2-24-114795/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise koht ja aeg

29. aprill 2026, Tartus

Tsiviilasja number

2-24-114795

Tsiviilasi

G.S.W

hagi M.A

vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

4000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. novembri 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.A apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

7. aprill 2026

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

M.A

(isikukood XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei

Forstiman

Vastustaja (hageja): G.S.W (registrikood XXX),

lepinguline esindaja Sarmi Värv

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 12. novembri 2025 otsus tühistada otsuse resolutsiooni p-de 1, 2

ja 4 osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta G.S.W hagi M.A vastu

rahuldamata ja menetluskulud G.S.W kanda.

3. M.A apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Jätta hagi rahuldamata.

4.2. Lõpetada menetlus kõrvalnõuete (intressi ning viiviste) nõudes seoses selles osas

hagist loobumisega.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus G.S.W kanda.

5. Välja mõista G.S.W-lt menetluskuluna maakohtus 1468,14 eurot ja

ringkonnakohtus 1057,72 eurot M.A kasuks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. G.S.W (hageja) esitas 18. aprillil 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse M.A-lt (kostja) 4826,87 euro saamiseks. Kuna võlgnik esitas kohtu

makseettepanekule vastuväite, siis maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja nõue anti üle menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 10. mail 2024 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja

põhivõla 4000 eurot, intressi 777,49 eurot, viivise 77,40 eurot ja jooksva viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele

järgnevast kuupäevast, s.o alates 10. maist 2024 tasumata põhivõlalt summas 4000 eurot kuni

põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Pärast hagi esitamist vähendas hageja oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista üksnes

laenusumma 4000 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 21. märtsil 2023 laenulepingu nr

XXXXXXXXXXXX (edaspidi leping), mille kohaselt väljastas hageja kostjale laenu 4000

eurot. Lepingu p 13 kohaselt jõustub leping, kui panga allkirjajäljendiga lepingudokument on

laenusaajale kättesaadavaks tehtud ning laenusaaja kinnitab lepingu tingimustega nõustumist

iseteeninduse vahendusel või muul panga poolt aktsepteeritud viisil. Lepingu p 2 kohaselt on

lepingu sõlmimise tasu 40 eurot, mille pank peab kinni laenusaajale ülekandmisele kuuluvast

laenusummast tasaarvelduse teel. Laenuleping sõlmiti laenu tagastamise lõpptähtajaga 20.

märts 2028, vastavalt lepingu p-le 2 on intressimäär 11,69% aastas. Krediidi kogukulu (laenu

tagastamiseks tehtavate maksete kogusumma) oli lepingu koostamise päeval 6379,28 eurot.

Kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, mistõttu lõpetas hageja

lepingu 5. aprillil 2024 ülesütlemisega.

Hageja on krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil küsinud teavet kostjalt endalt ja teinud

andmete kontrollimiseks täiendavad päringud kolmandate isikute peetavatesse

andmekogudesse. Kostja on edastanud hagejale krediiditaotluse, milles on märkinud

igakuiseks sissetulekuks 1100 eurot, kohustuseks 0 eurot ja ülalpeetavate arvuks 0. Hageja on

krediidivõimelisuse hindamisel kontrollinud kostja andmeid vastavalt pangas kehtivatele

laenu andmise reeglitele. Kostja märkis enda sissetulekuks 1100 eurot, Maksu- ja Tolliameti

päringuga on teada, et kostja aritmeetiline keskmine sissetulek on 1246,93 eurot. Laenu

andmisel võttis hageja arvesse kostja igakuiseks sissetulekuks 1100 eurot ja kohustuseks

arvutatud elatusmiinimumi 303,40 eurot. Hageja hinnangul oli kostja maksevõime

laenutaotluse esitamise hetkel laenu saamiseks piisav.

Hageja kasutas kostja isikusamasuse tuvastamiseks kostja digitaalset isikutunnistust. Kui

kostja ei ole hoidnud oma digitaalallkirja andmise vahendeid piisava hoolsusega või

võimaldas teadlikult nende kasutamist kolmanda isiku poolt, vastutab ta endiselt lepingust

tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest. Isikutuvastuse vahendi ja selle PIN-koodide abil

on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel

allkirjal, seega on nende hoidmisel kõrge hoolsuskohustus. Kostja ise laadis oma seadmesse

kaugligipääsetavust võimaldava programmi ja võimaldas kolmandatel isikutel ligipääsu enda

pangakontole.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

20. märtsil 2023 helistas kostjale väidetavalt SEB Panga töötaja, kes väitis, et keegi püüab

kostja pangakontole ligi pääseda. Kostjat juhendati edasi suhtlema väidetava järgmise SEB

Panga töötajaga, kes veenis kostjat enda arvutisse alla laadima programmi. Hiljem kostja,

olles sisse loginud enda pangakontole, leidis, et kontole on tema teadmata laekunud 21.

märtsil 2023 Placet Group OÜ-lt 2000 eurot ja hagejalt 3960 eurot ning seejärel 22. märtsil

2023 oli kostja kontolt 6006,05 eurot kantud 12 ülekandega kolmandale isikule. Kostja sai

hiljem aru, et temaga vestelnud inimesed oli petturid. Kostja pöördus Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA) poole. PPA alustas 22. märtsil 2023 asjaolude uurimiseks

kriminaalmenetluse, mis lõpetati 26. juunil 2023 kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse

tõttu. Seega ei ole kostja teinud tahteavaldust hagejaga lepingu sõlmimiseks. Kostjale kuuluva

arvuti analüüsist selgus, et kostja arvutis ajavahemikul 20. märts kuni 21. märts 2023 oli

kaugjuurdepääsu rakendus ning alates 20. märts 2023 17:03:08 võis kostja arvuti kaudselt olla

kättesaadav kolmandatele isikutele, sh kelmidele, kes esitlesid ennast panga ja politsei

töötajatena. See väide on tõendatud osaühingu BinarWelt 8. septembri 2025 tõendiga.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 12. novembri 2025 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva põhivõlgnevuse 4000 eurot, lõpetas

menetluse kõrvalnõuete (intressi ning viiviste) nõudes seoses selles osas hagist loobumisega,

jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 615

eurot.

Kohus ei nõustunud kostja vastuväidetega kostja tahteavalduse puudumise tõttu laenulepingu

mittesõlmimise kohta. Kostja usaldas enda arvuti telefoni teel kostjaga suhelnud isikute

kasutada ja kostja nõustumisel laeti kostja arvutisse alla arvutiprogramm, mille abil kostja

andmeid kasutades sõlmiti kostja nimel hagejaga laenuleping. Maakohus lähtus Riigikohtu

praktikast (tsiviilasi nr 2-16-124450 p 23), leides, et kui isik annab vabatahtlikult kõik

digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole

välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine. Kriminaalmenetlus

on lõpetatud 26. juunil 2023, kuna menetluses ei ole kindlaks tehtud isikut, kes on kuriteo

toime pannud, ning ei ole võimalik koguda lisatõendeid või nende kogumine ei ole

otstarbekas. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et antud juhul on kostja tarkvara oma

arvutisse allalaadimisega võimaldanud või vähemalt tekitanud võimaluse teha tehinguid

kolmandate isikute poolt kostja nimel. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt ei

ole tuvastatud isikut, kes on kuriteo toime pannud, ja seetõttu ei ole võimalik käesoleval juhul

asuda seisukohale, et lepingu on sõlminud keegi kolmas isik.

Lepingul on kostja digitaalallkiri, mistõttu on käesoleval juhul tuvastatud, et kostja on tehingu

sõlmimiseks vähemalt mingil kujul nõusolekut avaldanud ja lõpliku tahteavalduse on teinud

isik, kellele kostja enda esindamiseks antud juhul arvutile ligipääsu võimaldamisega volituse

andis. Kostjal on täitmata hagejaga sõlmitud lepingutest tulenevad kohustused.

Kostja väited tahteavalduse tegemata jätmise ja hagejalt kostja kontole laekunud vahendite

kostja tahtevastaselt kolmandale isikule ülekandmise ja kostja mitterikastumise kohta ei ole

kostja vastutusest vabastamise aluseks. Antud juhul ei saa VÕS § 1033 lg-t 1 kohaldada, sest

hageja poolt üle kantud rahalised vahendid ei ole hävinud, neid ei ole hageja poolt ära

tarvitatud ega kahjustatud. Kostja on tekitanud olukorra, kus kostjast tingituna ei teki hagejal

õigust raha kolmandatelt isikutelt tagasi nõudmiseks. Kostja käitumises esineb vähemalt VÕS

§ 104 lg 4 sätestatud süü vorm raske hooletusena, mis olukorras, kus kostjalt nõutakse tagasi

üksnes temale üle kantud põhisumma tagastamist, on alternatiivseks aluseks kostja vastu

esitatud nõude rahuldamiseks kahju hüvitamise sätete alusel (VÕS § 101 lg 1, § 115 lg 1, §

127 lg 1 ja lg 4).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 12. novembri

2025 otsus selle resolutsiooni punktide 1, 2 ja 4 osas ning teha tühistatud osas uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei ole taotlenud laenu ega allkirjastanud laenulepingut. Maakohus rahuldas hagi

tuginedes Riigikohtu 16. detsembri 2019 otsuses asjas 2-16-124450 punktis 23 antud kohtu

selgitustele, milles on käsitletud olukorda, kui isik andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid

vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse. Riigikohtu viidatud seisukohad ei ole käesolevas

asjas kohaldatavad. Kostja puhul on kõige olulisem tuvastada, kas laenu võtmine oli kostja

tahe. Maakohtule esitatud kriminaaltoimik viitab sellele, et kostjat mõjutasid kelmid

intensiivselt, talle pidevalt helistades, sh anti juhiseid kostja arvutisse programmi

allalaadimiseks. Kostja ei teadnud laenu võtmisest, seega puudub kostja tahteavaldus

hagejaga laenulepingu sõlmimiseks.

Seda, et helistajate suunamisel oli kostja alla laadinud arvutiprogrammi, mis helistaja

selgituste kohaselt pidi kostja varale rünnakud kõrvaldama, ei saa käsitleda kostja

hooletusena. Kostjal puudub süü. Kostjale ei saa ette heita, et ta allus juhistele, mis pärinesid

isikutelt, keda ta pidas panga ja riigivõimu esindajateks. Kostja uskus, et programmi

allalaadimist on viidatud eesmärgiks vaja. Kelmid oskavad luua ohvritele väära ettekujutuse

tegelikest asjaoludest, kasutades seejuures ära kelmide ohvriks langemise ennetamiseks

kasutatavaid võtteid ja ennetusmeetodeid, ning mõjutada ohvreid tegema endale kahjulikke

toiminguid. Kostja käitumist ei saa käsitleda käibekohustuse rikkumisena ega omistada sellele

õigusvastasust.

Olukorras, kus arvutiprogramm on alla laetud pettuse tagajärjel, ei ole põhjendatud kohaldada

esindusõiguse sätteid.

Hageja ei esitanud nõuet laenusumma tagastamiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Isegi

kui selline nõue oleks esitatud, ei ole kostja hageja rahast rikastunud, mis on menetluses

veenvalt tõendanud. Seetõttu puudub alus hageja nõude rahuldamiseks ka alusetu rikastumise

sätete alusel.

Hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist ei ole põhjust hinnata, sest

laenulepingut kostja ei sõlminud.

5. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Hageja ei nõustu kostja väidetega, et kostja ei ole taotlenud laenu ega allkirjastanud

laenulepingut ning kostjal puudus tahe lepingu sõlmimiseks. Pooled on sõlminud lepingu

vastavalt VÕS § 9 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1.

Kostja poolt maakohtule esitatud tõenditest nähtub üheselt, et kostja nõusolekul on toimunud

kostja arvutisse arvutiprogrammi allalaadimine, millega kostja andis vabatahtlikult ligipääsu

oma isiklikule arvutile ning digitaalse allkirja andmise vahendite kasutamisele. Kostja ei ole

hoidnud oma digitaalallkirja andmise vahendeid piisava hoolsusega või võimaldas teadlikult

nende kasutamist kolmanda isiku poolt, seega kostja vastutab endiselt lepingust tulenevate

rahaliste kohustuste täitmise eest. Hageja ei pea vastutama selle eest, et kostja on lubanud

oma arvutit ja digitaalse allkirja andmise vahendeid kasutada kolmandatel isikutel. Kostja

poolt arvutiprogrammi allalaadimist ja vabatahtlikku ligipääsu andmist enda arvutile ja

digitaalallkirja andmise vahenditele saab tõlgendada vähemalt kaudse tahteavaldusena TsÜS §

68 tähenduses. Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab

möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning

isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju

annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud (RKTKo nr 2-16-124450, p

24.).

Kostja on vääralt leidnud, et puudub alus nõude rahuldamiseks alusetu rikastumise sätete

alusel. VÕS § 1033 lg 1 kohaldub olukordades, kus rikastunud isiku valduses olnud saadu on

hävinud või ära langenud tema enda tahtest sõltumatult. Käesolevas asjas oli aga kostja see

isik, kes oma tegevuse (või hooletuse) kaudu võimaldas kolmandatel isikutel oma kontole

ligipääsu. Seega on ilmne, et kostja rikkus oma hoolsuskohustust, mistõttu on tema väide

rikastumise äralangemisest põhjendamatu. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja

poolt üle kantud rahalised vahendid ei ole hävinud, neid ei ole ära tarvitatud ega kahjustatud.

Kostja käitumise tõttu ei teki hagejal õigust selle summa kolmandatelt isikutelt tagasi

nõudmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse olulise rikkumise ja

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas,

samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab ise teha asjas TsMS § 657 lg 1 p 2

alusel uue otsuse, millega jätab hagi põhinõude 4000 eurot väljamõistmiseks rahuldamata

ning poolte menetluskulud hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

7. Pooled ei vaidle selles, et kostja nimel 21. märtsil 2023 hagejaga sõlmitud laenulepingu

alusel kandis hageja kostja pangakontole 3960 eurot (40 eurot oli laenulepingu vormistamise

tasu, mille hageja laenusummast maha arvas), mis on seejärel koheselt kolmanda isiku poolt

(kostja pangakonto väljavõttel märge: Easy Payment and Finan/Calle Gran Via 57

8E/Madrid) välja võetud. Pooled ei vaidle ka selles, et enne laenulepingu sõlmimist oli kostja

arvutisse laaditud kostja nõusolekul kaugjuurdepääsu võimaldav programm. Pooled vaidlevad

selles, kas kostja oli enda arvutisse programmi laadimist lubades raskelt hooletu ja peab tema

nimel sõlmitud laenulepingu alusel hagejale tagastama põhivõla 4000 eurot.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti hageja nõude rahuldanud.

9. Kostja ei ole esitanud menetluses sisulisi vastuväiteid sellele, et tema andmeid

(isikusamasuse tuvastamiseks) on kasutatud hagejale krediiditaotluse esitamiseks (dtl 51).

Taotluses on mh märgitud hageja igakuine sissetulek ja pangakonto number. Taotluse saamise

järel tegi hageja päringud ning kontrollis talle sisestatud sissetulekute andmeid. Samal päeval,

st 21. märtsil 2023 on tehtud ka hageja otsus krediiti anda ja sõlmiti laenuleping, mis on

kostja nimel digitaalselt allkirjastatud (dtl 45-46). Raha kanti üle kostja pangakontole (dtl 78).

Kostja leiab vastuväitena hageja nõudele, et ta ei ole lepingut hagejaga sõlminud. Kostjalt

pettuse teel saadud andmeid on kasutatud tema nimel erinevate tehingute tegemiseks, kuid

kostja ei ole hagejale teinud tahteavaldust vaidlusaluse laenulepingu sõlmimiseks. Kostja

esitas oma väidete tõendamiseks mh Politsei- ja Piirivalveameti teatise kriminaalmenetluse

algatamiseks (dtl 80) ja 26. juuni 2023 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise

põhistamata määruse (dtl 81), WhatsAppi vestlused (tõlge dtl 170) ja BinarWelt OÜ 8.

septembri 2025 tõendi, et kostja arvutis leidusid alates 20. märtsist 2023 kaugrakenduste

paigaldusprogrammid AnyDesk ja AeroADmin ja see arvuti võis olla sellest ajast kättesaadav

kolmandatele isikutele (tõlge dtl 146), samuti esitas kostja enda SEB Panga pangakonto

väljavõtte (dtl 78).

10. Ringkonnakohus leiab, et kostja on oma väiteid selles, et ta sattus pettuse ohvriks ja temalt

saadi hagejaga tehingu tegemiseks ja isikusamasuse kontrollimiseks vajalikud koodid pettuse

teel, piisavalt tõendanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94 lg 1 järgi on pettus

isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude

avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Pettuse eesmärgiks saab olla ka

isiku kallutamine muud tegu tegema. Kostja selgituste kohaselt tehti talle telefoni teel

ettepanek petturite peatamiseks paigaldada arvutisse kaughaldusprogramm. Kostjal on nii ID-

kaart kui ka Smart ID, kuid kostja ei osanud ringkonnakohtu istungil selgitada, kas tal paluti

kaughaldusprogrammi paigaldamise käigus sisestada ka vastavaid koode.

Kostja on selgitanud, et talle helistas SEB Panga töötaja, kes veenis kostjat suhtlema järgmise

SEB Panga töötajaga, kes veenis kostjat enda arvutisse alla laadima programmi. Kui kostja sai

aru, et temaga vestelnud inimesed olid petturid, pöördus ta koheselt panka ja politsei poole.

Kostjal ei olnud alust kahelda end panga töötajana tutvustanud isikute kõnede ja väidete

tõepärasuses, sest need olid piisavalt veenvad ja usutavad, kõned tegid erinevad isikud.

Kostjaga võeti ühendust just pettuse ennetamise eesmärgil. Kostja ja tundmatu isiku

vahelisest WhatsAppi kirjavahetusest (tõlge dtl 170) nähtub, et kostjale lubati tagada rahaline

ja kindlustusalane turvalisus ja viidati koostööle politseiga.

11. Politsei- ja Piirivalveameti teatise ja kriminaalmenetluse lõpetamise määruse järgi alustati

kostja avalduse alusel kriminaalasi nr XXXXXXXXXXXX KarS § 213 lg 1 (arvutikelmus)

alusel ja kriminaalasi lõpetati seetõttu, et menetluses ei suudetud kindlaks teha isikut, kes on

kuriteo toime pannud. Seega on määrusega tuvastatud, et kuritegu kostja suhtes on toime

pandud, menetlust ei ole lõpetatud kuriteo sündmuse puudumise tõttu. Lisaks tõendab kostja

pangakonto väljavõte, et laenuna kostja kontole kantud raha on ka välja võetud välisriigis

(Hispaanias). Kriminaalmenetluse lõpetamine ei ole aga etteheidetav kostjale. Kostjale ei ole

ka etteheidetav, et hagejat ei kaasatud kannatanuna kriminaalmenetlusse, vastava taotlusega

tuleb hagejal pöörduda asja menetleja poole.

12. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kostja on oma PIN-koodide hoidmise

hoolsuskohustust rikkunud süüliselt, olles vähemalt raskelt hooletu.

Kuivõrd praeguses asjas on tõendamist leidnud, et kostja andmed, sh PIN-koodid, mida

kasutati kostja nimel laenu saamiseks, said kolmandad isikud kostja arvutisse sisenedes

pettuse teel, siis ei ole kostja avaldanud tahet võtta hagejalt laenu. Seega ei ole kostja ise

teinud tahteavaldust tehingu tegemiseks hagejaga. Tegemist ei ole olnud ka kaudse

tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 tähenduses.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tule praegusel juhul laenulepingu sõlmimisele kohaldamisele ka

esindusõiguse sätted.

Teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on tühine TsÜS § 129 lg 1 järgi, välja arvatud

juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu heaks kiidab (vt RKTKo 21. detsember 2016, nr

3-2-1-135-16, p 16). Juhul kui hagejalt peteti PIN-koodid välja, ei ole tegemist olukorraga,

kus hageja oleks koodid andnud kolmandale isikule vabatahtlikult selleks, et nende abil

tehtaks tehinguid. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal oleks olnud tahe koodide

edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (võrdle RKTKo 16. detsember 2019. nr 2-16-

124450, p-d 23 ja 24; RKTKm 12. juuni 2024, nr 2-23-11584, p 11).

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja laadis oma arvutisse kaughaldusprogrammi, mis

võimaldas kolmandatel isikutel tema arvutist andmeid saada, üksnes tema suhtes kasutatud

pettuse tõttu. Olukorras, kus kostja tahteavaldused või tegevus (arvutiprogrammi laadimine)

on tehtud pettuse tagajärjel, ei ole põhjendatud digitaalallkirja andmiseks saadud vahendite

kasutamisele kohaldada esindusõiguse sätteid. Kostja ei pidanud arvestama sellega, et tema

arvutist saadud andmeid, sh PIN-koode kasutatakse muul eesmärgil. Kostja on oma

tõendamiskohustuse täitnud ja tõendanud, et hagejaga laenulepingu sõlmimiseks kasutatud

kostja andmed said kolmandad isikud tema arvutist, millele juurdepääsu nad said pettuse teel.

Kostjal puudus tahe hagejalt laenu võtta või kedagi laenu võtmiseks volitada. Seetõttu puudub

tal ka kohustus laenulepingut täita ja laen tagastada. Kostja nimel kolmanda isikuga tehtud

tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, kuna kostja ei ole tehingut heaks kiitnud. Kostja ei pea

tühist tehingut täitma.

Maakohtu käsitlus kostja süülisest, st õigusvastasest käitumisest ei ole kooskõlas kostja

esitatud tõendite ja tuvastatud asjaoludega. Maakohtu otsus mõista kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlg 4000 eurot tuleb tühistada ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

13. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS §

5 lg 1). Hageja selgelt väljendatud nõue tuleb kirja panna hagiavalduses (TsMS § 363 lg 1 p

1). Hageja on esitanud maakohtule üksnes laenulepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 alusel.

Hageja ei ole esitanud kohtule nõudeid lepinguvälisel alusel, sh alternatiivselt ja ei ole hagis

tuginenud kostja süülisele käitumisele tema suhtes. Sellele ei viita ka menetluses poolte esile

toodud asjaolud. Seetõttu ei saanud maakohus kohtuotsust tehes kaaluda, kas kostja on hageja

arvel alusetult rikastunud või kas kostja on hagejale kahju tekitanud, sest selliseid nõudeid ei

olnud hageja kostja vastu hagiavalduses esitanud. Sellist õigust ei olnud maakohtul vaatamata

sellele, et kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta hageja arvel alusetult rikastunud.

Ringkonnakohtu menetluses hageja oma nõuet enam uute, sh alternatiivsete nõude alustega

täiendada ei saa. Hageja taotlus saata kohtuasi uueks läbivaatamiseks maakohtule tuleb jätta

seetõttu ka rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kostja deliktilisele käitumisele ei viita ükski menetluses

esile toodud asjaolu.

14. Asja materjalide alusel ei saa välistada, et vastutustundliku laenamise põhimõtte igakülgne

järgimine hageja poolt oleks aidanud pettuse teel laenulepingu sõlmimist kostja nimel ära

hoida.

Krediidiasutuste seaduse § 86 lg 31 järgi peab krediidiasutus tarbijale laenu andmisel järgima

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) §-des 47–531 sätestatut. KAVS § 49 lg 4

kohaselt võib krediidiandja tarbijale krediiti väljastada, kui ta on krediidivõimelisuse

hindamise aluseks olevate andmete kogumise ja analüüsimise tulemusena veendunud, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepingus kokkulepitud tingimustel. KAVS

§ 50 lg-te 3 ja 4 järgi peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija

esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid

informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale

teabele. Krediidiandja peab kontrollima tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste

kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu

kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Praegusel juhul avaldati laenutaotluses kostja nimel, et kostjal igakuised majandamiskulud

puuduvad. Hageja jättis igakuiste majandamiskulude suuruse täpsustamata, võttes ilma

laenutaotluse esitanud isikuga suhtlemata positiivse laenuotsuse tegemisel arvesse taotleja

igakuiste kohustustena nn keskmise kuluna 303,40 eurot. Krediiditaotlus laekus hagejale 21.

märtsil 2023 kell 09.59 ja sai hagejalt positiivse otsuse samal päeval kell 10.24 (dtl 51, 55).

Seega toimus kostja nimel edastatud laenutaotluse käsitlus 25 minutit, mis ei pruukinud olla

piisav aeg kõigi seaduses sätestatud nõuete täitmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul jättis

hageja talle esitatud teabe kontrollimiseks mõistliku pingutuse tegemata ja soodustas sellega

pettuse teel laenulepingu sõlmimist.

15. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema menetluskulu suuruseks maakohtus

1582,94 eurot (koos käibemaksuga) ja ringkonnakohtus 602,20 eurot (koos käibemaksuga).

Ringkonnakohtus lisandub riigilõiv 455 eurot. Kostja ei ole käibemaksukohuslane.

Kostja menetluskuluks on eelkõige õigusabikulud (maakohtus 9,87 h ja ringkonnakohtus 4,25

h). Õigusabi on kostjale osutatud hinnaga 110 eurot/h (lisandub käibemaks). Menetluskulu

koosseisus on ka esindaja sõidukulud.

Ringkonnakohus leiab, et kostja õigusabikulude maht ja suurus on vastavuses asja keerukuse

ja selle olulisusega kostja jaoks, samuti on menetluskulu suurust mõjutanud tõendite

kogumise vajadus. Kostjale osutatud õigusabi tunnihind on vastavuses kohtupraktikas

mõistlikuks peetava tunnihinnaga. Tegemist on vajaliku ning põhjendatud kuluga TsMS § 175

lg 1 tähenduses.

Ringkonnakohus vähendab kostja põhjendatud menetluskulu suurust üksnes kostja esindaja

sõidukulu osas maakohtus.

Alates 1. augustist 2016 saab analoogia korras advokaadi sõidukulude hüvitamisel lähtuda

justiitsministri 26. juuli 2016 määrusega nr 16 kehtestatud advokaadile riigi õigusabi tasu

maksmise ja kulude hüvitamise korrast (kord) (vt Riigikohtu 29. septembri 2021 määrus

kohtuasjas nr 214-63261, p 12). Seega ei ole sõidule kulunud aja hüvitamisel alust lähtuda

mitte poole ja esindaja kokkulepitud tunnihinnast, vaid analoogia alusel korrast.

Menetluskulude nimekirja kohaselt sõitis kostja esindaja seoses tõendi kogumisega Narvast

Jõhvi politseijaoskonda. Arvestades Narva ja Jõhvi vahelist kaugust (50 km) ning korra § 151

lg 1 p-i 1, tuleb hüvitada kostja esindaja sõiduaeg 15 eurot ja mitte taotluses märgitud 129,80

eurot.

Seega on kostja põhjendatud menetluskulu suurus maakohtus kokku 1468,14 eurot. Kostja

põhjendatud menetluskulu suurus ringkonnakohtus on 1057,72 eurot. Kostja põhjendatud

menetluskulu tuleb välja mõista hagejalt.

(allkirjastatud digitaalselt)