1-25-7136/30 · Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus

1-25-7136

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2026, XXX

Kriminaalasja number

1-25-7136 (25257050063)

Kohtukoosseis

Kohtunik Piia Jaaksoo

Kohtuistungi sekretär

Gerda Raidla-Allika

Kriminaalasi

L.E süüdistuses KarS § 203 lg 1 järgi üldmenetluses

Prokurör

Indrek Kalda

Süüdistatav

L.E

Isikukood või sünniaeg: XXX

Elu- või asukoht ja aadress: XXX, telefon XXX, e-post: XXX

Kodakondsus: XXX

Karistatus: kriminaalkorras karistamata, väärteokorras

karistatud

Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaat Janek Valdma

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 309 lg 2, § 310 lg 2, §§ 311 – 312, § 314, §

181 lg 1 kohus otsustas:

1. Õigeks mõista L.E süüdistuses KarS § 203 lg 1 järgi.

2. Jätta läbi vaatamata kannatanu U.X tsiviilhagi L.E vastu nõudega hüvitada kuriteoga

tekitatud varaline kahju summas 4500 eurot.

3. Menetluskulud 3488 eurot jätta riigi kanda.

4. Hävitada kohtuotsuse jõustumisel asitõendid - sündmuskohalt kaasa võetud põlenud kanister,

kanistri kork, liikumisandur ja kummikindad, mis asuvad hoiul XXX PJ asitõendite hoidlas.

5. Kohtuotsus saata kohtumenetluse pooltele.

6. Jõustunud kohtuotsus saata PPA-le.

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse poolel on õigus otsusega mittenõustumisel esitada otsuse peale apellatsioon.

Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates

kohtuotsuse kuulutamisest.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, esitades

selles osas määruskaebuse Pärnu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on

kohtus tutvumiseks kättesaadav.

SÜÜDISTUS

L.E-d süüdistatakse selles, et tema, viibides 3.3.2025 kella 2.30 paiku XXX maja juures, lõhkus

maja teise trepikoja eeskoja anduriga laevalgustuse ja tõmbas seina küljest ära esimesel korrusel

elektrikilbi juures seinal oleva liikumisanduri. Seejärel lõhkus maja ette pargitud U.X-ile kuuluva ja

K.F kasutuses oleva sõiduauto Škoda Rapid registreerimismärgiga XXX väärtusega 4500 eurot

kõrvalistuja poolse tagumise ukse klaasi ja süütas põlevvedelikuga kanistrit kasutades sõiduki

salongi, mille tagajärjel sõiduk hävis. Sellise tahtliku tegevusega tekitas ta kannatanule U.X-ile

varalise kahju 4500 eurot, mis on sõiduki turuväärtus. Sõiduki taastamismaksumus on 7308.95 eurot.

KarS § 121 p 1 kohaselt on oluline kahju, mis ületab 4000 eurot.

Sellise tegevusega pani L.E toime KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o võõra asja

rikkumise ja hävitamise, millega on tekitatud oluline kahju.

KOHTU SEISUKOHT

1. KarS § 203 objektiivse kooseisu tegu on asja kahjustamine, mis võib seisneda selle

rikkumises või hävitamises ning sellega olulise kahju tekitamises.

2. Süüdistuse kohaselt toimus kuriteosündmus 3.3.2025 kella 2.30 paiku. 3.3.2025

sündmuskoha vaatlusprotokollis (tlk 31-39) on kirjeldatud sündmuskohta XXX kortermaja

ees, kus seisab valget värvi Škoda Rapid reg.nr-ga XXX. Sõiduki parempoolne tagumine uks

on avatud, aknaklaas purunenud; sõiduki esiistmetel põlengust tekkinud kahjustused,

esimesed seljatoed suures osas põlenud; sõiduki tagumistel istmetel samuti põlengu

kahjustused. Sündmuskoha vaatlust on alustatud kell 3.00. Tunnistaja V.V ütluste (tlk 91-92)

kohaselt öösel poole kolme ajal kuulis voodis olles kõrval trepikojas laamendamist ja

lõhkumist, siis läks välisukse ees tuli põlema, kuulis kopsimist, mõtles, et vaatab aknast, mis

toimub, kui akna avas, siis auto plahvatas, auto karjus, leek käis välja; äratas venna ja jooksis

välja autot kustutama. Tunnistaja K.F ütluste (tlk 90-91) kohaselt vend V.V tuli ütles talle

öösel peale kahte, et auto põleb. Kannatanu U.X ütluste kohaselt (tlk 87 pöördel-90) kuulus

sündmuse toimumise hetkel sõiduauto Škoda Rapid registreerimismärgiga XXX talle, seda

kasutas tema vend K.F . Eelnevaga on tõendatud, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas süttis

sõiduauto Škoda Rapid reg.nr-ga XXX, mis kuulus U.X-ile ja mida kasutas K.F .

3. Samuti on tõendatud, et kannatanu U.X sõiduauto on põlengu tõttu hävinenud ning sellega

tekkis oluline kahju. Sõidukile tekitatud kahju on näha 3.3.2025 sündmuskoha

vaatlusprotokollist ja sellele lisatud fotodest (tlk 31-39): sõiduki parempoolne tagumine uks

on avatud ning selle aknaklaas purunenud (foto nr 8, tlk 36; foto nr 13, tlk 38); sõiduki

esiistmetel põlengust tekkinud kahjustused, esimesed seljatoed suures osas põlenud (foto nr

9, tlk 36); sõiduki tagumistel istmetel samuti põlengu kahjustused (foto nr 11, tlk 37).

Kannatanu selgitas, et auto väärtus oli 4500 eurot turu hetkeseisu arvestades. Hinnapäring

(tlk 51) näitab, et sõiduki taastamise maksumus oli 7308,95 eurot, sõiduki turuhind vastavalt

väljavõttele (tlk 52-53) 3500-5500 eurot. Seega on tõendatud, et auto väärtus oli 4500 eurot.

KarS § 12-1 p 1 sätestab, et kui süüteokoosseisu tunnusena on sätestatud varalise kahju

tekitamine või süüteo ulatus on määratav rahaliselt, hinnatakse kahju või süüteo ulatust

rahaliselt järgmiselt: oluline on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 4000 eurot. Tunnistaja

K.F ütluste kohaselt auto viidi pärast lammutusse, selle eest sai 200 eurot. Seega on

tõendatud, et 3.3.2025 kella 2.30 paiku sõiduk Škoda Rapid väärtusega 4500 eurot süttis ja

põlengu tagajärjel hävis, millega tekkis sõiduki omanikule U.X-ile oluline kahju.

4. Süüdistuses heidetakse sõiduki süütamist, mille tagajärjel sõiduk hävis, ette L.Ele, kes end

selles teos süüdi ei tunnistanud. Kaitsja leidis, et tõendid kinnitavad, et L.E viibis kuriteo

toimepanemise ajal teises kohas.

5. Süüdistatava L.E ütluste (tlk 95 pöördel-97) kohaselt oli ta sel päeval (3. märts) ema juures

(elab XXX majas) külas umbes kella üheksani õhtul, lahkus sealt enne kümmet, mäletab

seda, sest tahtis poest alkoholi osta ja muretses, kas jõuab selleks ajaks XXX. Sõbra sõbranna

tuli talle autoga järgi. Süüdistatava ütlusi, et ta sel õhtul kella 9-ajal oma ema korteris viibis,

kinnitavad ka tunnistaja K.F ütlused, kes selgitas, et kuulis sel õhtul kuskil 9 paiku L.E

naeru seal teisel pool seina (korterite vaheseinad on nii õhukesed), tal on teistsugune naer,

selle tunneb kohe ära.

6. Kuriteosündmus toimus 3.3.2025 kella 2.30 paiku ning auto süttimist nägi pealt tunnistaja

U.X . Tunnistaja K.F nägi, kui auto juba põles, kedagi ta auto juures ei näinud.

7. Tunnistaja V.V kirjeldas, et kui nägi 3.3.2025 kella 2.30 paiku aknast välja vaadates autot

plahvatamas, siis „see vend“ jooksis lihtsalt sealt samast kohe maja nurka minema.

Tunnistaja ütles kohtuistungil, et see, kes ära jooksis, oli L.E . Selgitas, et tundis ära näo

järgi, samal ajal, kui auto põlema pani, lõi õue valgeks kohe. Ta on 99 protsenti kindel selles,

teisi sihukese peaehituse ja näoga inimesi seal külavahel ei ela. Kaitsja küsimusele, kas

eeluurimisel tunnistas, et see oli L.E, kes auto juurest minema jooksis, vastas tunnistaja, et

nimepidi päris ei öelnud, nüüd kohtuistungil ütles seda esimest korda. Eeluurimisel kirjutas

kõik üles, milline ta oli - „pikk ja värgid“; pani kirja tunnused, milline ta välja nägi,

„kapuutsiga ja värkidega“. Selgitas, miks E nime kohe politseile ei öelnud, et oli šokis,

kirjutas seda politsei autos.

8. Seega tunnistaja U.X selgitas, et vahetult peale sündmust antud ütlustes ei nimetanud ta

politseile süüdistatavat nimepidi teo toimepanijana, vaid piirdus üksnes sündmuskohalt

lahkunud isiku välimuse kirjeldamisega. Kohtus ütlusi andes väitis aga, et nägi L.E-d ära

jooksmas. U.X põhjendas kohtus, et L.E nime ei avaldanud kohe peale sündmust politseile,

sest oli šokiseisundis. Kohus leiab, et selline oluline muutus ütlustes ei ole tunnistaja poolt

usutavalt põhjendatud. Tunnistaja ei ole avaldanud, et talle on hiljem meenunud mingi eriline

isikutunnus või et tal oleks olnud mingi hilisem kogemus, mille järgi ta L.E ära tundis.

Vastupidi, ta selgitas, et tundis L.E kohe ära, sest teisi sihukese peaehituse ja näoga inimesi

seal küla vahel ei ela, elavad ühes külas. Kohus leiab, et eluliselt ei ole mõistetav, et

tunnistaja, kes väidetavalt nägi teo toimepanijat vahetult pärast plahvatust sündmuskohalt

lahkumas ja kelle ta enda sõnul kohe ära tundis, ei nimeta kohe politseile konkreetset isikut

vaid ainult kirjeldab teda. Kui tunnistaja suutis koheselt peale sündmust politseiautos

detailselt kirjeldada isikut, keda ta nägi sündmuskohalt põgenemas, on arusaamatu, kuidas

šokiseisund mõjus talle nii, et ta L.E nime ei öelnud. Kohus leiab, et pigem peaks ärevus ja

ehmatus toimima teisti, on usutav, et kohe avaldatakse inimese nimi, keda nähti. Selline

ütluste muutumine viitab pigem võimalusele, et tunnistaja on kujundanud oma arusaama teo

toimepanija isikust hiljem, erinevate asjaolude omavahelisel seostamisel või teiste allikate

mõjul. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et pelgalt teadliku vale välistamisest ei piisa

järeldamaks, et isikulise tõendiallika ütlused kajastavad tõendamiseseme asjaolusid õigesti.

Tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel tuleb arvestada ka võimaliku mäluveaga. Mäluvea

korral ei pruugi inimene kirjeldada algsündmust ennast, vaid mälupildi hilisemat versiooni,

mis võib olla muutunud sõltuvalt sellest, mida isik on vahepeal sündmuse kohta kuulnud,

rääkinud või tajunud (RK 15.9.2003 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-03, p 9; RK 7.5.2009

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-09, p 12). Teadusuuringud kinnitavad samuti, et ka täiesti

normaalse psüühikaga inimesel võivad tekkida detailsed ja kindlana näivad mälestused

sündmustest, mida tegelikult ei ole aset leidnud, või võivad algsündmuse üksikasjad ajas

oluliselt teiseneda (RK 19.6.2025, nr 1-23-1538, p 21–22). Eeltoodu valguses on tunnistaja

U.X kohtuistungil antud ütluste, mille kohaselt ta nägi just süüdistatavat pärast auto

plahvatust sündmuskohalt minema jooksmas, usaldusväärsus kaheldav.

9. Lisaks kinnitas U.X , et tema suhted süüdistatavaga ei olnud kõige paremad ning tal on

süüdistatavaga olnud ajaliselt tükk aega enne kuriteosündmust, suvisel ajal, kaklus.

Süüdistatav L.E ütles, et K.F-i perekonnaga ta läbi ei saa, ei suhelda meeldivalt, tema peale

vaadatakse nina püsti. Kohtupraktika kohaselt tuleb arvestada, et tunnistaja negatiivne

meelestatus süüdistatavasse võib mõjutada tema ütluste objektiivsust ja viia selleni, et

tunnistaja tõlgendab sündmusi või teiste isikute ütlusi endale sobivas suunas. Riigikohus on

rõhutanud, et tunnistaja suhted süüdistatavaga ning nende omavaheline dünaamika võivad

mõjutada ütluste usaldusväärsust, eriti kui esineb varasemaid konflikte, vastastikuseid

süüdistusi või pingelisi suhteid (vt nt RK 10.4.2025 otsus kriminaalasjas nr 1-23-5754 p 26-

28). Sellisel juhul tuleb kohtul hinnata, kas tunnistaja võis teadlikult või alateadlikult anda

sündmustest kallutatud pildi või teha järeldusi, mis ei pruugi vastata tegelikkusele.

Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et tunnistaja U.X varasem konflikt L.Ega loob objektiivse

aluse kahelda tunnistaja täielikus erapooletuses. Ka see ei tähenda, et tunnistaja ütlused tuleks

automaatselt kõrvale jätta, kuid nende hindamisel tuleb rakendada suuremat kriitilisust ning

kontrollida ütluste kooskõla teiste tõenditega.

10. Süüdistatav selgitas, et ta oli ööl vastu 3.3.2025 XXX tänaval, lahkus XXX 2.3.2025 enne

kella kümmet. Süüdistatava ütlusi 2.-3. märtsi öösel XXX viibimise kohta kinnitab tunnistaja

N.C (ütlused tlk 95-95 pöördel), kelle sõnul viibis ta 2.-3. märtsi 2025 ööl oma kodus, XXX.

Tema pojad elavad sama maja alumises korteris nr XX ja nad pidasid siis P.A (tema poja)

sünnipäeva (sünnipäev tegelikult xx; alustasid varem). Tunnistaja kirjeldas, et öörahu oli tal

rikutud, sest nad olid väga lärmakad, eriti L.E. Ta käis neid kella 11-st kuni kella poole viieni

kogu aeg korrale kutsumas, kuskil viis korda kindlasti. Ta on kindel, et L.E oli seal, kudrutas

ühe tüdrukuga. Kohus leiab, et kuigi tunnistaja ei viibinud süüdistatavaga kogu õhtu vältel

samas ruumis, nägi ta süüdistatavat sel öösel XXX linnas asuvas korteris regulaarselt. Lisaks

on tunnistaja öelnud, et eriti L.E oli lärmakas, seega ilmselt kuulis ka just tema häält enda

korterisse. Süüdistatava erilise naeru kohta on ütlusi andnud ka K.F , kelle ütluste kohaselt

tal on teistsugune naer, selle tunneb kohe ära. Prokurör leidis, et tunnistaja N.C ütlustes

annab aluse kahelda asjaolu, et tunnistaja mõlemad pojad ja süüdistatav olid koos lastekodus;

tunnistaja ütlused on ebapiisavad ja ebausaldusväärsed, kohtusse ei ole tunnistama kutsutud

teisi isikuid, kes seal korteris olid. Kohus märgib, et prokuröri väide on paljasõnaline ja

alusetu. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused on vastuoludeta, tunnistaja on selgitanud, miks tal

on meeles, et L.E sel ööl seal korteris oli ning kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis tekitaks

kahtluse tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kohus märgib, et iseenesest asjaolu, et isikud on

omavahel tuttavad, ei anna alust automaatselt lugeda ütlusi ebausaldusväärseks, tõendeid

tuleb hinnata sisuliselt ja välja tuua konkreetsed asjaolud, vasturääkivused mis tekitavad

kahtluse tõendi usaldusväärsuses, seda aga prokurör teinud ei ole. Samuti ei saa kohus aru,

miks prokurör leiab, et tunnistaja N.C ütlused on ebapiisavad, prokuröril oli võimalus

kohtuistungil tunnistajat küsitleda ja prokurör seda võimalust kasutas.

11. Tunnistaja N.C poolt kirjeldatu, eelkõige korduv ja vahetu kontakt L.Ega vähendab oluliselt

võimalust, et süüdistatav oleks saanud märkamatult vahepeal XXX käia. Avalikult

kättesaadavate Google Maps andmete kohaselt on XXX ja kuriteosündmuse toimumise koha

XXX maakonna vaheline kaugus olenevalt valitud teest 33-36 km. U.X-i sõitmiseks kuluks

seega vähemalt tund, lisaks oleks aega kulunud süüdistuses kirjeldatud toimingute

tegemiseks. Arvestades, et tunnistaja N.C nägi süüdistatavat korduvalt lühikeste

ajavahemike järel XXX, oleks süüdistataval objektiivselt väga keeruline olnud sellel

ajavahemikul XXX korterist lahkuda, kuritegu toime panna ning seejärel tagasi naasta ilma,

et tunnistaja oleks tema puudumist märganud. Selle versiooni, et L.E oli terve öö xxx, kasuks

räägib ka see, et L.E ütluste kohaselt viis ta XXX ja tõi sealt tagasi sõbra sõbranna, st ta ise

autoga ei sõitnud, tal endal autot, millega XXX sõita, XXX ei olnud.

12. Tele2 Eesti AS vastus päringule kinnitab, et telefon XXX (L.E telefon) oli 3.3.2025

ajavahemikus 02.00-04.00 (kaitsja küsis selle ajavahemiku kohta) registreeritud kell 03.47

tugijaamas asukohaga XXX (positsioneerimise puhul tuvastatakse seadme kasutus tugijaama

täpsusega. Tugijaama leviala võib olla 500 m kuni 2 km vahemikus ehk seade võib asuda

selle leviala raadiuses ükskõik mis punktis). Kohus märgib, et kuigi süüdistatava telefoni

asukoht ei tõenda iseenesest absoluutse kindlusega tema füüsilist viibimist samas kohas,

toetab see siiski süüdistatava alibit ning on kooskõlas tunnistaja N.C ütlustega. Puuduvad

tõendid, mis viitaksid süüdistatava poolt telefoni tahtlikule eemale jätmisele eesmärgiga luua

vale alibi (nagu prokurör oletas). Seetõttu saab telefoni asukohaandmeid käsitada täiendava

objektiivse asjaoluna, mis kinnitab süüdistatava viibimist kuriteosündmusele lähedasel ajal

xxx. Kuigi telefon oli kell 03.47 XXX piirkonnas ning tunnistaja nägi süüdistatavat

regulaarselt teatavate ajavahemike järel sel ööl XXXs, ei välista see võimalust, et süüdistatav

võis sündmuskohale liikuda, kuid arvestades ka tunnistaja ütlusi, on tõenäolisem, et ta jäi

kogu nimetatud ajavahemiku jooksul 2. märtsi kella 22-st kuni kella 7-8-ni 3. märtsi

hommikul Haapsallu ega viibinud kuriteosündmuse toimumise paigas.

13. Süüdistatava ütluste kohaselt tuli ta XXXle tagasi järgmise päeva hommikul kella 9 või 8

paiku sama isikuga, kes ta XXXsse viis. Seda kinnitavad ka tunnistaja N.C ütlused, mille

kohaselt L.E lahkus XXXst alles hommikul kui oli valge. Internetiotsingust kõigile

kättesaadavatest andmetest on näha, et 3. märtsil tõuseb päike kell 7.13. K.F kirjeldab, et

järgmine päev nägi L.E-d kolmveerand üheksa paiku hommikul - nägi kuidas L.E tuli ema

trepikojast välja. Kohus ei nõustu prokuröri järeldusega, et K.F poolt avaldatust, et ta nägi

L.E-d nii õhtul 9 ajal kui ka järgmise päeva varahommikul, saab teha järelduse, et L.E oli

XXXl ka öösel. Süüdistatav on kokkulangevalt tunnistaja K.F-iga avaldanud, et sel ajal kui

tunnistaja teda XXXl kuulis/nägi, oligi ta XXXl. Nii L.E kui N.C ütlused, telefoni

sideandmed kinnitavad, et vahepealsel ajal, s.h ka kuriteo toimumise ajal, oli L.E XXXs.

14. Lisaks märgib kohus, et prokuröri etteheide, et kohtusse pole tunnistama kutsutud teisi

isikuid, kes seal (XXX) korteris viibisid, on arusaamatu. L.E on esitanud alibi - ta viibis

kuriteo sündmuse ajal XXXs, seega asus ta end aktiivselt kaitsma. Kohtupraktikas on võetud

seisukoht (nt RK 18.12.2007 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-07 p 9.1), et juhul, mil

süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse

kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete

kontrollimiseks. Kohus leiab, et L.E on täitnud mõlemad nõuded - kohtule esitati tõend,

kohtuistungile kutsuti süüdistatava poolt tunnistaja, kes tema väidet kinnitas; samuti on

kohtule esitatud tõend, et L.E telefon oli 3.3.2025 kell 3.47 XXXs. Kui prokurör leidis peale

nende tõendite uurimist kohtus, et on vaja täiendavalt kontrollida L.E alibit, siis L.E poolt oli

loodud prokurörile reaalne võimalus tema väite kontrollimiseks – tunnistaja N.C avaldas,

kelle sünnipäeval L.E viibis ja prokurör oleks saanud KrMS § 297 alusel kohtult taotleda

täiendavate tõendite kogumist. Prokurör sellist taotlust kohtule ei esitanud.

15. Prokurör leidis, et DNA-ekspertiisi akt tõendab, et auto süüdanud isik oli just L.E .

Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt oli sündmuskohalt kaasa võetud põlenud kanister,

kanistri kork, liikumisandur. 23.5.2026 DNA-ekspertiisiakti (tlk 55- 60) kohaselt

ekspertiisiks esitati pakend 1 – põlemiskahjustusega kanister (märkus - kanistri küljes oli 2

sinist värvi kummikinnast ja oranži värvi teip); pakend 2 – põlemiskahjustusega kanistri kork

ja liikumisandur (märkus - liikumisanduri ümber oli sulanud teip, teibi ja anduri vahel oli

kummikinnas); pakend 3 – kummikinnas.

16. Kõigepealt uurib kohus, kuidas tekkis asja juurde ekspertiisiks esitatud pakendis nr 3 olnud

kummikinnas. Politseinikust tunnistaja W.F-i ütluste (tlk 92 pöördel) kohaselt sai ta

väljakutse (kohtule ei ole esitatud tõendeid, millal väljakutse oli), et leiti veel üks tõend,

kummikinnas, teataja oli äkki K.F ning käisid vaatamas seda. Oli leitud kuskilt maja nukast

ja K.F oli tõstnud selle kummikinda kindaga autosse; pakkisid selle asitõendina kaasa; pilte

sai ka tehtud sündmusest. Tlk 49-50 on fotod tunnistaja W.F-i ülekuulamise protokolli

juurde, on kaks pilti maastikust, piltidest ei ole aru saada, kus see koht asub, kuidas see

sündmusega seostub. Samuti on kaks pilti sinisest kummikindast, piltidel ei ole näha, et

kindal oleksid põlemis- või muud jäljed. 22.7.2025 asitõendi vaatlusprotokolli (tlk 63-66)

kohaselt oli pakendis nr 3 sinist värvi kummikinnas, millel nähtavaid kahjustusi ei ole.

Kohus leiab, et tunnistaja K.F poolt leitud ja tunnistaja W.F-i poolt politseisse toimetatud

kinnast ei ole võimalik kuriteosündmusega seostada. Politsei ei ole kinnast sündmuskohalt

avastanud ega fikseerinud selle leidmise asukohta; kinnas jõudis menetlusse tunnistaja teatel,

kes korjas selle teadmata kohast üles ja paigutas auto pagasiruumi. Tunnistaja selle kinda

leidmise asjaolusid kohtuistungil avaldanud ei ole (temalt seda ei küsitud). Ainuüksi asjaolu,

et tunnistaja K.F leidis kusagilt kummikinda, millel on L.E DNA (DNA ekspertiisaktis on

ekspert andnud arvamuse (p-d 1.10 ja 1.11), et sellelt kummikindalt on leitud L.E DNA-d), ei

luba seda kinnast seostada kuriteosündmusega. L.E elab XXX külas ning tema ema elab

XXX külas samas majas, mille ees seisis süüdatud auto ja L.E hoidis oma töövahendeid

ema elukoha keldris (vt p 17). Kohus leiab, et eelnev ei võimalda siduda kinnast

kuriteosündmusega ja kohus jätab selle kinda tõendikogumist välja.

17. Eksperdiarvamus tõendab, et autost leitud kanistrilt, selle korgilt ja nii kanistri kui ka

liikumisanduri küljes olnud kummikinnastelt leiti L.E DNA-d. L.E ütluste kohaselt on ta

võsalõikaja, kui kanistri korgid lasevad läbi, siis tavaliselt kanistreid autosse ei jäta, siis on

need keldrisse visanud; ema keldri kõrval on kelder, kuhu panevad tööriistad ja asjad, see

kelder ei ole lukus, igaüks saab sinna sisse. Süüdistatava ütlusi selles osas kinnitas tunnistaja

A.P (ütlused tlk 100-100 pöördel), kes rääkis, et L.E on metsamees ja töövarustust (ka

kanistreid) on pikki aastaid hoitud keldris, kuhu kõikidel on vaba ligipääs. Kohtu hinnangul

tõendab L.E DNA leidmine kanistrilt, selle korgilt ja kummikinnastelt, et L.E oli neid

esemeid kasutanud/katsunud. Samas on oluline, millised DNA-profiilid neilt esemetelt leiti.

Kanistrilt, kanistri korgilt, kanistri juures olnud kummikinnastelt leitud DNA-proovid olid

enamuses C-proovid (DNA-profiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult) ja üks oli D-proov

(osaline DNA-proov), mis tähendab, et neid esemeid olid kasutanud/katsunud ka teised

isikud. Seega ei luba eelnev eksperdiarvamus järeldada, et just L.E neid esemeid kuriteo

toimepanemiseks kasutas. Vastupidi, pigem toetab eksperdiarvamus L.E ja tunnistaja A.P

poolt avaldatut, et kanister oli töövahend, mida hoidis keldris, kuhu kõigile on vaba ligipääs.

Seetõttu ei saa nõustuda ka prokuröri seisukohaga, et kuna kinnastel oli L.E DNA-d nii sees

kui väljas, siis see kinnitab, et L.El olid kindad kuriteo toimepanemise ajal käes. On oluline,

et nii kinnaste seest kui ka väljast võetud DNA-proovide puhul oli tegemist C-profiilide ehk

segaproovidega, mis tähendab, et kummikinnastelt leiti enam kui ühelt isikult pärit DNA-d,

mis näitab, et mitte ainult L.E ei olnud neid kindaid kasutanud. Prokuröri etteheide, et ei L.E

ega tunnistaja A.P pole kummikinnastele DNA sattumise kohta midagi väitnud, on

asjakohatu. L.E on öelnud, et töövahendid on koolikotis, kanistritega ja kinnastega (tlk 96).

Tunnistaja A.Pilt ei ole aga selle kohta ega kummikinnaste asumise kohta keldris keegi

kohtuistungil selgitusi küsinud.

18. L.E DNA-d (B-profiil – DNA segaprofiil, milles eristus peamise DNA-profiilina L.E DNA,

tõepärasuhe 1023) leiti liikumisanduri külge teibitud kummikinda äärelt. Samas

eksperdiarvamuse kohaselt, ei liikumisandurilt ega liikumisanduri küljes olnud teibilt L.E

DNA-d ei leitud, samuti ei leitud L.E DNA-d kanistri küljes olnud teibilt.

19. Sündmuskohalt kaasa võetud asitõendite vaatlust on tehtud peale DNA ekspertiisi teostamist,

esemete ekspertiisist tagastamist. Sündmuskoha vaatluse fotol nr 11 on näha tagumisel istmel

olev kanister, kanistri kork (ka fotol 12); ei ole näha liikumisandurit (mis kirjelduse järgi oli

kõrvalistuja taga tooli all). Ühtki fotot ei ole sellest, kuidas olid kanistri küljes 2 sinist värvi

kummiskinnast ja oranži värvi teip ning kuidas nägi välja liikumisandur, mille ümber oli

sulanud teip, teibi ja anduri vahel oli kummikinnas (nii on kirjeldatud ekspertiisiaktis

ekspertiisi saabunud esemeid). Asitõendi vaatlusprotokollis (tlk 63-67) on näha, et kanistri

kaks külge on omavahel kokku sulanud, sulamis ja põlemiskahjustused on suuremad kanistri

ühel küljel, kus on näha oranži teibi jäänused ja pruunikat värvi tuvastamata ainet (foto tlk

63). Kanistri teisel küljel on näha rohkem kanistri sinakat värvust ja oranži tepi (foto tlk 64).

Kahte kummikinnast on vaadeldud tlk 64 alumisel fotol. Kohtule esitatud tõenditest ei ole aru

saada, kuidas ja kus kindad kanistri küljes olid. Ekspertiisiaktis on kirjeldatud, et

liikumisanduri küljes oli teibi ja anduri vahele teibitud kummikinnas, tlk 66 ülemisel fotol on

näha oranži teibi tükk, mille küljes on sulamisjälgedega sinist värvi kummikinnas, asitõendi

vaatluse ajaks on need juba anduri küljest eemaldatud.

20. Kohus leiab, et DNA ekspertiisis antud eksperdiarvamus, mille kohaselt leiti L.E DNA-d

liikumisanduri ja teibi vahel olnud kummikindalt, ei anna alust jõuda prokuröri poolt

avaldatud seisukohani, et eksperdiarvamus kinnitab, et just L.E oli see, kes kuriteo toime

pani. See, et kanistrilt (ka kanistri korgilt), leiti DNA segaprofiil, kust leiti ka L.E DNA-d,

kinnitab pigem L.E ütlusi, et kanister, mida kasutati auto süütamiseks, on tema igapäevane

töövahend, mis pärineb keldrist, kus ta töökanistreid hoiab ja kuhu on kõigil vaba ligipääs.

L.E DNA-d leidus kinnastel, mis olid kanistri küljes ja kindalt, mis oli teibitud liikumisanduri

külge. Kohus leiab, et selline kinnaste paigutus ja kinnaste arv ei ole kooskõlas kinnaste

tavapärase kasutamisega kuriteo toimepanemisel. Tavapäraselt on kinnaste kasutamise

eesmärk vältida sõrmejälgede või muude tuvastamist võimaldavate jälgede (näiteks DNA)

sattumist esemetele. Kohtule esitatud tõendid võimaldavad konstrueerida kinnaste kasutamise

isiku poolt (kui see oli L.E ja ta kasutas autos olnud kindaid kuriteo toimepanemiseks nagu

väidab prokurör) alljärgnevalt: kindad olid käes liikumisandurit seinalt ära rebides

(liikumisanduril DNA-d pole), ühe nendest kinnastest võtab ta ära ja paneb kätte uue kinda

enne kui ta hakkab teipima algselt käes olnud kinnast liikumisanduri külge (teibil E DNA-d

pole); vahetab kindapaari ära enne kui asetab kasutatud kindad kanistri külge autosse (mida

oli eelnevalt kasutanud ka keegi teine) ja kleebib teibi kanistri külge ja lõhub

liikumisanduriga auto akna. Võimalus on ka, et esmalt teeb liikumisanduriga auto akna katki,

siis võtab kindad käest, asetab need kanistri külge ja süütab auto. Kohus leiab, et kumbki

variant ei ole eluliselt usutav, eriti ühe kinda vahetamine paele liikumisanduri seinalt maha

võtmist, sest liikumisandurit käes hoides pidid kindad kogu aeg käes olema, sest ei

liikumisanduril ega sellele kleebitud teibilt L.E DNA-d ei leitud. Selline esemete paigutus –

kummikinnas teibitud liikumisanduri külge ning teised kaks kinnast kanistri alumisel küljel –

viitab selgelt sellele, et kindad olidki kanistri küljes või paigutatud sinna muul viisil, mis ei

ole seotud nende kasutamisega kuriteo toimepanemisel või oli kinnaste selline paigutamine

eesmärgiga juhtida kahtlus neid kindaid eelnevalt kasutanud isikule, L.Ele. Põhjendatult

tekitab sellise kahtluse asjaolu, et teipidelt ja liikumisandurilt (milliseid esemeid kohtus

uuritud tõendite alusel ei ole põhjust seostada L.E töövahenditega) L.E DNA-d ei leitud.

Seega ei nõustu kohus prokuröri seisukohaga, et DNA ekspertiisis eksperdi poolt antud

arvamus kinnitaks, et kuriteo pani toime L.E. Kohus leiab, et eksperdiarvamus toetab

versiooni, et auto süütamiseks kasutati L.E töövahendiks olnud kanistrit, autost leitud

kummikindad olid samuti L.E töövahendid, neid esemeid (v.a anduri külge teibitud

kummikinnas) olid kasutanud ka teised isikud peale L.E, sest neilt leiti DNA-segaprofiil, mis

oli pärit enam kui ühelt isikult.

21. Järgmisena uurib kohus, kas kohtule esitatud tõenditega on tõendatud süüdistuses kirjeldatud

asjaolu, et L.E lõhkus maja teise trepikoja eeskoja anduriga laevalgustuse ja tõmbas seina

küljest ära esimesel korrusel elektrikilbi juures seinal oleva liikumisanduri. Tunnistaja U.X

väitis, et kuulis kõrvaltrepikojas laamendamist ja lõhkumist vahetult enne auto süütamist.

Sündmuskohta, Laukapuu kortermaja teist trepikoda on vaadeldud (tlk 41-48), trepikoja

eeskojas on näha põrandal palju kilde, laes kuplita laelamp, esimesel korrusel on näha seinal

elektrikilp, juhtmestikku ja harukarpe, üks karp lahtine. Tunnistaja K.F ütluste kohaselt

leidsid politseiga autost liikumisanduri (mis asjaoludel tunnistaja uurimistoiminguid koos

politseiga läbi viis, ei ole aru saada), eelnevalt oli naabri trepikoja tüdruk öelnud, et trepikojas

on killud maas, uks kiviga lahti pandud, mida kunagi pole tehtud, siis läksid vaatama; kui

anduri autost leidsid, siis pani kohe selle kokku, et see andur võib olla sealt trepikojast pärit

ja seal trepikojas oligi kaks lampi ära lõhutud, üks kohe sisse minev lamp, kus oli kupli sees

liikumisandur ja trepist üles minnes esimese lambi juurde oli ära võetud liikumisandur,

millega auto aken puruks löödi. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, on ainult

tunnistaja K.F arvamus, et autost leitud ja teise koridori seinalt puudu olnud andur on üks ja

sama. Süüdistuses ei ole konkreetselt kirjas, et auto aken oleks lõhutud liikumisanduriga.

Prokurör leidis süüdistuskõnes, et kuna autost leiti liikumisandur, on liikumisanduri ja

laevalgustuse lõhkumine trepikojas seotud auto põlema panemisega ja tõenäoliselt selleks, et

valgustuse lõhkumisega varjata kuritegu toime pannud isikut ja kasutada liikumisandurit

autoklaasi lõhkumisel. Kohus märgib, et sündmuskoha vaatlusel tehtud fotol nr 2 on selgelt

näha, et trepikoja, mille ees süüdatud auto asus, välistuli põles ja ka tunnistaja U.X on

öelnud, et kui väljas oli enne auto süttimist liikumist, siis välimine tuli läks põlema.

Sündmuskoha vaatlusprotokollist ei ole hästi aru saada (ülevaatlikke pilte sündmuskohast,

mis aitaks saada tervikpilti, ei ole tehtud), kus asus teine trepikoda võrreldes süüdatud autoga,

kuid kohtule tundub fotot nr 3 vaadates, et teise trepikoja eeskoja tule lõhkumise eesmärk ei

saanud olla kurjategija isiku varjamine, sest see eeskojas asuv tuli ei valgusta hoovi. Seda, et

tulesid ei lõhutud isiku varjamise eesmärgil näitab ka see, et trepikoja, mille ees süüdatud

auto oli pargitud, välistuld ei lõhutud. U.X ütluste järgi see tuli süttis vahetult enne auto

süütamist. Seega süütaja nägi, et tuli läks põlema ja oleks oma tegevuse varjamiseks selle

valgustuse saanud ilma suuremate pingutusteta lõhkuda, sest tal olid kaasas vahendid, millega

autoklaas (mida on üldteadaolevalt raske purustada) lõhkuda. Lisaks juhib kohus tähelepanu

asjaolule, et lahtine harukarp, kust K.F arvamuse kohaselt liikumisandur, millega auto aken

lõhuti, asus, on seinal märkimisväärselt kõrgel – kõrgemal kui pildil näha oleva korteri

välisukse ülemine piit (kohus kontrollis, et keskmist kasvu isiku sirutatud käsi ulatub tava

mõõtu ukse ülemise piidani). Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et süüdistatava puhul on

tegemist pigem lühemat kasvu isikuga, siis ilma abivahenditeta (kõrgendus, redel) ei oleks

süüdistatav saanud liikumisandurit sealt eemaldada, kust K.F arvas, et see andur pärit on.

Kui liikumisandur oleks eemaldatud just vahetult enne kuriteo toimepanemist, nagu seda

väidab prokurör, toetudes tunnistaja U.X ütlustele, pidanuks seda tegema isik, kes ulatub

harukarbi kõrguseni (seega üle keskmist kasvu isik) või kasutas isik selleks abivahendit.

Tõenditest ei nähtu, et trepikojas oleks selline abivahend olnud. U.X kirjeldas aga, et lärm

kõrval trepikojas ja auto süttimine toimusid lühikese ajavahemiku järel. Seega kui L.E oleks

kasutanud abivahendit anduri eemaldamiseks, ei oleks ta jõudnud seda kusagile ära viia

(arvestades juba eespool tuvastatut, et vahepeal toimus kinnaste vahetamine ja teibiga

liikumisanduri külge kinnitamine). Sündmuskohal mingit abivahendit ei leitud. Kohus leiab,

et eelnev näitab, et L.E ei olnud isikuks, kes vahetult enne auto süttimist teisest trepikojast

elektrikilbi juures seinal (tegelikult elektrikilbi kohal) oleva anduri ära tõmbas.

22. Prokurör leidis, et asjaolu, et just süüdistatav tõi lõhutud lambi asemele uue lambi (tunnistaja

K.F ütluste kohaselt), viitab tema seotusele kuriteoga. K.F avaldas, et ta teab, et L.E pakkus

oma ema alumisele naabrile uusi lampe. Tunnistaja K.F ütlustest nähtub, et süüdistatava ema

elab selles trepikojas, kus lamp lõhuti. K.F-i elavad esimeses trepikojas. Süüdistatav selgitas

kohtuistungil, et ta viis küll uue lambi, kuid ei lõhkunud seal lampe. Temani jõudsid

külajutud, et ta lõhkus selle lambi ära, ema alumine naaber karjus emale, et sinu poeg lõhkus

ja siis otsustas nimme selle lambi viia; trepikoda on pime, ema võib seal kukkuda.

Süüdistatav on kohtu hinnangul usutavalt selgitanud, miks ta uue lambi viis. Kohus leiab, et

süüdistatava selgitus on loogiline ja kooskõlas tavapärase elukogemusega. Asjaolu, et

süüdistatav tõi uue lambi, ei võimalda teha järeldust tema seotusest kuriteoga, sest muid

tõendeid, mis seoks L.E süttinud autost leitud liikumisanduriga (mis tunnistaja K.F arvamuse

kohaselt pärines kõrvaltrepikojast), kohtule esitatud ei ole.

23. Kohus märgib, et kohtule esitatud tõendid ei võimalda kindlaks teha, mis asendis oli auto uks

kui klaas lõhuti. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on kirjas, et sõiduki parempoolne tagumine

uks on avatud ning selle aknaklaas purunenud; sõiduki kõrval parempoolse ukse juures maas

on klaasikillud. Klaasikillud auto ukse juures maas on näha fotodel 8, 13 ja 14 (tlk 36, 38-

39). Ei sündmuskoha kirjeldusest ega tehtud fotodelt ei ole näha, et autos oleks klaasikilde.

See asjaolu on aga väga oluline, sest kui auto aken oleks purustatud väljastpoolt kui auto uks

oli suletud, siis kindlasti peaks ka autos purunenud klaasi killud olema. Lisaks märgib kohus,

et kuna andurit ei ole lähemalt vaadeldud, ei ole võimalik ka tõsikindlalt väita, et sellise

plastmassist ümara anduriga (nagu paistab fotolt tlk 65) oleks võimalik üldse autoklaasi

purustada. Eriti ei saa selles kindel olla olukorras, kus ei ole teada, kuidas kinnas oli anduri

külge teibitud, mis võis veelgi anduri purustusjõudu vähendada. On üldteada asjaolu, et auto

aknaklaas on tugev ja selle purustamine on raske. Seega kohtule esitatud tõendid ei tõenda, et

L.E oli isikuks, kes lõhkus XXX maja teise trepikoja eeskoja anduriga laevalgustuse ja

tõmbas seina küljest ära esimesel korrusel elektrikilbi juures seinal oleva liikumisanduri.

Samuti ei tõenda kohtule esitatud tõendid, et L.E lõhkus trepikoja seinalt võetud anduriga

auto küljeklaasi.

24. Prokurör leidis, et käesolevas asjas on eriti olulised tunnistaja Z.H ütlused, millest tuleneb

kuriteo motiiv ja mis otseselt viitavad just süüdistatava poolt kuriteo toimepanemisele.

Prokurör leidis, et kuna Z.H sõnul süüdistatav ütles talle, et tema pani K.F kasutuses olnud

auto põlema, saab seda käsitleda omaksvõtuna KrMS § 66 lg 2-1 p 3 alusel.

25. Tunnistaja Z.H ütluste kohaselt nemad kolmekesi - tema, V (V.V) ja K (K.F ) läksid kuskil 2-

3 nädalat enne seda auto süütamist korterisse, kus L.E elab. K.F läks ära, nemad V.V-ga jäid

sinna ja rääkisid juttu, L.E oli juua täis ja ütles, et paneb tema sõbra, S (kellegi

menetlusvälise isiku, kes ei ole käesoleva kriminaalasjaga seotud, kohtu märkus), auto

põlema, mingi tüdrukuga seoses. Ka tunnistaja K.F ütluste kohaselt oli L.E öelnud, et tahab

XXX ühte autot põlema panna, kuid pole aru saada, kust tunnistaja selle info sai, Z.H sõnade

kohaselt K.F-i selle jutuajamise juures ei olnud. Seega K.F seda ütlemist L.E poolt ise ei ole

kuulnud. K.F on kirjeldanud suhteid L.Ega, et elasid ühes külas, suhteid pole, aga kui maja

ees olid, siis rääkisid ikka juttu. Seega K.F ei ole avaldanud, et ta oleks L.El külas käinud

vahetult enne kuriteosündmust. U.X avaldas kohtus, et tema suhted L.Ega olid juba tükk

aega enne seda sündmust mitte kõige paremad, eelmisel suvel nad isegi kaklesid poe juures.

Ka L.E kinnitas, et ei suhtle U.X-iga, pole tema sõbergi. U.X ei ole midagi rääkinud L.E

juures külas käimisest paar nädalat enne kuriteosündmust ja olukorras, kus nad ei saanud

omavahel läbi, olid isegi kakelnud, on selline käitumine usutav. Z.H aga on selgelt öelnud, et

V.V-ga olid L.E elukohas kui L.E avaldas, et paneb kellegi kolmanda isiku auto põlema.

U.X ei ole kohtus avaldanud, et ta sellist jutuajamist oleks kuulnud. Keegi ka ei küsinud talt

seda, kuid kohus leiab, et kuna lubadus kellegi auto süüdata ei ole igapäevane ja tavapärane

jutuajamine, oleks see pidanud meelde jääma ja meenuma kui nägi, et tema venna kasutuses

olev auto on süüdatud ja auto juures nägi L.E-d ära jooksmas. L.E ütluste kohaselt neil ei ole

Z.H-ga selliseid ühiseid tuttavaid, et ta peaks Z.H-le ütlema, et paneb kellegi auto põlema.

Samas ei saa „käsi südamel“ öelda, et ta seda ei öelnud, kuna oli juua täis ja juua täis peaga

on tal „suur suu“, et ta võib lubada palju asju, aga siiani ei ole neid teinud. Seega L.E ei

väida, et ta kindlasti ei ole sellist asja Z.H-le öelnud, kuid põhjendab seda joobeseisundiga,

ka Z.H kinnitas, et L.E oli sel ajal juua täis.

26. Z.H rääkis, et kui need pildid tulid, et auto põleb XXXl, siis oli selge, kes seda tegi. Z.H

selgitas, et kirjutas U.Rle (et mis seal toimub, mis trall on), sest ta oli L.Ega koos, jõid seal

küla vahel täpselt sama periood. Seega kontakti otsimine L.Ega peale auto põlemist tuli Z.H

poolt. L.E helistas Z.H-le kohe tagasi, lõppkokkuvõttes Z.H küsis, et sellel teol peab olema

mingi põhjus, miks sa paned teise auto põlema, siis ta tõi põhjusena välja, et K.F oli korrale

kutsunud T lapsi ja et see oli nagu kättemaksuks. Z.H avaldas, et ega seal muud varianti ei

ole kui kättemaksuks pani K.F kasutuses oleva auto põlema, niisama need autod põlema ei

lähe. See ajavahemik kui lubas S auto põlema panna, see oli nii lähestikku, et seal ei olnud

nagu muud varianti. Süüdistatav vastas prokuröri küsimusele, kas ta tunnistas Z.H-le , et pani

selle auto põlema, et Z.H võib palju asju öelda, lisades, et nad (K.F-i) ja Z.H on lapsepõlve

sõbrad; suhted on vaenulikud. L.E ütles, et ta lubas võib-olla nende juttude järgi auto põlema

panna, aga see on sihuke juua täis peaga jutt.

27. K.F rääkis, et L.E oli seltskonnaga juba eelnevalt (enne kuriteosündmust) nädal aega

alkoholi tarbinud. Ka Z.H kinnitas, et helistas U.Rle, sest teadis, et sel perioodil nad L.Ega

koos seal külavahel jõid. L.E jutust tuleb, et 2.-3. märtsi ööl oli ta sünnipäeval ja tarvitas

alkoholi, tunnistaja N.C sõnul oli ta sel ööl sünnipäeval väga lärmakas. Seega on tunnistajad

kõik avaldanud, et sel perioodil ja ka 3. märtsi ööl tarvitas L.E alkoholi. L.E on ise

öelnud, et juua täis peaga on „suure suuga“. Kohus leiab, et L.E käitumist joobes olles

iseloomustab ka Z.H poolt räägitu, et L.E on talle umbjoobes olles helistanud, rääkis ropusti

ja lubas ei tea mis asju korraldada; jaanipäeval läks L.Ega rääkima, näitas talle Messengeris

kirjutatut (seal ka lubas ei tea mis korda saata, maha tappa, sõnumid olid vaenulikud ja

ähvardavad), aga tema ei tea midagi, noh umbjoobes, lihtsalt ei saanud aru, deliiriumis

ütleme. Ei tea, miks L.E neid sõnumeid saatis, arvab, et alkohol, see on lihtsalt see

meeltesegadus; kaine peaga on intelligentne, viisakas. Kohus leiab, et L.E võis isegi Z.H-le

telefonis öelda, et ta pani auto põlema, kuid kuna L.E oli sel ajal joobes ning L.E ise ja ka

Z.H on kirjeldanud, et L.E joobes olles nii kirjutab kui räägib ähvardusi, ei saa ainuüksi

seeläbi lugeda tõendatuks, et L.E auto süütas.

28. Prokurör leidis, et L.E motiiv tuleneb Z.H ütlustest ja see motiiv oli kättemaksusoov auto

kasutajale K.F-ile , mis oli võimendatud L.E joobeseisundist. Z.H avaldas, et kui L.E

helistas talle, küsis, et miks see auto põlema läks, küsis L.Elt selgitust, et sellel teol peab

olema mingi väga suur põhjus, siis L.E tõi põhjusena välja selle, et K.F oli korrale kutsunud

T lapsi ja see oli nagu kättemaksuks. K.F avaldas, et tema hiljem kuulis kuidas vist L.E oli

Z.H-le väitnud, et kui noortel poistel natist kinni võetakse, siis asjad lähevadki põlema. K.F

tunnistas, et oli last korrale kutsunud. Kannatanu U.X ütles, et talle on räägitud, et K.F-i kui

auto kasutajat karistati selle eest, et ta on korrale kutsunud kellegi teise last. Seega prokuröri

poolt esitatud süütamise motiiv tuleneb väidetavalt L.E poolt Z.H-le telefonikõnes purjus

peaga öeldust (vt. p 26). Samas sellise sündmuse toimumist – K.F poolt lapse korrale

kutsumist tunnistas K.F ja sellest teadis ka L.E. L.E tunnistas, et kuulis sellest, kuidas K.F

ühele lapsele lausa kätt pidi kallale läks, see ei olnud mingi korrale kutsumine, mis oli täiesti

vale, see on väga loll näide miks teda just süüdistada. Seega L.E poolt Z.H-le avaldatud

põhjus, miks K.F kasutuses olnud auto kättemaksuks süüdata, oli aset leidnud.

29. Prokurör leidis, et L.E ütlemisest ja K.F kasutuses oleva auto süütamisest tuleneb L.Ele

omane viis probleeme lahendada auto süütamisega. Prokurör leiab, et see ei ole tavapärane

viis ja ka meedias avaldatud info põhjal on tegemist harvaesineva suhtumise ja käitumisega.

Kohus leiab, et prokurör on teinud järeldusi, millised kohtus uuritud tõendite põhjal teha ei

ole võimalik. Isegi kui L.E joobes peaga praalis jutuajamise käigus Z.H-le , et ta paneb

kellegi kolmanda isiku auto põlema, siis reaalselt sellist sündmust ei ole toimunud (kohtule

tõendeid ei ole esitatud). Seega rääkida L.E puhul isikust, kellel on väljakujunenud

käitumismuster probleeme lahendada autode süütamisega, ei ole asjakohane. Umbmäärane

viide meedias avaldatule ei tee prokuröri järeldust usaldusväärsemaks.

30. Eelnevalt kohus tuvastas, et L.E oli joobes ja nii tema enda kui tunnistaja Z.H sõnul ta on

joobes olles lärmakas, „suure suuga“, loobib ähvardusi, mida hiljem ei mäleta. Z.H, kes oli

eelneva L.E jutu ja põleva auto piltide põhjal kokku pannud pildi, et just L.E K.F auto süütas,

otsis L.Ega kontakti, et teada saada teo põhjust. Kohus leiab, et Z.H korduv selgitus

telefonikõnest L.Ega näitab, et ta nõudis L.Elt, mis selle teo põhjus oli, sest ta oli enda jaoks

eelnevalt järelduse teinud, et auto süütaja oli L.E . Z.H rääkis, et L.E hakkas algul

terroriseerima ja siis ütles, et K.F oli korrale kutsunud Silvia lapsi ja et see oli kättemaksuks.

Kohus leiab, et Z.H ütlused võivad vastata KrMS § 66 lg 2-1 p 3 nimetatud tõendile, kuid

selle tõendi hindamisel ei saa kõrvale jätta L.E poolt öeldu põhjuseid ja seda tõendit tuleb

hinnata kogumis teiste kohtule esitatud tõenditega.

31. Prokurör leidis, et ei ole eluliselt usutav ja tõenäoline, et keegi teine isik võttis süüdistatava

kasutuses olevast keldrist nii L.E kanistri kui kummikindad ja sisuliselt lavastas ta süüdi.

Kohus märgib et käesolevas menetluses saab kohtule esitatud tõendite pinnalt kontrollida

seda, kas auto süütamiseks kasutas kanistrit, kummikindaid ja liikumisandurit L.E nagu

süüdistuses talle ette heidetakse ja seda ei saa tõendada elulise usutavuse ja tõenäosusega, et

keegi teine isik seda ei teinud. Prokurör leidis, et kannatanu ja tunnistajad ei teadnud kedagi,

kellega neil mingi tüli oleks ja et kellelgi peale süüdistatava oleks olnud põhjust auto põlema

panna; prokurör leidis, et mingeid selliseid motiive ja faktilisi eluliselt usutavaid asjaolusid ei

ole ka süüdistatav välja toonud. Kohus märgib, et kriminaalmenetluses ei pea keegi oma

süütust tõendama ja kui süüdistatav ei tea motiive ja asjaolusid, miks keegi süütas K.F

kasutuses olnud auto, siis see tema süüd ei tõenda. Prokurör avaldas kohtuvaidlustes, et

süüdistatava vihjed sellele, et justkui perekond Rahula on selle sündmuse ise kunstlikult

loonud kindlustushüvitise saamise jaoks, ei ole ustav; kannatanu ei saanud ka

kindlustushüvitist ja auto viidi lihtsalt romulasse. Prokurör ei ole kohtule esitanud mingeid

tõendeid kannatanu poolt kindlustushüvitise taotlemise ega selle kohta tehtud eitava otsuse

kohta, seega kindlustushüvitisega seotud asjaolud on kohtule teadmata. Kohus märgib, et

argument, et kannatanu ei saanud kindlustushüvitist, ei tõenda süüdistatava süüd. Prokurör

leiab, et süüdistatav on esitanud täiesti alusetu ja paljasõnalise versiooni K.F-i poolt

kindlustushüvitise saamise kohta, jättes märkamata, et kannatanu U.X on kohtuistungil

öelnud, et K.F (K.F) kirjutas talle kohe öösel, et kas autol on kasko, et see pandi siin põlema.

Seega ei ole kaskokindlustuse teemat esimesena ja ainukesena sisse toonud süüdistatav.

32. Kohus hindas kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis vastavalt KrMS § 61 lg-tele 1 ja 2

ning jõudis järeldusele, et kohtule esitatud tõendid ei tõenda, et suure tõenäosusega ja

väljaspool mõistlikku kahtlust on selle kuriteo toime pannud L.E. Tõendite kogum viitab

selgelt asjaolule, et tunnistajad U.X , K.F ja Z.H on sündmust, selle põhjuseid ning selle

võimalikku toimepanijat omavahel arutanud, nad on vahetanud omavahel muljeid, oletusi ja

hinnanguid ning selle pinnalt on kujunenud nende versioon sündmuste käigust ja teo

toimepanijast. Selline omavaheline arutamine ja üksteise mõjutamine tähendab, et

tunnistajate kohtus antud ütlused ei ole kujunenud iseseisvalt ega põhine üksnes nende

vahetul tajukogemusel. Pigem on nad ühiselt püüdnud selgitada, mis võis juhtuda, ning

seeläbi sisuliselt ise „suunanud“ või „juhtinud“ arusaama sellest, kes võis teo toime panna.

Kohtu hinnangul vähendab selline ütluste kujunemise viis nende usaldusväärsust, kuna see

loob reaalse ohu, et tunnistajate meenutused ei ole enam puhtalt individuaalsed, vaid

sisaldavad üksteise mõjutusi, oletusi ja järeldusi, lisaks tuleb arvestada ka U.X negatiivset

hoiakut L.E suhtes. Kriminaalmenetluses saab tõendiks olla üksnes vahetu tajukogemus,

mitte kollektiivselt kujundatud narratiiv. Kohus leiab, et U.X ütlused selle kohta, et ta nägi

just L.E-d sündmuskohalt ära jooksmas, võivad olla just välja kujunenud eelkirjeldatud

suhtluse pinnalt, kuna ta sellist asjaolu kohe sündmuse järgselt ei avaldanud. Lisaks on U.X

poolt avaldatu (et süttinud auto juurest jooksis ära L.E) ümber lükatud teiste kohtule esitatud

tõenditega, mis tõendavad, et L.E oli kuriteo toimumise ööl XXXs. Süüdistatava ütlusi, et

tema oli XXXs eelmise õhtu kella 9-10-st kuni järgmise hommiku kella 7-8-ni toetavad ka

tunnistaja K.F ütlused, kes nägi süüdistatavat liikumas/kuulis teda just nimetatud

kellaaegadel. Süüdistatava ütlusi XXXs viibimise kohta kinnitavad tunnistaja N.C ütlused

ning toetab Tele2 Eesti AS vastus päringule. Eelnev lükkab ümber tunnistaja U.X ütlused, et

põleva auto juurest jooksis ära L.E. Kohus leiab, et objektiivsed tõendid, nagu DNA

ekspertiisis esitatud eksperdiarvamus koos kummikinnaste paiknemisega autos ei kinnita

kogumis, et L.E selle teo toime pani. Vastupidi, need tõendid kinnitavad L.E ütlusi, et

kanister ja kindad olid töövahendid, mis asusid keldris, kust neid iga isik sai võtta. Kanistri

kohta andis Ega riimuvaid ütlusi ka tunnistaja A.P. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid,

et L.El oli vahetult enne auto süütamist võimalus elektrikilbi juures seinal olevat

liikumisandurit ära tõmmata ning kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, et autost istme alt leitud

liikumisandur oli just see, mis oli ära tõmmatud süüdistuses nimetatud kohast ja et

liikumisandur oli ese, millega auto küljeaken lõhuti. Kohus märgib, et Z.H ütlused selle

kohta, mida L.E talle autode süütamise kohta rääkis ei ole sellise tõendiväärtusega, mille

alusel saaks süüdistatava süüdi mõista, sest ülejäänud objektiivsed tõendid kogumis ei

kinnita, et L.E talle süüdistuses süüks arvatud teo toime pani. Kohus eespool tuvastas, et L.E

avaldas autode süütamise asjaolusid Z.H-le joobes olles, mil tema tavapärane käitumine ongi

„suure suuga“ rääkimine ja ähvarduste pildumine.

33. Süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks

vajalikud toimingud. Siinjuures märgib kohus veelkord, et süüdistatav on asunud end

aktiivselt kaitsma, esitanud oma kaitseversiooni kohta tõendeid ja teinud nende tõendite

alusel võimalikuks alibi olemasolu kontrollida.

34. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et punktis 32 välja toodud asjaoludel ei ole võimalik jõuda

tõsikindla järelduseni, et L.E talle süüks arvatud kuriteo toime pani. Kohus mõistab L.E talle

esitatud süüdistuses KarS § 203 lg 1 järgi õigeks.

Tsiviilhagi

35. Kannatanu U.X on esitanud tsiviilhagi L.E vastu nõudega hüvitada talle kuriteoga tekitatud

varaline kahju summas 4500 eurot (tlk 4). Kuna kohus mõistab L.E talle esitatud süüdistuses

õigeks, jätab kohus KrMS § 310 lg 2 alusel U.X tsiviilhagi L.E vastu läbi vaatamata.

Tõkend

36. Tõkendit L.E suhtes kohaldatud ei ole.

Asitõendid

37. KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel hävitada kohtuotsuse jõustumisel asitõendid: sündmuskohalt

kaasa võetud põlenud kanister, kanistri kork, liikumisandur ja kummikindad, mis asuvad

hoiul XXX PJ asitõendite hoidlas (akt nr 25ATH34928, tlk 62).

38. DVD plaat sündmuskoha vaatlusel tehtud fotodega asub (tlk 85) ja jääb kriminaalasja

materjalide juurde.

Menetluskulud

39. KrMS § 181 lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik.

Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel DNA ekspertiisi (akt nr 25E-GE00395-01)

maksumus 2310 eurot (tlk 61) ja KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale advokaadile

Janek Valdma L.E kaitsmise eest makstud põhjendatud tasu kohtueelses menetluses 186

eurot (tlk 80-82) ja kohtumenetluses 992 eurot (44,64 eurot + 947,36 eurot; tlk 112-116),

kokku 1178 eurot.

40. Kohus jätab menetluskulud 3488 eurot KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Piia Jaaksoo

Kohtunik