3-25-2255/4 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-2255

Määruse kuupäev

28. aprill 2026

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

O.G (O.G) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus asjas nr 3-25-2255.

2. Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas O.G (edaspidi kaebaja) nimel 8. juulil 2025 Tartu Halduskohtule Tartu Vangla

vastu kaebuse hüvitamis- ja tuvastamisnõuetega. Kaebuses on märgitud, et kaebaja esitas 18.

jaanuaril 2025 Tartu Vanglale kahjunõude nr 2-25/2-2/824 seoses ebainimlikes tingimustes

viibimisega (vastav voodivarustus puudus). Kaebaja kutsuti 29. jaanuaril 2025 üksuse juhi

vestlusele, mille eesmärgiks oli, et kaebaja loobuks oma kahjunõudest. Vastutasuks pakuti

kambrikaaslaseks XX, mistõttu võttis kaebaja kahjunõude tagasi. Mõne aja möödudes

paigutati kaebaja aga uude eluosakonda ilma kambrikaaslaseta. Vastustaja tegevuse eesmärk

oli suunatud kaebaja põhiõiguse (õigus õiglasele ja ausale menetlusele) kahjustamisele.

Kohtueelse menetluse takistamine ei võimalda kaebajal ennast kohtus kaitsta. Kaebaja soovib

mittevaralise kahju hüvitiseks 2500 eurot. Kaebuses sisalduvad taotlused riigilõivu tasumisest

vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 23. oktoobri 2025. a määrusega kaebuse käiguta, andes

kaebajale tähtaja kaebuse heaks kiitmiseks.

3. Kaebaja esitas 24. oktoobril 2025 kohtule pöördumise, milles kiitis tema nimel esitatud

kaebuse heaks.

4. Tartu Vangla edastas 23. jaanuaril 2026 kohtule kohtueelse menetluse materjalid.

KOHTU SEISUKOHT

I

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt selgitab

kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel

esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab

Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist.

Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, ei ole

eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kohus loeb

tuvastamisnõude hüvitamisnõudega hõlmatuks. Arvestades, et kaebaja jääb Tartu Vangla 2.

juuli 2025. a otsusega lahendatud kahjunõude juurde, mõistab kohus, et kaebaja taotleb kahju

hüvitamist seoses tema väidetava mõjutamisega võtta tagasi vanglale 18. jaanuaril 2025

esitatud kahjunõue seoses ebasobiva voodi ja voodivarustusega.

6. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2¹ alusel, mis näeb

ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne

ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on

eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud: kaebaja õigusi ei ole

intensiivselt riivatud ning ei ole tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks ja kaebaja kasuks

kahjuhüvitise välja mõistaks.

7. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

8. Kohtu hinnangul ei saanud vanglale etteheidetav tegevus (kaebaja väidetav mõjutamine

18. jaanuaril 2025 esitatud kahjunõude tagasivõtmiseks) kaebaja õigusi niivõrd intensiivselt

riivata, et selle hindamiseks oleks põhjendatud kohtumenetluse täiemahuline läbiviimine ja

kohtuotsuse tegemine. Asjaolu, et kaebaja võttis väidetavalt vangla mõjutusel enda 18.

jaanuari 2025. a kahjunõude nr 2-25/2-2/824 tagasi, ei ole takistanud kaebaja õigust pöörduda

kahjunõudes toodud asjaoludel oma õiguste kaitseks uuesti vangla poole või kohtusse. Asja

materjalidest nähtub, et kaebaja on 18. jaanuari 2025. a kahjunõudes nr 2-25/2-2/824

kirjeldatud asjaoludega (ebasobiv voodivarustus ja voodi) seoses esitanud 18. märtsil 2025

vanglale uue kahjunõude (registreeritud numbriga 1-9/2-25/138-1) ning vangla on kahjunõude

15. mai 2025. a otsusega nr 1-9/2-25/138-2 lahendanud. Kohtute infosüsteemist omakorda

nähtub, et kaebaja on pöördunud haldusasjas nr 3-25-1490 kohtu poole seoses ebasobiva

voodi ning voodivarustusega. Kaebus on kohtu menetluses. Seega on kaebaja saanud oma

subjektiivseid õigusi kohastes menetlustes kaitsta.

9. Samuti on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

9.1.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9

lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et

mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui

haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist

on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku

subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos

õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud,

puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

9.2.

Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga

Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid

kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas,

kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a

otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).

9.3.

Kohus leiab, et kaebuses kirjeldatud asjaoludel ei saanud kaebajale vanglale

etteheidetava tegevusega kaasneda üleelamisi, mis kujutaksid endast sedavõrd intensiivset

riivet, et tegemist saaks olla väärikuse alandamisega RVastS § 9 lõike 1 tähenduses. Kohtule

ei nähtu, et kaebajale oleks saanud tema väidetava mõjutamisega kaasneda ka mõne muu

RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud õigushüve rikkumine. Eeltoodust tulenevalt on mittevaralise

kahju hüvitamise kaebuse edulootused vähesed.

II

10. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab taotluse läbi vaatamata.

III

11. Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja

riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4

lõike 3 punkt 5).

12. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta

riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike

1 punkti 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse

kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi

andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja

otsustamist.

13. Kohus on seisukohal, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu tuleb riigi

õigusabi andmisest RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 alusel keelduda. Kuivõrd kohtute infosüsteemist

nähtuvalt on kaebaja eelnevalt esitanud halduskohtule mitmeid kaebusi vangla vastu, ei ole

kaebaja puhul tegemist halduskohtumenetluses kogenematu isikuga. Järelikult puudub alus

arvata, et kaebaja ei suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses

osaleda ning asjaolusid selgitada. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi anda ka

RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest kohus on eelnevalt hinnanud kaebuse eduväljavaadet

väga väheseks.

14. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike

1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)