2-25-114050/11 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov

Määruse tegemise aeg ja koht

24. aprill 2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-114050

Kohtuasi

AS ÜHISTEENUSED hagi A.Z-i vastu võlgnevuse,

viivise, sissenõudmiskulude saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.01.2026 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

A.Z-i apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: AS ÜHISTEENUSED (registrikood 11052490),

lepinguline esindaja Ahto Järvela

Kostja: A.Z (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.Z-i

apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 08.01.2026 otsuse peale

tsiviilasjas nr 2-25-114050 menetlusse võtmata ja tagastada kaebus selle esitajale

käesoleva määruse jõustumisel.

2. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud A.Z-i kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

3. Harju Maakohtu 08.01.2026 otsus on jõustunud resolutsiooni p-de 1-3 osas.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-25-114050

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS ÜHISTEENUSED (hageja) esitas 26.05.2025 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale

maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.Z-i (kostja) vastu. Maksekäsuosakond tegi 28.05.2025

võlgnikule makseettepaneku. Seoses võlgniku vastuväitega anti hageja nõue Harju

Maakohtule üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 07.07.2025 Harju Maakohtule hagivalduse, milles palus kostjalt hageja

kasuks välja mõista leppetrahvi 40 eurot, võla sissenõudmise kulu 30 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 12,90 eurot ja edasiulatuva viivise leppetrahvi võlgnevusest seaduses

sätestatud määras. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista hageja menetluskulud ja viivise

menetluskuludelt. Hageja loobus 11.11.2025 seisukohas teise saadetud võlateatise saatmise

kulu kostjalt väljamõistmisest ja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulu 15 eurot või

õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.

2.1. Hagiavalduse kohaselt oli parkimistrahvide koostamise ajal kostja sõiduki numbrimärgiga

XXXXXX omanik. Sõiduk oli pargitud hageja opereeritaval parkimisalal Tallinnas

Vesilennuki 1 parklas 05.08.2022 parkimistingimusi rikkudes, mistõttu nõudis kostja hagejalt

leppetrahvi 40 eurot tasumist. Parklas on lubatud parkida parkimiskellaga tasuta 1 tund või

parkimise eest tasudes. Kostja rikkus parkimistingimusi, sest ta ei fikseerinud parkimise

algusaega ega tasunud parkimise eest. Hageja on teinud parkimistingimused infotahvlil

teatavaks ja kostja on parkimisega nendega nõustunud (sõlminud lepingu), st poolte vahel on

kehtiv parkla kasutusleping. Parkimislepingu tingimustes oli kehtestatud, et

parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi.

2.2. Hageja palus kostjalt välja mõista võla sissenõudmise kulu 25 eurot, s.o 21.11.2022

võlateatis maksumusega 15 eurot, 16.11.2023 võlateatis maksumusega 5 eurot ja muud

makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot, mis sisaldavad päringu tegemist Transpordiametile,

nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, kontaktandmete otsingu ja päringu

kulusid,

võlgnikule tehtavate SMS-ide ja kõnede kulusid ja võlanõude avaldamisega tehtud kulusid.

2.3. Kostja vastuväidetega hageja ei nõustunud. Kostja nõue pole aegunud, sest leppetrahv

tehti 05.08.2022 ja hageja pöördus kohtusse 07.07.2025.

2.4. Leppetrahvinõue pandi 05.08.2022 sõiduki kojamehe vahele. Seega oli kostja nõudest

teadlik juba 05.08.2022, kuid kostja ignoreeris seda.

2.5. Kostja väitel muutus tema elukoht Rahvastikuregistris 19.12.2022. Järelikult saadeti

vähemalt 21.11.2022 võlateatis kostja elukohajärgsele aadressile. Hageja tegi

Rahvastikuregistris päringu kostja elukoha kohta 15.11.2022, s.o kuus päeva enne esimese

võlateatise saatmist. Hageja teeb perioodilist kontrolli Rahvastikuregistris võlgniku elukoha

aadressi kohta kord 3–6 kuu tagant. Kostjale võlateatiste saatmise vaheline periood oli

väiksem

kui kaks kuud.

2.6. Hageja loobus 11.11.2025 kirjas teise võlateatise saatmisega kaasnenud

sissenõudmiskuludest 15 eurot ja palub kostjalt välja mõista üksnes sissenõudmiskulu 15

eurot või õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Hageja hagiavalduses esitatud meeldetuletuste

saatmisega seotud kulud on vaid tühine osa võla sissenõudega kaasnenud kuludest. Lisaks

kirjade saatmisele on hageja pidanud kostja andmete saamiseks tegema päringuid, tasuma

2-25-114050

võla sissenõudmisega tegelevatele töötajatele palka, pidama üleval kõnekeskust ning ostma,

arendama ja hooldama riist- ja tarkvara, tasuma kontori üüri-, koristus- ja sidekulusid jne.

Sissenõudmiskulud on mh seotud päringuga Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse

sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks.

2.7. Hageja palus kostjalt välja mõista 627 eurot hageja menetluskulude hüvitisena, s.o

maksekäsu kiirmenetluse avalduselt ja hagiavalduselt tasutud riigilõiv kokku 100 eurot ja

lepingulise esindaja tasu 527 eurot. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise ja kohtule

esitamise kulu oli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4842 kohaselt 20 eurot. Hageja

lepingulisel esindajal kulus täiendavate alusdokumentidega tutvumiseks ja nende

analüüsimiseks; hagiavalduse ettevalmistamiseks ja koostamiseks; lisade kogumiseks ja

komplekteerimiseks ning dokumentide esitamiseks kohtule 2 tundi ja kostja 26.08.2025

seisukohaga tutvumiseks, hageja 11.09.2025 seisukoha koostamiseks ja esitamiseks, kostja

26.09.2025 seisukohaga tutvumiseks ja vastamiseks 11.11.2025 kokku 1 tund. Hageja

lepingulise esindaja tunnitasu on 169 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on

käibemaksukohustuslane.

3. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja palus jätta

menetluskulud poolte endi kanda.

3.1. Kostja ei vaielnud vastu, et hageja esitatud fotodel on kostja sõiduk. Kostjal ei ole siiski

võimalik meenutada 2022. a augustis aset leidnud parkimise asjaolusid.

3.2. Hageja nõue on aegunud. Väidetav parkimisnõue tekkis 05.08.2022, kuid hagi vastuse

esitamise ajaks, s.o 26.08.2025 oli möödunud üle kolme aasta.

3.3. Hageja ei tegelenud kostjalt trahvinõude sissenõudmisega enam kui 2,5 aasta jooksul

alates trahvinõude väljastamisest. Järelikult on võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 kohane

mõistlik aeg nõude esitamiseks möödunud. Kui kohus nõustub kostjaga, et leppetrahvi

nõudmiseks ette nähtud mõistlik aeg on möödunud ja põhinõue tuleb jätta rahuldamata, siis

tuleb rahuldamata jätta ka menetluskulude nõue.

3.4. Hageja saatis võlateatised aadressile VVV, kuid kostja ei elanud sellel kinnistul juba

alates 2022. a aprillist. Kostja uus elukoht on XXX, kuhu sissekirjutus tehti 19.12.2022. Seega

ei saanud kostja võlateatisi kätte. Hageja ei kontrollinud kostja elukoha aadressi

rahvastikuregistrist. Kostja telefoninumber, e-posti aadress ja elukoha aadress on olnud

avalikult kättesaadavad alates 2015. a-st ning nende kaudu oleks olnud võimalik kostjat

kergesti teavitada. Hageja ega Julianus Inkasso ei olnud kostjaga varem ühendust võtnud ei

telefoni, e-posti, postiteate, sms vms vahendusel. Lisaks ei ole hageja iseteeninduskeskkonnas

näha ühtegi kostja tasumata trahvi sellest perioodist. Leppetrahvi ei saa nõuda, kuna mõistlik

aeg on möödas, sest nõudekiri saadeti alles 2,5 aasta pärast.

3.5. Kostja on kompromissina valmis tasuma parkimistrahvi summas 40 eurot, kuna see oli

tema kohustus, kuid ta ei nõustu viivisenõuetega ega menetluskulude hüvitamisega, kuna need

on tekkinud hageja tegevusetuse ja pahatahtliku käitumise tulemusena. Lisaks on viivisenõue

ebamõistlikult suur. Hageja esitas hagi ligi kolm aastat pärast väidetava kohustuse tekkimist,

mis põhjustas mh ebaproportsionaalselt suure kõrvalkulude kasvu. Sellises olukorras ei ole

õiglane panna kõrvalkulude koormust kostja kanda. Lisaks saatis hageja võlateatised valele

aadressile. Kostja ei ole teadlikult ega tahtlikult kohustuse täitmist vältinud, vaid hageja enda

passiivsus ja eksitav teavitamine on kõrvalkulud põhjustanud.

2-25-114050

3.6. Hagejal ei oleks sellises ulatuses menetluskulusid tekkinud, kui hageja oleks enne

maksekäsu avalduse esitamist kasutanud kostja kohta avalikult kättesaadavaid

kontaktandmeid (e-post, telefon, uus aadress). Kohus sai kostjaga ühendust esimesel katsel.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 40 eurot, võla

sissenõudmise kulu 15 eurot ja viivise võlgnetavalt leppetrahvi võlalt alates 08.07.2025

seaduses sätestatud määras kuni leppetrahvi tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 27,10 eurot.

Maakohus lõpetas menetluse hageja hagis kostja vastu sissenõudmiskulude 15 euro nõudes.

Kohus jättis hageja menetluskulud 82% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 18%

ulatuses hageja kanda. Maakohus jättis kostja menetluskulude rahalise suuruse nende

puudumise tõttu kindlaks määramata. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude

katteks välja 344,40 eurot (ilma käibemaksuta) ning hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist seaduses ettenähtud ulatuses.

4.1. Puudub vaidlus, et: kostja oli sõiduki numbrimärgiga XXXXXX omanik 05.08.2022;

kostja sõiduk pargiti 05.08.2022 Tallinnas hageja opereeritud parklas Vesilennuki 1; parklas

on lubatud parkida parkimiskellaga tasuta 1 tund või parkimise eest tasudes; kostja ei

fikseerinud parkimise kellaaega ega tasunud parkimise eest; hageja esitas kostjale leppetrahvi

nõude 40 eurot (kviitungi nr 0232026758), mis asetati sõiduki esiklaasile ja mille kohaselt tuli

leppetrahv tasuda 14 päeva jooksul ning hagejale on leppetrahv, viivis ja sissenõudmiskulud

tasumata. Viidatud asjaolud on tõendatud fotodega parklast, pargitud sõidukist,

parkimistingimustest ja leppetrahvist.

4.2. Maakohus järeldas, et hageja ei ole kaotanud õigust nõuda kostjalt leppetrahvi. Trahvi

nõue pandi sõiduki esiklaasile 05.08.2022. Sellega toimetati leppetrahvi nõue kostjale

koheselt ka kätte tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 ja § 70 järgi. Seega on

ebaõige kostja väide, et leppetrahvi on nõutud alles 2,5 aasta pärast.

4.3. Kuna leppetrahv tuli tasuda 14 päeva jooksul, siis oli leppetrahvi tasumise tähtaeg

19.08.2022. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks leppetrahvi 40 eurot hagejale ära

tasunud. Seega rikub kostja lepingust tulenevat leppetrahvi tasumise kohustust ja on

kohustuse täitmisega viivituses. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 2, § 101 lg 1

p 1, 108 lg 1, § 158 lg 1 järgi kostjalt leppetrahvi 40 eurot tasumist. Lisaks on hagejal õigus

nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6, TsMS § 367 alusel alates 20.08.2022 leppetrahvi tasumisega

viivitamise korral viivist seadusjärgses määras. Hageja nõuab viivist alates 22.08.2022.

4.4. Kostja väide, et nõue on aegunud, ei ole õige. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg kolm aastat; § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg

nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja esitas

maksekäsu kiirmenetluse avalduse 27.06.2025 ja seejärel läks maksekäsu kiirmenetlus üle

hagimenetluseks (hagi esitatud 07.07.2025). Seega on nõue kostja vastu esitatud 3-aastase

hagi aegumise tähtaja sees.

4.5. Kostja ei saa õigustada kohustuse ehk leppetrahvi tasumata jätmist, tasumisega

viivitamist asjaoluga, et hageja võinuks teda või tema kontaktandmeid otsida muudest

avalikest andmetest. Kostja väitis, et võõrandas 19.04.2022 korteriomandi VVV, Tallinn,

kuhu hageja saatis esimese meeldetuletus-, nõudekirja 21.11.2022 ja et kostja muutis on

elukoha registreeringut 19.12.2022. Seega saatis hageja 21.11.2022 meeldetuletuskirja kostja

2-25-114050

elukohajärgsele aadressile, kust hageja sai eeldada, et kostja saab kirja kätte. Seega on hageja

nõue sissenõudmiskulude saamiseks 15 eurot leppetrahvi 21.11.22 võlateatise koostamiseks ja

saatmiseks põhjendatud. Vastav kulu tuli kostjalt hageja kasuks VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg

1 ja § 1131 lg 2 p 1 alusel välja mõista.

4.6. Kostja väide, et sissenõudmiskulud ja viivis on ebamõistlikult suured võrreldes

leppetrahviga, pole täpne. Seadusjärgne viivis 12,90 eurot võlalt 40 eurot ei ole ebamõistlikult

suur viivis, kuivõrd on sellest 3 korda väiksem, samuti on sissenõudmiskulud 2,6 korda

väiksemad kui leppetrahv.

4.7. Kostja väitis, et tema kohta ei ole andmeid, et tal oleks leppetrahvi võlgnevusi, mis

nähtub esitatud andmete väljavõttest ja mida hageja pole vaidlustanud. Seega saab järeldada,

et andmebaasides leppetrahvide arvestus pole kas täpne või on ebakorrektne, mis ei võimalda

parkijatel ka ise kontrollida, kas mingil põhjusel on mõni trahv jäänud tasumata. Kohtu

arvates võimaldab märgitu seda, et kostjalt väljamõistetavat edaspidist viivist tuleb piirata

põhivõlaga VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi, et see ei muutuks leppetrahvist suuremaks

(ebamõistlikuks), arvestades kostja väidet, et ta on nõus leppetrahvi tasuma.

4.8. Kuna hageja loobus osaliselt sissenõudmiskulude nõudest 15 eurot, siis lõpetas kohus

selles osas menetluse TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1 p 2 ja § 442 lg 5 järgi. Hagist osaliselt

loobumise osas jäid menetluskulud hageja kanda. Hagi kuulub siiski rahuldamisele, kuigi

kohus piiras edasiulatuvat viivist. Seega jäid hagi rahuldamise tõttu TsMS § 162 lg-te 1 ja 2

järgi hageja menetluskulud kostja kanda ja menetluse lõpetamise osas TsMS § 168 lg 4 järgi

hageja kulud tema enda kanda ja kostja kulud hageja kanda. Hageja soovis kostjalt välja

mõista leppetrahvi 40 eurot, viivise 12,9 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja edasiulatuva

viivise kuni kohustuse täitmiseni. Hageja loobus 15-eurosest nõudest, mis moodustab kogu

nõudest 18% (40+12,9+30= 82,90, 15/18,20*100= 18%). Seega jäid hageja menetluskulud

82% ulatuses kostja kanda ja kostja kulud 18% ulatuses hageja kanda.

4.9. Hageja tasus maksekäsu kiirmenetluses ja hagimenetluses lõivu kokku 100 eurot. Kuna

asjas toimus maksekäsu kiirmenetlus, on maksekäsukiirmenetluse kulu 20 eurot TsMS § 4842

järgi põhjendatud. Lisaks on põhjendatud kulu tasutud lõiv 100 eurot.

4.10. Kohus järeldas, et hageja lepingulise esindaja ajakulu 3 tundi oli põhjendatud ja vajalik.

Hagiavaldus sisaldas vähe faktiväiteid ja tõendeid. Kostja esitas vähe vastuväited. Pooled

vahetasid vaidluses mitmeid seisukohti. Samas oli hageja lepingulise esindaja tunnitasu 169

eurot käibemaksuta ebamõistlikult suur, sest selline tasu on tavapärane vandeadvokaadist

esindaja puhul. Kohus leidis, et hageja põhjendatud lepingulise esindaja kulu oli 300 eurot

(käibemaksuta).

4.11. Kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista TsMS § 162 lg 1, 2 § 138, § 139 lg-te 1 ja 2, §

4842, § 175 lg 1 järgi menetluskulude katteks 82% kuludest (100 + 20 + 300) ehk 344,40

eurot (82% 420-st). TsMS § 177 lg 4 järgi tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist seaduses ettenähtud ulatuses.

4.12. Kuna kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, siis jäi tema kulude suurus kindlaks

määramata.

2-25-114050

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude

jaotuse osas, jätta hageja menetluskulud täielikult hageja enda kanda ja mõista hagejalt välja

apellatsioonikaebuse esitamiselt tasutud riigilõiv 100 eurot.

5.1. Kostja väitel kohaldas maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel ebaõigesti

menetlusõiguse norme ning rikkus proportsionaalsuse ja hea usu põhimõtet. Kostja peab

maakohtu otsuse alusel hüvitama hagejale menetluskulud 344,40 eurot samas kui vaidluse

esemeks oli põhinõue 40 eurot. Kostjalt väljamõistetud hageja menetluskulude suurus ja

põhinõude vahekord on selgelt ebaproportsionaalne ning vastuolus TsMS § 175 lg 1 nõudega,

mille kohaselt mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Käesolev vaidlus oli faktiliselt lihtne, õiguslikult standardne, ilma kohtuistungiteta ja

ilma keeruka tõendamise ja ekspertiisita. Sellises asjas 300 euro suurune esindajatasu

(käibemaksuta) ei ole mõistlik ega vajalik.

5.2. Hageja ei võtnud kostjaga ligikaudu 2,7 aasta jooksul ühendust muul viisil kui sõiduki

esiklaasile asetatud teatega. Kostja e-posti aadress ja telefoninumber olid avalikult

kättesaadavad. Hagejal oli võimalik kostjaga lihtsalt ja minimaalsete kuludega ühendust võtta.

Hageja valis teadlikult kõige kulukama tee (inkasso ja kohtumenetlus). Seetõttu ei ole

menetluskulud tekkinud kostja käitumise, vaid hageja enda valitud tegevusviisi tulemusena.

5.3. Maakohus tegi menetluse käigus pooltele ettepaneku kaaluda kompromissi. Kostja

väljendas valmisolekut vaidlus lahendada tasudes leppetrahvi, kuid hageja ei olnud

kompromissiga nõus. Hageja hoidis teadlikult alles kohtumenetluse, kuigi vaidlus oleks olnud

lahendatav oluliselt väiksemate kuludega. Kuna kostja oli valmis tasuma põhinõude, siis

kostjalt hageja menetluskulude täielik väljamõistmine rikub õiglustunnet ning ei arvesta

vaidluse tegelikku iseloomu ega ulatust.

5.4. Kui juba nii lihtsa ja rutiinse toimingu nagu teistkordse meeldetuletuse saatmisega seotud

kulude põhjendatus osutus küsitavaks ning hageja oli sunnitud sellest nõudest loobuma, on

põhjendatud kahtlus, kas ka menetluskulude suurus on olnud vajalik ja mõistlik TsMS § 175

lg 1 tähenduses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohtu kolleegium leiab üksmeelselt, et kooskõlas TsMS § 638 lg-ga 1 tuleb

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 2¹ koosmõjus § 405 lg-ga 1 ning

TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda ning kaebus TsMS § 638 lg 10 järgi selle esitajale

tagastada. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-

s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti,

mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et

menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa

summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas

palus hageja mõista kostjalt välja leppetrahvi 40 eurot, võla sissenõudmise kulu 30 eurot,

2-25-114050

sissenõutavaks muutunud viivise 12,90 eurot ja edasiulatuva viivise leppetrahvi võlgnevusest

seaduses sätestatud määras. Seega ei ületa hageja nõue ülal nimetatud piirmääri, mistõttu on

tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Sellises kohtuasjas võtab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse juhul, kui maakohtu

otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

8. Seejuures on Riigikohus leidnud, et ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg 2¹ alusel

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist pikemalt põhjendama. Määrusest peab

olema arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel,

et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi

ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi

ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt

mõjutada maakohtu lahendit (vt nt RKTKm 21.02.2024, 2-22-100795, p 11; RKTKm

10.04.2019, 2-17-13363, p 15).

9. Olles tutvunud maakohtu otsusega, kostja apellatsioonkaebusega ning asja materjalidega,

on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks ei ole TsMS §

637 lg 2¹ järgi alust. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel materiaalõiguse normi

ebaõigesti kohaldanud ega selgelt menetlusõiguse normi rikkunud. Samuti ei ole maakohus

selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Otsuse edasikaebamiseks maakohus luba ei andnud.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist.

10. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja vaidlustas maakohtu

otsuse üksnes menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Seega on maakohtu otsus

jõustunud resolutsiooni p-ide 1-3 osas (TsMS § 456 lg 4 lause 2).

11. Maakohus arvestas menetluskulude jaotamise otsustamisel maakohtus hageja hagist

osalist loobumist ja ülejäänud osas hagi rahuldamist ning jättis TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 4

järgi hageja menetluskulud 82% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 18% ulatuses

hageja kanda. Kuna ringkonnakohus ei muuda hagi rahuldamise ulatust, puudub

ringkonnakohtul ka alus teha teistsugune otsustus maakohtu menetluskulude jaotuse osas.

Kostja ei ole toonud kohtu ette ka põhjendusi, mis annaks alust hageja kulude tema enda

kanda jätmise. Ringkonnakohus selgitab, et mh TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa

üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard -

menetluskulude väljamõistmine peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS §

162 lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda

(vt nt RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531/37, p 20). Kostja väidab, et hageja pöördus kostja

vastu hagiga kohtusse, kuigi vaidlus oleks olnud võimalik lahendada ka kohtuväliselt.

Ringkonnakohus on seisukohal, et asja materjalid ei kinnita, et hageja kohtusse pöördumine

oleks olnud põhjendamatu. Maakohus tuvastas ja ringkonnakohtus puudub enam vaidlus, et

trahv pandi sõiduki esiklaasile 05.08.2022. Sellega toimetati leppetrahvi nõue kostjale

koheselt ka kätte. Seega on ebaõige kostja väide, et leppetrahvi on nõutud alles 2,5 aasta

pärast. Kostja oleks saanud kojamehe vahele jäetud teate alusel leppetrahvi ära maksta.

Sellega ei oleks hagejal menetluskulusid tekkinud. Eeltoodust tulenevalt ei ole

ringkonnakohtul alust teha maakohtu menetluskulude jaotuse osas teha teistsugune otsustus.

2-25-114050

12. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse ka osas, millega hageja

põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahaliseks suuruseks määrati 344,40 eurot ja mõisteti

see summa kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja.

13. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud

maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib

ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust

menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja

menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama

TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis

puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on

vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates

01.01.2022 on see summa 280 eurot) (RKTKm 19.01.2022, 2-20-14547, p 13).

14. Kolleegium leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg

1 p 6 alusel.

14.1. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13,

p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse

väiteid.

14.2. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 23.03.2016, 3-

2-1-184-15, p 14).

14.3. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise

esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende

kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Kostja väidete põhjal ei ole võimalik jõuda

järeldusele, et maakohus on diskretsioonipiire ületanud ning mõne toimingu ajakulu

põhjendatuse ilmselgelt ebaõigesti hinnanud. Maakohus on piisavalt analüüsinud hageja

lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Maakohtu põhjenduste põhjal on aru

saada, kuidas on lepingulise esindaja kulude suurus maakohtu menetluses kujunenud ning

mida on maakohus kulude põhjendatuse hindamisel arvesse võtnud.

14.4. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja apellatsioonkaebuses

toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada.

Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.

15. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse

kulud jätta kostja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle hagejale vastamiseks edastamist, siis ei

saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid

2-25-114050

menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

16. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 100 eurot. Kostjal on

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse

jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv

100 eurot.

17. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus

tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.

18. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)