2-25-21643/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2026, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-21643

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi C.F vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

3822 eurot 98 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479, asukoht XXX), lepinguline esindaja Sigrid

Rahkema

Kostja: C.F (isikukood XXX, elukoht XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt tagaseljaotsusega Aktiva Finance Group OÜ hagi C.F vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks.

2. Mõista C.F-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 1594,89 eurot, s.o põhivõlg

1390,38 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 11.12.2025 seisuga 204,51 eurot.

3. Mõista C.F-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt 1390,38 eurolt

alates 12.12.2025 kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras.

4. Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi C.F vastu rahuldamata osas, milles Aktiva Finance

Group OÜ palub mõista C.F-ilt välja Aktiva Finance Group OÜ kasuks põhivõla suuremas

ulatuses kui 1390,38 eurot, intressi 227,65 eurot ja sissenõudmiskulu 50 eurot.

5. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

6. Toimetada otsus kätte hageja lepingulisele esindajale ja kostjale.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

7. Menetluskulud jätta 54,6% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda ja 45,4% ulatuses

C.F kanda.

8. Mõista C.F-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulu 315,53 eurot.

9. Mõista C.F-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Kaja esitamine

Kostja võib esitada Tartu Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei

võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30

päeva jooksul. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta;

samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a

juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja

ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid.

Kaja esitamisel tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab poolele hagihinnale, kuid mitte vähem kui 100

eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole

nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr

EE221700017003510302 Luminor Bank AS või nr EE567700771003819792 LHV Pank.

Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed

riigilõivu tasumise kohta.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas 11.12.2025 hagiavalduse C.F vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3052,33

eurot, intressi 227,65 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, kuni 11.12.2025 sissenõutavaks

muutunud viivise 99,25 eurot ja edasiulatuva viivise alates 12.12.2025 kuni põhinõude

tasumiseni 12,9% aastas.

2. Hageja nõue tuleneb AS-i Inbank Finance ja kostja vahel 25.07.2022 sõlmitud

järelmaksulepingust nr L89009284330, mille alusel sai kostja osta kauba summas 3859

eurot järelmaksuga. 16.02.2023 sõlmiti kokkulepe lepingu nr L89009284330 muutmiseks

ja leping hakkas kandma numbrit L89011464533. 16.02.2023 (lepingu kohaselt

22.07.2024) sõlmiti kokkulepe lepingu nr L89011464533 muutmiseks ja leping hakkas

kandma numbrit L89017044504. Kuna kostja jättis tasumata osamaksed, saatis

laenuandja 05.11.2024 kostjale ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja

jooksul, ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu üles 26.11.2024. Laenuandja loovutas

kostja vastu nõuded hagejale 27.11.2024.

3. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 15.12.2025 määrusega, andes kostjale 20 päeva

hagimaterjalidele vastuse andmiseks. Kohus edastas hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse

nõude kostjale avaliku e-toimiku vahendusel ja kostja e-posti aadressile. Kostja kinnitas

elektrooniliselt menetlusdokumentide kättesaamist 20.02.2026, seega viimane päev

hagivastuse esitamiseks oli 12.03.2026. Kostja ei ole esitanud kohtule vastust ega muul

viisil hagile reageerinud.

4. Hageja on vastavalt kohtu selgitustele esitanud 07.04.2026 alternatiivse nõude juhuks,

kui kohus leiab, et laenuandja ei ole kohaselt järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Ümberarvestuse tegemisel lähtub hageja esialgse lepingu nr L89009284330

graafikust. Käesoleval juhul sai kostja lepingu alusel laenu kokku 3859 eurot ning on

teinud tagasimaksed kogusummas 2468,62 eurot. Kui kohus leiab, et laenuandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute

alusel saadud summa 1390,38 eurot (3859-2468,62). 07.04.2026 seisuga on

sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 3859 eurot, kostja on tasunud põhiosa katteks

2468,62 eurot ning seega on võlgnevus 1390,38 eurot. Kostja on tagasimaksetega

viivituses alates 29. osamaksest 12.11.2022. Arvestuse esitamise kohustust ei ole juhul,

kui kõigi osamaksete tasumise aeg on saabunud, mistõttu on kogu laenusumma

sissenõutavaks muutunud. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 1390,38

eurolt lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o 16.08.2024 lepingujärgses

viivisemääras, s.o 12,90% aastas. Juhul kui kohus leiab, et lepingujärgses viivisemääras

ei saa viivist välja mõista, palub hageja mõista viivise välja VÕS § 113 lg 1 esimese lause

kohaselt.

KOHTU SEISUKOHT

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole

tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati

kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt

omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse

tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

6. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha

tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule.

7. Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid

kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg

1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas

TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-

22-145432, p 23).

8. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult

põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata.

9. Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks olevate lepingute puhul on tegemist

tarbijakrediidilepingutega võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on

kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS

§ § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 05.03.2020. a otsus kohtuasjas nr

C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24.11.2023. a määrus kohtuasjas

nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest

tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu

krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene,

kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014. a

otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava

rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab

krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija

esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3

ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures

küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija

kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt

Riigikohtu 24.11.2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

10. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal

(hagejal). Hageja märgib, et krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne

võlausaldaja 25.07.2022 sõlmitud lepingu nr L89009284330 eel päringud

Maksehäireregistrisse, mille tulemusel selgus, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid

ega varasemaid maksehäireid polnud. Võlausaldaja kontrollis sissetulekuid

Pensioniregistrist, kust nähtus kuue kuu keskmine sissetulek 1665,34 eurot.

Laenutaotluse kohaselt on kostja igakuised sisstulekud 1000 eurot ja kohustused 0 eurot.

Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksulepingu puhul on tegemist

pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb

pank kiireid otsuseid, ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei

rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu

laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli

võetud kohustuse täitmine hageja hinnangul kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist

piisava sissetulekuga inimesega ehk tusaldusväärse laenuvõtjaga, kes on võimeline

lepingulisi kohustusi raskusteta täitma. Hageja leiab, et krediidiandja on hinnanud tarbija

krediidivõimelisust vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja § 50 kohaselt.

Riigikohus on 24.11.2023 lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija

kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija

varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu,

hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem

maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5)

(vt Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).

Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu

sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet

krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu

hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe

kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ning päringute tulemusi

(pensioniregister, maksehäireregister). Laenu taotlemisel ei saa lugeda piisavaks riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Krediidiandja oleks pidanud

kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku

kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja kohustusi üldse mingil viisil

kontrollinud. Muuhulgas ei tulene asjaolust, et laenusumma või kuumakse on väike, et

kostja on krediidivõimeline. Tarbijal võib olla suures mahus väikeste kuumaksetega

kohustusi, millised kogumis ei ole tarbijale enam jõukohased, mistõttu ei tohi sellisele

tarbijale väljastada ka järgmist väikese kuumaksega laenu.

Kohtu hinnangul ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest enne laenu

väljastamist ei kontrollinud krediidiandja teavet kostja kohustuste ja regulaarsete kulude

kohta. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja oleks üles näidanud

vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel.

11. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude

maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Kostja on saanud laenu 3859 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid summas 2468,62

eurot. Kohus rahuldab hageja põhinõude summas 1390,38 eurot.

Kuivõrd vastutustundliku laenamise rikkumise korral loetakse intressimääraks VÕS § 94-

s sätestatud intressimäär, mis lepingu sõlmimise ajal oli 0%, ning muid tasusid kostja

hagejale ei võlgne, jätab kohus hageja nõude intressi 227,65 euro ja sissenõudmiskulu 50

euro väljamõistmiseks rahuldamata.

12. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise

korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib

võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas.

Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas, kui lepingus

kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääb kehtima. Kohus leiab,

et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on põhjendatud ja asjakohane

mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS § 113 lg 1 alusel.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 1390,38 eurolt alates

lepingu lõppemisele järgnevast päevast (16.08.2024) kuni hagiavalduse esitamiseni

(11.12.2025) VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud määras ehk summas 204,51 eurot

ning edasiulatuva viivise põhinõudelt 1390,38 eurolt alates 12.12.2025 kuni põhinõude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

13. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude põhivõla suuremas ulatuses kui 1390,38 euro,

intressi 227,65 euro ja sissenõudmiskulud 50 euro väljamõistmiseks.

14. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks

väljamõistmisele põhivõlgnevus 1390,38 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 204,51

eurot ja edasiulatuv viivis.

15. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1

p-st 2 tulenevalt.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise

korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

17. Hageja alternatiivse nõude hagi hind on 1736,01 eurot. Hagi rahuldati 45,4% ulatuses.

18. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 54,6% ulatuses hageja kanda ning

45,4% ulatuses kostja kanda.

19. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja hagiavalduse esitamisel

tasutud riigilõivu 455 eurot ja õigusabikulud 507 eurot. Kohtule teadaolevalt kostja

menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud

puuduvad.

20. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist

põhjendatud menetluskuluga.

21. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

22. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja puhul ei ole tegemist keskmisest keerulisema

vaidlusega, samuti arvestab kohus sellega, et kostja ei ole kirjalikku vastust esitanud ning

kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata.

23. Kohus leiab, et hageja esindaja (juristi) tunnitasu 169 eurot ilma käibemaksuta on

arvestades asja sisu ebamõistlikult kõrge ning vastab kvalifitseeritud õigusabi osutaja, s.o

advokaadi tunnitasu määrale. Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatuks tunnitasu

määraks 120 eurot. Kohus peab mõistlikuks esindajal kulunud aega 2 tundi. Kohus

arvestab seejuures, et koostatud hagiavaldus on standardne ning asi ise ei ole õiguslikult

keeruline. Kohtu hinnangul, arvestades menetlustoimingute ja –dokumentide mahtu ning

asja keerukust, on vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu, mis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista, 240 eurot.

24. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 695 eurot, millest kostja kanda jääb

45,4% ehk 315,53 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 379,47 eurot jäävad

kostjalt välja mõistmata.

Tuginedes TsMS § 177 lg-le 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

25. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik