2-26-1799/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Aleksandr Kondrašov, Liis Arrak ja Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

27.04.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-26-1799

Kohtuasi

Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus K.A

paigutamiseks

tema

tahtest

olenemata

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.01.2026 määrus esialgse õiguskaitse

rakendamise kohta (4 päeva)

Harju Maakohtu 29.01.2026 määrus esialgse õiguskaitse

pikendamise kohta (kuni 40 päeva)

Kaebuse esitaja ja liik

K.A määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik K.A (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 27.01.2026 ja 29.01.2026 määrused muutmata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib siinse määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib

2-26-1799

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas

27.01.2026 Harju Maakohtule taotluse K.A (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ning

selle pikendamiseks 40 päevani.

1.1. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik alates 03.12.2025 avaldaja psühhiaatriakliinikus

ning tema suhtes rakendati 26.01.2026 kell 10.45 tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist

ravi.

1.2. Taotlusele lisatud psühhiaatrite AP ja KK 27.01.2026 arvamuse kohaselt viibib

puudutatud isik avaldaja psühhiaatriakliinikus haiglaravil 15. korda.

Esmakordselt hospitaliseeriti puudutatud isik 2020. aastal, mil tema käitumine muutus

luulumõtetest (tagakiusamis-, jälitus- ja suurusluul) tingituna agressiivseks (ähvardamine,

füüsiline ründamine). Puudutatud isik oli viimased 3–4 aastat enne esmast hospitaliseerimist

luululistel ajenditel pidevalt põgenenud ja elukohti vahetanud ning tal puudus sissetulek.

Puudutatud isikul diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega

(F23.1). Haiguskriitikat ega ravisoostumust puudutatud isikul ei kujunenud. 2021. aastal

diagnoositi puudutatud isikul paranoidne skisofreenia (F20.0). Edaspidi on puudutatud isik

korduvalt toetusravi katkestanud ning haiguse ägenedes vahetanud luululistel ajenditel

elukohti, sh põgenenud Ukrainasse. Puudutatud isik on olnud korduvalt ravil ägedalt

psühhootilisena ka teiste riikide psühhiaatriahaiglates (nt Saksamaal, Prantsusmaal, Dubais).

Isik on viibinud lühiajaliselt haiglaravil ka enda nõusolekul, kuid on ravikuurid korduvalt

katkestanud vaatamata raviarsti soovitustele ravi jätkata. Püsiva toetusravi puudumise tõttu on

haigus süvenenud ning alates 2022. aastast on isikul esinevat paranoidset skisofreeniat

hinnatud püsikululiseks (F20.00). Kaasuva probleemina esineb isikul psühhoaktiivsete ainete

tarvitamine.

Viimati hospitaliseeriti puudutatud isik nõusoleku alusel 24.09.2025–03.10.2025, kui ta tuli

ise valvetuppa, kartes enda turvalisuse pärast ning väites, et teda pidevalt ähvardatakse,

jälitatakse ja kiusatakse. Uriinianalüüsis osutus positiivseks amfetamiin. Haiglas avaldas isik

vihjamisi kuulmismeelepetteid („ahistatakse lärmiga, pannakse autosignaalid tööle, lastakse

akna all rakette ja tehakse plahvatusi“) ning paranoilise sisuga jälgimis-, jälitus-, kahjustus- ja

tähendusluulumõtteid. Üheksandal ravipäeval nõudis isik väljakirjutamist. Isikule planeeriti

22.10.2025 depoosüsti tegemine, kuid puudutatud isik kohale ei ilmunud.

Käesolevalt tuli puudutatud isik ise valvetuppa, soovides tulla haiglaravile „puhkama“, kuna

tema sõnul „jälitatakse teda igal pool massiliselt“, käiakse järel ning naabrid koputavad.

Puudutatud isik hospitaliseeriti nõusoleku alusel. Uriini kiirtest osutus amfetamiini suhtes

positiivseks. Osakonda saabumisel oli isik selgel teadvusel ning isikus, ajas ja kohas

orienteeritud, kuid situatsiooni adekvaatselt ei hinnanud ning paranoilisi luulumõtteid ega

nendest tulenevat hirmutunnet haigusseisundiga ei seostanud. Puudutatud isik leidis, et teda

aitab vaid amfetamiini tarvitamine või ATH-ravimite võtmine, mida ta hangib mustalt turult.

2-26-1799

Vaatamata osutatud ravile puudutatud isiku psüühiline seisund ei paranenud. Raviskeemi

muutmise foonil rikkus isik korduvalt osakonna reegleid, millega seoses viidi puudutatud isik

edasiseks raviks üle 3. osakonda. Osakonda saabumisel oli isik sõnarohke, rääkis

monoloogina ning avaldas tagakiusamis- ja jälitusluulumõtteid Kaitsepolitsei, riigiasutuste

ning psühhiaatriakliiniku arstide suhtes, väites, et tema elu talumatuks muutmiseks on

sepitsetud vandenõu. Isik väitis, et on varem saanud „õppust“ Kaitsepolitseis ja tunneb selle

asutuse meetodeid ning et tema väljaütlemised massimeedias vallandaksid rahvarahutused ja

mässud. Puudutatud isik peab end „ülema tasandi“ riigisaladuste hoidjaks ning nimetab arste

„süsteemi osadeks“, väljendades veendumust, et ta viidi 3. osakonda eesmärgiga tema elu

veelgi koormata. Puudutatud isik oli osakonnas nõudlik ja otsis pidevalt tähelepanu. Ta

juhendas teisi patsiente, milliseid ravimeid nad peaksid võtma ja milliseid mitte, ning teda tuli

korduvalt korrale kutsuda. 26.01.2026 nõudis puudutatud isik taas stimulandi annuse

suurendamist ning keeldus raviarsti poolt määratud ravimitest. Arsti selgitusi ta ei kuulanud,

muutus vestluse käigus erutunuks, süüdistas arsti koostöös Kaitsepolitseiga, nimetas

psühhiaatriakliiniku arste „vabamüürlasteks“, hakkas raviarsti oma nutitelefoniga filmima

ning ähvardas salvestise Facebooki postitada. Märkustele, et filmimine haiglas ei ole lubatud,

isik ei reageerinud. Lõpuks muutus puudutatud isik agressiivseks ning tõukas täie jõuga

kaaspatsienti, kes püüdis teda rahustada. Arvestades puudutatud isiku impulsiivsust,

psühhootilistest elamustest tingitud käitumist ning ilmutatud agressiooni kaaspatsiendi suhtes,

alustati 26.01.2026 kell 10.45 tahtest olenematut ravi.

1.3. Avalduse esitamise ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. 27.01.2026 korduval

läbivaatusel oli isiku psüühiline seisund muutumatu: arstiga vesteldes muutus ta tigedaks ja

hakkas karjuma, nõudis stimulante, keeldus määratud ravist, sõimas arsti ning ähvardas

vahetult pärast väljakirjutamist enesetapu sooritamisega. Arsti argumente puudutatud isik ei

kuulanud.

1.4. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia

(F20.00), mille tõttu ei ole ta võimeline oma tegudest aru saama ega neid juhtima.

Haiglaravita jätmisel on puudutatud isik ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele psühhoosist ja

sellest tulenevast käitumisest tingituna (impulsiivsus, agressiivsus, enesetapuga ähvardamine).

Muu psühhiaatriline ravi peale statsionaarse ei ole piisav ega võimalik, kuna ambulatoorselt

puudutatud isik ravimeid korrektselt ei võta ning tal puudub haiguskriitika ja ravisoostumus.

1.5. Puudutatud isiku seisundi paranemist nelja ööpäeva jooksul ei olnud alust prognoosida.

Seetõttu taotles avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamist neljaks päevaks ning selle pikendamist 40 päevani,

sealhulgas luba puudutatud isikule psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava

toimega ravimite manustamiseks ja vajadusel elekterkrampravi teostamiseks.

Menetluse edasine käik

2. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 28.01.2026. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik,

et talle on ka enne põhjendamatult tahtest olenematut ravi määratud. Puudutatud isik tuli ise

haiglasse, sest tal oli vaja Concerta ravimit, see on ATH ravim. Puudutatud isik ei ole nõus

talle määratud raviga ning soovib koju minna. Puudutatud isikul ei ole psühhoosi. Puudutatud

isikut ahistavad vabamüürlased ja tema arst teeb vabamüürlastega koostööd.

3. Maakohus kuulas 28.01.2026 ära ka puudutatud isiku raviarsti, kes avaldas, et puudutatud

isik on veendunud, et ta ei ole haige ja vajab ainult stimulante. Puudutatud isik on nõus

raviga, kui arst määrab talle stimulante. Varasemast on aga näha, et stimulantide võtmine on

2-26-1799

olukorda halvendanud. Puudutatud isik on psühhootiline. Ta arvab, et teda jälitatakse, et

Kaitsepolitsei jälitab ja kiusab teda ning et tema vastu on vandenõu, kuhu on segatud ka

arstid. Seekord saabus puudutatud isik nõusoleku alusel. Paar päeva tagasi muutus puudutatud

isik kaaspatsiendi suhtes agressiivseks.

4. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.

5. Puudutatud isiku raviarsti 29.01.20206 esitatud täiendava arvamuse kohaselt ei ole

puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus

raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu 27.01.2026 ja 29.01.2026 määrused

6. Harju Maakohtu 27.01.2026 määrusega rakendati puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ning anti luba kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates

26.01.2026 kell 10.45 kuni 30.01.2026 kell 10.45. Kohus andis loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt rahustava ja psühhoosivastase ravi

manustamiseks, ning vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haigla tingimustes ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.

6.1. 27.01.2026 määruse põhjenduste kohaselt esinevad praegusel juhul asjaolud puudutatud

isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Maakohus viitas

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

6.2. Puudutatud isiku käitumine on raskest psüühikahäirest (püsikululine paranoidne

skisofreenia, F20.00) tingituna impulsiivne, ebaadekvaatne ja agressiivne. Puudutatud isik on

haiglas olles väljendanud agressiivsust arstide suhtes ning ka füüsiliselt tõuganud

kaaspatsienti. Tal esinevad erinevad luulumõtted, sh tagakiusamis- ja jälitusluulumõtted ning

kuulmismeelepetted. Puudutatud isik on ähvardanud enesetapuga ning tema psüühikahäire on

püsiva ravi puudumisel süvenenud püsikululiseks. Puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik

nii endale kui ka ümbritsevatele isikutele. Puudutatud isiku iseseisev toimetulek ravi

jätkamisel kodustes tingimustes on praegusel ajahetkel võimatu, kuna tal puudub

haiguskriitika ning ta ei tunnista oma tervisliku seisundi tõsidust (on keeldunud ravist ja

koostööst).

7. Harju Maakohtu 29.01.2026 määrusega pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

26.01.2026 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 07.03.2026 kell

10.45 (või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtest olenematu ravi

lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega). Kohus andis

loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt rahustava ja

psühhoosivastase ravi manustamiseks ning vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haigla

tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis

menetluskulud riigi kanda.

7.1. 29.01.2026 määruse põhjenduste kohaselt tuleb esialgset õiguskaitset pikendada TsMS §

534 lg 5 alusel. Maakohus kordas 27.01.2026 määruse põhjendusi ning märkis lisaks, et

tahtest olenematut ravi alustati puudutatud isiku suhtes seoses tema agressiivse käitumisega

2-26-1799

(ägestus, kui ei saanud oma tahtmist, ning tõukas täie jõuga kaaspatsienti, kes teda rahustada

üritas). Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ärakuulamisel veendus

kohus, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning

ei mõista ravivajadust. Puudutatud isiku hinnangul on tema mureks vaid ATH ning seetõttu

vajab ta stimulante (Concertat). Haiglas olles soovib ta olla kindlas osakonnas ja võtta

konkreetseid ravimeid. Arsti määratud ravi ta ei usalda ega soovi järgida. Puudutatud isiku

avaldas ka ärakuulamisel tagakiusamis- ja jälitusluulumõtted – ta arvas, et teda jälitavad

vabamüürlased. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev

toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav

ravimite korrektne manustamine. Ise isik end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi

järgi tarvitama ei soostu. Isik soovib tarvitada stimulante, mh on tema uriinist leitud

amfetamiini, mis tema seisundi puhul on vastunäidustatud. Seega ei ole esialgse õiguskaitse

kohaldamise aluseks olnud asjaolud ära langenud.

Määruskaebus

8. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub maakohtu 27.01.2026 ja 29.01.2026 määrused tühistada.

8.1. Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isiku puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 toodud

tingimused. Puudutatud isik ei ole endale ega teistele ohtlik. Puudutatud isikule jääb

selgusetuks, millega on põhjendatud tema suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine ja ravi

täielik muutmine. Puudutatud isik vajab psühhiaatrilist ravi, kuid ta soovib ja on nõus seda

saama omal soovil, õige diagnoosiga haiguse suhtes vastavale ravile.

Menetlusosaliste seisukohad

9. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.

9.1. Puudutatud isiku puhul on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu. Puudutatud isikul esineb

raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00). Isikul puudub kriitika

oma seisundi raskuse osas ja ta ei ole võimeline psühhoosist lähtuvalt mõistma püsiva

pikaajalise antipsühhootilise ravi vajadust ega kontrollima oma käitumist, tal puudub

haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks, tema käitumine on püsivalt psühhoosielamustest

(jälitus-, kahjustus-, suhtumisluul) juhitud, olles ohtlik nii enesele kui ümbritsevatele.

Psühhoosist paranemine on pikaajaline ja vajab püsivat ravi antipsühhootikumidega.

Menetluse edasine käik

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

11. 26.02.2026 teatas avaldaja, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega

lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi 23.02.2026.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 1 alusel koosmõjus §-

ga 659 jätta rahuldamata ning maakohtu määrused muutmata.

2-26-1799

13. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja

kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku

esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda

ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline

abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli

päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib

tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu

pädeva arsti arvates.

14. Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest

olenematu ravi lõpetatud (23.02.2026), annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste

seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse

asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada

(RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine

määruskaebuse lahendamist.

15. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1

ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamiseks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani.

16. Asja materjalidest nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – püsikululine

paranoidne skisofreenia (F20.00), mis avaldub temal suhtumis-, tagakiusamis-, jälitus- ja

kahjustusluulumõtetes ning luulust lähtuvas impulsiivses ja agressiivses käitumises. Raske

psüühikahäire

tõttu on

puudutatud isiku käitumine püsivalt psühhoosielamustest

(luulumõtted) juhitud. Arvestades eeltoodut, on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt täidetud

PsAS § 11 lg 1 p-st 1 tulenev tingimus, s.o puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis

piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

17. Teise eeldusena tuleb tuvastada, kas haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust

tuleb hinnata pigem kõrgendatud standartide kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise

isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil

eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Isiku

ohtlikkus peab olema lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline (RKTKm 20.03.2019, 2-16-

10435, p 18; 14.02.2018, 2-15-3662, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkus

saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh

kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16, p 14). Kohtul tuleb

oma seisukohti põhjendada, sidudes need konkreetsete asjaoludega, ning kirjeldada, milles

isiku ohtlikkus väljendub, s.t tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning

selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste

tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.3).

2-26-1799

18. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalidest nähtuvalt võib isik olla ohtlik

nii iseendale kui ka teistele. Ringkonnakohtu hinnangul väljendub isiku ohtlikkus iseendale

praegusel juhul selles, et puudutatud isik on avaldanud 27.01.2026 haiglas viibides

suitsiidimõtteid (puudutatud isik ähvardas enesetapu sooritamisega vahetult pärast haiglast

väljakirjutamist). Puudutatud isiku ohtlikkus teiste inimeste elule ja tervisele väljendub selles,

et puudutatud isik võib luulumõtete ajel käituda impulsiivselt ja agressiivselt, pannes selliselt

ohtu teiste inimeste elu ja tervise. Nimelt alustati siinsel juhul puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematut ravi seoses tema agressiivse käitumisega, kui puudutatud isik lükkas 26.01.2026

haiglas viibides täie jõuga kaaspatsienti, kes teda rahustada üritas. Eelnevatel asjaoludel on

ringkonnakohtu hinnangul isiku ohtlikkus endale ning teiste inimeste elule ja tervisele

lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ning täidetud on PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud

kriteerium.

19. Asja materjalidest nähtuvalt puudub puudutatud isikul haiguskriitika ja koostöövalmidus

raviks. Puudutatud isik ei tunnista haiglaravivajadust ning on varasemalt koduse toetusravi

katkestanud, mistõttu ei ole ambulatoorne psühhiaatriline ravi rakendatav. Püsiva toetusravi

puudumise tõttu on puudutatud isikul esinev psüühikahäire aastatega süvenenud. Seega ei ole

muu psühhiaatriline abi ringkonnakohtu hinnangul küllaldane ega võimalik ning täidetud on

ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud kolmas eeldus.

20. Maakohus on puudutatud isiku ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1) ning põhjendanud, miks

ta teiste isikute ärakuulamist vajalikuks ei pea (TsMS § 536 lg 21 p 3). Puudutatud isikule riigi

õigusabi korras määratud esindaja on avaldanud, et ta toetab esitatud taotlust (TsMS § 535).

Seega ei saa menetlusnormide rikkumist maakohtule ette heita.

21. Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid

täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada esmalt kuni neljaks päevaks ja seejärel

maksimaalselt kokku kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla

psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb

määruskaebus rahuldamata.

22. Määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg

3).

(allkirjastatud digitaalselt)