2-25-18849/6 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

2-25-18849

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.aprill 2026, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-18849

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Y.J vastu võla nõudes

Hagihind

1277,84 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood:

10746479; asukoht: XXX , 10149 XXX);

Hageja esindajad: Ahto Järvela ja Sigrid Rahkema

(Julianuse Õigusbüroo OÜ; e-post:

Kostja: Y.J (isikukood: XXX; aadress: XXX-i, 49124 XXX

; e-post:

Menetluse liik

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi Y.J-i vastu osaliselt.

2. Välja mõista Y.J-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks 294,84 eurot, millest

põhivõlg on 257,09 eurot, intress 15,55 eurot ning seisuga 20.04.2026

sissenõutavaks muutunud viivis 22,20 eurot.

3. Mõista välja Y.J-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks tulevikus sissnõutavaks

muutuvad põhivõla osamaksed, mis tulenevad järelmaksulepingust nr

L89013256299, alates maksepäevale järgnevast päevast järgmiselt:

Maksetähtaeg

Põhiosa jääk

Põhiosa

Igakuine osamakse

15.05.2026

445,38

23,67

23,67

15.06.2026

421,71

23,88

23,88

15.07.2026

397,83

24,71

24,71

15.08.2026

373,12

24,98

24,98

15.09.2026

348,14

25,54

25,54

15.10.2026

322,60

26,35

26,35

15.11.2026

296,25

26,71

26,71

1 (9)

15.12.2026

269,54

27,50

27,50

15.01.2027

242,04

27,93

27,93

15.02.2027

214,11

28,55

28,55

15.03.2027

185,56

29,60

29,60

15.04.2027

155,96

29,86

29,86

15.05.2027

126,10

30,63

30,63

15.06.2027

95,47

31,22

31,22

15.07.2027

64,25

31,97

31,97

15.08.2027

32,28

32,28

32,28

4. Mõista välja Y.J-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhivõlalt 257,09

eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21.04.2026 kuni

põhivõla tasumiseni.

5. Mõista välja Y.J-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis resolutsiooni punktis

3 välja mõistetud tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla tasumata osadelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise

tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.

6. Jätta hagi suuremas ulatuses põhinõude, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude

nõuetes rahuldamata.

7. Jätta menetluskulud 61% ulatuses Y.J-i kanda ja 39% ulatuses Aktiva Finance

Group OÜ kanda.

8. Mõista välja Y.J-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 317,20

eurot (ilma käibemaksuta).

9. Mõista välja Y.J-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskuludelt 317,20

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

10. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Käesolevas lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul,

kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Maakohus ei anna luba otsuse

edasikaebamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 06.11.2025 Tartu Maakohtule hagi Y.J-i (kostja)

vastu järelmaksulepingust nr L89013256299 tuleneva võla nõudes. Hageja taotleb, et kohus

mõistaks kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 865,94 eurot, intressi 78,96 eurot,

sissenõudmiskulu 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 154,39 eurot. Lisaks mõista

2 (9)

välja edasiulatuv viivis põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgses määras 16%

aastas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance ja kostja 04.08.2023

järelmaksulaenulepingu, mille kohaselt sai kostja krediiti 959 eurot. Aastane intressimäär oli

16%, krediidikulukuse määr 31,06%, tagasimaksmine 48 osamaksena, igakuise osamakse

suurus 33,37 eurot.

Kostja rikkus järelmaksulepingust tulenevaid kohustusi, kui ta jäi osamaksete tasumisega

alates 15.06.2024 viivitusse. Krediidiandja hoiatas kostjat 04.09.2024 teatisega ning andis

võlgade tasumiseks täiendava tähtaja 18.09.2024, kuid kostja võlga ei tasunud. Krediidiandja

teavitas kostjat 26.09.2024 saadetud teatisega, et ta on nõuded hagejale loovutanud.

Menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgne viivis

menetluskuludelt.

2. Kohus võttis 20.11.2025 määrusega hagi menetlusse ja andis kostjale tähtaja hagile

vastamiseks. Kostjale toimetati hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte

20.01.2026, mille kohta saatis kostja kinnituse e-kirjaga. Kostja tähtaegselt hagile ei vastanud.

3. Kohus selgitas hagejale 04.03.2026 saadetud kirjas, et kohtu esialgsel hinnangul ei ole

krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning palus hagejal esitada

asjakohane nõuete ümberarvutus.

4. Hageja märkis 11.03.2026 seisukohas, et juhul, kui kohus leiab, et krediidiandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole leping kehtivalt üles öeldud. Hageja esitas nõude

ümberarvutuse ning palus kostjalt välja mõista põhivõla VÕS § 108 lg 1 järgi lepingu täitmise

nõudena. Hageja palus alternatiivselt kostjalt välja mõista järelmaksulepingust tulenevalt

põhinõude 210,87 eurot ja intressid 13,83 eurot ning viivise tasumata põhiosalt lepingujärgses

määras (16% aastas) kuni põhiosa tasumiseni.

Hageja palus täiendavalt, et kostjalt mõistetaks välja ka tulevikus sissenõutavaks muutunud

osamaksed vastavalt TsMS §-le 369, mis sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada

juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muuhulgas

nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.

Hageja põhjendas taotlust sellega, et kostja tegi viimase tagasimakse 07.06.2024 ning ei ole

näidanud üles soovi võlg tasuda.

KOHTU SEISUKOHT

5. Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude

summa piiresse) ja teavitas menetlusosalisi sellest 04.03.2026 kirjas. Hagi on kostjale kätte

toimetatud 20.01.2026 ning kostja on kohtule saadetud e-kirjas menetlusdokumentide

kättesaamist kinnitanud. Kostja ei ole kohtule midagi vastanud.

Lihtmenetluses võib kohus teha otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus esitab

siiski põhjendused otsuse arusaadavuse huvides. Kohus ei tee tagaseljaotsust, kuivõrd hageja

nõue ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud.

6. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

7. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

3 (9)

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

8. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping

VÕS § 402 lg 1 mõttes. Võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei

seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul

tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja

on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1, 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult

vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et

selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse

kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1, 2).

9. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Eesti Panga andmetel oli 31.05.2023 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse

määra kuue kuu keskmine 16,72%. Nimetatud näitaja avaldati 2023 juunis ning see oli

tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri aluseks ajavahemikul 01.07.2023 kuni

31.12.2023. Kostjale laenulepingu alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 31,06%

aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse

ülempiiri.

10. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

4 (9)

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p

18).

11. Hageja on hagiavalduse punktis 1.5 ning 11.03.2026 seisukoha punktis 2.2 selgitanud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

Hageja selgitab, et on tarbijakrediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet

ning täitnud VÕS § 403¹ ja § 403⁴ ning KAVS § 49 ja § 50 kohased kohustused. Hageja väitel

koguti enne lepingu sõlmimist teave kostja sissetulekute, kohustuste ja varasema

maksekäitumise kohta, tehti päring Maksu- ja Tolliameti andmebaasi ning

maksehäireregistritesse. Kehtivaid maksehäireid ei olnud.

Hageja märgib, et kostja igakuine sissetulek oli 910 eurot, kohustused 100 eurot ning lisandus

lepingu osamakse 33,37 eurot, mistõttu jäi hageja arvutuste kohaselt kostjale pärast

kohustuste arvestamist piisav reserv (ligikaudu 85% tema sissetulekust) ning arvestuslik

elatusmiinimum oli tagatud. Hageja leiab, et laenukohustus oli kostjale jõukohane.

Tõenditena esitas hageja esialgse võlausaldaja laenutaotluse (dtl 30), info lepingu kohta (dtl

32-34) ning maksehäireregistri väljavõtte (dtl 31) .

12. Kohtu hinnangul ei ole hageja väited vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

kohta veenvad ega kooskõlas kehtiva õiguse sisuga.

VÕS § 403¹ lg 1 ja § 403⁴ kohaselt ei piisa krediidiandjal üksnes tarbija esitatud andmete

formaalsest vastuvõtmisest ja nendele tuginemisest, vaid krediidiandjal lasub aktiivne

kohustus koguda ja vajaduse korral kontrollida teavet, mis võimaldab adekvaatselt hinnata

tarbija tegelikku krediidivõimelisust. See kohustus ei ole täidetud pelgalt sellega, et lähtutakse

printsiibist, et sissetulek ületab kohustusi, eriti olukorras, kus hinnang põhineb üksnes tarbija

enda esitatud andmetel ilma nende sõltumatu kontrollita.

Kohtu hinnangul ei vabasta ka väidetav tarbija ebaõigete andmete esitamine krediidiandjat

vastutusest, kui krediidiandja ei ole rakendanud mõistlikke ja asjakohaseid meetmeid nende

andmete kontrollimiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte eesmärk on vältida olukorda,

kus krediiti antakse isikule, kes ei ole tegelikult võimeline seda tagasi maksma, ning see

kohustus lasub esmajärjekorras krediidiandjal kui professionaalsel turuosalisel. Seetõttu ei saa

krediidiandja piirduda pelgalt tarbija deklaratsioonidega, vaid peab kasutama ka muid

kättesaadavaid ja usaldusväärseid allikaid (mh pangakonto väljavõte või muu sissetulekut ja

kohustusi kinnitav teave), kui see on vajalik adekvaatse hinnangu andmiseks.

5 (9)

Samuti ei saa kohus nõustuda hageja seisukohaga, et väiksema krediidisumma korral võib

krediidivõimelisuse hindamise standardit oluliselt alandada. Ka väiksemate

tarbijakrediidilepingute puhul tuleb hinnata tarbija maksevõimet tegelikest andmetest

lähtudes, mitte üksnes eelduslikult või üldiste sise-eeskirjade alusel. Hageja viidatud asjaolu,

et krediidiotsus tehti kiiresti ning ilma kontoanalüüsita, viitab pigem sellele, et

krediidivõimelisuse hindamine ei olnud piisavalt põhjalik.

Lisaks märgib kohus, et pelgalt asjaolu, et maksehäireregistrites puudusid andmed varasemate

rikkumiste kohta, ei tõenda tarbija tegelikku maksevõimet ega vabasta krediidiandjat

kohustusest hinnata tema sissetulekute jätkusuutlikkust ja kohustuste tegelikku mahtu. Samuti

ei saa krediidivõimelisuse hindamist taandada üksnes matemaatilisele arvestusele, mille

kohaselt pärast kohustuste tasumist jääb tarbijale teatud summa, kui ei ole kontrollitud nende

lähteandmete õigsust.

Kohtu hinnangul ei saa hageja väiteid pidada tõendatuks ka maksehäireregistri väljavõtte

alusel. Nimelt nähtub esitatud tõendist, et maksehäireregistri väljavõte on koostatud hagi

esitamise seisuga, mitte krediidilepingu sõlmimisele eelneva aja kohta. Sellest tulenevalt ei

ole võimalik järeldada, et krediidiandja oleks enne lepingu sõlmimist tegelikult kontrollinud

kostja maksekäitumist või maksehäirete puudumist. Asjaolu, et hagi esitamise hetkel

puuduvad registris andmed maksehäirete kohta, ei tõenda, et sama teave oli kontrollitud ega

kättesaadav krediidiotsuse tegemise ajal. Hilisemalt koostatud või esitatud tõendid ei saa

asendada krediidiandja tegelikku kohustuste täitmist lepingu sõlmimisele eelnenud hetkel.

Seetõttu ei saa kohus lugeda tõendatuks, et hageja on enne lepingu sõlmimist veendunud

kostja võimes krediidilepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel täita.

13. Kohus leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist, siis on põhjendatud osaliselt hageja alternatiivne nõue põhivõla (sh tulevikus

sissenõutavaks muutuva põhivõla osas), seadusjärgse viivise ja sissenõudmiskulude osas.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui

krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Hageja ümberarvestuse kohaselt sai hagejalt laenu 959 eurot. Graafiku pikkuseks oli kokku

lepitud 48 kuud alates 15.09.2023 ja kuumakseks tuleb 33,37 eurot kuus põhiosa katteks.

Tagastatud on 312,67 eurot ehk tasutud 15.09.2023-15.02.2025 maksed täielikult ja osaliselt

(s.o summas 6,05 eurot) 15.03.2025 osamakse. Ülesütlemine toimus 25.09.2024, mistõttu

pole hageja hinnangul ülesütlemine kehtiv, kuna selleks ajaks ei olnud võlgnevust kolme

üksteisele järgneva osamaksega. Kohus nõustub hageja arvutustega ning samuti nõustub

kohus hagejaga selles, et ülesütlemine ei olnud kehtiv. Kostja peaks veel tagastama põhiosa

katteks 702,47 eurot. Seadusjärgses määras intressi tasumist hageja kostjalt ei nõua.

TsMS § 369 kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et

võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja tegi viimase makse 07.06.2024 s.o

ligikaudu 2 aastat tagasi, on piisav alus eeldada, et kostja oma tulevikus sissenõutavaks

muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu.

Arvestades kostja poolt tehtud tagasimakseid, muutusid perioodil 15.04.2025-15.02.2026

sissenõutavaks osamaksed summas 224,70 eurot (sh põhiosa 210,87 eurot ja intress 13,83

eurot) ning käesoleva otsuse tegemise ajaks on lisaks sissenõutavaks muutunud 15.03.2026 ja

15.04.2026 (kaasa arvatud) osamaksed (s.o 2 osamakset) kogusummas 47,94 eurot (sh

6 (9)

põhiosa 46,22 eurot ja intress 1,72 eurot). Seega tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks

muutunud võlgnevus 272,64 eurot (224,70+47,49) ning edasi pärast käesoleva kohtuotsuse

tegemist sissenõutavaks muutuvad osamaksed hageja 11.03.2026 seisukoha punktis 2.3

esitatud graafiku alusel.

14. Hageja palub kostjalt välja mõista alates 15.04.2025 lepingujärgse viivise 16% aastas kuni

põhiosa tasumiseni.

Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg 7 kohaselt loetakse vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise korral tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kuna kokkulepitud

intressi määr on suurem, siis ei ole viivis kokkulepitud intressimääras põhjendatud ja hagejal

on õigus sissenõutavaks muutunud summadelt nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras, s.o sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa

protsenti aastas.

Järelmaksulepingu nr L89013256299 osas on sissenõutavaks muutunud viivis perioodil

15.04.2025 kuni 15.02.2026 summas 18,45 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja

kohtuotsuse tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivise 22,20 eurot, viivise põhivõlalt

257,09 eurolt (210,87+46,22) alates kohtuotsuse tegemise ajast kuni põhivõla tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning viivise tulevikus sissenõutavaks

muutuvate põhivõla tasumata osadelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.

15. Hageja on taotlenud kostjalt sissenõudekulude väljamõistmist summas 40 eurot.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise

kohustusest (Tartu Ringkonnakohtu 17.06.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Seega

on sissenõudmiskulude hüvitist võimalik nõuda.

Hageja on oma sissenõudmiskulude nõude esitanud VÕS § 1132 lg 2 alusel ning lähtunud

sellest, et sissenõudmiskulude tekkimise ajal oli leping juba üles öeldud.

Kuivõrd lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv, ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt pärast

lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskirjade eest hüvitist. Kohus märgib, et VÕS § 1132

lg 2 alusel on võimalik välja mõista sissenõudmiskulusid vaid saadetud kirjade eest.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulude nõude VÕS § 1132 lg 2 alusel summas

40 eurot rahuldamata.

16. Eeltoodut arvesse võttes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks

välja sissenõutavaks muutunud põhivõla 257,09 eurot, intressi 15,55 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 22,20 eurot (seisuga 20.04.2026) ning viivise põhivõlalt 257,09 eurolt VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21.04.2026 kuni põhivõla tasumiseni,

tulevikus sissenõutavaks muutuva põhivõla vastavalt kohtuotsuse resolutsioonis märgitud

maksegraafikutele ning viivise tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla tasumata osadelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale

järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.

Ülejäänud osas, s.o suuremas osas põhinõude, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude nõude

osas, jätab kohus hagi rahuldamata.

7 (9)

Menetluskulude jaotus

17. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad

pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõudis hagis

kostjalt hagi esitamise seisuga põhivõlga, intressi, sissenõudmiskulu ja sissenõutavaks

muutunud viivist, kokku summas 1139,29 eurot ning edasiulatuvalt viivist põhivõlalt

lepingujärgses määras. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga oleks hageja nõue kokku summas

1201,92 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga

740,22 eurot. Seega rahuldab kohus hageja nõude 61% ulatuses ja kohus jätab menetluskulud

61% ulatuses kostja kanda ning 39% ulatuses hageja kanda.

18. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude

suuruse.

19. Kohus leiab, et hageja menetluskulud märgitud ulatuses saab lugeda põhjendatuks

osaliselt.

Arvestades hagihinda kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 280

eurot. Kohus kontrollis, et hageja on tasunud riigilõivu kokku summas 280 eurot. Seega on

hagilt tasutud riigilõivu seaduses ette nähtud määras ja riigilõivu summas 280 eurot saab

lugeda hageja põhjendatud menetluskuluks.

Hageja palub kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu hagimenetluses 338 eurot. Hageja

esindaja taotleb tasu arvestusega 169 eurot ühe töötunni eest (ilma käibemaksuta) ja

lepingulise esindaja kulud on tekkinud järgnevalt: dokumentide analüüs, hagiavalduse

koostamine 3 tundi summas 338 eurot.

TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kohus peab põhjendatuks hageja esindaja ajakulu 2 tundi, kuid arvestades menetluse

asjaolusid ei ole põhjendatud hageja lepingulise esindaja tunnitasu 169 eurot (ilma

käibemaksuta) ei ole põhjendatud ja ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Kohtu hinnangul saab lugeda põhjendatuks esindaja tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta).

Kohus loeb vajalikuks ja põhjendatuks hageja lepingulise esindaja tasu 2 töötunni eest kokku

240 eurot (ilma käibemaksuta).

20. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus hageja menetluskulud 61% ulatuses,

s.o summas 317,20 eurot kostjalt hageja kasuks välja.

21. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise

menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Raag

8 (9)

Kohtunik

9 (9)