordse omaniku kasuks sõiduteeservituudiga koormatud alaks teeniva

kinnisasja (XX, registriosa XXXX) lahustükil katastritunnusega XXXXXXXXXXXXX nelja

meetri laiust osa, mis on tähistatud lepingu lahutamatuks lisaks oleval plaanil viirutatud alana.

Hageja ei ole koos lepinguga selle lahutamatuks lisaks olevat plaani kohtule esitanud.

Lepingu lahutamatuks lisaks oleva plaaniga saab kohus tutvuda asjatundja T. Ilvese arvamuse

lisana.

Hageja leiab, et kohtute seisukohad tsiviilasjas nr 2-15-17526 tee asukoha osas tuleb jätta

arvestamata, sest hinnangu andmisel ei olnud kohtutele teada käesolevas asjas tõendina

esitatud asjatundja T. Ilvese arvamus. Ringkonnakohus selle hageja seisukohaga ei nõustu.

Pooled on servituudilepingu sõlmimisel nõustunud tee asukoha märkima skeemil, mis ei ole

mõõtkavas ja milles ei seotud tee asukohta ei koordinaatide ega kaugusega mõõtühikutes

piiripunktidest. Ringkonnakohus teeb sellest järelduse, et pooled ei pidanud tee asukoha

ülitäpset asukohta looduses oluliseks. Sellest tuleb ka servituudilepingus servituudiala

kokkuleppe tõlgendamisel lähtuda. Asjatundja T. Ilves koostas oma arvamuse servituudiala

määramiseks 20 aastat pärast servituudilepingu sõlmimist, kasutades kaasaegset

mõõtmistehnikat, mistõttu ei saa selle tõendiga VÕS § 29 alusel lepingu sõlmimise ajal poolte

tahte väljaselgitamisel ja lepingu tõlgendamisel arvestada.

10.2. Kostjad on esitanud menetluses ka aegumise vastuväite, mille juurde jäid ka

ringkonnakohtu istungil.

Iseenesest põhjendatud on maakohtu seisukoht (otsuse p 45), et kostja peab aegumise

vastuväite esitamisel tooma usutavalt välja ka aegumise algusaja, vastasel juhul ei ole kohtul

võimalik aegumise vastuväitele ka hinnanguid anda. Samas ei ole maakohus võtnud otsuses

selget seisukohta, kas ja millises osas on kostjate aegumise vastuväide aegumise algusaja osas

põhistamata.

Asjas ei ole vaidlust, et servituudileping sõlmiti 27. detsembril 2004 ja teealuse mulla

eemaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitas hageja kostjate vastu 12. aprillil 2018.

Vaidlus on selles, millal väidetav kahju hagejale tekkis ja millal hageja sellest kahjust teada

sai. Hageja on väitnud menetluses, sh ringkonnakohtu istungil, et pärast servituudi seadmist

kuni aastani 2014 hageja sealkandis kordagi ei käinud. Kostjate väitel ehitati vaidlusalune tee

2005. aastal. Kostjad leiavad, et aegumist tuleb hakata arvestama alates elamu kasutusele

võtmise ajast 31. detsembrist 2005. Elamu kasutusele võtmise aeg on tõendatud ehitusregistri

väljavõttega (I kd lk 163). Tee ehitamise aega 2005. aastal tõendab ka hageja tunnistaja A. M.

kirjalik seletus, et Ole (Q.H) kutsus teda tee-ehitusele appi 2005. või 2006. aastal. Kambja

vallavolikogu 1. märtsi 2007 otsusega nr 98 kinnitati XX kinnistu I maatüki katastritunnusega

XXXXXXXXXXXXX jagamisel tekkivate katastriüksuste sihtotstarbed, sh X tee

katastriüksus pindalaga 2479 m2 ja sihtotstarbega transpordimaa. Ka see tõendab, et volikogu

otsuse tegemise ajaks pidi vaidlusalune tee olema rajatud. Seega on kostjad aegumise

vastuväite aegumise algusaja osas teealuse mulla äraveoga tekitatud kahju nõude osas

põhistanud.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-15-17526 selgitanud, et valitseva ja teeniva kinnisasja omanike

vahelises suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõudeid tuleb lahendada VÕS § 115 lg 1 alusel ja

analoogia korras kohaldub VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete

esitamise.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg saab olla maksimaalselt 10 aastat (TsÜS § 146).

Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost

hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest (TsÜS § 147 lg 1). Aegumise

katkemise ja peatumise asjaolusid praegusel juhul ei esine.

Hageja väitis ringkonnakohtu istungil, et tee-ehitusel väljakaevatud muld seisis aastaid

teepervel ja kahju tekkis hagejale alles siis, kui muld teepervelt ära viidi ja hageja väitel

kostjate poolt enda kinnistul haljastustööde tegemiseks kasutati. Hageja väitel tõendab seda A.

M. kirjalik seletus, mille p-s 8 on märgitud „X tee süvisest välja kaevatud muld oli teesüvise

kõrval“. Sellest ühelauselisest A. M. väitest ei saa teha järeldusi, kui kauaks muld teepervele

jäi, sest hageja enda väite kohaselt on muld sealt ära veetud ja kasutatud kostjate poolt

haljastuseks. Seega ei lükka need hageja väited ümber hageja aegumise vastuväidet. Kuivõrd

hageja seisukoha järgi pidid kostjad hoiduma teealuse mulla äraviimisest servituudi alalt,

muutus tema kahjunõue selles osas sissenõutavaks hiljemalt tee valmimise ajast, milleks

ringkonnakohus loeb elamu kasutusele võtmise aega 31. detsembrist 2005. Hagi esitamise

ajaks 12. aprilliks 2018 oli möödunud ka maksimaalne võimalik aegumistähtaeg 10 aastat.

Põhimõtteliselt tekib kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõue pärast

kohustuse rikkumist kahju tekkimisega. Teadlikkus kahjust ei ole kahju hüvitamise nõude

sissenõutavuse eelduseks (vt RKTKo 3-2-1-67-14, p 35).

Hageja esimene nõue tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Maakohtu otsuse põhjendusi

tuleb vastavalt täiendada.

10.3.

Hageja teiseks nõudeks on kinnisasjalt eemaldatud mulla väärtuse hüvitamise nõue.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asjas ei ole usaldusväärselt tõendatud, et

kostjad oleksid hageja kinnisasjalt mulda eemaldanud ja seda enda kinnisasjale vedanud.

Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda selles osas maakohtust erinevale

seisukohale.

Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et hageja tõendada on üksnes

see, kes ja kui palju on tema kinnistult mulda eemaldanud, tõendamisesemesse ei kuulu see,

kuhu eemaldatud muld väljaspool hageja kinnistut transporditi. Paraku ei ole hageja siiski

suutnud menetluses tõendada, et kostjad on tema kinnistult mulda eemaldanud. Tõendite

hindamisel ei ole seejuures oluline üksnes see, kui täpselt asjatundja M. Rehme suutis hinnata

eemaldatud mulla kogust. Peamine on see, et asjatundja M. Rehme arvamuse alusel ei saa

teha järeldusi, kes vaadeldavast kohast mulla eemaldas ja kas eemaldatud muld viidi kinnistult

välja. Neid olulisi asjaolusid ei nähtu ka tunnistajate – valla endise keskkonnanõuniku T.P. ja

kopamees R.P. – ütlustest ega ei tõenda seda ka asja juurde esitatud kaardimaterjal.

Kostjate ülesandel aukude kaevamine ei tõenda mulla äraviimist: tunnistaja R.P. ütluste

kohaselt kaevas ta augud kostjate ülesandel kruusa otsimiseks, kruusa ei leidnud ja ajas augud

pärast kinni (dtl 1108). Ka see, et valla endine keskkonnanõunik R. P. on kinnitanud poolte

tüli, samuti seda, et ta menetles hageja kinnistult mulla eemaldamist ja on tuvastanud kostjate

tegevuse hageja kinnistul ilma kinnistu omaniku loata, ei tõenda mulla eemaldamist hageja

kinnistult kostjate poolt. Riigiprokuratuur on hageja kaebuse rahuldamata jätmise määruses

15. jaanuaril 2016 tuvastanud, et mulla varguse kohta puuduvad andmed (dtl 190–194). Seega

ei ole maakohus jätnud hageja teist nõuet rahuldamata üksnes seetõttu, et eemaldatud mulla

koguse kohta ei saa anda nn täppistulemust.

Hageja tugineb nõude esitamisel kahtlustele, mis on jäänud asjas tõendamata ja millest ei

piisa hagi rahuldamiseks. Maakohus on õigesti märkinud, et hageja teine nõue seondub

üksnes väidetavalt kinnistult eemaldatud mulla väärtusega, aga mitte kostjate teiste võimalike

tegevustega hageja kinnistul. Seetõttu ei anna ringkonnakohus hinnangut kostjate tegevusele

ka selles, et nad saatsid R.P. hageja kinnistule kruusa otsima.

10.4. Hageja kolmandaks nõudeks on ebaseadusliku metsaraiega tekitatud kahju hüvitamise

nõue.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ka selle hageja nõude eeldused on tõendamata ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asjas kogutud tõendeid hageja soovitud viisil hinnata.

Hageja viidatud ortofotod võimaldavad küll tuvastada raie toimumist hageja viidatud

piirkonnas (eraldisel nr 8), kuid ei tõenda raiet teostanud isikut. Üksnes asjaolu, et kostjad

elavad eraldise nr 8 lähedal, nende kodu on 315 meetrit avalikult kasutatavast Sulu teest ja

kolmandate isikute võimalused eraldiseni nr 8 jõuda on väga piiratud, ei saa olla aluseks

järeldusele, et hageja väidetud raietööd tema kinnistul teostasid kostjad. Sellist järeldust ei saa

ringkonnakohus teha ka hagejate kinnistul paiknenud küttepuuderiidast.

Maakohus ei ole eiranud tunnistaja endise valla keskkonnanõuniku T.P. ütlusi (dtl 1113 jj).

Tunnistaja pidi andma kohtuistungil ütlusi asjaolude kohta, millest oli möödunud üle 10 aasta,

mistõttu saab uskuda tunnistaja väiteid, et ta kõiki asjaolusid ei mäleta. Järeldusi

tõendamiseseme kohta ei saa teha ka tunnistaja ütlustest koosmõjus dtl 62 asuva fotoga.

T.P. ütluste hindamisel tuleb küll arvestada, et ta andis ütlusi ka politseile seoses hageja

taotlusega algatada kriminaalmenetlus. Riigiprokuratuuri 15. jaanuari 2016 kaebuse

rahuldamata jätmise määruses on prokuratuur märkinud: „Puuduvad vähimadki andmed selle

kohta, et seoses kraavide kaevamisega on perekond Q.H korduvalt raiunud metsa 0,2 ha

seoses kraavide rajamisega. Keskkonnanõuniku sõnade kohaselt on mõned lepa- ja pajupuud

kopaga maast ülesse tõstetud ja sinna jäetud.“ Seega ei tuvastatud ebaseaduslikku raiet hageja

kinnistul ka juba 10 aastat tagasi toimunud kriminaalmenetluse algatamise otsustamise

menetluses, kus tunnistaja T. P. ütlusi andis. Tunnistaja ei ole andnud ka varasemalt ütlusi, et

kostjad tegid eraldiselt nr 8 raiutud metsast küttepuid.

Kuivõrd asjas esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, et kostjad raiusid hageja

kinnistul ebaseaduslikult puid ning omastasid saadud puidu, ei oma asja otsustamisel

tähendust ka see, et ekspert I. Meritsa 14. detsembri 2015 arvamuse kohaselt oli raiutud metsa

kogus 19 tihumeetrit väärtusega 500 eurot.

Hageja on apellatsioonkaebuses käsitlenud ka maakohtu tõendite analüüsi otsuse p-s 41.

Samas ei ole apellatsioonkaebusest võimalik aru saada, millist rikkumist hageja maakohtule

ette heidab. Maakohus ei ole oma otsuses leidnud, et OÜ XX oli õigustatud katastriüksuse nr

XXXXXXXXXXXXX eraldisel nr 8 raiet teostama. Ringkonnakohus märgib, et nii maakohtu

otsuse kui ka asja materjalide alusel tegutses OÜ XX mitte kostjate (nii on väidetud

apellatsioonkaebuses), vaid hageja esindajana (dtl 203). Maakohtu otsuse p-s 17 on kajastatud

mitte kohtu, vaid kostjate seisukohad. Vastuses apellatsioonkaebusele kostjad nõustuvad, et

tegemist on eksliku viitega OÜ-le XY kui kostjate osalusega ettevõttele, tegemist on hageja

osalusega ettevõttega. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et asja otsust see eksimus ei

mõjutanud.

10.5. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse

eelkõige tõendite ebaõige hindamise tõttu. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu ja leiab, et

maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas seadusega, igakülgselt, täielikult ja objektiivselt

(TsMS § 232 lg 1). Maakohtu siseveendumuse kujunemine on otsuses jälgitav. Hageja ei ole

suutnud täita enda tõendamiskohustust hagimenetluses (TsMS § 230 lg 1) ja ringkonnakohtul

puudub alus asjas kogutud tõendeid ümber hinnata. Hagi tuleb jätta rahuldamata.

11. Hageja esitas pärast ringkonnakohtu 24. märtsi 2026 kohtuistungit ja asja sisulise

arutamise lõpetamist ringkonnakohtule 29. märtsil 2026 täiendavad kirjalikud seisukohad ja

uue tõendina Maa- ja Ruumiameti 25. märtsi 2026 vastuse teabenõudele.

Ringkonnakohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust, et pool

saab pärast asja kohtuistungil arutamise lõpetamist esitada kohtule veel täiendavaid selgitusi

ja tõendeid. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel

aluseks eelkõige esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud ja tõendid (TsMS § 652

lg 1 p-d 1–3. Täiendavad tõendid tuleb esitada eelkõige apellatsioonkaebuses või vastuses

kaebusele, märkides ära uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise

põhjuse (TsMS § 633 lg 5). Eeltoodud põhjustel loeb ringkonnakohus hageja 29. märtsi 2026

täiendavad seisukohad koos tõenditega hagejale tagastatuks ning jätab need tähelepanuta.

12. Ringkonnakohus jätab seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega poolte

menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt on nende menetluskuluks õigusabikulud 8,6 h

hinnaga 210 eurot/h, kokku 1806 eurot (ilma käibemaksuta). Käibemaksu hüvitamist kostjad

ei taotle. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et nende menetluskulud seoses

apellatsioonkaebusele vastamise ja kohtuistungil osalemisega kokku 1806 eurot on vajalikud

ja põhjendatud kulud (TsMS § 175 lg 1) ning tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista.

Ringkonnakohus rahuldab ka kostjate taotluse menetluskuludelt viivise välja mõistmiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)