2-23-3026/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Margit Jäätma, Hele Kaldma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. aprill 2026

Tsiviilasja number

2-23-3026

Tsiviilasi

H.W ja B.B hagi I.R-i

vastu elatise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

H.W osas 675 eurot

B.B osas 675 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 6. jaanuari 2026 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I.R-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): I.R (isikukood XXX), lepinguline

esindaja advokaat Aleksei Forstiman

Vastustajad (hagejad):

1. H.W (isikukood XXX)

2. B.B (isikukood XXX)

Vastustajate seaduslik esindaja J.L

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde I.R-i 5. veebruaril 2026 esitatud täitemenetluse lõpetamise otsus.

2. Jätta Viru Maakohtu 6. jaanuari 2026 otsus muutmata.

3. Jätta I.R-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud poolte kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. H.W (hageja I) ja B.B (hageja II) esitasid 22. veebruaril 2023 Tartu Maakohtule hagi I.R-i

(kostja) vastu elatise väljamõistmiseks. 31. märtsi 2023 täpsustatud nõuete alusel palub H.W

välja mõista kostjalt elatis alates 1. jaanuarist 2023 summas 225 eurot kuus kuni täisealiseks

saamiseni ning elatise võlgnevus 2022. a septembri eest summas 250 eurot ning 2022. a

novembri eest summas 100 eurot. B.B palub välja mõista kostjalt elatisraha alates 1.

jaanuarist 2023 summas 225 kuus kuni täisealiseks saamiseni. Samuti palub hageja välja

mõista kostjalt elatise võlgnevus 2022. a septembri eest summas 250 eurot, 2022. a novembri

eest summas 100 eurot.

Hagejad on J.L-i ja kostja ühised lapsed, hagejad elavad koos emaga. Nendega koos elab ka

hagejate ema poeg A.. Kummagi hageja vajadused ühes kuus on 455 eurot. Hagejate

vanemate vahel oli kokkulepe, et kostja maksab igakuiselt hagejate ülalpidamiseks

kummalegi lapsele 250 eurot hagejate ema J.L-i arvelduskontole. Kostja täitis kokkulepet

2017. aastast kuni 2022. a augustini. Sama aasta oktoobris ja detsembris tasus kostja

hagejatele 500 eurot, novembris 300 eurot. 31. detsembri 2022 seisuga on kostjal võlgnevus

hagejate ees 700 eurot, s.о tasumata elatis novembri ja detsembri eest, vastavalt 200 ja 500

eurot. Kostja ei osale laste ülalpidamises alates detsembrist 2022. a. Hagejad selgitavad, et

kostja jättis tasumata elatise septembri eest. Isegi kui nõustuda, et kostja detsembris tasutud

elatis tuleb arvestada detsembri makse katteks, on septembri võlgnevus tasumata, samuti 200

eurot novembrikuu eest.

Hagejate ema sissetulekuks on lapsetoetused ja lasterikka pere toetus kokku 910 eurot, kostja

sissetulekuks on töövõimetoetus ja töötasu XXXX osaühingult. Hagejad ei pea

usaldusväärseks infot, et kostja saab töötasu alla EV Valitsuse poolt kehtestatud alammäära.

Hagejate hinnangul on kostja võimeline tasuma hagejate ülalpidamiseks 250 eurot kuus

kummalegi lapsele, nagu ta on tasunud viimased 6 aastat.

Alates 2021. aastast on laste vajadused samuti kasvanud seoses kummagi tütre nägemise

halvenemisega. Alates 2021. aastast muutus H.W ning 2022. aastal B.B nägemine halvaks,

mis tõi endaga kaasa täiendavad kulud laste ülalpidamiseks. Esimeste H.W ja B.B prillide

maksumus oli ca 220-250 eurot. Praegu on vaja teistkordset prillide vahetust H.W-le.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus jätta hagi rahuldamata või mõista välja elatise alla

seaduses sätestatud miinimummmäära. Tagasiulatuva elatisnõude palus kostja jätta

rahuldamata, kuna nõue on täidetud. Kostja palus jätta menetluskulud hagejate kanda.

Kostja ei kinnitanud elatise tasumise kokkuleppe sõlmimist, kuid võttis omaks hagejate väited

tasutud rahasummade kohta. Erinevalt hagejate arusaamast tasus kostja hagejatele detsembris

2022. a elatist 500 eurot detsembri ja sellele järgneva perioodi eest, mitte septembrikuu

elatisena. Kostjal ei ole ega olnud kohustust tasuda hagejatele igakuiselt 500 eurot. Kostjal ei

ole 2022. a eest elatisvõlgnevust.

Pole vaidlust, et hagejate ema saab lasterikka pere toetust, mille suurus 2022. a detsembris oli

300 eurot ja alates 1. jaanuarist 2023 650 eurot kuus. Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 7

kohaselt, kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse

järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise summaga võrreldes.

Hagejate vanuse vahe on vähem kui kolm aastat. Seega oli kostja kohustus detsembris 2022. a

tasuda elatist hagejatele kokku 234,89 eurot (125,64+109,25); 2023. a jaanuaris mõlemale

hagejale 0 eurot; veebruaris 2023. a kokku 301,88 eurot (161,47+140,41). Seega, perioodil 1.

veebruar 2023 kuni 21. veebruar 2023 (s.o enne hagi esitamist) pidi hageja tasuma H.W-le

121,10 eurot (161,47/28x21) ja B.B-le 105,31 eurot (140,41/28x21), s.o kokku 226,41 eurot.

Hagejate ema pangakontode väljavõttest nähtub, et perioodil 2022. a august-september tasus

kostja kokku 1300 eurot. Arvestades ettemaksena tasutud 1300 eurot ja igakuist kohustust

234,89 eurot, on summaga 1300 eurot täidetud ülalpidamiskohustus viie ja poole kuu eest

(1300 eurot/234,89=5,5 kuud). Seega, kostja on täitnud hagejate suhtes ülalpidamiskohustuse

ning see annab alust tagasiulatuva nõude rahuldamata jätmiseks.

Kuna kostja tasus 2022. a detsembris 500 eurot detsembri 2022. a ja sellele järgneva perioodi

eest, kuid kostja kohustus oli tasuda perioodil 1. detsember 2022 kuni 21. veebruar 2023

kokku 461,30 eurot (234,89+0+226,41), siis puudub alus tagasiulatuva elatise nõudmiseks.

Samuti viidatud arvestuse järgi on kostjal ettemaks edasiulatuva perioodi eest (s.o alates 22.

veebruarist 2023) summas 38,70 eurot (500-461,30 eurot).

Arvestades kostja kehva majanduslikku seisu, põhjustab tagasiulatuva nõude rahuldamine

kostjale kahju, kuna kostja ei suuda seda nõuet täita ning täitemenetlus piirab kostja võimalust

anda ülalpidamist oma perekonnale.

PKS § 101 lg 1 järgi ei saa maksmisele kuuluva elatise summa hagi esitamise ajal, s.o 22.

veebruar 2023, olla hageja I osas suurem kui 161,47 eurot ja hageja II osas suurem kui 140,41

eurot kuus. Seetõttu tuleb viidatud summasid ületavad edasiulatuvad ülalpidamisnõuded jätta

rahuldamata.

Kostjal on veel üks laps, B.B. (ik XXXXXXXXXXXX), kes osutuks hagi rahuldamise korral

varaliselt vähem kindlustatuks kui kumbki hageja.

Kostja on tasunud hagejatele elatise katteks ajavahemikul 29. oktoober 2024 kuni 31.

oktoober 2025 kohtutäituri vahendusel (täitedokument on 20. märtsi 2024. a määrus

käesolevas asjas) 2226,81 eurot, mida tuleb arvestada asja lahendamisel.

Hageja H.W sai 17. septembril 2025 täisealiseks, mistõttu elatisperiood tema suhtes lõpeb

viidatud kuupäeval.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagid osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise perioodi

1. jaanuar 2023 – 16. september 2025 eest ühekordses summas 6953 eurot 34 senti. Hageja II

kasuks mõisteti kostjalt välja perioodi 1. jaanuar 2023 – 21. veebruar 2023 eest 240,19 eurot;

perioodi 22. veebruar 2023 – 31. märts 2023 eest 171,56 eurot; 1. aprill 2023 – 31. detsember

2023 igakuiselt 175,24 eurot; 1. jaanuar 2024 – 31. märts 2024 igakuiselt 189,41 eurot; 1.

aprill 2024 – 31. märts 2025 igakuiselt 212,69 eurot; ajavahemiku 1. aprill 2025 – 1. oktoober

2025 eest (kuna H.W sai 17. septembril 2025 täisealiseks, siis hagejate pere ei ole enam

lasterikas pere) 224,60 eurot; alates 1. oktoobrist 2025 kuni B.B täisealiseks saamiseni (20.

august 2027) 225 eurot kuus. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada I.R-i poolt tasutud

elatisega Viru Maakohtu 20. märtsi 2024. a hagi tagamise määruse alusel. Kohtuotsuse

jõustumisel tuleb tühistada Viru Maakohtu 20. märtsi 2024. a määrusega kohaldatud hagi

tagamine. Maakohus jättis muud nõuded rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

Hagejad on J.L-i ja kostja ühised lapsed, hagejatel on kostja vastu PKS §-dest 96 ja 97 tulenev

nõue ülalpidamise saamiseks. Hagejate vanemad lahutasid abielu 2017. aastal. Sellest ajast

elavad hagejad koos emaga.

Maakohus ei tuvastanud kostja ja hagejate seadusliku esindaja kokkulepet elatise tasumiseks

500 eurot kuus. Hagejate seadusliku esindaja pangakonto väljavõttest ei nähtunud kostja

maksed 2021. a septembris, 2022. a veebruarist maini, juunist augustini ning septembris.

2021. a juulis oli tasutud 470 eurot, oktoobris 400 eurot, novembris 240 eurot; 2022. a

jaanuaris oli tasutud 200 eurot, mais 50 eurot, novembris 300 eurot. Pangakonto väljavõttest

nähtub, et kostja tasus elatist ebaregulaarselt ja erinevas suuruses.

Hagejate täpsustatud nõudeks oli tagasiulatuva elatise nõue ajavahemikul septembrist 2022

kuni 21. veebruarini 2023 PKS § 108 lg 1 alusel.

Hagejad nõuavad elatise võlgnevuse väljamõistmist 2022. a septembri- ja novembrikuu eest

(kummalegi hagejale vastavalt 250 ja 100 eurot).

Kohus tegi kostjale ettepaneku selgitada, kas ja millises ulatuses ta hagejatele ülalpidamist

andis alates 2022. a septembrist. Kostja selgitas, et on tasunud hagejatele elatist kohtutäituri

vahendusel ajavahemikul 29. oktoober 2024 kuni 31. oktoober 2025 kokku 2226,81 eurot

(täitedokumendiks 20. märtsi 2024. a hagi tagamise määrus).

Kostja seisukoha järgi on ta ettemaksena tasutud 1300 euroga (august–detsember (maakohtu

otsuses ekslikult märgitud september) 2022) katnud ülalpidamiskohustuse viie ja poole kuu

eest, lähtudes oma hagi vastuses esitatud igakuisest kohustusest summas 234,89 eurot

mõlemale hagejale kokku. Kohus selle käsitlusega ei nõustunud. PKS § 100 lg 4 kohaselt

makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, st hiljemalt kuu esimeseks kuupäevaks (vt ka

Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-2-1-35-17, p 13.5). Kuna vanemate vahel puudub

tõendatud kokkulepe elatise tasumise viisi kohta, luges kohus 29. augustil 2022 tasutud 500

eurot septembrikuu elatiseks ning 1. novembril 2022 tasutud 300 eurot novembrikuu

elatiseks. Kuivõrd seadus ei keela elatist tasuda PKS § 101 alusel arvutatud summast

suuremas ulatuses, ei anna kokkuleppe puudumine alust käsitada ülemäärast makset

ettemaksuna järgnevate kuude eest.

Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagejate nõuded 2022. a septembri- ja novembrikuu elatise

võlgnevuse väljamõistmise osas rahuldamata, kuna kostja on nende kuude eest

ülalpidamiskohustuse täitnud.

Maakohus tuvastas, et kostja ei ole täitnud hagejate ülalpidamiskohustust alates 1. jaanuarist

2023; hagejad ei viibi kostja juures PKS § 101 lg-s 6 sätestatud määras; hagejate vanusevahe

on väiksem kui kolm aastat (PKS § 101 lg 7); hagejate ema saab lapsetoetust ja lasterikka

pere toetust; hagejate ema ülalpidamisel on ka kolmas laps, poeg A.S..

Kostjal on Eesti Töötukassa 21. juuli 2022. a otsusega TVT/22/036902 (tl 143–144)

tuvastatud osaline töövõime ja määratud töövõimetoetuse maksmise perioodiks 23. juuni

2022 – 22. juuni 2027. Ajavahemikul 2023. a veebruarist kuni 2025. a novembrini sai kostja

Eesti Töötukassalt kokku 11 649,49 eurot, mis teeb keskmiselt 342,63 eurot kuus (11

649,49/34). Kostja töötab XXXX osaühingus autolukksepana alates 1. augustist 2017. Maksu-

ja Tolliameti teatise (tl 83) kohaselt tehti ajavahemikul 1. aprill 2023 – 31. märts 2024 pärast

tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete maha arvamist

kostjale väljamakseid 7098,26 eurot. Asja materjalide juurde lisatud deklaratsioonidest

nähtub, et kostja sai 2022. aastal palka (neto) 6588,28 eurot, mis teeb keskmiselt 549 eurot

kuus, 2023. aastal 5467,36 eurot, mis teeb keskmiselt 455,61 eurot kuus; 2024. aastal 7941,53

eurot, mis teeb keskmiselt 661,79 eurot kuus; 2025. aastal 7073,93 eurot, mis teeb keskmiselt

707,39 eurot kuus. Seega on kostja igakuiseks keskmiseks sissetulekuks (töötasu koos

töövõimehüvitisega) ligikaudu 1000 eurot kuus. Täiendavalt nähtuvad kostja pangakonto

väljavõttest sissetulekud AS-ilt Kuusakoski, mis viitab lisasissetulekule vanametalli

üleandmise eest.

Transpordiameti liiklusregistri andmetel on kostja omandis seitse sõidukit. Kostja on ka

hooneühistu liige ning talle kuulub korteriomand XXXXXXXX linnas.

Kohus ei nõustunud kostja väitega, mille kohaselt osutuksid hagejad elatise väljamõistmise

korral paremini kindlustatuks kui kostja kolmas laps. Kostja peres kasvab kolm last ning

tagatud on lapsetoetused ja lasterikka pere toetus.

Kohtu hinnangul on kostja sissetulek piisav, et tasuda hagejatele elatist PKS §-s 101

sätestatud ja kohtu poolt välja arvutatud suuruses. Samuti on kostjal piisavalt vara, mille

müügist või rendile andmisest on võimalik saada täiendavaid rahalisi vahendeid hagejatele

ülalpidamise andmiseks.

Kuna maakohtu menetluse ajal sai hageja I täisealiseks, mõistis maakohus hagejale I välja

elatise ühekordse summana perioodi 1. jaanuar 2023 – 16. september 2025 eest 6953 eurot 34

senti. Hageja II kasuks mõistis maakohus välja ühekordse maksena tagasiulatuva elatise

perioodi 1. jaanuar kuni 21. veebruar 2023 eest 240 eurot 19 senti; ajavahemikul 22.

veebruarist 2023 kuni 30. septembrini 2025 elatise PKS §-s 101 arvutatud määras ning alates

1. oktoobrist 2025 kuni hageja II täisealiseks saamiseni 225 eurot kuus.

Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada elatisega, mis on tasutud Viru Maakohtu 20. märtsi

2024. a hagi tagamise määruse alusel (tl 40–41, 148–149, 150–152).

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 164 lõike 1 alusel poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kostja palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ning mõistis kostjalt hagejate kasuks

välja tagasiulatuva elatise 1. jaanuarist kuni 21. veebruarini 2023 ja alates 22. veebruarist

2023 igakuise elatise kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kostja palub teha tühistatud osas

uue otsuse, millega jätta rahuldamata tagasiulatuva elatise nõuded perioodi 1. jaanuar kuni 21.

veebruar 2023 eest. Kostja palub rahuldada osaliselt H.W hagi ning mõista välja I.R-ilt H.W

kasuks elatis ajavahemiku 22. veebruar 2023 – 16. september 2025 eest (s.o H.W täisealiseks

saamiseni 17. september 2025) summas 150 eurot kuus. Samuti palub kostja rahuldada

osaliselt B.B hagi ning mõista välja I.R-ilt B.B kasuks elatis: ajavahemiku 22. veebruar

2023 – 16. september 2025 eest 100 eurot kuus; ajavahemiku 17. september 2025 kuni 19.

august 2027 eest (s.o B.B täisealiseks saamiseni 20. august 2027) 150 eurot kuus. Määrata, et

kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada I.R-i poolt kohtumenetluse ajal tasutud elatise makseid,

sh tasutud elatisega Viru Maakohtu 20. märtsi 2024. a hagi tagamise määruse alusel.

Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.

Maakohus on jätnud asjas olulised tõendid hindamata ning kohaldanud ebaõigesti nii

materiaal- kui ka menetlusõigust. Vastavad rikkumised on kaasa toonud ebaõige lahendi.

Kostja vaidlustab maakohtu seisukohta, et tema poolt suuremas ulatuses tasutud elatis ei

kujuta endast ettemakset. Kostja hinnangul kohaldas maakohus seadust valesti ega arvestanud

elatise nõuet osaliselt täidetuks.

Kostja tugineb sellele, et kuigi PKS § 101 lg 1 sätestab elatise miinimummäära, ei keela

seadus elatise tasumist suuremas ulatuses. Kui kostja on katnud lapse ülalpidamiskulud

ulatuses, mis ületab talle PKS § 105 lg 3 järgi langevat osa, ning lapse vajadused on seeläbi

rahuldatud, tuleb enammakstud summad lugeda elatise ettemakseks. Selliselt tõlgendab

olukorda ka Riigikohus, selgitades, et suuremas ulatuses ülalpidamist andnud vanemal võib

tekkida tagasinõudeõigus teise vanema vastu (Riigikohtu 12. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr

2-18-6491, p 14.2).

Seega leiab kostja, et varasemalt makstud suuremad elatissummad ei ole käsitatavad alusetu

sooritusena, vaid need tuleb arvestada elatise ettemaksena, mis vähendab kostja hilisemat

elatise maksmise kohustust vastavas ulatuses.

Kostja vaidlustab ka maakohtu hinnangu oma majanduslikule seisundile. Kohus tugines

sõidukite osas aegunud andmetele ega kogunud otsuse tegemise ajaks ajakohaseid tõendeid,

kuigi kostja omandis on tegelikult ainult üks kasutuskõlblik sõiduk – 1998. aasta Mercedes-

Benz reg.nr XXXXXXXX (evakuaator). Lisaks arvestas kohus AS-ga Kuusakoski seotud

sissetulekuid ja ülekandeid Rahakogujasse, kuigi kostja ei ole vanametalli loovutamisega juba

pikka aega tegelenud. Kostja tegelik sissetulek koosneb üksnes töötasust XXXX OÜ-lt ning

töövõimetoetusest, mis on määratud psüühikahäire tõttu ja mis piirab oluliselt tema

töövõimet.

Samuti ei ole kohus arvesse võtnud kostja ülalpidamiskohustust kolmanda lapse B.B.i suhtes:

PKS § 102 lg 2 kohaselt on tegemist mõjuva põhjusega elatise vähendamiseks, kuna hagi

täielikul rahuldamisel osutuks B.B. varaliselt vähemkindlustatuks kui kumbki hageja, mis on

vastuolus laste võrdse kohtlemise põhimõtte ja lapse parimate huvidega. Eeltoodust tulenevalt

ei saa maakohtu järeldusi kostja maksevõime kohta pidada põhjendatuks.

Maakohus rikkus menetlusnorme, tehes lõpliku lahendi olukorras, kus hagejatelt ei olnud

saadud kõiki 4. novembri 2025. a määrusega nõutud andmeid. Kohus oleks pidanud kas

esitama hagejatele korduva nõude puuduvate andmete esitamiseks või koguma vajalikud

andmed omal algatusel. Kuna andmete esitamise kohustus lasus hagejatel, ei saanud ega

pidanud kostja neid esitama. Kostja esitab ringkonnakohtule uued kohtutäituri andmed, mis

saadi 22. jaanuaril 2026 ning mille esitamata jäämine maakohtu menetluses tulenes kohtu

menetluslikust veast, mitte kostja tegevusetusest. Seetõttu ei ole maakohtu otsus tehtud

nõuetekohaselt tuvastatud asjaolude pinnalt ning see rikub kostja õigust õiglasele ja

õiguspärasele menetlusele.

Kostja loobus lõplikes seisukohtades apellatsioonkaebuses esitatud ekslikust väitest, et

maakohus kohaldas valesti PKS § 101 lg-t 5, arvestades lasterikka pere toetust elatise

vähendamisel üksnes neljandiku ulatuses, kuigi seadus näeb ette poole ulatuses arvestamise (tl

(tl 193).

5. Hagejad paluvad jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses toodud seisukohad ei anna alust muuta maakohtu otsust. Vastuväidete

kohaselt on otsus seaduslik ja põhjendatud, tõendeid on hinnatud korrektselt, maakohus ei ole

kostja viidatud norme vääralt kohaldanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtus

kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

7. Ringkonnakohus võtab asja juurde kostja 5. veebruaril 2026 esitatud täitemenetluse

lõpetamise otsuse (tl 179–180), mis kinnitab kostja juba maakohtus esitatud väiteid.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub

esimese astme kohtu põhjendustega ega pea kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

9. Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas, mõistis

kostjalt kummagi hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise perioodi 1. jaanuar kuni 21.

veebruar 2023 eest ning alates 22. veebruarist 2023 igakuise elatise PKS §-s 101 määratud

ulatuses hagejale I kuni 16. septembrini 2025 ja hagejale II kuni 30. septembrini 2025 ja

edasiulatuvalt igakuiselt 225 eurot kuni hageja II täisealiseks saamiseni. Ringkonnakohus

kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes selles osas (TsMS § 651 lg

1). Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis hagi perioodi september-

detsember 2022 tagasiulatuva elatise osas rahuldamata. Maakohtu otsus on vaidlustamata osas

jõustunud (TsMS § 456 lg 1).

10. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et 2022. a detsembris tasutud 500 eurot tuleks osas,

mis ületab elatise kohustuslikku määra, arvestada ettemaksuna järgmise kuu elatise katteks.

Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu ning leiab, et see ei ole õiguslikult põhjendatud.

Pooled ei ole sõlminud kokkulepet elatise maksmise tingimuste ega suuruse osas. Sellises

olukorras tuleb lähtuda seadusest tulenevast miinimumelatise kohustusest. Vastavalt

perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-le 3 ei ole keelatud maksta elatist suuremas summas kui

seaduses sätestatud miinimummäär, kuid see ei anna alust käsitada ülemakstud osa

automaatselt ettemaksuna tulevaste perioodide eest. Elatis on perioodiline kohustus, mida

tuleb täita igakuiselt, tagamaks lapse pidev ülalpidamine.

Kostja poolt õigeks peetud elatise suurus (kahe lapse kohta 234,89 eurot kuus) ei vasta 2022.

aastal kehtinud miinimummäärale (292,52 eurot kuus lapse kohta). See tähendab, et kostja

arusaam oma kohustuse ulatusest on olnud ekslik ning juba ainuüksi seetõttu ei saa rääkida

ülemaksest, mida võiks lugeda ettemakseks järgmiste kuude arvelt.

Eeltoodud järeldust toetab ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 1 p 1, mille kohaselt ei ole

lubatud ülalpidamisnõude tasaarvestamine. Kuigi kostja ei esita otseselt tasaarvestuse väidet,

on ettemaksu arvestamise eesmärk sisuliselt sama – vähendada järgmise perioodi kohustust

varasema makse arvelt. Selline lähenemine ei ole kooskõlas seaduse eesmärgiga tagada

lapsele järjepidev ja piisav ülalpidamine.

11. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta

ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane

vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes

1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS §-i 101

alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või

olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral PKS §-s 101 sätestatud

ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud, et tema puhul

esineksid alused elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 kohast alammäära. Riigikohus on

selgitanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks

vajalikud vahendid ning piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb

arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut

mõjutada võivaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d

21.3, 21.4).

Kostja märgib apellatsioonkaebuses, et ta ei saa PKS §-i 101 järgi arvutatud suuruses elatist

maksta, kuna tema varaline seisund seda ei võimalda. Kostjal puudub vara, mille müügist on

võimalik saada täiendavaid rahalisi vahendeid hagejatele ülalpidamise andmiseks. Kostja

väitel hindas maakohus valesti tema varalist seisundit, käsitledes kostja varana sõidukeid, mis

on kantud liiklusregistrisse, kuid mis tegelikult puuduvad või on kasutuskõlbmatud.

Maakohus tuvastas Transpordiameti liiklusregistri andmete (tl 63-66) kohaselt, et kostjal on

teatud vara (sõidukid), millega saab arvestada kohustatud vanema majandusliku olukorra

hindamisel. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud tõendeid, et osad sõidukid on

liiklusregistrist kas ajutiselt või lõplikult kustutatud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles,

et liiklusregistri kanne ei tõenda vara tegelikku väärtust. Samas oli kostja kohustus tõendada

oma väiteid vara olemasolu puudumise ja/või selle väärtuse osas. Eeltoodut arvesse võttes on

maakohus õigesti arvestanud kostja majandusliku seisundi hindamisel talle kuuluva varaga.

Samuti ei eksinud maakohus kostja sissetulekut tuvastades. Maakohus tuvastas ja pooled ei

vaielnud selle üle, et kostjal on osaline töövõime ja ta saab töövõimetoetust. Olukorras, kui

isikul on tuvastatud osaline töövõime, on põhjendatud järeldada, et isikul on tema

terviseseisundist tulenevalt töötamine osaliselt piiratud. Isiku osalisest töövõimest ei ole

võimalik iseenesest järeldada, et osalise töövõimega isikul puuduvad sissetulekud või võime

sissetulekut hankida ulatuses, et tagada hageja ülalpidamine PKS §-s 101 sätestatud määras.

Kostja on avaldanud, et osaline töövõime on määratud psüühikahäire tõttu, mis piirab oluliselt

tema töövõimet. Ringkonnakohus märgib, et kostja tervislikule seisundile (mis põhjusel on

talle määratud osaline töövõime) tuginedes ei ole võimalik elatist vähendada. Käesoleval

juhul on tuvastatud, et kostja terviseseisund võimaldab töötamist. Kostja töötab alates 2017.

a-st XXXX OÜ-s ning on saanud igakuiselt töötasu. Maakohus on lisasissetulekuna

arvestanud ka vanametalli müügist saadud tulu. Kuigi kostja on väitnud, et vanametalli ta

enam ei müü, ei ole kostja oma väidet tõendanud. Seega võimaldab kostja varaline seisund

hagejatele elatist tasuda. Ringkonnakohus märgib, et kostja teise alaealise lapse olemasolust ja

tema seaduses sätestatud ülalpidamiskohustuse täitmisest ei saa samuti järeldada, et kostja ei

ole võimeline andma hagejatele ülalpidamist PKS §-s 101 sätestatud määras. Kostja ei ole

maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel

oleks võimalik tuvastada kostja teise lapse vajadused, kostja võimalusi neid vajadusi

rahuldada või milliste vahendite arvel neid vajadusi üldse rahuldatakse. Vastupidiselt nähtub

asja materjalidest, et kostja pere saab lastetoetusi ja lasterikka pere toetust, millega on

osaliselt kaetud ka kostja kolmanda alaealise lapse ülalpidamiskulud. Seega pole

ringkonnakohtul võimalik iseenesest järeldada, et kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud

elatis tooks kaasa laste ebavõrdsuse.

13. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada I.R-i poolt tasutud elatisega Viru Maakohtu 20.

märtsi 2024. a hagi tagamise määruse alusel.

14. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda (TsMS § 164 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)