3-24-1896/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. aprill 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1896

Haldusasi

H.C kaebus Siseministeeriumi 26.06.2024 otsuse nr 1-24/94

tühistamise ning taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise

nõuetes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – H.C

Vastustaja – Siseministeerium, esindaja Piret Alamaa

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29.10.2024 kohtuotsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kaebaja apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata H.C taotlus nõuda Siseministeeriumilt välja apellatsioonkaebuse

osas „Nimevahetuse praktika Eestis“ loetletud isikutele uue isikunime andmist

käsitlevad otsused.

2. Jätta H.C apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-24-1896 tehtud

Tallinna Halduskohtu 29.10.2024 kohtuotsus muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Otsuse jõustumisel avaldada see tervikuna, ent asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

25.05.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-24-1896

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja esitas taotluse enda ees- ja perekonnanime muutmiseks, soovides mh perekonnanime,

millega tal pole perekondlikku seost. Ta põhjendas taotlust sellega, et soovib oma elu muuta, ent tal

ei ole võimalik leida töökohta, sest internetist tema nime järgi otsides on leitav teave, et ta on

viibinud vanglas.

2. Siseministeerium tegi 26.06.2024 otsuse nr 1-24/94 (vaidlustatud otsus) millega jättis

kaebaja taotluse rahuldamata, leides et ees- ja perekonnanime muutmiseks puudub mõjuv põhjus

nimeseaduse (NS) § 171 lg 2 punkti 5 ja § 19 lg 1 punkti 9 tähenduses ning kaebajale uue nime

andmine oleks vastuolus avaliku huviga saada adekvaatset teavet kuritegusid toime pannud isikute

kohta ja takistada neil uute kuritegude toimepanemist. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebajat

korduvalt karistatud ning viimati vabanes ta muu hulgas vägistamise eest mõistetud kolmeaastasest

vangistusest 21.05.2024, mis tähendab, et isegi pärast karistusandmete kustutamist karistusregistrist

(2029. aasta mais) ei asendata tema nime avalikustatud kohtulahendites vastavalt karistusregistri

seaduse (KarRS) §-le 28. Eelviidatud sätte eesmärk hoida avalikkuse jaoks tähelepanu all selliste

isikute andmeid ei oleks täidetav, kui isiku soovil uue isikunime andmise menetluses antaks isikule

uue nimega uus identiteet.

3. Kaebaja esitas kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse ühistamist ning Siseministeeriumi

kohustamist kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks. Esiteks leidis kaebaja, et NS-ist ega

KarsRS-ist ei tulene karistatud isiku nime muutmise keeldu, samas kui vabadus oma nime muuta

kuulub põhiseaduse (PS) § 19 ja 26 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni

(EIÕK) artikli 8 kaitsealasse. Kaebaja soovib nime vahetada taasühiskonnastumise eesmärgil ning

vaidlustatud otsus mõjutab kaebaja psühholoogilist heaolu ja takistab ühiskonda naasmist. Kaebajal

on senise nimega võimatu ametlikult töötada ja täita oma nelja lapse ees perekonnaseadusest

tulenevaid ülalpidamiskohustusi. Teiseks leidis kaebaja, et Siseministeerium ei kohaldanud seadust

erapooletult ja rikkus võrdse kohtlemise nõuet, kuna varem on seksuaalkurjategijatel nime

muutmist lubatud ja valdav osa neist ei pane toime uusi kuritegusid. Kolmandaks ei võinud

Siseministeerium kaebaja hinnangul tugineda vangla iseloomustusele, mis anti kaebaja karistuse

kandmisest ennetähtaegse vabastamise menetluses. Viimaks tõdes kaebaja, et nimevahetus ei loo

paremaid eeldusi uute kuritegude toimepanemiseks, küll aga võib olla oluline osa inimese

taasühiskonnastumise protsessist, kusjuures nimevahetus ei vähenda avalikku turvalisust, sest

isikukood ei muutu ja seega on jätkuvalt võimalik kontrollida inimese kriminaalset tausta

ametlikest andmebaasidest.

4. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, jäädes seisukohale, et kaebajale uue nime andmise vastu

räägib kaalukas avalik huvi ning seetõttu ei ole uue nime andmine põhjendatud. Vastustaja

hinnangul ei tulene NS § 16 lõikest 4, et vähemalt ühel korral tuleb isikule tema soovil uus nimi

anda. Vastustaja möönis, et kaebajal võib senise nimega esineda ebameeldivusi ja majanduslikku

2(7)

3-24-1896

või sotsiaalset laadi kahjulikke tagajärgi, ent vabalt valitud perekonnanime andmine kaebajale ei

ole põhjendatud. Viimaks leidis vastustaja, et kuigi kehtiv NS ei sisalda seaduse varasema

redaktsiooni § 17 lõikes 2 sätestatud keeldu muuta karistatud isiku nime sellest nimest tingitud

majanduslikku või sotsiaalset laadi kahjulike tagajärgede vältimiseks, ei nähtu kehtiva NS

seletuskirjast, et seadusandja soov olnuks julgustada endiseid kurjategijaid oma isikunime muutma.

NS varasemas redaktsioonis sätestatud absoluutne piirang on kehtivas seaduses asendatud

vastustaja õigusega kaaluda karistatud isikule uue nime andmist või sellest keeldumist.

5. Tallinna Halduskohus tegi 29.10.2024 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

5.1. NS-ist ei tulene otsesõnu keeldu muuta karistatud isiku nime, ent haldusorganil on NS § 17

lg 2 alusel kaalutlusõigus otsustada, kas anda uus nimi või mitte. Kaalutlusõiguse teostamise

kohtulik kontroll on piiratud (HKMS § 158 lg 3).

5.2. Vastustaja võis vaidlustatud otsuse tegemisel kaebajat iseloomustavate andmetena kasutada

teavet, mis sisaldub tema karistamist ja vangistusest ennetähtaegselt vabastamata jätmist

käsitlevates jõustunud ja avalikult kättesaadavates kohtulahendites. Vastustaja ei ole tuginenud

vangla iseloomutusele.

5.3. Vastustaja võis tugineda KarRS §-le 28. Nimetatud sätet käsitleva seaduseelnõu seletuskirja

kohaselt on mh vägistamise toime pannud inimese andmete avalikustamise eesmärk hoida ära

uute raskete kuritegude toimepanemist ning tagada õiguskorra kaitse. Tegemist on sobiva,

vajaliku ja mõõduka meetmega, sest kuigi isiku karistatust on võimalik kontrollida ka

karistusregistrist, ei ole paljud selle kasutamise võimalikkusest teadlikud ning päringu eest tuleb

tasuda riigilõiv. NS-i ja KarRS-i sätted ei ole omavahel vastuolus. NS kohustab haldusorganit

kaaluma nimevahetamise võimalust, sh ei saa eirata KarRS-s sätestatud aluseid. Seadusandja

eesmärk hoida avalikkuse jaoks tähelepanu all teatud kuritegusid sooritanud isikute andmeid ei

oleks täidetav, kui isiku soovil antakse talle uus nimi.

5.4. On usutav, et kaebajal on raskusi töö leidmisega ning lastele elatise maksmisega

kuritegeliku mineviku tõttu. Samas ei näe kohus, et üksnes nimevahetus aitaks kaasa selle

probleemi lahendamisele, sest isikukood ei muutu ning potentsiaalsel tööandjal on siiski

võimalik saada teada inimese eelnevast elukäigust. Samuti ei veena kaebaja väited kohut selles,

et nimevahetus aitab kaasa isiku soovile vältida uute kuritegude toimepanemist. Inimene ise

üksnes nime vahetamisega ei muutu, vastav soov peab tulenema inimesest endast, olenemata

nimest.

5.5. Kehtiva NS-i seletuskiri ei toeta kaebaja seisukohta, et erinevus seaduse varasemast

redaktsioonist, mis üheselt kehtiva karistusega isikule uue nime andmise välistas, peegeldab

seadusandja muutunud suhtumist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mida täpsustas hilisemates

avaldustes ning millega ta palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus

rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

6.1. Halduskohtu otsust ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Esiteks on halduskohus jätnud

käsitlemata kaebaja argumendi, et teised väga raskete isikuvastaste kuritegude eest (sh

korduvalt) süüdi mõistetud isikud on saanud muuta oma nime ja teatud juhul isegi isikukoodi.

Kaebaja on apellatsioonkaebuses esile toonud 11 sellekohast näidet ning leiab, et nende taustal

ei ole mõistlikult põhjendatav kaebajale uue nime andmisest keeldumine. Seejuures taotleb

kaebaja, et ringkonnakohus nõuaks vastustajalt välja apellatsioonkaebuses nimetatud 11 isikule

3(7)

3-24-1896

uue nime andmist käsitlevad otsused ning kontrolliks, kas kaebaja erinevaks kohtlemiseks

esineb mõistlik põhjus.

6.2. Teiseks on halduskohus põhjendamatult tähelepanuta jätnud kaebaja viidatud

teadusuuringud, millest nähtub kokkuvõttes, et negatiivsed ühiskondlikud hoiakud takistavad

kurjategijatel taasühiskonnastumist ja töö leidmist, mis omakorda suurendab

korduvkuritegevuse riski ning nimevahetus aitab vähendada eelarvamusi ja soodustada endistel

kurjategijatel naasta edukalt ühiskonda ja leida tööd. Teaduslike andmete ja sotsiaalsete

uuringute kasutamine on oluline, et hinnata, kas teatud piirangud on proportsionaalsed.

6.3. Halduskohus leidis vääralt, et Siseministeeriumil olid kaalukad argumendid kaebajale uue

nime andmisest keeldumiseks. Siseministeeriumi on tuginenud avalikule huvile kui

määratlemata õigusmõistele, ent ei ole seda veenvalt põhjendanud. Rehabilitatsioonivajadus on

väga kaalukas põhjus kaebajale uue nime andmiseks, kuna nimevahetus aitab kaasa sotsiaalsele

ja majanduslikule rehabilitatsioonile ning võimaldab taotlejal alustada uut elu, mis vähendab

sotsiaalset stigmat ja suurendab tööturul edukuse võimalust. Seevastu avalik huvi teada kaebaja

kuritegelikku tausta on piisavalt tagatud võimalusega kontrollida seda isikukoodi järgi nii

karistusregistrist kui ka avalikustatud kohtulahenditest. Teisalt on avalikes huvides kaebaja

taasühiskonnastumine, mis vähendab edasiste kuritegude toimepanemise ohtu. Vaidlustatud

otsusega on Siseministeerium sisuliselt blokeerinud kaebaja võimaluse alustada uut elu pärast

karistuse kandmist ja seeläbi töötab vaidlustatud otsus vastu ka karistamise eesmärkidele.

6.4. Keeldudes kaebajale uue nime andmisest selleks, et kaebaja ei saaks varjata oma

kuritegelikku tausta, on halduskohus jätnud tähelepanuta selle, et NS § 171 lg 1 p 1 alusel oleks

kaebajal võimalik võtta mõne oma vanavanema perekonnanimi, ilma et Siseministeeriumil oleks

selles osas mistahes kaalutlusõigust.

6.5. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et vaidlustatud otsust tehes ei ole vastustaja tegelikult

hinnanud kaebajale uue nime andmise mõju avalikule huvile ega põhjendanud, kellele võiks

kaebaja ohtlik olla, vaid on üksnes tsiteerinud kohtumäärusi, mis käsitlesid kaebaja vangistustest

ennetähtaegset vabastamist. Ülekaalukat avalikku huvi saaks jaatada, kui kaebaja oleks pannud

toime tõsise õigusrikkumise, millest teavitamine on ilmselgelt üldsuse huvides eelkõige selliste

õigusrikkumiste ärahoidmiseks tulevikus. Kaebaja puhul sellist ohtu ei ole, samas ei või

süüdimõistetut määramata ajaks häbimärgistada teo eest, mis pole korduv või mille eest

määratud karistuse on ta kandnud.

7. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse kohta seisukoha, paludes jätta halduskohtu otsuse

muutmata. Vastustaja jääb varasemate seisukohtade juurde ning esitab kokkuvõttes järgmised

argumendid.

7.1. Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud, kuna erinevatele isikutele uue nime andmine on

toimunud erinevatel õiguslikel alustel ning otsuse tegemine sõltub alati konkreetsetest

asjaoludest.

7.2. Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel teostanud nõuetekohaselt kaalutlusõigust, muu

hulgas võtnud arvesse KarRS §-s 28 sätetatut. Arvestades kaebaja kriminaalset tausta, on tema

üldist vabaduspõhiõigust ning õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele piiratud põhjendatult

ja proportsionaalselt. Kuna vastustaja keeldus kaebaja perekonnanime muutmisest kaebaja

karistatuse ajal, siis ei saa riivet kaebaja vabale eneseteostusõigusele pidada ülemääraseks. Kui

isik on naasnud õiguskuulekale teele, kaalub teatud ajahetkel õigus unustusele üles ka

ühiskondliku hukkamõistu.

7.3. Mis puudutab võimalust kontrollida kaebaja tausta andmekogudest isikukoodi abil, siis on

see küll võimalik, ent tavakäibes on isikute peamise identifitseerimistunnusena kasutusel siiski

isikunimi. Kui võimaldada korduvalt kuritegusid toime pannud isikul muuta isikunime, on tal

4(7)

3-24-1896

võimalik uue isikunime saamisega varjata oma identiteeti ja toimepandud kuritegusid, mis võib

luua parema võimaluse toime panna uusi kuritegusid, kasutades ära inimeste teadmatust.

Avalduse esitaja soov vabaneda nimest, millega seostub tema varasem kriminaalne minevik, ei

ole olulisem avalikust huvist kaitsta teiste isikute õigusi. Kaebaja puhul on liiati tegemist

isikuga, kelle nime ei asendata kohtuotsuses initsiaalidega ka pärast karistusandmete kustumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja nõuetekohaselt

põhjendatud. Halduskohus leidis kokkuvõttes õigesti, et vastustaja on kaebajale uue nime andmise

otsustamisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostades jõudnud õiguspärasele järeldusele, et

vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli avalik huvi seostada kaebajat tema kuritegeliku minevikuga

kaalukam kaebaja huvist uue identiteediga n-ö uut elu alustada. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse sellekohaste põhjendustega ega korda neid. Vastustaja on vaidlustatud otsust

tehes arvesse võtnud kõiki olulisi asjaolusid, mis talle otsuse tegemise ajal olid teada või pidid

teada olema. Vastustaja ei ole rikkunud uurimiskohustust ega jätnud mingisuguseid asjas tähtsust

omavaid asjaolusid välja selgitamata. Seetõttu võis vastustaja kaebajale uue nime andmisest

keelduda.

9. Halduskohus leidis õigesti, et NS § 171 lg 2 p 5 ja § 19 lg 1 p 9 (vaidlustatud otsuse tegemise

ajal kehtinud redaktsioonis) andsid vastustajale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas isikule uus nimi

anda või mitte. Kui uue nime taotlemiseks esineb mõjuv põhjus, peavad esinema ka kaalukad

argumendid selleks, et keelduda uue nime andmisest (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus

haldusasjas nr 3-20-1142, p 13.3). Kaebaja soov ühiskonnas paremini hakkama saamiseks (töö

leidmiseks, laste ees ülalpidamiskohustuse täitmiseks) vältida enda kuritegeliku taustaga seotud

häbimärgistamist on iseenesest käsitatav kaaluka põhjusena uue isikunime andmiseks. Vastustaja

on seda samuti möönnud ja vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse võtnud. Ringkonnakohus nõustub

aga halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et praegusel juhul esineb avalik huvi selle vastu, et

kuriteo ehk seadusandja ja kohtu silmis karistamist vääriva õigusvastase teo toime pannud inimene

oleks seostatav enda toime pandud kuritegudega. Selle huvi aluseks on teiste ühiskonnaliikmete

põhjendatud soov vältida eelnevalt kuritegelikult käitunud isikust lähtuvaid potentsiaalseid ohtusid

ja olla tema suhtes tähelepanelik ja ettevaatlik. Ühelt poolt on selline avalik huvi seda kaalukam,

mida rohkem või mida raskemaid kuritegusid on isik toime pannud, ning teisalt on selle huvi kaal

seda väiksem, mida kauem on möödunud aega kuritegude toimepanemisest.

10. Kriminaalasjas nr 1-21-5377 tehtud Tartu Maakohtu määrusele viidates on vastustaja

vaidlustatud otsuses põhjendatult tuginenud asjaolule, et kaebajat on korduvalt karistatud, mh on ta

toime pannud varguse, võltsimise, kelmuse, kehalise väärkohtlemise ja viimaks vägistamise. Seega

lisaks vägistamisele, mis on raske isikuvastane süütegu, on kaebajat eelnevalt karistatud nii

vägivalla-, varavastaste kui ka avaliku usalduse vastaste tegude eest. Ringkonnakohus tõdeb, et

kaebaja toime pandud kuritegude hulk ja nende raskus õigustavad vastustaja hinnangut, et avalik

huvi seostada kaebajat võimalikult lihtsasti tema varasema kuritegeliku käitumisega on kaalukas.

Samuti on vastustaja põhjendatult tuginenud sellele, et vaidlustatud otsuse ajaks oli kaebaja

viimase vangistuse ärakandamisest möödunud ainult üks kuu, samas kui KarRS § 24 lg 1 p 9

kohaselt kustutatakse tema karistusandmed karistusregistrist 5 aasta möödumisel vangistuse

ärakandamisest. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb karistuse ärakandmisele järgnevat perioodi, mille

jooksul on isiku karistusandmed karistusregistris, vaadelda ajana, mille jooksul kuriteo toime

pannud ja karistuse ära kandnud isik saab ühiskonnale näidata, et karistus on olnud tõhus ja ta on

asunud õiguskuulekalt käituma. Enne karistusandmete karistusregistrist kustutamist võib avalikkus

põhjendatult suhtuda inimesse ettevaatusega ning see omakorda tingib põhjendatud soovi, et

asjaomane isik oleks tuvastatav ja varasemate kuritegudega seostatav.

5(7)

3-24-1896

11. Ringkonnakohus nõustub ka vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et eelviidatud avalik huvi

ei ole täielikult tagatud seeläbi, et kaebajale uue nime andmise korral oleks ta siiski võimalik

isikukoodi järgi tuvastada nii karistusregistrist kui ka kohtulahendite andmekogust. Avalikes

huvides on isiku ja tema toime pandud kuritegude seostamine võimalikult lihtsal ja kõigile

kättesaadaval viisil, seda iseäranis isiku puhul, kes on korduvalt kuritegusid toime pannud või kes

on toime pannud raske kuriteo. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et temast mingisugust

potentsiaalset ohtu ei lähtu ning et ta pole toime pannud sellist rasket õigusvastast tegu, millest

peaks avalikkus teadma ka pärast karistuse ärakandmist. Olles eelnevalt korduvalt karistatud

mitmesuguste muude kuritegude eest, on kaebajat karistatud vägistamise eest, mis on raske

süütegu. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole põhjendanud, kellele kaebaja

ohtlik on. Sellise põhjenduse esitamine, nagu ka kaebajast lähtuvate potentsiaalsete ohtude

üksikasjalik analüüsimine, ei olnud nõutav.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja ise esile toonud ka mistahes kaalukaid ja

konkreetselt teda iseloomustavaid asjaolusid, mis sunniks asuma seisukohale, et vastustaja on

avalikule huvile konkreetsel juhul omistanud põhjendamatult suure kaalu või et kaebaja huvi uue

nime saamiseks on eeltoodud avalikust huvist kaalukam. Üksnes soov n-ö puhtalt lehelt uut elu

alustada ning saada paremad võimalused leida tööd, et ülal pidada ennast ja täita oma laste ees

ülalpidamiskohustust ei kaalu siinses asjas avalikku huvi üles. Mõistlikku kahtlust ei ole seejuures

selles, et kaebajal võib töö leidmisel, aga ilmselt ka muude sotsiaalsete suhete sõlmimisel tekkida

raskusi oma kuritegeliku tausta tõttu, mis saab tema nime kaudu igaühele hõlpsa internetiotsingu

tõttu teatavaks. Seejuures ei saa nõustuda kaebaja etteheitega, et halduskohus ei ole piisava

põhjalikkusega käsitlenud kaebaja osundatud teadusuuringuid. Selles, et nime vahetamisest

keeldumine kuriteo eest karistatud isiku eduka taasühiskonnastumise võimalusi pärsib ehk et isikul

on seetõttu raskem pärast karistuse kandmist ühiskonnas hakkama saada, ei ole põhjust kahelda.

Usutav on, et õiguskuulekat elu elama asuda soovival endisel kurjategijal on see lihtsam, kui ta

saab uusi kontakte luues oma minevikku varjata. Samavõrd tõsi on aga ka see, et uus identiteet

võib avardada võimalusi uute kuritegude toimepanemiseks, kasutades ära seda, et potentsiaalsed

kannatanud ei saa piisavalt hõlpsalt teada isiku kuritegelikust minevikust ega oska seetõttu olla

temaga suhetes vajalikul määral ettevaatlikud. Seda, kui suurt ohtu kaebaja tegelikult kujutab, ei

pidanud vastustaja hindama ega saanudki seda teha muust lähtudes, kui üksnes toime pandud

kuritegude hulgast, raskusest ja nende toimepanemisest möödunud ajast. Seejuures on vastustaja

põhjendatult osutanud ka kohtumäärustele, mis käsitlesid kaebaja vangistusest ennetähtaegse

vabastamise küsimust. Asjaolu, et kohus ei pea võimalikuks süüdimõistetut vangistusest

ennetähtaegselt vabastada, on põhimõtteliselt asjaolu, mis seab vähemalt kahtluse alla karistuse

tõhususe ja selle isiku suutlikkuse ja motivatsiooni edaspidi õiguskuulekalt käituda. See omakorda

suurendab eelviidatud avaliku huvi kaalu.

13. Põhjendamatu on kaebaja väide ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes teiste raskeid, sh

seksuaalkuritegusid toime pandud isikutega, kellele on varem antud uus nimi. Halduskohus ei

pidanud asuma teiste isikute suhtes tehtud positiivseid otsuseid hindama ega nende aluseks olevaid

asjaolusid võrdlema kaebaja avalduse aluseks olevate või kaebajat iseloomustavate asjaoludega. Ka

võimalik varasem leebem halduspraktika kaalutlusõiguse teostamisel ei loo kaebajale subjektiivset

õigust nõuda sellise praktika jätkamist. Liiati on vastustaja õigesti osutanud sellele, et uue nime

andmine võis toimuda erinevatel alustel ning isegi nende endiste kurjategijate puhul, kellele uue

nime andmise õiguslik alus oli § 171 lg 2 p 5 ja § 19 lg 1 p 9, tuli kaalumisel arvesse võtta

konkreetse juhtumi asjaolusid, sh eelviidatud avaliku huvi ning uut nime sooviva isiku huvide

kaalukust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Siinses kohtumenetluses ei saa asuda

hindama seda, kas mõnele teisele isikule uue nime andmine oli põhjendatud või mitte. Sel põhjusel

ei ole vaja nõuda vastustajalt välja ka apellatsioonkaebuses loetletud isikutele uue nime andmist

6(7)

3-24-1896

käsitlevaid otsuseid ega asuda võrdlema nende otsuste aluseks olnud asjaolusid siinse vaidluse

omadega.

14. Vastustaja ja halduskohus on avaliku huvi sisustamisel kohaselt viidanud ka KarRS §-le 28,

kus on sätestatud, et isegi pärast karistusandmete karistusregistrist kustutamist ei asendata

vägistamises süüdimõistetu nime avaldatud kohtulahendis. Kõnealune säte peegeldab seadusandja

selget soovi, et seal loetletud kuriteo (nt vägistamise) toime pannud isik ei saaks ka pärast karistuse

ärakandmist niisama hõlpsalt n-ö puhtalt lehelt uuesti alustada. Kuriteo eest mõistetud karistuse

ärakandmine ei tähenda seda, et kurjategija on end ühiskonna ees täielikult lunastanud ning peaks

saama jätkata elu nõnda, nagu võigast tegu poleks toime pandudki. Võttes arvesse raskeid

tagajärgi, mille sedalaadi kuritegu põhjustab tavaliselt kannatanule, on seadusandja eelviidatud

valik mõistetav ja lubatav ning haldusorganid võivad sellest juhinduda ka muudel juhtudel, kui

küsimuse all on sellise kuriteo toime pannud isiku soov takistada enda ja oma teo seostamist.

Mõistagi ei välista eelöeldu täielikult sellisele isikule uue nime andmist NS-is sätestatud alusel, ent

seadusandja sellekohase tahte kaudu on lubatav sisustada avalikku huvi ja mõõta selle kaalu, kui

isik taotleb uue nime andmist NS § 171 lg 2 punkti 5 ja § 19 lg 1 punkti 9 alusel.

15. Õige on ka vastustaja seisukoht, et NS § 16 lõige 4, mis näeb ette, et uus nimi antakse isikule

üldjuhul üks kord, ei piira pädeva haldusorgani kaalutlusõigust isiku huvi ja avaliku huvi

kaalumisel, kui küsimus on nime esmakordses muutmises NS § 171 lg 2 p 5 ja/või § 19 lg 1 p 9

alusel.

16. Siinse vaidluse seisukohast asjasse puutumatu on kaebaja väide, et ta saaks taotleda uue nime

andmist mõnel muul alusel, nt võtta NS § 171 lg 1 p 1 alusel oma vanavanema nime. Kaebaja ei ole

sel alusel uue nime andmist taotlenud. Asjaolu, et vastustaja peaks ilma mistahes kaalutlusruumita

andma kaebajale uue nime mõnel muul õiguslikul alusel, ei mõjuta kuidagi seda, milliseid

asjaolusid võib ja peab ta arvesse võtma, kui ta otsustab uue nime andmist NS § 171 lg 2 p 5 ja § 19

lg 1 p 9 alusel.

17. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks

menetluskulude väljamõistmist, jäävad menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

18. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele

kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed initsiaalide või

tähemärgiga. Kohtuotsuse põhjenduste mõistmise seisukohast ei ole kaebaja nimede avaldamine

vajalik ning võib eeldada, et kaebaja seda ei soovi. Seetõttu tuleb tema nimi kohtuotsuse

avaldamisel asendada tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)