3-25-267/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-267

Haldusasi

X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 14.04.2025 otsuse nr

P26-2025-286934 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: X. X, volitatud esindaja Dmitri X. X

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

3. Asendada kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.05.2026 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtu menetluses oli X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 21.11.2024

otsuse nr P26-2024-179771 ja 03.01.2025 vaideotsuse nr 5.2-3/37574-2 tühistamiseks.

2. Vastustaja esitas 14.04.2025 kohtule taotluse kohtumenetluse lõpetamiseks käesolevas

asjas, kuivõrd vastustaja tunnistas vaidlustatud otsuse kehtetuks.

Vastustaja selgitab, et pidas vajalikuks kaebaja puude raskusastme tuvastamise menetluse

uuendada ja vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Vastustaja tegi 14.04.2025 uue otsuse nr P26-

2025-286934, millega tuvastas taas kaebajal keskmise puude raskusastme. Sama otsusega

tunnistas vastustaja enda 21.11.2024 otsuse nr P26-2024-179771 kehtetuks (dtl 41-43).

Kaebaja menetluse lõpetamisega ei nõustunud ning esitas kohtule 23.04.2025 kaebuse nõude

muutmise taotluse, milles palub tühistada vastustaja 14.04.2025 otsuse nr P26-2025-286934.

3. Kohus rahuldas oma 28.04.2025 määrusega kaebaja kaebuse nõude muutmise taotluse ja

jätkas asja menetlust kaebuse nõudes tühistada Sotsiaalkindlustusameti 14.04.2025 otsus nr

P26-2025-286934.

19.01.2026 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada järgmistel põhjustel.

4.1. Kaebaja palub kohtul kontrollida, kas vaidlustatud otsuste tegemisel esines

kaalutlusvigu.

4.2. Kaebaja põhjendab oma seisukohti sellega, et tal on umbes 30 aastat tagasi tehtud parema

käe amputatsioon õlast. Lisaks põhjustab diabeet veresuhkru järske kõikumisi; kaebaja vajab

igapäevast järelevalvet.

23.01.2024 viidi haiglasse diagnoosidega R73 ja R73.9.

4.3. Kaebajal esinevad järgmised igapäevategevuste piirangud: raskused kõndimisel ja voodist

tõusmisel; mõnikord vajab abi voodist tõusmiseks; kukkumise järel ei suuda iseseisvalt

põrandalt tõusta; ei saa end iseseisvalt duši all pesta; ei saa iseseisvalt poodi minna.

Terviseportaalist nähtub viimase kuue kuu jooksul 36 arsti külastust, mis kinnitab

terviseprobleemide püsivust ja ulatust.

Nende asjaolude põhjal leiab kaebaja, et SKA on tema funktsionaalset toimetulekut ja

abivajadust alahinnanud ning teinud otsustes kaalutlusvigu, mistõttu oleks tulnud määrata

raske puue.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

5. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning vaidleb kaebusele

vastu. Vastustaja esitab alljärgnevalt enda seisukohad kaebaja väidetele ja etteheidetele,

kordamata kõiki vaidlustatud otsuses esitatud selgitusi ja seisukohti.

5.1. Vastustaja märgib esmalt, et kohtupraktikas on korduvalt jäädud seisukohale, et puude

raskusastme tuvastamine ei ole kaalutlusotsus, vaid meditsiinivaldkonna ekspertteadmistel

põhinev hindamisotsus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2019 otsus nr 3-18-1588 p 19;

05.11.2020 otsus nr 3-19-2182 p 11; 03.06.2021 otsus nr 3-20-1281 p 11; 01.04.2022 otsus nr

3-21-682 p 12).

2(6)

5.2. Sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise

tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (määrus nr 18)1 § 4 lg

4 kohaselt annab laste ja vanaduspensioniealiste inimeste puhul arstiõppe läbinud isik talle

edastatud andmete põhjal SKA-le arvamuse puude raskusastet taotleva isiku puude

raskusastme kohta. Määruse nr 18 § 5 lg 1 kohaselt tuvastab SKA kuni 16-aastase lapse ja

vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme, võttes aluseks arstiõppe läbinud isiku

arvamuse ning vajaduse korral muud asjasse puutuvad andmed.

Enne vaidlustatud otsuse tegemist oli kaebaja terviseandmeid hinnanud kaebaja 04.11.2024

taotluse ja vaide alusel kaks ekspertarsti, kes jõudsid mõlemad järeldusele, et kaebaja

terviseseisundist tulenev kõrvalabi vajadus vastab keskmise puude raskusastmele. Vastustaja

uuendas menetluse eesmärgiga küsida täiendavalt kolmanda ekspertarsti arvamust ja

kontrollida veelkord, kas vastustaja ei ole jätnud tähelepanuta olulisi asjaolusid, mis võiksid

viidata kaebajal suuremale kõrvalabi või järelevalve vajadusele. Ka uuendatud menetluses

antud eksperdiarvamuse kohaselt on kaebaja terviseseisundi alusel põhjendatud tuvastada

keskmine puude raskusaste (lisa 6, dtl 95-116).

Võttes aluseks ekspertarsti arvamuse tuvastas vastustaja kaebajal keskmise puude

raskusastme. Senisest kohtupraktikast nähtuvalt võiks eksperdiarvamuse õigsuses

kahtlemiseks anda põhjust see, kui ekspert oleks võtnud aluseks ebakohase

hindamismetoodika, jätnud olulised asjaolud tähelepanuta, teinud tuvastatud asjaoludest

ilmselgelt meelevaldseid järeldusi või esineks ratsionaalselt põhjendatud kahtlus eksperdi

erapooletuses (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2022 otsus nr 3-21-787 p 14). Vastustaja

hinnangul ei ole põhjust praegusel juhul põhjust teha ekspertarstidele selliseid etteheiteid.

5.3. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 11 määratleb kuni 16-aastasel

lapsel ning vanaduspensioniealisel inimesel puude raskusastmed lähtuvalt kõrvalabi,

juhendamise või järelevalve vajadusest. Selle lõike kohaselt on raske puue inimese

anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle,

millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval (punkt 2);

keskmine puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või

funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või

juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas (punkt 3).

Sama paragrahvi lg 2 sisustab kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve mõisted. Kõrvalabi või

juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise,

ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Järelevalve on

ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju

iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale.

Määruse nr 18 § 5 lg 11 sätestab asjaolud, mida võetakse arvesse puude raskusastme

tuvastamisel lähtudes kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest: 1) inimese tegevuse

või tegevusetusega võib tekkida kahju inimesele endale või teiste inimeste elule, tervisele või

varale; 2) lapse puhul ületab abivajadus lapsevanema tavapärase isikuhoolduse kohustust; 3)

abivajadust põhjustav seisund on pikaajaline; 4) abivahendid ei kompenseeri terviseseisundist

tulenevaid piiranguid.

5.4. Keskmise puude raskusastme olukorras vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist

väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Normi sõnastusest tulenevalt ei ole

kõrvalabi vajadus sellises olukorras piiratud ühe korraga nädalas. Vähemalt korra nädalas

tähendab, et isik vajab kõrvalabi regulaarselt minimaalselt korra nädalas, kuid võib vajada ka

sagedamini. Võttes arvesse PISTS § 2 lg-s 2 toodud kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve

1 Siin ja edaspidi viidatud määruse nr 18 kuni 31.05.2025 kehtinud määruse

redaktsioonile.

3(6)

tähendust, ei saa vastustaja hinnangul keskmise puude raskusastme tuvastamiseks vajalik

kõrvalabi ja juhendamine tingimata piirduda ka abiga üksnes väljaspool elukohta. Keskmine

puude raskusaste tuvastatakse, kui inimene võib vajada kõrvalabi mõnedes

igapäevategevustes, eeskätt väljaspool elukohta, kuid ei ole sellest suuremas osas oma

tegevustes sõltuv tuttavas või kohandatud keskkonnas. Raske puude raskusaste tuvastatakse

inimesel, kes ei tule iseseisvalt toime oluliste igapäevategevustega, vajab igapäevast

juhendamist või järelevalvet sõltumata sellest, kas sooritusvõimet on hinnatud inimese

elamiskohas või väljaspool seda.

5.5. Kaebajal on u 30 aastat tagasi amputeeritud parem käsi. Kahtlemata vajab kaebaja

seetõttu kõrvalabi ka mõnedes kodustes olukordades (nt osaliselt riietumisel vms selliste

toimingute puhul, mis vältimatult vajavad mõlema käe tegevust). Siiski ei ole vastustaja

hinnangul kaebaja kõrvalabi vajadus sedavõrd mahukas, et tingiks raskele puudele vastava

raskusastme tuvastamise. Terviseandmetest nähtub, et kaebaja on kohanenud tegema töid

vasaku käega (visiit nr 20240718-255718, koostaja Q. Q 18.07.2024 – lisa 7, lk 29, dtl 145),

samuti on kaebaja iseseisev veresuhkru kontrollimisel ja insuliini süstimisel (haigusjuhtum nr

20240123-28506, diabeediõe konsultatsioon 30.01.2024, ja visiit nr 20240209-52134,

diabeediõe korduv vastuvõtt 09.02.2024 – lisa 7, lk-d 14 ja 20, dtl 130 ja 136). Vastustaja

hinnangul on seetõttu võimalik eeldada, et kaebaja on kohanenud enamikes PISTS § 2 lg-s 2

nimetatud tegevustes ainult vasakut kätt kasutades üldjuhul iseseisvalt hakkama saama.

5.6. Kaebaja taotlusest ja terviseandmetest ei selgu ka asjaolusid, mis osutaksid sellele, et

kaebaja vajab püsivalt igal ööpäeval kõrvalabi või järelevalvet liikumisel või diabeedist

tingitud veresuhkru taseme kõikumise tõttu.

Tervise infosüsteemi andmetel on kaebaja hospitaliseeritud 23.01.2024 erakorraliselt teadvuse

häirega, ägeda pankreatiidi ja ketoatsidoosiga. Diabeedi dekompenseerumise põhjuseks kolm

päeva süstimata insuliin, oli ka söömata /.../. Patsiendi abikaasa käest informatsioon, et

patsient ei soovinud enam elada, soovis surra, mistõttu ei süstinud insuliini ega söönud. /.../

Järgmiseks päevaks veresuhkrud normaliseerunud, atsidoos korrigeerunud, kuid

segasusseisund püsis edasi veel mitmeid päevi. /.../ Haiglast väljakirjutusel stabiilses

üldseisundis, surma/enesetapu mõtteid ei avalda (haigusjuhtum nr 20240123-28506, Y. Y,

kokkuvõte patsiendi ravist - lisa 7, lk 13-14, dtl 129-130). Diabeediõe konsultatsioonist

selgub lisaks järgmine: 1) kaebaja unustab süstida insuliini põhisöögiajal; 2) süstib insuliini ja

unustab süüa. Kaebajat on juhendatud ja määratud diabeediõe kaugvastuvõtt. Vestlusest

tundub, et patsiendil ei ole huvi diabeedisoovituste vastu (haigusjuhtum nr 20240123-28506,

diabeediõe konsultatsioon 30.01.2024 - lisa 7, lk 14, dtl 130).

Kahtlemata kujutab diabeedi ravi katkestamine ohtu kaebaja elule ja tervisele. Nähtuvalt

tervise infosüsteemis kajastatud andmetest on kaebajal veresuhkru taseme kõikumine

ravimitega leevendatav, kuid kaebaja võib vajada vaimset tervist toetavat ravi. Kui

terviseandmetes ei ole teavet selle kohta, et inimesel on pikaajalised vaimse tervise

probleemid, mis ei allu ravile või mille ravi on muudel asjaoludel raskendatud või

ebaefektiivseks hinnatud kliinilises praktikas ning seetõttu segavad igapäevast iseseisvat

tegutsemist või põhjustavad püsivat järelevalve vajadust, siis ei ole alust puude raskusastme

tuvastamiseks. Asjaolu, et inimene võib vajada ravi, ei ole samastatav puudega.

5.7. Vastustaja selgitab samuti, et puude raskusastme tuvastamise seisukohalt ei ole määrav

inimesele tervishoiuteenuste osutamise maht või sagedus. Vajadus tervishoiuteenuste järgi ei

osuta iseenesest suuremale kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusele. Ekspertarst

tutvub arvamuse andmisel inimese kohta tervise infosüsteemis kajastatud objektiivsete

andmetega ning annab nendele tuginevalt oma hinnangu inimesel esineva anatoomilise,

füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde kohta.

Samuti arvestab ekspertarst arvamuse andmisel inimese tegutsemisvõimet parandavate või

4(6)

säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgmist. Ekspertarst võtab arvesse ka

pikaajaliste püsipiirangutega kohanemist, kui need on terviseandmetes kirjeldatud.

5.8. Vastustaja on võtnud otsuse tegemisel aluseks eksperdiarvamuse, mis on vastustaja

hinnangul arvestanud asjakohaste tervise infosüsteemis kajastatud kaebaja terviseandmetega.

Ekspertarst on olulisema terviseseisundit puudutava teabe välja toonud ning andnud selle

põhjal hinnangu kaebajal esineva kõrvalabi vajaduse kohta. Muu hulgas on ekspertarst võtnud

arvesse ka kaebuses viidatud haiglaravi.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 14.04.2025

otsust nr P26-2025-286934, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki

asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse

esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud otsus rikuks

kaebaja õigusi ja oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluksid

tühistamisele.

HKMS § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata

jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba

põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses

kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii

vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud otsuses (dtl 41-43), kui ka nende

vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud

väidetele (vt ülal). Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja

seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja

põhjendustega. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu. Kohus peab täiendavalt vajalikuks

märkida lühidalt üksnes järgmist.

7. Kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise

aja seisuga.

Esmalt selgitab kohus, et vaidlustatud otsuse näol ei ole tegemist kaalutlusotsusega, vaid

hindamisotsusega. Seega kaebaja väide, et tema arvates on antud juhul vastustaja teostanud

kaalutusõigust ebaõigesti, on asjakohatu. Seejuures ei ole kaebaja ka välja toonud, milles see

väidetav kaalutlusõiguse valesti kasutamine seisnes. Kaebaja palub ainult üldsõnaliselt

kontrollida otsuse võimalikke vigu.

Kohus selgitas kaebajale korduvalt (vt kohtu 05.02.2025 määruse p 2.3 ja 14.02.2025 määruse

p 3), et kaebajal tuleb oma seisukohti ka tõendada ning juhul kui kaebajal on olemas sellised

terviseandmed, mida vastustajal ei olnud otsuse tegemise ajal, siis tuleb need kohtule esitada.

Kaebaja ei ole kohtule täiendavaid tõendeid (selliseid terviseandmeid), mis võiks kahtluse alla

seada vaidlustatud otsuse õiguspärasuse, esitanud.

Vastustaja poolt on kohtule esitatud kaebaja terviseandmed, mis olid vaidlustatud otsuse

aluseks (dtl 117-156). Samuti on kohtule esitatud kolme erineva arstiõppe läbinud isiku

arvamused (vt dtl 65-81, 92-94 ja 95-116), millele tuginedes on SKA oma otsuse teinud.

Nimetatud ekspertarstide arvamustest viimane on antud uuendatud puude raskusastme

tuvastamise menetluses ja kaks esimest arvamust on antud varasemas puude raskusastme

tuvastamise menetluses, millise samasisulise otsuse vastustaja ise kehtetutuks tunnistas ja

mille järel vastustaja menetluse uuendas peale seda kui kaebaja oli käesolevas asjas kohtu

poole pöördunud. Seega kontrollis vastustaja kolm korda üle kaebaja terviseandmed, kuid

kõik kolm ekspertarsti jõudsid samale järeldusele, et kaebaja terviseandmete põhjal on tal

5(6)

regulaarse kõrvalabi ja juhendamise vajadus vähemalt korra nädalas (see tähendab, et see

vajadus võib olla ka tihedam kui kord nädalas, kuid ei ole siiski kõrvalabi, juhendamise või

järelevalvevajadus, mis on igapäevane ja mis vastaks raske puude raskusastmele). Kaebaja ei

ole välja toonud, milles seisneb ekspertarstide eksimus. Vastustaja on asjakohaselt välja

toonud, et asjaolu, et kaebaja on vajanud korduvalt erinevat arstiabi, ei mõjuta puude

raskusastet. Puude raskusastet hinnatakse lähtudes puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse

(PISTS) § 2 sätestatust, mida on kaebajale selgitanud ka vastustaja (vt ülal vastustaja

seisukohad käesoleva kohtuotsuse p 5.3). Kohtul puudub antud juhul alus vastavates

ekspertarvamustes ja nende järeldustes kahelda. Eeltoodust tulenevalt on kaebus

põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

8. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende

enda kanda.

9. Asendada kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

kohtunik

6(6)