2-25-17984/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov

Määruse tegemise aeg ja koht

22. aprill 2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-17984

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus E.E paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.10.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

E.E määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399), esindaja Psühhiaatriakliiniku

juhataja Kaire Aadamsoo

Puudutatud isik E.E (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 31.10.2025 määrus. Teha tühistatud osas uus määrus,

millega jätta sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus esialgse õiguskaitse

tähtaja pikendamiseks 40 päevani rahuldamata.

2. Rahuldada määruskaebus.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §

536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise

lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-25-17984

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 29.10.2025 Harju Maakohtule

taotluse E.E (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks.

1.1. Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus alates 29.10.2025, kus tema suhtes rakendati

alates kell 07.05 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11

sätestatule. Puudutatud isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine ja

toimetulematus oli ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei olnud võimeline

ravivajadust hindama. Ei olnud alust prognoosida puudutatud isiku psüühilise seisundi

paranemist nelja ööpäeva vältel.

1.2. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuse järgi selgitasid raviarstid, et puudutatud isik ei

ole teadaolevalt varem psühhiaatriahaiglas viibinud. Puudutatud isikule kutsuti 28.10.2025

politsei ja kaasati kiirabi kuna ta äratas tähelepanu oma kummalise käitumisega. Puudutatud

isik seisis üle tunni samas kohas IKEA parklas pöörduste ees. Kaasas olid tal mitmed kohvrid

ja pika rihma otsas koer, kes külmetas ja võis auto alla jääda. Puudutatud isik keeldus

lahkumast või poodi sisenemast. Puudutatud isik suhtles politseiga, kuigi tema jutt tundus

segane. Siiski hindas kiirabi puudutatud isiku aruselgeks, orienteerituks ja erakorralist abi

mitte vajavaks. Puudutatud isikule kutsuti 29.10.2025 kiirabi Peetri Circle K juurde, kus ta

käitus ümbritsevatele mõistetamatult. Puudutatud isik istus maas. Tema ümber olid

korrapäraselt asetatud raamatud, mänguasjad ja toit, justkui oleks ta ehitanud altari.

Puudutatud isik pritsis kohati joogiveega nagu ta näeks kedagi. Kiirabibrigaadil ei õnnestunud

puudutatud isikuga sõnalist kontakti saada. Isik siiski täitis korraldusi ja läks sokkideväel

kiirabiautosse, kus ta toimetati Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda.

Puudutatud isik püsis haiglas jätkuvalt pidurdatud ning kõnetu. Puudutatud isik seisis oma

asjade juures seina ääres suletud silmadega ja ei reageerinud pöördumisele. Isik oli väliselt

kõhn ja paistis alatoitunud. Haiglas võeti ühendust puudutatud isiku isaga, kes väitis, et poeg

ei suhtle perioodiliselt, vaid istub ühes asendis ja vaatab ühte punkti, mh kaob päevadeks ära.

Puudutatud isik on seni keeldunud psühhiaatri poole pöördumast. Puudutatud isik suunati

edasi PERH Psühhiaatriakliinikusse, kus ta hospitaliseeriti ägeda psühhootilise episoodi

diagnoosiga tahtest olenematult 29.10.2025 kell 07.05. Valvepsühhiaater ei saanud

puudutatud isikuga sõnalist kontakti. Isik vaatas vastuseks küsimustele pingsalt otsa, tegi

kätega arusaamatud žeste, kuid allus korraldustele. Avalduse esitamise ajaks ei olnud

puudutatud isiku psüühiline seisund paranenud. Temaga ei olnud võimalik sihipärast

kontakteeruda. Puudutatud isik keeldub arstiga suhtlemisest ja nimetab kaaspatsienti arstiks.

Puudutatud isik suhtus umbusklikult selgitustesse olukorrast ja uurimise vajalikkusest.

Puudutatud isik palus arsti kätt, et tunda, kas on tegu hea või kurja isikuga. Isik jäi midagi

mediteerivalt pobisedes enda ette vaatama. Puudutatud isik suhtles sisutult mõne kaashaigega,

kuid ei vastanud personalile.

1.3. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire äge psühhootiline episood (F23).

Isiku käitumine on ennustamatu, psühhoosist haaratud, sh hallutsinatsioonidest lähtuv.

Puudutatud isik oli ohtlik nii endale kui teistele. Isik ei olnud psühhootilisena suuteline ravi

vajalikkust mõistma ega selle üle otsustama. Haiguse olemust ning varasemat ravikogemust

arvestavalt ei parane puudutatud isik nelja päevaga.

2-25-17984

2. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isikuga ei olnud

võimalik kontakti saada, kuna ta ei olnud äratatav. Samas ei olnud puudutatud isik saanud

veel ravimeid, mis oleks seda põhjustanud.

3. Maakohus rahuldas 29.10.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 29.10.2025 kell 07.05 kuni 02.11.2025 kell

07.05. Lisaks andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamist arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske

psüühikahäire äge psühhootiline episood (F23). Tema käitumine on täiel määral psüühilisest

haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui

ümbritsevatele. Isik on segasusseisundis ja ei suuda enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid

teha. Kogu tema käitumine on ennustamatu, psühhoosist haaratud sh hallutsinatsioonidest

lähtuv. Puudutatud isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev

toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav

ravimite korrektne manustamine. Kohus järeldas, et puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus

on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul

võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Ise isik end haigeks ei pea ja ei soostu ravimeid arsti

määratud skeemi järgi tarvitama.

Menetluse edasine käik

4. Avaldaja andis 31.10.2025 kohtule teada, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud.

Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oli ta oma raske

psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Maakohus pikendas 31.10.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

29.10.2025 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 08.12.2025

kell 07.05 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtest olenematu ravi

lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis

loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt antipsühhootilise ja üldrahustava

ravi manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul

kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis

menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

5.1. Maakohus jäi oma varasema seisukoha juurde, et PsAS § 11 lg-s 1 ja § 13 lg-s 1 ning

TsMS § 534 lg-s 5 sätestatud puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise

ravi kohaldamise eeldused on täidetud. Kogutud tõendite ja arstide arvamuse kohaselt vajas

puudutatud isik jätkuvalt tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, kuna tema seisund ei

olnud pärast neljapäevase tahtevastase ravi kohaldamist paranenud.

5.2. Puudutatud isik on segadusseisundis ja ei suuda teha adekvaatseid otsuseid. Kogu tema

käitumine on ennustamatu, psühhoosist haaratud, sh hallutsinatsioonidest lähtuv. Ta on ohtlik

nii endale kui teistele. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev

toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav

2-25-17984

ravimite korrektne manustamine. Kohus leidis arsti arvamusele, isiku ja arsti ärakuulamisele

tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma

seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle.

5.3. Ise isik end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostu.

Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes.

Määruskaebus

6. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu 31.10.2025 määruse

tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldaja esialgse õiguskaitse taotlus puudutatud

isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamise ning tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks

rahuldamata. Puudutatud isik arvab, et ta on täiesti terve ja ei pea haiglas viibima. Teda on

haiglas uuritud, kuid ei ole midagi leitud, kuid arst ütleb ikka, et ta on haige ja tema koht on

haiglas. Puudutatud isikul on jälle isaga kõik korras ja isik saab tema juures elada. Samuti on

puudutatud isikul head suhted sotsiaalkeskuses, kust saab ka vajadusel igakülgset abi.

Puudutatud isik arvab, et ta ravimeid ei vaja, kuid arsti nõudmisel võib neid peale haiglast

väljumist tarvitada. Puudutatud isik ei ole kindlasti ohtlik ei endale ega teistele. Puudutatud

isiku ohtlikkus ei ole tõendatud. Ta saab oma eluga iseseisvalt hakkama. Eeltoodust tulenevalt

on vaidlustatud määrus ebaseaduslik. Puudutatud isiku osas ei ole täidetud PsAS § 11 lg 1-s

sätestatud tingimused.

Menetlusosaliste seisukohad

7. Avaldaja on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Puudutatud isikul on

raske psüühikahäire, s.o äge psühhootiline episood (F23). Tema käitumine on juhitud täiel

määral psühhoosielamustest ja seetõttu ettearvamatu. Ta on ohtlik nii enesele, mis väljendub

mh alatoitumises, pidurduses ja luululisuses kui ka ümbritsevatele, sest puudutatud isiku

käitumine püsis meelepetete ajel täiesti ennustamatu ja kõrge riskiga. Puudutatud isikul

puudub haigustaju, ta eitab endal igasuguse psüühikahäire esinemist, ravi ega uuringuid

vajalikuks ei pidanud, haiglasse jääma ei nõustunud, mistõttu muu abi jäi ebapiisavaks.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 teise lause alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Puudutatud isiku määruskaebus

rahuldatakse.

10. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset

õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. TsMS §

534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse tähtaega

pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti

arvates.

2-25-17984

11. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema

tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse

asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või

tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida,

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Seejuures tuleb isiku tegelik

ohtlikkus alati konkreetselt tuvastada. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei

tähenda veel isiku ohtlikkust (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11). Riigikohus on

rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning

ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb

analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga

piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta,

iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Isiku ohtlikkuse

tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada.

Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib

lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-

10435/138, p 18; RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662/92, p 14; 3-2-1-155-13, p 39.2).

12. Kolleegium leiab, et maakohtu 31.10.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaja pikendamine 40

päevani ei olnud avaldaja esile toodud asjaoludel ja vaidlustatud määruses esitatud

põhjendustel põhjendatud.

13. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Psühhiaatrite

arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire äge psühhootiline episood

(F23). Lisaks esialgsele avaldusele ja sellele lisatud arstide arvamusele tugines maakohus

31.10.2025 määruses põhjendatult ka puudutatud isiku raviarsti 31.10.2025 teatele, mille

kohaselt ei olnud patsiendi seisund muutunud.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei tuvastanud aga maakohus piisava kindlusega, et puudutatud

isik oli endale või teistele ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, mis õigustanuks TsMS § 534

lg 1 ja lg 5 teise lause järgi esialgse õiguskaitse pikendamist kuni 40 päevani.

1. Maakohus leidis 31.10.2025 määruses (sarnaselt 29.10.2025 määrusega), et puudutatud isik

on segadusseisundis ja ei suuda teha adekvaatseid otsuseid ning kogu tema käitumine on

ennustamatu, psühhoosist haaratud, sh hallutsinatsioonidest lähtuv. Samas ei toonud

maakohus esile, milles puudutatud isiku ohtlikkus täpsemalt väljendus, s.o milles seisnes oht

isiku enda või kolmandate isikute elule, tervisele või julgeolekule, ning miks see oht oli

sedavõrd tõsine ja tõenäoline, et õigustada isiku kinnisesse asutusse paigutamist kuni 40

päevaks. Eelnevaga rikkus maakohus kohtumääruse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg

1 koosmõjus § 463 lg-ga 2 ja § 465 lg 2 p 8).

15. Avaldaja on esile toonud, et puudutatud isiku käitumine ja mõtlemine oli ebaadekvaatne.

Psühhiaatrite arvamuses on lakooniliselt märgitud, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma

psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik

iseendale, kuid ka ümbritsevatele. Avaldaja on kohtu ette toonud, et puudutatud isik käitus

avalikus kohas ümbritsevatele mõistetamatult. Puudutatud isik seisis meelepettelistest

2-25-17984

elamustest tulenevalt üle tunni samas kohas IKEA parklas pöörduste ees ning keeldus

lahkumast või poodi sisse minemast. Lisaks istus puudutatud isik ühe tankla juures maas, kus

tal ümberringi olid korrapäraselt asetatud esemes, mh raamatud, mänguasjad ja toit (dtl 6).

Ringkonnakohtu hinnangul oli tegemist küll ümbritsevatele mõistetamatu käitumisega, kuid

üksnes need episoodid ei võimalda järeldada, et puudutatud isiku käitumine oleks pigem

kindlasti kui tõenäoliselt olnud temale või kolmandatele isikutele ohtlik, et õigustada

puudutatud isiku suhtes tahtevastase ravi kohaldamist kuni 40 päeva.

16. Täiendava asjaoluna tõi avaldaja 29.10.2025 arvamuses välja, et kogu puudutatud isiku

käitumine on ennustamatu, psühhoosist haaratud sh hallutsinatsioonidest lähtuv (dtl 6).

Samas ei selgu sellest, milles täpsemalt puudutatud isikust tulenev oht tema või kolmandate

isikute elule, tervisele või julgeolekule võis väljenduda. Kuigi avaldaja on kohtu ette toonud,

et mh tundsid kaaspatsiendid puudutatud isiku ebatavalise käitumise tõttu puudutatud isiku

käitumisest häiritust ja hirmu (dtl 72), ei ole avaldaja ka sisustanud, et tegemist oleks olnud

reaalse ohuga kolmandate isikute või puudutatud isiku elule või tervisele.

17. Kuigi kohtupraktikast tulenevalt võib isiku ohtlikkusele viidata ka haiguskriitika

puudumine, mh kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest, siis ringkonnakohus on seisukohal,

et ainuüksi ka see asjaolu ei andnud alust puudutatud isiku suhtest esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamist kuni 40 päevani. Üksnes asjaolu, et

puudutatud isik iseseisvalt ravi ja uuringuid vajalikuks ei pidanud, ei anna alust puudutatud

isiku suhtes ravi pikendamiseks. Puudutatud isiku suhtes ei esinenud mingeid muid

konkreetseid ohtlikkusele viitavaid faktilisi asjaolusid.

18. Seega leiab ringkonnakohus, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nõutud ohtlikkuse kriteerium

puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele ravile paigutamise pikendamiseks

kuni 40 päevani TsMS § 534 lg-te 1 ja 5 alusel ei olnud täidetud. Samuti ei olnud esialgse

õiguskaitse pikendamiseks piisavat alust arvata, et ilma selleta oleks kaasnenud oht isikule

endale või kolmandatele isikutele (TsMS § 534 lg 1 p-s 1 nimetatud teine tingimus).

19. Eelnevast lähtuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu 31.10.2025 määruse ja teeb ise uue

määruse, millega jätab avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks 40

päevani rahuldamata.

20. Ehkki esialgse õiguskaitse pikendamine kuni 40 päevani ei olnud põhjendatud juba

seetõttu, et täidetud ei olnud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus, märgib

ringkonnakohus, et asjas esile toodu ei anna alust järeldada ka seda, et muu psühhiaatriline abi

ei oleks olnud küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3 mõttes). Tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatriline abi on äärmuslik abinõu, mida tuleks rakendada vaid siis, kui muud abinõud ei

ole piisavad. Olukorras, kus avaldaja ei olnud veenvalt põhistanud puudutatud isiku jätkuvat

ja pigem kindlat kui tõenäolist ohtlikkust iseendale või teistele, ei anna asja materjalid ka alust

järeldada, et muu psühhiaatriline abi ei oleks olnud küllaldane, st et puudutatud isiku

ohtlikkust endale või teistele oleks olnud võimalik vältida vaid kinnises asutuses tahtest

olenematu raviga.

21. Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus põhjendatud. Ka

määruskaebemenetluse kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.

2-25-17984

22. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)