3-26-1140/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu Kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Haldusasja number

3-26-1140

Määruse kuupäev ja koht

17. aprill 2026 (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 20.

aprillil 2026), Tartu

Kohtunik

Kadri Vool

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

Istungil osalenud isikud

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Tatiana

Frolova ja Eve Kikkas

Puudutatud isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa

andmist – X

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus, kohtuistung 17. aprillil 2026

Resolutsioon

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus.

2. Anda Politsei- ja Piirivalveametile luba X

kinnipidamiseks

ning

kinnipidamis-keskusesse

paigutamiseks alates 17. aprillist 2026 kuni

kinnipidamisaluste äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui kaheks kuuks.

3. Kohtulahendi avalikustamisel asendada isiku, kelle

paigutamiseks luba taotletakse, nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord ja

selgitused

Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule

päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 265 lg 5, § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kätte

Politsei- ja Piirivalveametile. Pärast määruse vene keelde

tõlkimist toimetatakse määrus koos tõlkega kätte puudutatud

isikule.

ASJAOLUD

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 17. aprillil 2026 Tartu Halduskohtule taotluse X

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel, sest isiku suhtes esineb VSS §-s 15 nimetatud

põhimõte ja VSS § 23 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kinnipidamise alused (digitaalse kohtutoimiku

leheküljed (dtl) 49-53). Taotluses on esitatud järgmised asjaolud ja põhjendused.

1.1.

Viru Vanglast vabanes 17. aprillil 2026 Ukraina kodanik X .

1.2.

X esitas 6. augustil 2024 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA 2. juuli 2025. a

otsusega nr 1248150005-1 loeti X rahvusvahelise kaitse taotlus põhjendamatuks

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel ning tehti otsus taotluse

tagasilükkamise kohta (VRKS § 22 lg 3 p 4 alusel). Alates viibimisaluse lõppemisest piiratakse

X-ile Eesti Vabariigis viibimise õigust välismaalaste seaduse (VMS) § 52 lg 1 p 7 alusel. X-ile

tehti sundtäidetav ettekirjutus lahkumiseks Ukrainasse VSS § 72 lg 2 p-de 2 ja 4 alusel. X-ile

tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele tema

kinnipidamisasutusest vabanemisel. PPA kohaldas X-ile sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja

Schengeni viisaruumi viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest VSS § 74 lg 2 alusel. X

esitas 26. augustil 2025 PPA otsuse peale vaide, mille PPA jättis 12. septembri 2025. a

vaideotsusega nr 15.5-4/305-4 rahuldamata.

1.3.

X esitas 22. septembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA otsuse nr 12408150005-1

resolutsiooni p 3 ja PPA 12. septembri 2025. a vaideotsuse tühistamiseks ning PPA

kohustamiseks anda kaebajale seaduslik alus Eestis ajutiselt viibimiseks. Tartu Halduskohus

jättis 19. detsembri 2025. a kohtuotsusega asjas nr 3-25-2766 X kaebuse rahuldamata, mistõttu

esitas X 19. jaanuaril 2026 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Tartu

Ringkonnakohus jättis 16. aprilli 2026. a määrusega X esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata. Seega puudub X-il peale vangistustest vabanemist seaduslik alus Eestis

viibimiseks.

1.4.

VSS § 68 p 1 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt

toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud

karistuseks vangistus. Vaidlust ei ole selles, et X on korduvalt toime pannud erinevaid

süütegusid, mis on kõik suunatud teiste isikute või avaliku korra vastu – joobes juhtimine,

ähvardamine, kehaline väärkohtlemine, ahistav jälitamine. Joobes juhtimine näitab isiku

ükskõikset suhtumist ühiskonda. Ähvardamine, kehaline väärkohtlemine ning ahistav jälitamine

endise abikaasa vastu näitavad agressiivset käitumist. X eelnev käitumine, st korduvate

süütegude toimepanek, kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeelu rikkumised ja

distsiplinaarrikkumised avavanglas näitavad isiku suhtumist Eesti riigi seadusandlusesse.

1.5.

PPA rõhutab, et isikust tuleneva põgenemisohu hindamisel ei tugine PPA ainuüksi isiku

karistatuse faktile, vaid kõikidele isikuga seonduvatele asjaoludele kogumis.

1.6.

Tartu Halduskohus on 19. detsembri 2025. a otsuses haldusasjas nr 3-25-2766 p-s 12

leidnud, et „Kohus on ülal jõudnud kaebaja varasemat käitumist ja hoiakuid arvesse võttes

veendumusele, et kaebajast lähtuda võiv oht avalikule korrale on tegelik. Eesti riigi ja ühiskonna

huvides ei oleks kaebaja jätkuv viibimine Eestis pärast tema vangistusaja lõppu. Kaebaja on

Ukraina kodanik ja teda ei ähvarda seal suurem oht, kui inimesi (sh mobilisatsiooniealisi mehi),

kes on otsustanud jääda sõjast hoolimata Ukrainasse. Pole tuvastatud, et kaebaja kuuluks mõnda

isikute gruppi, keda võidaks teistest halvemini kohelda. Olles säilitanud oma pikemaajalise

Eestis viibimise ja sh Eesti kodanikuga abiellumise järel Ukraina kodakondsuse, on kaebajal

kodanikuna oma riigi ees kohustused (sh vajadusel ka riigikaitsekohustus). Kaebaja soov elada

talle meelepärases riigis (Eesti), mille kodanik ta ei ole, ning hirm Ukraina territooriumil

toimuva sõja ees ei ole ülekaalukad huvid võrreldes Eesti riigi ja ühiskonna huviga tagada

avalik kord ja turvalisus.“

1.7.

PPA on 2. juuli 2025 otsuses põhjalikult analüüsinud ja hinnanud isiku poolt toime pandud

süütegusid, tuvastades X-ist tuleneva reaalse ohu Eesti Vabariigi avalikule korrale, millega on

täidetud VSS § 72 lg 2 p 4 eeldused.

1.8.

VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on PPA-le teada

andnud, et ei soovi lahkumiskohustust täita. Viru Vanglas viibides keeldus X taotlemast

reisidokumenti/tagasipöördumistunnistust, põhjendades seda sellega, et dokument võimaldaks

tema väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki, kuhu ta ei ole nõus minema. X on korduvalt

vaidlustanud haldusorgani otsuseid ja kohtuotsuseid, millega on temale pandud kohustus Eestist

lahkuda. Vaatamata sellele, et halduskohus on jätnud tema esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata, esitas ta uue esialgse õiguskaitse taotluse. X takistab tahtlikult

lahkumiskohustuse täitmist ja on põhjust arvata, et isik võib põgeneda tulenevalt soovist vältida

väljasaatmist koduriiki.

1.9.

Tallinna Ringkonnakohus on 31. jaanuari 2020. a haldusasjas nr 3-19-1274 selgitanud, et

„Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise

käsiraamatu (viimane ajakohastatud versioon on kinnitatud Euroopa Komisjoni 16.11.2017

soovitusega (EL) 2017/2338 – ELT L 339, 19.12.2017, lk 83–159) p 1.6 kohaselt võivad

välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha

või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine,

samuti ebaseaduslik sisenemine muu hulgas Schengeni alale. Seejuures tuleb iga juhtumit

hinnata individuaalselt ja tervikuna ning ükski loetletud asjaoludest ei anna automaatselt alust

järeldada põgenemise ohu olemasolu. Põgenemise ohu prognoos peab arvestama kõiki

asjakohaseid tegureid kogumis. Käsiraamatu p-s 14.1 (kinnipidamist õigustavad asjaolud) on

rõhutatud isiku kinnipidamiseks konkreetse põhjuse nõutavust. See aga ei tähenda käsiraamatu

kohaselt, et kinnipidamise eeltingimusena peaks isiku suhtes juba olema kohaldatud leebemat

meedet, mis pole osutunud piisavalt tulemuslikuks.“

1.10.

X kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik tulenevalt

põgenemisohust ja isikupoolse kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisest.

1.11.

VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine,

registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule

võtmine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb

põgenemisoht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine

soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet

samaaegselt ning kõige tõhusamaid meetmeid, milleks on reisidokumendi hoiule võtmine ja

elamine kindlaks määratud elukohas. Rahvastikuregistri andmetel puudub X-il Eestis

registreeritud elukoht. See tähendab, et PPA-l puudub piisav kontroll isiku kättesaadavuse ja

viibimise üle. Selline olukord ei võimalda tagada isiku pidevat kättesaadavust väljasaatmise

reaalseks täideviimiseks. Kaaludes proportsionaalsuse põhimõtet ning võimalust kohaldada

leebemaid meetmeid, ei ole need käesolevas asjas piisavad.

1.12.

VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul alates välismaalase

kinnipidamisest. Väljasaatmise korraldamiseks peab PPA hankima transiidi load ka teistest

riikidest ning sõltuvalt riigist, millest transiit on planeeritud, on tavapärase praktika kohaselt

transiitriigil aega transiiditaotlusele vastamiseks 5 kalendripäeva. PPA on seisukohal, et isiku

kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik võimaliku ebaseadusliku

piiriületuse takistamiseks ning väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks.

1.13.

PPA-le teadaolevalt ei ole isiku kinnipidamine ja kinnipidamisekesesse paigutamine

vastuolus tema turvalisuse ja tervisekaalutlustega. Samuti ei ole kinnipidamiskeskusesse

paigutamine ebaproportsionaalne taotleva eesmärgi suhtes.

2. Kohus vaatas PPA taotluse läbi 17. aprillil 2026 toimunud kohtuistungil (istungi protokoll dtl

57-59). Kohtuistungil jäi PPA esitatud taotluse ja selle põhjenduste juurde. PPA esindaja täpsustas

põgenemisohu esinemise aluseid viitega VSS § 68 p-dele 4 ja 6. Puudutad isik X selgitas, et ta

plaanis reisidokumendid teha pärast vabanemist. Varem ta ei tahtnud neid teha, kuna oli kohtus

vaidlustanud väljasaatmise.

3. Kohus koostas esmalt 17. aprillil 2026 määruse, mille resolutsioonis otsustas PPA taotluse

rahuldada ja anda loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni

kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks (dtl 55). Selle määruse

resolutsioon tehti kohtuistungil teatavaks ja tõlgiti isikule. Kohus täiendab käesoleva määrusega 17.

aprilli 2026. a määrust kirjeldava ja põhjendava osaga (HKMS § 169 lg 2 ja § 178 lg-d 2 ja 3 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 464 lg 3).

KOHTU SEISUKOHT

4. VSS § 23 lg 1 kohaselt võib PPA paigutada Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase

kinnipidamiskeskusesse halduskohtu loal. Halduskohus otsustab väljasaadetava kinnipidamise

halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete järgi (VSS § 26 lg 1). Loa

saamiseks peab PPA esitama taotluse kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja

otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega (HKMS § 264 lg 2).

5. VSS § 23 lg 1¹ kohaselt annab halduskohus välismaalase kinnipidamiseks loa kuni kaheks kuuks,

kui esinevad VSS § 23 lg-s 1 sätestatud alused ning samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid

ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.

6. Kinnipidamiskeskusse paigutamise taotluse esmakordsel lahendamisel tegutseb kohus piiratud

informatsiooni alusel ning kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded ei ole nii

kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29.

jaanuari 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-52-14 (p 14)). Kohtule praeguseks teadaolevaid asjaolusid

arvestades on X kinnipidamine ja tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse põhjendatud.

7. PPA on esitanud kohtule haldustoimingu tegemise loa taotluse nõuetekohaselt: kirjalikult koos

põhjendustega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega

(HKMS § 264 lg 2).

8. PPA esitatud materjalidest nähtuvalt viibib X Eestis ebaseaduslikult. PPA on piiranud X VMS

§-st 30914 tulenevat viibimisõigust pärast vanglast vabanemist (dtl 12). VMS § 30914 lg 1 p 2

kohaselt on sõjalise konflikti tõttu Ukrainas alates 2022. aasta 24. veebruarist seaduslik alus

Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks VMS § 43 lg 1 p 5 tähenduses Ukraina

kodanikul, kes viibis Eestis enne 2022. aasta 24. veebruari ning kellel puudub muu seaduslik ajutine

viibimisalus. X on Ukraina kodanik, kes on Eestis elanud vaheaegadega alates 2017. a ning

püsivamalt 2019. aastast. Pärast rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist oleks tal võimalik

kasutada õigust Eestis viibida VMS § 30914 lg 1 p 2 alusel. Samas lõpetatakse viibimisaeg

ennetähtaegselt, kui esineb vähemalt üks VMS § 52 lg-s 1 sätestatud alustest. X puhul kohaldas

PPA VMS § 52 lg 1 p 7, mille kohaselt esineb viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise alus, kui

välismaalane võib kujutada ohtu Euroopa Liidu mis tahes liikmesriigi avalikule korrale, riigi

julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele. PPA jõudis järeldusele, et X võib

endast vangistusest vabanemise järel kujutada ohtu Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule

korrale ja kohus nõustub nende järeldustega.

9. X-ile on 2. juuli 2025. a otsusega tehtud ka VSS § 72 lg 2 p-de 2 ja 4 alusel sundtäidetav

ettekirjutus Eestist lahkumiseks Ukrainasse (dtl 12). Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele X

seadusliku viibimisaluse lõppemise korral. X vabanes Viru Vanglast 17. aprillil 2026. Puudutatud

isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks, mistõttu on puudutatud isik väljasaadetava

staatuses.

10. PPA on taotluses viidanud Tartu Ringkonnakohtu 16. aprilli 2026. a määrusele asjas 3-25-2766,

millega jäeti X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kohtute infosüsteemist nähtub, et

ringkonnakohus lahendas X esialgse õiguskaitse taotlust esiteks selleks, et ta saaks viibida

kohtumenetluse ajal Eestis. Samuti selleks, et toetada oma ema, kes elab sõjapõgenikuna Eestis.

Esialgse õiguskaitse kohaldamiseta tuleb kaebajal täita talle määratud ettekirjutus ja lahkuda

Ukrainasse, kus käib sõda, kus kaebajal ei ole töökohta ja selget elukohta ning kus ta ei ole üle 6

aasta elanud. Ringkonnakohus leidis, et X võimalus viibida Eestis oma kohtumenetluse juures ja

toetada sõjapõgenikust ema ei kaalu praegusel juhul üles avalikku huvi X Eestist väljasaatmiseks.

Temast lähtuda võiv oht avalikule korrale on endiselt tegelik. Ringkonnakohus leidis, et X saab

edasises kohtumenetluses osaleda tema advokaadist esindaja kaudu.

11. PPA taotleb isiku kinnipidamist VSS § 23 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Nimetatud sätete alusel on

välismaalase kinnipidamine lubatav, kui esineb tema põgenemise oht (p 1) ja välismaalane ei täida

kaasaaitamiskohustust (p 2). PPA tugineb taotlusest nähtuvalt põgenemisohu sisustamisel VSS § 6⁸

p-dele 4 ja 6. Nimetatud sätete kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on

korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud

vangistus (p 4) ja kui ta on PPA-le teada andnud või kui haldusorgan järeldab välismaalase

hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6).

12. Puudutatud isikut on karistatud kuritegude eest ja talle on mõistetud karistuseks vangistus.

Teod, mille eest on talle kriminaalkorras karistusi määratud, on olnud korduvad vägivallateod tema

endise abikaasa vastu (vaimne ja füüsiline vägivald, ähvardamine tapmise ja tervisekahjustuse

tekitamisega, ahistav jälitamine) ning teisalt ühiskonna ja avaliku korra vaates üldisemate huvide

vastu suunatud tegu (joobes juhtimine). Puudutatud isik on toime pannud korduvalt kriminaalkorras

karistamisega päädinud tegusid, mis on olnud suunatud nii lähedase elu, tervise ja turvalisuse vastu

kui ka avaliku huvi (ohutu liikluskeskkond) vastu.

13. Kohtu hinnangul järeldas PPA puudutatud isiku hoiakutest ja käitumisest põhjendatult, et ta ei

soovi Eestist lahkumise kohustust nõuetekohaselt täita. X 17. aprilli 2026. a küsitluse protokollist

nähtub, et ta ei taha, et tema suhtes kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu ja sundtäidetavat

väljasaatmist Ukrainasse (dtl 46-47). Ta soovib jätkata oma eluga mujal riigis, välja arvatud

Ukrainas.

14. Samuti keeldus puudutatud isik Viru Vanglas viibides taotlemast reisidokumenti/

tagasipöördumistunnistust, põhjendades seda sellega, et dokument võimaldaks tema väljasaatmist,

kodakondsusjärgsesse riiki, kuhu ta ei ole nõus minema. Ka 17. aprilli 2026. a kohtuistungil selgitas

isik, et ta plaanis reisidokumendid teha pärast vabanemist. Varem ta ei tahtnud neid teha, kuna oli

kohtus vaidlustatud väljasaatmise. Samuti on puudutatud isik korduvalt vaidlustanud haldusorgani

otsuseid ja kohtuotsuseid, millega on temale pandud kohustus Eestist lahkuda.

15. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et X suhtes esineb põgenemisoht (VSS § 23 lg 1 p-de 1 ja 2

koosmõjus VSS § 6⁸ p-dega 4 ja 6).

16. Isiku kinnipidamine on põhjendatud üksnes juhul, kui väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise

tulemuslikkust (VSS § 23 lg 1¹).

17. Kohtu hinnangul oleksid muud järelevalvemeetmed X põgenemisohu suure tõenäosuse tõttu

praegu ebatõhusad.

18. PPA on loataotluses põhjendatult esile toonud, et isikul puudub Eestis kindel elukoht, mistõttu

pole võimalik kohustada teda elama kindlaksmääratud elukohas. Märkimisväärse põgenemisohu

tõttu oleks ka majutusasutusse paigutamine ebatõhus meede. Järelevalvemeetmed baseeruvad

usaldusel ning kuna PPA taotluses kirjeldatud asjaolud kinnitavad põgenemise ohtu, siis ei ole

leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud. Puudutatud isiku senine käitumine ja

ütlused ei tekita kohtul veendumust, et puudutatud isik oleks leebemate järelevalvemeetmete

kohaldamise korral edasiste väljasaatmistoimingute tegemiseks kättesaadav ega üritaks enne

toimingute tegemist riigist lahkuda.

19. Isiku kinnipidamine peab olema ka muus osas kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (VSS

§ 23 lg 1¹). Abinõu kohaldamise eesmärk on tagada puudutatud isiku väljasaatmise tulemuslikkus.

Kohtule pole teada X suhtes asjaolusid, mille tõttu ei tohiks teda kinnipidamiskeskusesse

paigutada.

20. Tagamaks lahkumisettekirjutuse nõuetekohane täitmine (s.o lahkumine Ukrainasse) ja selle

ettevalmistamise korraldamiseks piisava aja tagamist, peab kohus põhjendatuks lubada X kinni

pidada kuni kaks kuud.

21. Eeltoodust tulenevalt annab kohus VSS § 23 lg 1¹ alusel loa X kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui 17. juuni 2026 (k. a).

22. Juhul, kui kinnipidamise alus langeb ära, kinnipidamise tähtaeg möödub, isikule antakse riigis

viibimiseks viibimisalus või tema väljasaatmine muutub perspektiivituks või võimatuks, tuleb

puudutatud isik viivitamatult kinnipidamiskeskusest vabastada (VSS § 24 lg-d 1¹ ja 3).

23. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis puudutatud isiku nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)