2-25-22301/6 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

2-25-22301

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.aprill 2026, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-22301

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Q.E vastu võla nõudes

Hagihind

2393,77 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood:

10746479; asukoht: XXX , 10149 ;

Hageja esindaja: Sigrid Rahkema (Julianuse Õigusbüroo

OÜ; e-post:

Kostja:

Q.E

(isikukood:

XXX;

aadress:

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

xxx maakond; e-post: .

Menetluse liik

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi Q.E vastu võla nõudes rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja Aktiva Finance Group OÜ kanda. Kostjal

menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Käesolevas lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul,

kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Maakohus ei anna luba otsuse

edasikaebamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1 (7)

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 19.12.2025 Tartu Maakohtule hagi Q.E vastu

auto24 laenulepingust nr L89003331661 ja väikelaenu lepingust nr L89008801086 tuleneva

võla nõudes. Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1582,95

eurot, intressi 59,40 eurot, lepingu haldustasu 21 eurot, sissenõudmiskulu 80 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivised 193,96 eurot. Lisaks mõista välja edasiulatuv viivis

põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgses määras, s.o vastavalt 11,90% aastas

ning 18% aastas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank ja kostja 24.01.2020 auto24 laenulepingu nr

L89003331661, millega AS Inbank võimaldas kostjale laenu summas 4950 eurot. Lepingu

kohaselt oli intressimäär 11,90% aastas ning krediidi kulukuse määr 14,73%. Viivisemäär oli

võrdne intressimääraga. Lepingutasu 99 eurot ning lepingu haldustasu kuus 2,50 eurot. Kostja

kohustus iga kuu 15.kuupäevaks tegema tagasimakseid summas 99,20 eurot. Osamakseid pidi

kostja tegema alates 24.01.2020 kuni 15.01.2026 (viimane osamakse). Laen tuli tagastada 72

osamaksega.

Lisaks sõlmisid AS Inbank ja kostja 02.06.2022 väikelaenu lepingu nr L89008801086, mille

alusel kostja sai laenu summas 600 eurot. Lepingu kohaselt oli intressimäär 18% aastas ning

krediidi kulukuse määr 41,49%. Viivise määr oli võrdne intressimääraga. Lepingu haldustasu

kuus 5,50 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama 36 osamaksega perioodil 05.07.2022 kuni

05.06.2025. Osamakse suurus 27,31 eurot.

Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu saatis esialgne

võlausaldaja 05.12.2024 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi ka

täiendava tähtaja jooksul, mistõttu ütles esialgne võlausaldaja 27.12.2024 lepingud üles.

Esialgne võlausaldaja loovutas 30.12.2024 nõuded kostja vastu Aktiva Finance Group OÜ-le.

Seisuga 27.12.2024 oli kostja lepingu nr L89003331661 alusel teinud tagasimakseid põhivõla

katteks summas 3530,01 eurot ning lepingu nr L89008801086 alusel teinud tagasimakseid

põhivõla katteks 437,04 eurot. Seega on hageja põhivõla nõue kokku 1582,95 eurot.

Kostjal oli lepingust nr L89003331661 tulenev intressivõlgnevus alates 15.09.2024

osamaksest kuni 15.12.2024 osamakseni. Hageja on arvestanud intressi määras 11,90% aastas

ning perioodi eest 16.12-27.12.2024 on intressivõlgnevus 53,35 eurot.

Kostjal oli lepingust nr L89008801086 tulenev intressivõlgnevus alates 05.11.2024

osamaksest kuni 05.12.2024 osamakseni. Perioodi 06.12.2024 kuni 27.12-27.12.2024 eest on

tasumata intress 6,05 eurot.

Intressinõue on kokku summas 59,40 eurot.

Lepingu haldustasu nõue lepingu nr L89003331661 alusel on 10 euro ning lepingu nr

L89008801086 alusel 11 eurot, kokku haldustasu nõue 21 eurot.

Viivist nõuab hageja lepingu nr L89003331661 alusel alates 28.12.2024 kuni hagiavalduse

esitamiseni summas 165,27 eurot ning lepingu nr L89008801086 alusel summas 28,69 eurot,

kokku 193,96 eurot.

Sissenõudmiskulude nõue on kokku summas 80 eurot, sh lepingu nr L89003331661 alusel 50

eurot (10.01.2025 kiri 25 eurot, 18.02.2025 kiri 5 eurot, 21.03.2025 kiri 5 eurot ning muud

makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot) ning lepingu nr L89008801086 alusel 30 eurot

(10.01.2025 kiri 15 eurot, 18.02.2025 5 eurot, 21.03.2025 5 eurot ning muud

makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot).

2 (7)

Hageja selgituste kohaselt tuvastas esialgne võlausaldaja kostja isikusamasuse RahaPTS § 20

lg 1 p 1 kohaselt, kasutades e-identimise vahendeid ning kontrollides esitatud andmeid

usaldusväärsest ja sõltumatust allikast. Lepingud on kostja poolt allkirjastatud ning hageja

väitel on tõendatud, et isikutuvastamisel osales just kostja, mitte kolmas isik. Täiendavalt

märgib hageja, et kostja identifitseeriti ka füüsiliselt Omniva vahendusel.

Krediiditaotlused esitati veebikeskkonna kaudu, kus kostja sisestas andmed ise ning kinnitas

nende õigsust. Taotluse (autolaen) kohaselt oli kliendi igakuine sissetulek 600 eurot ning

kohustused puudusid teise laenu (väikelaen) taotlemisel märkis kostja enda igakuiseks

sissetulekuks 700 eurot ning kohustuste suuruseks 200 eurot. Esimese laenutaotluse puhul

tegi esialgne laenuandja päringu Pensioniregistrisse ning arvestas kostja keskmiseks palgaks

541 eurot. Väikelaenu taotlemisel tegi esialgne võlausaldaja päringu Maksu- ja Tolliametile

ning võttis laenu väljastamisel aluseks igakuise sissetuleku summas 761,27 eurot. Taotluste

alusel tehti automaatsed positiivsed krediidiotsused. Lepingu kohaselt oli kostjal kohustus

järgida maksetähtaegu ning viivituste korral rakendati viiviseid ja saadeti teavitusi.

Hageja väitel hinnati tarbija krediidivõimelisust VÕS § 403⁴ ning KAVS § 49 nõuete

kohaselt. Tarbija sissetulekuid kontrolliti väliste andmeallikate kaudu, sh pensioniregistri ja

Maksu- ja Tolliameti andmete alusel, ning neid andmeid kasutati krediidiotsuse tegemisel.

Tarbija kohustuste maht lähtus krediiditaotluses esitatud andmetest, kusjuures krediidiandja

tugines põhimõttele, et sissetulek peab ületama igakuiseid kohustusi ning tagama minimaalse

elatusvahendi.

Varasema maksekäitumise hindamiseks tehti päringuid maksehäireregistritesse ning hageja

väitel puudusid taotluste esitamise ajal kehtivad maksehäired. Hageja rõhutab, et

krediidiandjal on õigus eeldada tarbija poolt esitatud andmete õigsust ning valeandmete

esitamisel rikub tarbija hea usu põhimõtet, sh VÕS § 14.

Hageja leiab, et krediidiandja on kogunud piisava teabe tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks ning andnud kliendile vajalikud selgitused, mistõttu oli krediidisaaja

krediidivõimeline. Samuti märgib hageja, et krediidiandja tegevuse sisuline ja majanduslik

hindamine ei kuulu kohtu pädevusse, vaid allub Finantsinspektsioon järelevalvele. Hageja

viitab finantsinspektsiooni juhendile, mille kohaselt ei taga ka piisav hoolsus tarbija hilisema

maksevõime püsimist ning krediidiandja võib eeldada, et tarbija esitab õigeid andmeid ja

hindab ise krediidi sobivust.

Hageja esitas 03.04.2026 seisukoha, mille kohaselt oli lepingu nr L89003331661 alusel

ülesütlemise seisuga tehtud tagasimakseid kokku 5754,12 eurot ning lepingu nr

L89008801086 alusel 874,47 eurot. Mõlema lepingu puhul on kõikide osamaksete tasumise

tähtaeg saabunud. Olukorras, kus kohus leiab, et esialgne võlausaldaja on rikkunud VÕS §

4034 lg-s 7 sätestatud kohustust, tuleb pärast ümberarvestust lugeda mõlemast lepingust

tulenevad nõuded täidetuks.

KOHTU SEISUKOHT

2. Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude

summa piiresse) ja teavitas menetlusosalisi sellest 26.03.2026 kirjas. Hagi on kostjale kätte

toimetatud 26.01.2026 kättetoimetamise portaali (KÄPO) kaudu. Kostja ei ole kohtule midagi

vastanud.

Lihtmenetluses võib kohus teha otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus esitab

siiski põhjendused otsuse arusaadavuse huvides. Kohus ei tee tagaseljaotsust, kuivõrd hageja

nõue ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud.

3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

3 (7)

4. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

5. Vaidlust ei ole selles, et AS Inbank ja kostja vahel oli sõlmitud kaks tarbijakrediidilepingut

VÕS § 402 lg 1 mõttes. Võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei

seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul

tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja

on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1, 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult

vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et

selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse

kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1, 2).

6. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Eesti Panga andmetel oli 30.11.2019 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse

määra kuue kuu keskmine 61,83%. Nimetatud näitaja avaldati 2019 detsembris ning see oli

tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri aluseks ajavahemikul 01.01.2020 kuni

30.06.2020. Kostjale lepingu nr L89003331661 alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli

14.73% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi

kulukuse ülempiiri.

Eesti Panga andmetel oli 30.11.2021 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse

määra kuue kuu keskmine 50,85%. Nimetatud näitaja avaldati 2021 detsembris ning see oli

tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri aluseks ajavahemikul 01.01.2022 kuni

30.06.2022. Kostjale lepingu nr L89008801086 alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli

41,49% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi

kulukuse ülempiiri.

7. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

4 (7)

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p

18).

8. Kohus ei nõustu hageja väitega, et krediidiandja on käesoleval juhul järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS § 403⁴ ning KAVS § 49 tähenduses.

Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine eeldab krediidiandjalt

aktiivset ja sisulist tarbija krediidivõimelisuse hindamist enne krediidilepingu sõlmimist.

Pelgalt tarbija esitatud andmetele tuginemine ning üksikute registripäringute tegemine ei ole

selle kohustuse täitmiseks piisav. Krediidiandja peab esitama kohtule kontrollitavad ja

konkreetsed andmed selle kohta, millisel viisil hinnati tarbija sissetulekute ja kohustuste

vahekorda ning kuidas jõuti järeldusele, et tarbija on võimeline lepingujärgseid kohustusi

täitma.

Käesolevas asjas ei nähtu hageja esitatud andmetest, millisel viisil ja millises ulatuses on

krediidiandja analüüsinud kostja tegelikku majanduslikku olukorda. Hageja on viidanud, et

tarbija sissetulekuid kontrolliti pensioniregistri ja Maksu- ja Tolliameti andmete alusel, kuid

esitatud kuvatõmmised ei võimalda tuvastada, kelle kohta vastavad päringud on tehtud ega ka

seda, millal need on tehtud. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas nimetatud andmed olid

krediidiotsuse tegemise ajal olemas ning kas neid ka tegelikult arvesse võeti.

Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid tarbija varasema maksekäitumise kohta tehtud

päringute osas, kuigi on väitnud, et maksehäired puudusid. Üldine väide maksehäirete

puudumise kohta ei ole piisav, kui seda ei toeta vastavad registriväljavõtted või muud

kontrollitavad andmed.

5 (7)

Kohus peab oluliseks, et käesolevas asjas sõlmiti kostjaga kaks eraldi krediidilepingut, kuid

hageja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et kummagi lepingu sõlmimisel

oleks tarbija krediidivõimelisust hinnatud eraldi ja ajakohaselt. Vastutustundliku laenamise

põhimõte eeldab krediidivõimelisuse hindamist iga krediidilepingu sõlmimisel eraldi,

arvestades konkreetse lepingu tingimusi ja tarbija majanduslikku olukorda sellel hetkel.

Lisaks nähtub hageja enda esitatud andmetest, et kostja deklareeritud sissetulekud (600 eurot

ja 700 eurot) erinevad registripäringute tulemustest (541 eurot ja 761,27 eurot), kuid hageja ei

ole selgitanud, millisel alusel ja millise loogika kohaselt neid andmeid kaaluti ega seda,

milline oli lõplikult krediidivõimelisuse hindamisel aluseks võetud sissetulek. Samuti puudub

analüüs selle kohta, kuidas arvestati kostja kohustusi ning kas ja kuidas hinnati nende mõju

tema maksevõimele. Teise lepingu taotluses puudub ühtlasi teave kostja tööandja kohta,

mistõttu ei ole võimalik kontrollida sissetuleku allikat ega selle püsivust. Sellest tulenevalt ei

ole võimalik järeldada, et krediidiandja oleks tarbija majanduslikku olukorda hinnanud

piisava hoolsusega.

Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et krediidiandja tegevuse sisuline hindamine ei kuulu

kohtu pädevusse. Vastupidi, kohtul lasub kohustus hinnata, kas krediidiandja on täitnud

seadusest tulenevad kohustused, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte. Seejuures ei

tähenda kohtu kontroll krediidiandja ärilise otsuse ümberhindamist, vaid kontrolli selle üle,

kas otsuse tegemisel järgiti seadusest tulenevaid hoolsusnõudeid.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole esitanud piisavaid ja usaldusväärseid

tõendeid selle kohta, et krediidiandja on enne krediidilepingute sõlmimist nõuetekohaselt

hinnanud kostja krediidivõimelisust. Seega ei ole tõendatud vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimine.

9. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

10. Hagist tulenevalt on kostja lepingu nr L89003331661 alusel saanud laenu summas 4950

eurot ning lepingu nr L89008801086 alusel 600 eurot, kokku 5550 eurot. Kostja on lepingu nr

L89003331661 alusel teinud tagasimakseid summas 5754,12 eurot ning lepingu nr

L89008801086 alusel tagasimakseid summas 874,47 eurot, kokku 6628,59 eurot. Seega

hagejal puudub kohtuotsuse tegemise seisuga kostja suhtes sissenõutavaks muutunud nõue,

sest kostja on teinud lepingu alusel tagasimakseid suuremas ulatuses kui talle võimaldatud

krediidisummad, mistõttu kohus jätab hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja

menetluskulusid rahaliselt ega hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

Kostja ei ole menetluses sisulisi seisukohti esitanud ning tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude

nimekirja. Lähtudes eeltoodust kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

6 (7)

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Raag

Kohtunik

7 (7)