2-23-13008/95 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

2-23-13008

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Bergson

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. aprill 2026, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-13008

Tsiviilasi

X hagi Aktsiaseltsi SAKU AB vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

9 129,68 eurot

Menetlusosalised

ja

esindajad

nende Hageja: X (isikukood XXX) lepinguline esindaja Natalja

Kutepova

Kostja: Aktsiaseltsi SAKU AB (registrikood 10055551)

lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap

Asja läbivaatamine

14.01.2026 avalik kohtuistung, edasi kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X hagi Aktsiaseltsi SAKU AB vastu töövaidluses (töövaidlusasjad nr

4-1/1044/23 ja 4-1/843/23) vastu osaliselt.

2. Mõista välja Aktsiaseltsilt SAKU AB X kasuks tasu detsembri 2021 eest

riigipühal töötamise eest 40,85 eurot (bruto), jaanuari 2022 töötasu summas 1 048

eurot (bruto), tasu ületunnitöö eest summas 329,85 eurot (bruto), päevaraha 766

eurot (neto) ja puhkusetasu 272,03 eurot (bruto) ja hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel

summas 4 900,05 eurot (bruto).

3. Mõista välja Aktsiaseltsilt SAKU AB X kasuks 21.04.2026 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis kokku summas 2 258,08 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja

mõista põhivõlgnevuselt (6 590,78 eurot (bruto) + 766 eurot (neto) edasiulatuv

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.04.2026 kuni nõuete

kohase täitmiseni.

4. Töötasult ja hüvitistelt on vajalik kinni pidada ja tasuda seaduses ettenähtud

maksud vastavalt õigusaktides ettenähtud korrale.

Menetluskulude jaotus

5. Jätta poolte menetluskulud Aktsiaseltsi SAKU AB kanda.

6. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

2-23-13008

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. X esitas 26.06.2023 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse AS

Saku AB vastu töötasu, lähetuse päevaraha ja viivise saamiseks (töövaidlusasi nr

41/1044/23. Avaldaja palus tööandjalt välja mõista avaldaja kasuks maksmata töötasu

summas 2 626 eurot, hüvitis kasutamata jäänud puhkuse ees summas 222 eurot ja viivis

perioodil 16.02.2022-06.02.2023 summas 229,44 eurot.

2. Töövaidluskomisjon rahuldas 31.07.2023 otsusega (otsuse teatavaks tegemise aeg

11.08.2023) töövaidlusasjas 4-1/1044/23 X avalduse AS SAKU AB vastu osaliselt ja

mõistis AS-lt Saku AB välja X kasuks töötasu brutosummas 1 816,80 eurot, lähetuse

päevaraha summas 766 eurot (neto) ja viivise töötasult ja päevarahalt VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras alates 11.02.2022 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

3. AS Saku AB esitas 13.09.2023 kohtule taotluse sama töövaidluse läbivaatamiseks. X

esitas 19.02.2024 Harju Maakohtule hagiavalduse AS Saku AB vastu töötasu, päevaraha

ning viivise saamiseks (tsiviilasi nr 2-23-13008).

4. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.12.2022 töölepingu nr 0726, mille alusel töötas

hageja kostja juures xxxna ning valdavalt väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi.

Tööleping lõppes hagejapoolse ülesütlemisega 16.02.2022. Töölepingu kohaselt oli hageja

töötasuks mitte vähem kui 1 448 eurot (bruto). 2021 detsembris on faktiliselt hagejale

välja makstud töötasu 1 449,87 eurot (bruto), kui faktiliselt pidi kostja hagejale tasuma 1

488,85 eurot. Ülalnimetatud summast moodustab töölepingu järgne töötasu 1 448 eurot

ning täiendavalt töötasu 40,85 eurot riigipühal töötamise eest. Hagejal on seega saamata

töötasu töötatud aja eest 26.12.2021, millal hageja töötas kokku 4 tundi ja 31 minutit

Arvestades töölepingu järgset töötasu (1 448 eurot kuus ehk 9,05 eurot tunnis), kujunes

hageja töötasuks nimetatud päeval kokku 81,70 eurot (4 tundi 31 minutit*9,05 eurot *2).

Nimetatud summast on tasutud pool ehk 40,85 eurot, seevastu kui 40,85 eurot on

tasumata.

5. Jaanuari 2022 eest on hagejale töötasu tervikuna välja maksmata. Välja maksmata

töötasuks kujunes antud kuu eest töölepingu järgi 1 448 eurot. Detsembris 2021 ning

jaanuaris 2022 on hageja faktiliselt töötanud kokku 344,3 tundi ehk kahe kuu peale kokku

24,3 tundi rohkem, kui kokkulepitud kalendaarne tööaeg 320 tundi. Arvestades töölepingu

järgset töötasu (1 448 eurot kuus ehk 9,05 eurot tunnis), tuli kostjal seega hagejale tasuda

ületunnitöö eest kokku 329,85 eurot (= 4 tundi 31 minutit*9,05 eurot *2).

2-23-13008

6. Vastavalt kostja 01.12.2021 korraldusele on määratud kindlaks, et hagejale välisreisidel

makstavaks päevatasuks on 38 eurot päevas. Jaanuaris 2022 viibis hageja välislähetuses

22 päeva ning mille eest pidi kostja talle tasuma lähetuse päevarahasid kokku 836 eurot

(=22päeva*38 eurot), kuid see summa on välja maksmata.

7. Hageja toob järgnevalt esile, et 2021 detsembri kuu töötasu osas muutusid sissenõutavaks

lähtuvalt töölepingust 10.01.2022 ning nõuded 2022 jaanuari töötasu osas muutusid

sissenõutavaks 10.02.2022. Olukorras, milles hagejale on töötasu ning lähetuse

päevarahad välja maksmata, nõuab hageja ka viiviste tasumist. Hageja palub kostjalt välja

mõista maksmata töötasu summas 1 816,80 eurot (bruto), lähetuse päevaraha summas 766

eurot (neto); seisuga 26.10.2023 sissenõutavaks muutunud viivis summas 418,36 eurot ja

viivis alates hagiavalduse esitamisest VÕS § 113 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

8. X esitas 16.06.2023 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse AS

Saku AB vastu töötasu, lähetuse päevaraha ja viivise saamiseks (töövaidlusasi nr

41/843/23. Avaldaja palus tööandjalt välja mõista avaldaja kasuks töölepingu ülesütlemise

hüvitis summas 25 000 eurot ja puhkusehüvitise saamiseks.

9. Töövaidluskomisjon rahuldas 04.12.2023 otsusega (otsuse teatavaks tegemise aeg

18.12.2023) töövaidlusasjas 4-1/843/23 X avalduse AS SAKU AB vastu osaliselt ja

mõistis AS-lt Saku AB välja X kasuks hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel 4 900,05 eurot.

10. AS Saku AB esitas 17.01.2023 kohtule taotluse sama töövaidluse läbivaatamiseks. X

esitas 08.02.2024 Harju Maakohtule hagiavalduse AS Saku AB vastu puhkusehüvitise ja

töölepingu ülesütlemise hüvitise saamiseks (tsiviilasi nr 2-24-878).

11. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 01.12.2021 töölepingu nr 0726 alusel kostja juures

xxxna. 16.02.2022 ütles hageja töölepingu üles tuginedes TLS § 91 lg 2 p 1 ja p 3. Hageja

ja kostja esindaja Y (kes jagas hagejale vahetult tööülesandeid) vahel toimus 01.02.2022

intsident, mille käigus sai hageja eelnimetatud kostja esindajalt sõna otseses mõttes peksa.

Peksmise tagajärjel saadud tervisekahjustuste tõttu hageja samal päeval hospitaliseeriti.

Lisaks pindmistele vigastustele tuvastati hagejal peksmise tagajärjel kolju- ja näoluude

hulgimurd, samuti hambaproteeside purunemine. Vigastused olid niivõrd tõsised, et

hageja lubati kodusele ravile üksnes 11.02.2022.

12. Hageja toob esile, et peksmise ajendiks oli asjaolu, mille kohaselt kasutas hageja talle

seadusega ettenähtud ja tegelikult kohustusteks tehtud puhkeaega (LS § 130 ja selles

viidatud õigusaktid), seevastu kui kostja nõudis ja andis korralduse jätkata tööd. Kostja

esindaja, saades teada hageja keeldumisest tööd jätkata, asus avaldajat mõjutama enda

korraldust täitma. See väljendus kostja esindaja sõitmises nö sündmuskohale ning päädis

füüsilise ründega hageja vastu ja millega kaasnesid hagejale rasked tervisekahjustused

ning mille tagajärjel ütles hageja töölepingu üles.

13. Hageja tõi esile, et kostja ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul töölepingu ülesütlemist

vaidlustanud ehk töölepingu ülesütlemine on kehtiv ning seda ülesütlemise avalduses

toodud asjaoludel. Hageja keskmiseks töötasuks oli 1 633,35 eurot (bruto) ja mida

arvestavalt kujuneb TLS § 100 lg 4 järgse hüvitise nõudeks 4 900,05 eurot (3*1633,35).

14. Hageja palub välja mõista puhkusehüvitisena 272,03 eurot. Hageja nõuab samuti viiviste

tasumist nõutavatelt hüvitistelt alates hagiavalduse esitamisest kuni hüvitiste tasumiseni.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

2-23-13008

15. Kohus liitis tsiviilasjad nr 2-23-13008 ja nr 2-24-878 14.01.2026 määrusega ühte

menetlusse.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

16. Kostja ei tunnista hagi ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja selgitab, et ebaõige on

hagiavalduse p 2 nimetatu, justkui pooltevaheline tööleping lõpetati hageja poolse

ülesütlemisega 16.02.2022 põhjusel, et hageja sai oma vahetult ülemuselt ehk kostja

teiselt töötajalt peksa, millega kaasnesid hagejale rasked tervisekahjustused. Hageja

esitatud väited ei ole õiged, justkui kostja teine töötaja oleks hagejat rünnanud. Kostjale

teadaolevalt ründas hoopis hageja ise kostja teist töötajat, kusjuures erimeelsused said

alguse töökohustuste rikkumisest hageja poolt.

17. Samuti on ebaõiged hageja väited selle kohta, justkui oleks kostja jätnud hagejale

tasumata osaliselt töötasu 2021 detsembri eest ja põhjendamatult täies ulatuses 2022

jaanuari eest ning ka osaliselt lähetuspäevade tasu. Seetõttu on alusetu ka hageja

viivisnõue. Hageja esitatud päevaraha maksmise nõue detsembri 2021 ja jaanuari 2022

eest on esitatud hilinemisega alles 07.07.2023 ehk rohkem kui neli kuud pärast väidetava

õiguste rikkumise toimumist, mistõttu on see nõue aegunud ja kostja palub seetõttu hageja

päevaraha nõudele aegumist kohaldada ning hageja päevaraha nõuet aegumise tõttu mitte

menetleda ega rahuldada.

18. Hageja detsembri 2021 töötasu on välja makstud õigesti, sealjuures on makstud 535,68

eurot brutoavanssi. Osalise tööaja puhul arvatakse sellest brutosummast maha

proportsioon vastavalt tegelikule tööaja mahule. Brutopalk sisaldab endas lisatasu öiste

tundide eest ja kompensatsiooni materiaalse vastutuse eest.

19. Hageja ei täitnud detsembris 2021 tööülesandeid üksnes väljaspool Eestit. Hageja töötas

detsembris 2021 kokku 30 tööpäeva, millest neljal päeval so 01-03.12.2021 ja 07.12.2021

Eestis. Detsembri 2021 veoauto tahhograafi väljavõtete järgi on hageja sõidu- ja

töötundide arv kokku 187,8 tundi. Vastavalt hageja esitatud detsembri 2021 sõidulehtedele

oli hageja brutopalk Eestis töötatud nelja päeva eest 26,25 h x 7 = 183,75 eurot.

Detsembri 2021 lähetuspäevade arv on seega kokku 26. Lähetuspäevad olid 04., 06. ja 08-

31.12.2021, mille eest on hagejale arvestatud brutopalgana 1 225,87 eurot, mis sisaldab ka

pühade ja ületundide tasu. Brutopalga ja -avansina on hagejale detsembris 2021 arvestatud

1 449,87 eurot, millest: brutopalk kohaliku töö eest on 183,75 eurot, brutopalk

lähetuspäevade eest 1 225,87 eurot (sisaldab pühade ja ületundide tasu); brutoavanss

40,25 eurot. Nimetatust on mahaarvestatud: tulumaks 285,33 eurot (maksuvabastus

puudub, kuivõrd hageja ei ole resident), töötuskindlustusmaks 23,20 eurot. Netopalga ja –

avansina kuulus seetõttu väljamaksmisele 1 141,34 eurot, millele lisandus päevarahana 26

x 32 = 832 eurot.

20. Hagejale detsembris arvestatud netosummalt 1 973,34 eurot on kinnipeetud hageja Lätis

saadud liiklustrahv summas 160 eurot, töötamise registreeringu riigilõiv summas 48 eurot

ja tasulise veo loa (kood 95) taotluse tasu summas 18 eurot. Hagejale kanti 1 752,79 eurot

tema arvele 10.01.2022. Lisaks on hageja kinnitanud oma 07.07.2023 avalduses

töövaidluskomisjonile punktis 12, et kostja on talle jaanuaris 2022 kokku tasunud 2

142,79 eurot. Nimetatu on täitmise kviitung ja kinnitus. Sellest 1 752,79 eurot on olnud

hagejale väljamakstav summa detsembri 2021 eest ja 390 eurot on olnud avansiline

töötasu netomakse jaanuari 2022 eest. Brutotasuna moodustab avansiline makse 495,43

eurot. Eespool nimetatu tõttu on kostja maksnud töötajale detsembri 2021 töötasu, sh

avansi ja päevarahad õigesti 10.01.2022 välja netosummas 1752,79. Lisaks on jaanuaris

2-23-13008

2022 makstud töötajale jooksva kuu eest 40,25 + 495,43 = 535.68 eurot brutoavanssi.

Seetõttu on alusetu ka hageja viivisnõue. Hageja jaanuari 2022 töötasu ei saanud

õigeaegselt arvestada ega välja maksta, sest hageja enda tegevusetuse tõttu puudusid

kostjal andmed ja tõendid, et hageja oleks jaanuaris 2022 töökohustusi täitnud. Lisaks

esineb hagejal suurem rahaline kohustus tööandja ees, kui oleks talle väljamakstav

töötasu.

21. Kostja selgitas juba oma 27.02.2023 vastuses töötaja 06.02.2023 avaldusele

töövaidluskomisjonis, et hageja ei ole siiani kostjale esitanud jaanuari 2022 kohta

tööaruannet, mistõttu ei saa kostja hagejast tingitud põhjustel hageja jaanuari 2022 töötasu

suurust määrata. Puudusid mistahes tõendid, et hageja oleks jaanuaris 2022 töökohustusi

täitnud. Hoolimata nimetatust ei esitanud hageja vastavat teavet ka töövaidluskomisjonis,

olles ise töötasu määramise viibimises süüdi. Hageja esitas vastavad andmed esmakordselt

07.07.2023 töövaidluskomisjoni kaudu tööandjale. Seetõttu tuleb jätta hageja viivisenõue

kostja vastu rahuldamata, sest viivituse töötasu väljamaksmisel on tekitanud hageja enda

tegemata jätmine.

22. Lisaks lõhkus hageja jaanuaris 2022 kostja koostööpartneri DFDS Logistics OY haagise,

mistõttu kandis tööandja kahju summas 2 151,50 eurot. Hageja on 18.01.2022 kirjalikult

nõustunud selle kahju hüvitama, aga ei ole seda siiani teinud. Ainuüksi seetõttu ei kuulu

hageja jaanuari 2022 töötasunõue rahuldamisele, sest hageja võlgneb kostjale

põhinõudena 2 151,50 eurot ja viivistena seisuga 03.04.2024 mahus 475,35 eurot. Lisaks

on kostja eespool selgitanud, et ta maksis jaanuaris 2022 hagejale 535,68 eurot

brutoavanssi, mis tuleb hageja töötasunõudest maha arvestada.

23. Hageja poolt esitatud jaanuari 2022 veoauto tahhograafi väljavõtete põhjal olid tema

sõidu- ja töötunnid kokku 156,5 h ehk alla kuise tööajanormi 176h. Seetõttu ei ole põhjust

arvestada hagejale lisatasu ning brutopalk kokku on 1 288 eurot. Sealjuures ei nõustu

kostja arvestama 01.01.2022 hageja tööpäevana, kuivõrd hageja esitatud tahhograafi

väljavõtte põhjal on tema auto liikunud sellel päeval vaid 2 km. See saab olla kas

ümberpaiknemine parklas, käimine poes vms, aga mitte töö tegemine ega autoveo

teostamine. Samuti on 02.01.2022 auto sisuliselt seisnud, kuivõrd läbitud on kõigest 7 km,

mistõttu ei ole ka nimetatu tööpäev. Kostja arvestab hagejale jaanuari 2022 eest:

brutopalga summas 1 288 eurot, millest kuulub kinnipidamisele: tulumaks 253,48 eurot;

töötuskindlustusmaks 20,61 eurot.

24. Hageja 07.07.2023 esmakordselt esitatud päevarahanõue on TLS § 31 järgi aegunud ja

kostja palub seetõttu selles osas aegumist kohaldada ning hageja päevaraha nõuet

aegumise tõttu mitte menetleda ega rahuldada. Arvestades, et hagejale on makstud

jaanuaris 2022 kokku 535,68 eurot brutoavanssi, siis oleks hagejale väljamakstav töötasu

summa jaanuari 2022 eest kokku 585,37 eurot. Kuivõrd hagejal on kostja ees kohustus

põhinõudena summas 2 151,50 eurot ning viivistena seisuga 03.04.2024 mahus 475,35

eurot, mis alates 04.04.2024 kasvab arvestusega 0,73 eurot päevas, siis ei ole kostja

kohustatud hagejale midagi tasuma, kuivõrd kostja nõue ületab hageja töötasunõuet

jaanuari 2022 osas. Nimetatu tõttu on alusetu ka hageja viivisnõue, mis tuleb jätta seetõttu

rahuldamata.

25. Juhul, kui kohus peaks kostjalt siiski hageja kasuks välja mõistma mingis osas nõutud

töötasu ja viivise, siis palub kostja selle tasaarvestada tööandja põhinõudega 2 151,50

eurot ja VÕS § 113 lg 1 tuleneva seadusjärgse viivisnõudega ajavahemikul

18.01.202203.04.2024 mahus 475,35 eurot. Sealjuures viiviste maht kasvab alates

04.04.2024 arvestusega 0,73 eurot päevas. Kui hagejale väljamõistetu on nimetatud

2-23-13008

summast väiksem, siis palub kostja teostada kohtuliku tasaarvestuse hagejale

väljamõistetud summa ulatuses. Sealjuures soovib kostja esmalt tasaarvestada hageja

töötasunõudega kostja nõudelt kogunenud viivise ja seejärel kostja põhinõude hageja

vastu. Samuti palub kostja kohaldada hageja poolt esmakordselt 07.07.2023 esitatud

detsembri 2021 ja jaanuari 2022 päevaraha nõude osas aegumist.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

26. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et

hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1

järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise,

mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega.

27. Kostja esitas 13.09.2023 ja 17.01.2024 Harju Maakohtule taotlused vaadata X avaldused

töövaidluskomisjonile läbi hagimenetluse korral hagina. Töövaidluse lahendamise seaduse

(TvLS) § 58 lg 4 järgi kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab,

võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud

avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole

pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool.

28. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud 01.12.2021 tööleping (dtl

26-30, tõlge 42-46). 16.02.2022 ütles hageja kostjaga sõlmitud töölepingu üles

töölepinguseaduse § 91 lg 2 p 1 ja 3 alusel alates 16.02.2022 (dtl 413-416), ülesütlemise

põhjuseks on tööandja esindaja poolt töötajale kehavigastuste tekitamine. TLS § 95 lg 1

kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

ülesütlemisavaldusega. Tegemist on kujundusõigusega, mille puhul ei ole vajalik saada

teise poole heakskiitu, vaid lepingu lõppemine leiab aset ühe poole tahteavaldusega. Kui

on täidetud ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused, ei saa teine pool suhte

muutmist takistada ning leping lõpeb ülesütlemisega. TLS § 91 2 p 1 ja 3 järgi võib

töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise

tõttu, eelkõige kui tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või

lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel ja/või töö jätkamine on seotud

reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele.

29. Kohus leiab, et töötaja tahteavaldus töölepingu lõpetamiseks on iseenesest selge. Vaidlust

ei ole selles, et töötaja sooviks on olnud töösuhe lõpetada, samuti on selge, millisel

põhjusel töötaja töösuhet lõpetada soovis. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja on töölepingu

ülesütlemise teate kätte saanud, kuid ei pöördunud töövaidlusorgani poole töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, mistõttu on töötaja töölepingu ülesütlemine TLS §

91 lg 2 p 1 ja 3 alusel kehtiv.

30. Hageja nõuab erakorralisest ülesütlemisest tulenevalt kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses hüvitist summas 4 900,05 eurot (bruto). Kostja hüvitise välja mõistmisega selles

ulatuses ei nõustu.

31. TLS § 100 lg 4 16.02.2022 kehtinud redaktsiooni kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu

erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja

töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või

2-23-13008

töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise

asjaolusid.

32. Kohus osundab, et kui tööleping lõpeb erakorraliselt töötaja avalduse alusel põhjusel, et

tööandja on töölepingut oluliselt rikkunud, tuleb kohtul töötajale hüvitis igal juhul välja

mõista. Hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul vastavalt TLS § 100 lg 4 teisele lausele

arvestada mõlema poole huve, s.t teha tuleb väärtusotsustus ning seejuures on oluliseks

kriteeriumiks see, et väljamõistetud hüvitis oleks õiglane. Seega kohus võib hüvitise

suurust omal algatusel muuta ning muuhulgas võib kohus töötaja kasuks väljamõistetavat

hüvitist vastavate asjaolude esinemisel ka suurendada. Kohus leiab, et ülesütlemise

hüvitise välja mõistmine kolme kuu suuruse töötasu ulatuses on eelkõige üldreegel, mitte

erandjuhtum, ning hüvitise suuruse muutmiseks peavad esinema kaalukad põhjused.

Tallinna Ringkonnakohus leidis asjas 2-15-9271 punktis 33, et: „Töösuhte lõpetamisel

TLS § 91 lg 2 alusel on tööandjal kohustus TLS § 100 lg 4 alusel maksta hagejale hüvitist

tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.“ Seega on TLS § 100 lg 4 kohane hüvitis

töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses selline keskmine hüvitis, mida töövaidlust

lahendav organ peaks üldjuhul tööandjalt töötaja kasuks välja mõistma. Vaid erandlike

asjaolude esinemisel saab hüvitist muuta so vähendada või suurendada.

33. Kohtu hinnangul käesoleval juhul selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust

hüvitise välja mõistmata jätmiseks või hüvitise vähendamiseks käesoleval juhul ei esine.

34. Kostja on tuginenud sellele, et töötaja oli tööl lühikest aega, töölepingu ülesütlemise

alusena väidetud asjaolu tegelikult ei esinenud kuivõrd tegelikult ründas töötaja hoopis

teist töötajat, kes oli sunnitud ennast kaitsma. Samuti on töötaja varem oma töökohustusi

rikkunud. Kohus märgib, et iseenesest võiks asjaolu, et töötaja oli töölepingu ülesütlemise

ajal teinud tööd alles 2 kuud iseenesest olla TLS § 100 lg 4 kohase hüvitise vähendamise

aluseks, kuid samas on töölepingu ülesütlemise asjaolud sellised, et kohus ei pea

võimalikuks töölepingu lühikese kestuse tõttu hüvitist vähendada.

35. Vaidlust ei ole selles, et hageja ning kostja logistiku vahel toimus 01.02.2022 füüsiline

kokkupõrge/konflikt, mille tagajärjel sattus hageja EMOsse ja ka haiglasse. Kohus ei

nõustu kostjaga, et pooltevaheline konflikt oli logistiku enesekaitse, kaklus toimus

isiklikel põhjustel ning kostja ei vastuta selle toimumise eest. Hagejat füüsiliselt rünnanud

logistik Y on ise selgitanud, et tegemist oli tööalase tüliga, kuivõrd hageja ei teinud tema

hinnangul tööd ning ta läks hagejat korrale kutsuma ning kaitses ennast hageja rünnaku

eest (dtl 134, 480).

36. Kohus leiab, et väited logistiku enesekaitse kohta ei ole tõendamist leidnud. Asja

materjalide juurde on esitatud Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2024 otsus kriminaalasjas

nr 1-24-941, millest selgub, et Y mõisteti süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 järgi (dtl 778-788).

Viidatud kohtuotsuses asus ringkonnakohus seisukohale, et asjas puuduvad tõendid, mis

kinnitaksid versiooni, et süüdistatav Y oli hädakaitseseisundis. Kohtukolleegium märkis,

et igat ärritunud seisundit või liigutust või verbaalset tööalast vaidlust ei saa võtta kui

rünnakut ning see ei too kohe kaasa hädakaitseseisundit (p 16). Otsuse p 17.2 asus

kohtukolleegium seisukohale, et süüdistatav ei tegutsenud ka näiliku hädakaitse seisundis.

Puuduvad igasugused tõendid, et X mingistki käitumisest oleks süüdistatav Y võinud

arvata ja endale ekslikult ette kujutada, et tegemist on ründega tema kehalisele

puutumatusele. Sellist käitumisakti, mis viitaks ründele kannatanu poolt süüdistatava

suhtes ei kinnita ükski tõend. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus sellega, et kannatanu

on oma varasema käitumisega ründe provotseerinud ning käivitanud sündmuste ahela,

millega kaasnesid talle endale kahjulikud tagajärjed. Käsiloleval juhul puuduvad tõendid,

2-23-13008

mis kinnitaksid, et peksmisele eelnes kannatanu vägivaldne või solvav tegu (p 18). Seega

ei ole kriminaaluurimise käigus tuvastatud selliseid asjaolusid, millest kohus saaks teha

järelduse, hagejat rünnanud logistik ületas enesekaitse piire ja tegelikkuses ründas hoopis

hageja teda. Ringkonnakohus leidis, et ei ole võimalik asuda seisukohale, et viidatud

konfliktolukorra tekkel ja kujunemisel oleks kaalukas roll kannatanul (p 18).

37. Seega on jõustunud kohtulahendiga ümber lükatud kostja väide selle kohta, et tegelikult

ründas hageja hoopis teist töötajat, kes oli sunnitud ennast kaitsma ning töölepingu

ülesütlemise alusena väidetud asjaolu tegelikult ei esinenud. Kohus ei nõustu kostja

arvamusega ka selles, et eeldatavasti oli hageja kostja konflikti hetkel alkoholijoobes.

Pelgalt sõiduki kabiinis olnud ühest tühjast kohvilikööri pudelist sellist järeldust teha ei

saa. Hageja võimalikku joovet või viiteid jääknähtudele ei nähtu ka asja materjalide

juurde esitatud haigusloo väljavõttest (dtl 36-40, 406-411). Seega on kostja väide hageja

alkoholijoobe kohta oletuslik ja tõendamata. Eestis ei ole tühi alkoholipudel autos

iseenesest seaduserikkumine. Töölepingust ja ametijuhendist ei nähtu samuti, et töötajal

oleks keelatud hoida autos alkoholi või tühje alkoholipudeleid või võrdsustataks tühja

alkoholipudeli hoidmist sõidukis alkoholijoobega.

38. Kostja vaidleb temalt hüvitise nõudmisele vastu ka põhjusel, et tööandjat ei saa antud

juhul pidada TLS § 28 lg 2 p 6 (töötervishoid ja tööohutus) rikkujaks, vaid tegu oli

töötajate vahelise konflikti eskaleerumisega, mille algpõhjus oli töötaja enda käitumine.

Lisaks on töötaja ka varem töökohustusi rikkunud.

39. Kohus kostjaga ei nõustu. Riigikohus on korduvalt leidnud, et tööandja vastutab oma

töötaja käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest TsÜS § 132 lg 1 alusel nagu oma

käitumise või endast tulenevate asjaolude eest ning õigusvastaselt tekitatud kahju eest

VÕS § 1054 lg 1 alusel nagu enda tekitatud kahju eest. TsÜS § 132 lg 1 kohaselt vastutab

isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või

endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või

kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku

majandus- või kutsetegevusega (RKTKo 3-2-1-150-15, p 15; RKTKo 3-2-1-90-14, p 11,

RKTKo 3-2-1-53-06, p 12, 2-16-5962/50 p 15).

40. Vaidlust ei ole selles, et hagejat peksnud logistik korraldas hageja tööd, andis hagejale

korraldusi, lahendas töökorralduslikke probleeme ning täitis töökohustusi tööandja

esindajana. Ka logistiku enda seletuskirjast nähtub, et ta läks töötajat korrale kutsuma,

kuivõrd töötaja ei teinud tema hinnangul parajasti tööd. Mingit ootamatut isiklikul tasemel

tõusetunud konflikti hageja ning kostja logistiku vahelt ei nähtu ei logistiku seletuskirjast

ega ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2024 otsusest kriminaalasjas nr 1-24-941. Seega

tekkis pooltevaheline füüsiline konflikt tööga seostud asjaolude pinnalt.

41. Sellel, kas töötaja oli parasjagu seaduslikul puhkepausil või ei täitnud oma tööülesandeid

tahtlikult, ei ole käesoleval juhul mingit tähtsust, kuivõrd ka tööst hoiduvat töötajat ei tohi

„füüsiliselt korrale kutsuda“ ja talle kehavigastusi tekitada. Kostja logistik tegutses kostja

esindajana ja kui logistik kaotas enesevalitsuse, tuleb seda pidada kostja vastutuseks. On

tööandja vastutus võtta tööle isikuid, kes suudavad säilitada igas olukorras enesevalitsuse

ja hoiduda vägivalla kasutamisest isegi tõrksa või provotseeriva töötaja puhul. Asjast ei

nähtu ka, et kostja oleks üritanud hagejale juhtunut kuidagi heastada, kasvõi selgitades, et

selline kostja töötaja käitumine ei ole tööandjale aktsepteeritav ja on vastuolus tööandja

väärtustega. Vastupidi, isegi pärast kriminaalasjas nr 1-24-941 tehtud lahendite jõustumist

ja käesoleva asja materjali juurde esitamist, kust tööandja sai täiendavalt tutvuda hageja

2-23-13008

vastu suunatud ründe asjaoludega ja kaks kohtuastet on tuvastanud, et hageja ei rünnanud

logistikut, süüdistab tööandja juhtunus jätkuvalt hagejat.

42. Samuti ei ole TLS § 100 lg 4 alusel nõutava hüvitise vähendamise või väljamõistmata

jätmise aluseks asjaolu, et töötaja on tekitanud tööandjale kahju. Hageja poolt kostjale

kahju tekitamise korral on kostjal õigus kasutada hageja suhtes teisi õiguskaitse

vahendeid.

43. Kuivõrd käesoleval juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust

hüvitise vähendamiseks, on kohtu arvates õiglane mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS

§ 100 lg 4 järgi kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o summas 4900,05 eurot (bruto).

Hageja on esile toonud, et tema keskmiseks töötasuks oli 1 633,35 eurot (bruto) ja mida

arvestavalt kujuneb TLS § 100 lg 4 järgse hüvitise nõudeks 4 900,05 eurot (3*1633,35).

Kostja seda summat vaidlustanud ei ole.

44. Hageja palub saamata jäänud töötasuna välja mõista 1 816,80 (40,85 detsembri riigipüha

tasu + 1 448 jaanuari põhipalk+ 329,85 jaanuari ületunnitasu) eurot (bruto) ja jaanuari

2022 päevaraha 766 eurot (neto) ja puhkusehüvitise summas 272,03 eurot (bruto).

45. TLS § 5 lg 1 p 5 järgi peab töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma töö eest makstav

tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt

makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning sissenõutavaks muutumise aeg

(palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed, sealhulgas

viide makse ja makseid saavate asutuste ja nende maksmisega kaasneva kaitse kohta. TLS

§ 28 lg 2 p 2 ja 3 kohaselt on tööandja eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu

kokkulepitud tingimustel ja ajal ning andma ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu.

TLS § 29 lg 1 ja 4 järgi kui isik teeb tööd, mille tegemist võib asjaolusid arvestades

eeldada tasu eest, eeldatakse, et töötasus on kokku lepitud. Kui lisaks töötasule on kokku

lepitud, et tööandja annab töötajale muid hüvesid, on töötajal õigus neid nõuda. TLS § 33

lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole

kokku lepitud lühemat tähtaega.

46. Hageja on esile toonud, et töölepingu p 3.1 kohaselt on tema töötasu suurus mitte vähem

kui 1 448 eurot bruto. Hageja leiab, et kostja jättis hagejale maksmata detsembris 2021

40,85 eurot, jaanuaris 2022 1 448 põhipalka ja ületunni tasu 329,85 eurot ja tasumata

lähetuse päevarahad jaanuari 2022 eest 836 eurot (22 päeva *38 eurot). Kostja leiab, et

detsembri 2021 töötasu on välja makstud õigesti.

47. Vaidlust ei ole selles, et kostja tasus hagejale 10.01.2022 1 752,79 eurot (dtl 137). Kostja

selgituste kohaselt sisaldus nimetatud summas neto töötasu 1 141,31 eurot, päevarahad 26

päeva eest summas 832 eurot, kokku netos 1 973, 34 eurot, millest võeti maha liiklustrahv

ja töötamise registreerimise riigilõiv ja taotlus (dtl 300, prt lk 6, ajamärk 00:52:28).

48. Hageja töötas kostja juures summaarse tööaja arvestuse alusel. Töölepingu p 1.5 kohaselt

asub töötaja tööle täistööajaga. Töötaja töötab tööaja summeeritud arvestuse alusel;

arvestusperiood on 4 kuud, tööaja norm – 640 tundi arvestusperioodi kohta. Lepingu p 3.1

järgi tööandja garanteerib töötajale brutopalka, arvestades täistööaja normi, 1 448 eurot

kuus. Osalise tööaja normi puhul sellest arvatakse maha proportsioon vastavalt ajutise

tööaja mahule. Brutopalk sisaldab endas lisatasu öiste tundide eest ja kompensatsiooni

materiaalse vastutuse eest (dtl 442). Asja materjalide juurde on esitatud kostja käskkiri,

mille kohaselt alates 01.12.2021 tuleb arvestada xxxle X’le brutopalka järgmiselt:

päevaraha välisreisil – 38 eurot/päev, lähetustasu välisreisil – 32 eurot/päev ja tunnitasu

2-23-13008

kohalikul töökohal – 7 eurot/tund (dtl 53). Seega pidi hageja töötama vähemalt 160 h

kuus, et saada kokkulepitud töötasu.

49. Asja materjali juurde esitatud sõidumeerikute kohaselt töötas hageja detsembris 2021

187,8 h ja jaanuaris 2022 156,5 h, kokku 344,3 h. Kohus leiab, et hageja nõue jaanuari

2022 eest töötasu saamiseks on põhjendatud. Käesoleval juhul on hageja töötanud

jaanuaris 2022 sõidumeerikute kohaselt 156,5 h. 01.02.2022 sattus hageja tööandja

esindaja tegevuse tõttu haiglasse ja lõpetas töösuhte kostjaga 16.02.2022. Summeeritud

tööaja arvestuse korral selgub tehtud tööaeg arvestusperioodi lõpul. Kuivõrd tööleping

lõppes enne arvestusperioodi lõppu, ei saanudki töötaja arvestusperioodi tunde „täis“

töötada. Töölepingu kommentaarides on selgitatud, et „Töölepingu lõppemisel lõpeb

tööaja summeerimise arvestusperiood. Juhul kui tööleping lõpeb enne kokkulepitud

summeerimisperioodi lõppu, tuleb arvestada viimase summeerimisperioodina

ajavahemikku summeerimisperioodi algusest kuni töösuhte lõppemiseni. Kui töötajal on

selleks hetkeks töötatud vähem tunde, kui oli kokkulepitud tööaeg, siis tuleb tööandjal

lisaks töötatud tundidele hüvitada töötajale vähem töötatud töötunnid ning juhul, kui

töötaja on töötanud rohkem töötunde kui kokkulepitud tööaeg, siis tuleb enam töötatud

tunnid hüvitada ületundidena (https://mkm.ee/sites/default/files/documents/2024

09/TLS

%20selgitused_2024%20august.pdf, lk 126-127). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista töötasu jaanuari 2022 eest põhipalk 1 448 eurot.

50. Hageja palub töötasuna välja mõista saamata jäänud töötasu riigipühal (26.12.2021)

töötamise eest 40,85 eurot. Kostja leiab, et summaarse tööaja arvestuse korral on

riigipühal töötamine arvestatud põhipalga sisse. Kohus kostjaga ei nõustu. Vastavalt TLS

§ 45 lg 2 kui tööaeg langeb riigipühale, maksab tööandja töö eest 2-kordset töötasu.

Seadus ei näe ette erisusi töötamisel summeeritud tööaja arvestuse või päevaviisilise

tööaja arvestusega töötamisel. Riigikohus on selgitanud, et kahekordse töötasu maksmise

kohustus kehtib tööandjale ka siis, kui pooled on leppinud kokku summeeritud tööaja

arvestuses (TLS § 6 lg 6). Summeeritud tööaja arvestus ei vabasta tööandjat kohustusest

maksta riigipühal töötamise eest kahekordset tasu. (14.06.2017, 3-2-1-69-17, p 13).

Vaidlust ei ole selle, et kahekordset tasu tööandja töötajale tasunud ei ole, seega tuleb see

summa hageja kasuks välja mõista.

51. TLS § 44 lg 1 järgi võivad tööandja ja töötaja kokku leppida, et töötaja kohustub tegema

tööd üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö). Summeeritud tööaja arvestuse korral on

ületunnitöö kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul. Sama paragrahvi

lõigete 6 ja 7 kohaselt tööandja hüvitab ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses

ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Ületunnitöö hüvitamisel

rahas maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu.

52. Nagu kohus juba eelpool tuvastas, töötas hageja detsembris 2021 187,8 h ja jaanuaris

2022 156,5 h, kokku 344,3 h. 31.01.2022 oli hageja viimane tööpäev, 01.02.2022 sattus ta

juba haiglasse. Hageja pidi detsembris ja jaanuaris töötama kokku seega 320 tundi.

Kuivõrd hageja on töötanud detsembris ja jaanuaris kokku 344,3 h, on ta töötanud 24,3

tundi rohkem, kui kokkulepitud kalendaarne tööaeg (320). Hageja keskmine tunnitasu on

1 448/ 160 = 9,05 eurot tunnis. Järelikult on tasu 24,3 tunni ehk 24 tunni ja 18 minuti eest

on 24 * 9,05 *1,5+ 18 x 0,15 x 1,5 = 329,85 eurot.

53. Kostja leiab, et hageja päevaraha jaanuari 2022 eest summas 836 eurot (22 päeva * 38

eurot) saamise nõue on aegunud ja tuleb sellel alusel jätta rahuldamata. Kohus kostjaga ei

nõustu. Riigikohus on selgitanud, et „ei ole mõistlikult põhjendatav seisukoht, et töötaja

välislähetuse päevaraha nõue aegub töötaja töölähetuse ja käsundisaaja kulude ja kahju

2-23-13008

hüvitamise nõudest lühema tähtaja jooksul. Arvestades, et ka töötaja töötasu ja

käsundisaaja tasu nõude aegumistähtajad on samasugused (vrd TLS § 29 lg 9 ja TsÜS §

146 lg 1), ei oleks õige, kui töötaja päevarahanõude aegumistähtaeg on oluliselt lühem.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg kohaldub ka TLS § 40 lg 2 teises lauses sätestatud välislähetuse päevaraha

nõudele.“ (RKTKo 2-19-9129, p 22.2.1). Kuivõrd hageja on esitanud päevaraha nõude

töövaidluskomisjonile 26.06.2023, ei ole päevaraha nõue aegunud. Kohus juhib

tähelepanu, et TsÜS § 160 lg 1 järgi aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi

esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lõike 2 p 4

kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud

kohtueelses menetluses. Kuivõrd hageja on esitanud oma nõude töövaidluskomisjonile

07.04.2023, ei ole see nõue aegunud.

54. TLS § 40 lg 2 järgi on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist.

Välislähetuse korral on töötajal õigus nõuda lisaks välislähetuse päevaraha käesoleva

paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku

leppinud hüvitamist suuremas määras.

55. Hagiavalduses on hageja avaldanud, et viibis välislähetuses 22 päeva ja oli seega

õigustatud saama päevaraha kokku 836 eurot (22 – 38 eurot), kuid arvestades TVK otsust

(mida hageja ei ole vaidlustanud), palub hageja kostjalt välja mõista päevarahana jaanuari

2022 eest 766 eurot. Kohus palus 29.11.2023 määruses hagejal selgelt välja tuua

välislähetuses viibitud kuupäevad või täpse perioodi, mille eest hageja välislähetuse

päevaraha nõuab. Hageja kohtu määratud tähtajaks täpsustust ei esitanud. Ka 26.05.2025

kohtuistungil selgitas kohus, et hagejal tuleb näidata need päevad, millal ta viibis

välislähetuses (dtl 299, prt lk 5, ajamärk 00:46:39). Hageja kohtu määratud tähtajaks

täpsustust ei esitanud. Hageja esitas vastavad täpsustused alles pärast 14.01.2026

kohtuistungit so 10.02.2026, hageja selgitas, et viibis lähetuses terve kuu. Kuivõrd hageja

ei ole seoses lähetuses viibitud päevade arvuga mingit täiendavat nõuet esitanud lähtub

kohus hagiavalduses toodud päevade arvust 22 päeva.

56. Nagu kohus juba eelpool märkis, tuli hagejale tasuda kostja käskkirja kohaselt päevaraha

välisreisil – 38 eurot/päev ja lähetustasu välisreisil – 32 eurot/päev (dtl 53). Kostja ei ole

varasemas menetluses selgitanud, mis vahe on kostja ettevõttes päevarahal ja lähetustasul,

millised on need juhud, millal makstakse välislähetuse korral päevaraha ja millal

lähetustasu (dtl 298, prt lk 4, ajamärk 00:28:49). 11.03.2026 menetlusdokumendis kostja

selgitas, et 32 eurot lähetuse päevaraha tulenes sellel ajal kehtinud „Töölähetuse kulude

hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja

kord“ maksimum päevamäärast. Kokku pidi xxx päevas saama 32 lähetusraha ja 38

päevatasu (palk) (dtl 942).

57. Kohtule on kostja käsitlus arusaamatu ja ei see lähe kokku kostja varasemate väidetega.

Selle loogika alusel hagejale töötasu arvestamine ei peaks toimuma töötundide arvestuse

tasemel, vaid oleks kokkulepitud kindel välislähetuse päevapalk, millele lisanduks veel

lähetustasu. See ei ole aga varasemas menetluses esitatud väidetega kooskõlas. Kohus

lähtub kostja käskkirja grammatilisest tõlgendusest so päevarahast 38 eurot päevas.

Kuivõrd päevaraha suurus 22 päeva eest oleks 836 eurot, hageja nõuab aga 766 euro

väljamõistmist, tuleb hageja nõue rahuldada.

58. Hageja palub välja mõista puhkusetasu summas 272,03 eurot. Kostja leiab, et hagejal

puudub õigus puhkusetasu saada, kuivõrd puhkusetasu nõue sõltub töötasust, mis on

ebaselge, siis ei ole õige ka töötaja nõutud puhkusehüvitise summa 272,03 eurot. Kohus

2-23-13008

kostjaga ei nõustu. Vastavalt TLS § 70 lg-le 1 töötajal on õigus saada käesoleva seaduse §

29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Kuivõrd vaidlust ei ole selle, et

töötaja tööandja juures 2 kuud tööd tegi, on tal igal juhul õigus saada mingis osas

puhkusetasu.

59. Põhipuhkuse tasu arvutamiseks tuleb leida keskmine kalendripäevatasu. Keskmise

kalendripäevatasu arvutamiseks liidetakse kuue (või vähema, kui on vähem töötatud) kuu

töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Arvutamise aluseks

olevat kalendripäevade arvu vähendatakse kalendripäevade võrra, millal töötajale ei

arvestatud töötasu tööst keeldumise korral TLS § 19 alusel (põhipuhkus, töövõimetus jne).

Põhipuhkusetasu ja puhkusehüvitise maksmisel ei arvestata kalendripäevade hulka

rahvuspüha ega riigipühi. Seega põhipuhkuse tasu = keskmine kalendripäevatasu *

väljateenitud põhipuhkuse päevade arv. Tavapärase 28-päevase põhipuhkuse puhul

koguneb töötajal keskmiselt 2,33 puhkusepäeva iga töötatud kuu kohta (28 päeva/12

kuud). Hageja töötas kostja juures 01.12.2021-16.02.2022.

60. Hageja töötasuks pidi 2021. aasta detsembris olema 1 488,85 (1 448 +40,85) eurot ning

2022. aasta jaanuaris 1 777,85 (1 448 + 329,85) eurot, kokku 3 266,70 eurot.

Puhkusekalkulaatori andmete kohaselt oleks hagejal õigus neil tingimustel saada

puhkusekompensatsiooni 336,79 eurot, kusjuures väljateenitud puhkusepäevi on 5,98

päeva (https://www.kalkulaator.ee/et/puhkusekalkulaator). Seega oleks hagejal õigus

saada puhkusehüvitist suuremas summas, kui ta seda nõuab. Kohus rahuldab hageja nõude

hageja poolt nõutud summas 272,03 eurot.

61. Kostja on tuginenud sellele, et ta on hagejal tema vastu oleva palganõude tasaarvestanud

temal kostja vastu oleva nõudega. Kostja on esitanud ka menetlusliku

tasaarvestusavalduse, milles palub juhul, kui kohus peaks kostjalt siiski hageja kasuks

välja mõistma mingis osas nõutud töötasu ja viivise, tasaarvestada väljamõistetud summa

tööandja nõudega hageja vastu summas 2 151,50 eurot ja VÕS § 113 lg 1 tuleneva

seadusjärgse viivisnõudega. Kostja tõi esile, et hageja on tekitanud kostja

lepingupartnerile kahju kuivõrd lõhkus tööandja koostööpartneri haagise ja tööandja on

seetõttu kandnud kahju summas 2 151,50 eurot. Kostja tõi esile, et hageja on nõustunud

18.01.2022 nimetatud kahju hüvitama.

62. TLS § 78 lg 1 järgi võib tööandja kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasu nõudega

tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Töölepinguseaduse kommentaarides on selgitatud, et

tööandjal on õigus oma nõue töötaja töötasu nõudega tasaarvestada TLS §-s 78 sätestatud

tingimustel. Tegemist on erisättega VÕS §-le 197, mis tuleb kohaldamisele ulatuses, mille

suhtes TLS § 78 ei näe ette erisusi. Säte näeb erisuse ette vaid töötasust tasaarvestamisele

ega reguleeri teistest töösuhtest tulenevatest tasudest tasaarvestamist (nt lähetuse

päevaraha, puhkusetasu ja lähetuskulud). Tasaarvestamiseks on vajalik samaliigiliste

sissenõutavaks muutunud vastastikuste kohustuste olemasolu, milleks on töösuhtes ainult

rahalised kohustused (VÕS § 197). Näiteks olukorras, kus tööandjal on töötajalt õigus

nõuda kahju hüvitamist ning töötajal on õigus saada töötasu, võib tööandja viidatud

nõuded tasaarvestada. Kui tööandja soovib oma nõuded töötaja töötasu nõudega

tasaarvestada, siis tuleb tal selleks saada töötaja nõusolek. Nõusolek peab olema kas

kirjalikus (paberkandjal või elektrooniline) või kirjalikku taasesitamist võimaldavas

(näiteks e-kiri) vormis

(https://mkm.ee/sites/default/files/documents/2024

09/TLS

%20selgitused_2024%20august.pdf, lk 187-188).

2-23-13008

63. Asja materjalide juurde on esitatud DFDS Logistics Oy 17.06.2022 arve nr 300001604

kostjale summas 2 151,50 eurot. Asja materjalidest nähtub, et kostja on selle summa oma

lepingupartnerile tasunud (321). Nimetatud summa koosneb haagise kindlustuse

omavastutusest summas 400 eurot ja haagise renditasust ajavahemikul

17.01.202209.05.2022 summas 1 751,50 eurot (dtl 136). Samuti on asja materjalide juurde

esitatud hageja nõusolek, milles ta avaldab, et oli osaline liiklusõnnetuses, mis juhtus

11.01.2022 Norras, autoga XXX, haagisega XXX ja kohustus tasuma omavastutuse ja

haagise transpordi kulud remondikohta. Hageja palus omavastutuse summa kinni pidada

tema palgast osadena, suurusega 200 eurot kuus (dtl 138-139). Seega on hageja nõustunud

tööandja tasaarvestusega nii, et temalt peetakse kinni omavastutus ja transpordikulud.

Asendustreileri rendikulude hüvitamise kohta hageja nõusolekut andnud ei ole. Seega

asub kohus seisukohale, et kostjal oli õigus hageja jaanuari 2022 töötasust kinni pidada

üksnes 400 eurot haagise omavastutuse eest, kuivõrd asendustreileri kulu osas hageja

nõusolekut andnud ei ole. Selles osas on kostja vastuväide põhjendatud.

64. Kohus ei pea võimalikuks käesoleva menetluses esitatud protsessuaalse

tasaarvestusavalduse alusel tasaarvestada hageja töötasuga kostja poolt oma

koostööpartnerile tasutud asendushaagise renditasu summas 1 751, 50 eurot. TLS § 76 lg

1 ja 2 järgi kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmise käigus tekitatud

kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju hüvitamise ja vajalike kohtukulude

kandmise kohustusest ning need kohustused ise täitma. Tööandja võib lõikes 1 nimetatud

kahju hüvitamist töötajalt nõuda käesoleva seaduse § 74 alusel. TLS § 74 lg 1 kohaselt kui

töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale

tekitatud kahju eest. Kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta

tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja

tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat

riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti

tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks.

Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski

tagajärjel tekkinud kahju võrra. Kostja ei ole käesoleval juhul esile toonud kahju

hüvitamise asjaolusid. Kohus selgitab, et kostja peab tingimusliku tasaarvestusavalduse

korral tõendama oma nõude olemasolu ja suurust. Kohus selgitas 26.05.2025

kohtuistungil TLS § 74 seonduvat ja osundas, et kostja peab näitama, et täidetud on kõik

tööandja kahju hüvitamise eeldused (dtl 301, prt lk 7, ajamärk 1:01:34). Kohus selgitas

seda ka 14.01.2026 kohtuistungil (dtl 931, prt lk 6, ajamärk 01:28:39). Kostja ei ole esile

toonud asjaolusid, millest nähtuks, et hageja kahjustas haagist tahtlikult või hooletusest.

Seega tuleb kostja tingimuslik tasaarvestusavaldus jätta rahuldamata summas 1 751,50

eurot.

65. Eeltoodu alusel oleks hagejal õigus saada kostjalt detsembri 2021 eest riigipühal

töötamise eest 40,85 eurot (bruto), jaanuari 2022 töötasu summas 1 048 eurot (bruto), tasu

ületunnitöö eest summas 329,85 eurot (bruto), päevaraha 766 eurot (neto) ja puhkusetasu

272,03 eurot (bruto).

66. TLS § 84 lg 1 sätestab, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad

nõuded sissenõutavaks. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et

viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei

ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte

kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

2-23-13008

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega annab seadus

hagejale õiguse nõuda sissenõutavaks mittemuutunud viivist ka alates hagi esitamisest

kuni võlgnevuse tasumiseni.

67. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise. Detsembri töötasu summas 40,85 eurot

muutus sissenõutavaks 10.01.2022, jaanuari töötasu ning tasu ületunnitöö ja päevaraha

kokku summas 2 143,85 eurot muutus sissenõutavaks 10.02.2022, puhkusetasult summas

272,03 ja TLS § 100 lg 4 kohaselt hüvitiselt summas 4 900,05 on hageja palunud viivise

välja mõista alates hagiavalduse esitamisest so alates 08.02.2024.

68. Kostja vaidleb töötasuga seotud viivisele vastu eelkõige põhjusel, et hageja ei edastanud

talle andmeid jaanuari 2022 töö osas. Kohus kostja seisukohta ei jaga ja juhib tähelepanu,

et töötasu maksmine ja tööajaarvestuse pidamine on eelkõige tööandja kohustus. Aruande

esitamine ei ole töötasu saamise eeldus. Kuivõrd hageja sattus tööandja esindaja tegevus

tõttu erakorralise meditsiini osakonda 01.02.2022 ja ta oli töövõimetu, ei olnud tal ka

võimalust tööaruannet õigeaegselt esitada. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kostjal oli

täielik ülevaade hageja asukohast, kuivõrd kostja logistik teadis 01.02.2022 täpselt kostja

asukohta, kust teda leida ja seda, kaua töötaja ei olnud hetkel tööd teinud, kuigi kostja

enda selgituste kohaselt, töötaja eiras logistiku kõnesid. Vaidluste i saa olla selles, et

kostja hagejale töötasu ega hüvitisi tasunud ei ole, seega tuleb viivis kostjalt hageja kasuks

välja mõista.

69. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 21.04.2026 seisuga on sissenõutavaks

muutunud viivis detsember 2021 palganõudelt 21,71 eurot, jaanuari 2022 töötasu,

päevaraha ja ületunnitöö nõudelt 953,25 eurot, puhkusehüvitiselt ja TLS § 100 lg 4

hüvitiselt on viivis 1283,13 eurot, kokku 2 258,08 eurot.

70. Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hagi on põhjendatud ning tuleb

rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista detsembri 2021 eest

riigipühal töötamise eest 40,85 eurot (bruto), jaanuari 2022 töötasu summas 1 048 eurot

(bruto), tasu ületunnitöö eest summas 329,85 eurot (bruto), päevaraha 766 eurot (neto) ja

puhkusetasu 272,03 eurot (bruto) ja hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel summas 4 900,05 eurot

(brutosumma). Samuti sissenõutavaks muutunud viivis 21.04.2026 seisuga kokku summas

2 258,08 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja mõista põhivõlgnevuselt edasiulatuv viivis

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

71. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.

Menetluskulude jaotus

72. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus

menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise

rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

73. Arvestades haginõude rahuldamise ulatust, leiab kohus, et õiglane on jätta menetluskulud

kostja kanda. Kohus selgitab, et lähtub menetluskulude jaotuse proportsiooni arvutamisel

2-23-13008

sellest, et kohus jättis hageja nõude rahuldamata marginaalses ulatuses (400 eurot), seega

on õiglane jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kohus juhib ka tähelepanu, et

hageja ei ole töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud, seega ei olnud see tema valik

astuda menetlusse. Kuigi kostja on palunud jätta menetluskulud hageja kanda vastavalt

TsMS § 163 lg 2, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on

kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud

tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. 14.01.2026

istungil pakkus kostja hagejale kompromissi hüvitisena 9 000 eurot ning pooled oleksid

kandnud oma menetluskulud. Kompromiss jäi tõepoolest sõlmimata põhjusel, et hageja ei

teinud mingitki järeleandmist oma menetluskulude osas. Kohus ei pea siiski sellel

põhjusel õiglaseks menetluskulude jätmist poolte endi või koguni hageja kanda, kuivõrd

hageja ei ole valinud osalemist kohtumenetluses ja ta on siin vaid kostja valikute tõttu.

Kohus annab hageja menetluskulude suurusele hinnangu edasise menetluskulude

kindlaksmääramise menetluse käigus.

74. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses,

kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja

lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud

maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

75. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul,

kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Eeltoodust

tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on

menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei

määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva

seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

kohtunik