3-24-3039/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Orion, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.04.2026, Tartu

Haldusasja number

3-24-3039

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes (teise kinnipeetava rünnak

14.08.2024)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 03.10.2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant ‒ X.X.

Vastustaja ‒ Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.10.2025. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv 150 eurot) Eesti Vabariigi

kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o 16.04.2026, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 26.08.2024

numbriga 1-13/24/504-1 ja milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitist 20 000 eurot seoses

sellega, et 14.08.2024 ründas teda teine kinnipeetav. X.X. ja teine kinnipeetav jalutasid

kõrvuti jalutusboksides. X.X. teavitas valvurit, et teine kinnipeetav on talle ohtlik. Valvuri

sõnul oli isik juba lahkunud ja oli kaugel. Tegelikult ootas teine kinnipeetav teda õuealal ja

ründas. Valvurid ei suutnud rünnet ära hoida. X.X. püüdis eest ära joosta ning kukkus, tema

vigastused dokumenteeriti meditsiiniosakonnas. X.X. kardab pärast juhtunut jalutamas käia.

2. X.X. esitas 04.11.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Kaebuse kohaselt ei ole vastustaja kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt lahendanud. Kaebaja

kordas kaebuses kohtueelses menetluses esitatud väiteid ja seisukohti. Kaebaja muutis

kohtumenetluses korduvalt taotletava hüvitise suurust. Viimases seisukohas taotles kaebaja

hüvitist kokku 5 000 eurot, sh tervise kahjustamise eest 2 500 eurot. Kaebaja ei nõustunud

sellega, et piisav hüvitis on vastustaja pakutud 250 eurot. Kaebajal tekkisid

tervisekahjustused. Kaebaja üleelamised ja kannatused seoses juhtumiga väljenduvad selles,

et juhtunu oli kaebaja jaoks traumeeriv, valvur ei arvestanud kaebaja hoiatusi, kaebajal on

hirm jalutamas käia.

3. Tartu Vangla jättis 12.11.2024. a otsusega nr 1-13/24/504-2 kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata. Kaebaja viibis juhtumi toimumise ajal Tartu Vanglas vahistatuna.

Kaebaja ja teise kinnipeetava vahel kehtis isolatsioon. Vaidlusalusel juhtumil osutusid

kinnipeetavate julgeoleku tagamiseks kasutusele võetud abinõud ebaefektiivseks - ametnik

lasi kinnipeetavatel liikuda E-hoone jalutusboksidest S-maja suunas küll ajalise viitega, kuid

see ei olnud konflikti tekkimise ohu välistamiseks piisav. Kuivõrd vastustaja ei suutnud

piisaval määral kaebaja julgeolekut tagada, oli vastustaja tegevus õigusvastane. Kaebajal

tuvastati 14.08.2024 järgmised vigastused: vasakul küünarnukil ja põlvel kerged marrastused,

parema käsivarre ja hüppeliigese piirkonnas kaks veritsevat marrastust, mis puhastati ja

millele pandi plaastrid peale. 15.08.2024 kurtis kaebaja parema käe randme valulikkust

liigutamisel. Väliselt käsi turses ei olnud, hematoom puudus. Kaebajale väljastati randmeside.

Kuivõrd kaebaja langes teise kinnipeetava füüsilise rünnaku ohvriks ning sai selle tulemusena

vigastada, saab jaatada kahjuliku tagajärje saabumist. Esineb põhjuslik seos vastustaja

õigusvastase tegevuse ja kaebajal tekkinud kahju vahel. Hüvitise maksmine ei ole siiski

põhjendatud. Kaebaja oleks saanud vähendada kahjuliku tagajärje saabumise ohtu, kui ta

oleks järginud ametniku juhiseid ja ohuolukorrast eemaldunud. Kaebajaga koos jalutanud

kambrikaaslane tegi seda. Kaebajale tekkinud vigastused on kerged. Vastustaja peab kahju

hüvitamiseks piisavaks õigusvastase tegevuse tunnistamist ja vabandamist kaebaja ees.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 03.10.2025. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt

kaebaja kasuks välja hüvitise 250 eurot. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Pooled nõustusid, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud - aset leidis vastustaja

õigusvastane süüline tegu, rikuti kaebaja subjektiivseid õigusi, kaebajal tekkis kahju ja esineb

põhjuslik seos.

4.2. Vastustaja toimingute tõttu tekkis olukord, kus liikumine jalutusalalt eluhoonesse

(kambrisse) ei olnud kaebaja jaoks ohutu. Videosalvestistelt on näha, et kinnipeetavad liikusid

jalutusalalt eluhoonesse iseseisvalt ehk neid ei saatnud sellel teekonnal vanglaametnik.

Jalutusalal oli üks valvur, kes lasi kinnipeetavaid jalutusboksidest välja ja suunas nad liikuma

eluhoone suunas.

4.3. VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab

vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 8 lg 3

sätestab, et väljaspool oma osakonda võib kinnipeetav liikuda koos saatjaga. Kaebajat

rünnanud kinnipeetav oleks VSKE § 8 lg 3 järgi pidanud liikuma koos saatjaga. Kui

vastustaja suunas ajaliselt lähestikku vangla territooriumile iseseisvalt liikuma kaks vanglas

kinni peetavat isikut, kellele on kehtestatud isolatsioon, siis oli VangS § 66 lg-st 1 tulenevalt

vastustajal kohustus ka kaebaja puhul saatmist kaaluda. Vastustaja rikkus ründaja liikumise

korraldamisel VSKE § 8 lg 3 ning kaebaja liikumise korraldamisel eksis kaalutlusotsuse

tegemisel. Isegi kui saadetud oleks ainult ründajat, oleks see suure tõenäosusega juhtumi ära

hoidnud. Süü vormiks on raske hooletus ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata

jätmine (võlaõigusseaduse § 104 lg 4).

4.4. Kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja oleks oma tegevusega saanud kahju tekkimist ära

hoida või kahju suurust vähendada. Kohus ei nõustu täielikult vastustaja väitega, et kaebaja

eiras valvuri korraldusi mitte edasi liikuda. Valvur ütles järjest „oodake siin“, „mine edasi,

sina seal“, „oodake, ärge minge“. Sündmust tagantjärele vaadeldes võib aru saada, et

korraldused „oodake“ olid mõeldud kaebajale ja tema kaaslasele ning korraldus „mine edasi“

oli mõeldud ründajale. Sündmuste käigus ei pruukinud see olla arusaadav ning salvestiselt on

näha, et kaebaja ja tema kaaslane alustavad liikumist, kui valvur ütleb „mine edasi“. On tõsi,

et kaebaja liikus mõne sammu ulatuses ka valvuri järgmiste korralduste ajal. Vastustaja väitel

oleks kaebaja saanud ründe ära hoida sündmuskohalt lahkumisega. Kohtule ei ole äratuntav,

kuhu oleks kaebaja saanud turvaliselt lahkuda. Ründaja oli kaebaja ründamisel väga

sihikindel, sh ei hoolinud valvuri kohalolekust, talle korduvalt antud korraldustest ega valvuri

korduvatest püüetest teda takistada. Kaebaja toimis õigesti, kui ta hoidus valvuri lähedusse.

Ühel hetkel kaebaja üritas ära joosta, kuid ründaja jõudis kaebajani enne valvurit. Kaebaja

kaaslase ründamist ei hoidnud ära kaaslase eemaldumine, vaid see, et ründajal puudus soov

kaebaja kaaslast rünnata.

4.5. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal tekkisid tervisekahjustused: vasakul küünarnukil ja

põlvel kerged marrastused, parema käsivarre ja hüppeliigese piirkonnas kaks veritsevat

marrastust, parema käe randme valulikkus liigutamisel. Neid mõjusid kaebaja tervisele saab

siiski pidada kergeteks. Asjaolusid arvestades saab möönda ka mittevaralise kahju tekkimist

põhjusel, et kaebaja tajus ründe toimumise fakti tõttu julgeoleku- ja turvatunde vähenemist.

Seda asjaolu tuleb hüvitise määramisel arvestada, kuid sellel ei ole olulist mõju hüvitise

suurusele.

4.6. Ühelt poolt on õige, et vastustaja oli teadlik, et kaebajat rünnanud kinnipeetav võib olla

kaebajale ohtlik, kuid ei hoidnud ära ohu realiseerumist. Teiselt poolt tegutses vastustaja

pärast ründe algust kiiresti ja otsustavalt eesmärgiga rünne lõpetada ja kaebajale tekkivat

kahju vähendada. Vastustajal õnnestus lõpetada rünne kiiresti ning ära hoida kaebajal

tõsisema kahju tekkimine - ründajal õnnestus teha kaebaja suunas ligikaudu kolm lööki käega

ja üks löök jalaga, rünne kestis vähem kui minut.

4.7. Kaebajale tuleb määrata rahaline hüvitis, kuid see ei pea olema suur. Kohus määrab

kaebajale hüvitise kogusummas 250 eurot. Sellise suurusega hüvitis ühtib Eesti

kohtupraktikas määratavate hüvitistega.1

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas

halduskohtu määratud hüvitise suuruse. Kaebaja leiab, et kohus võttis vanglat õigustava

seisukoha. Kaebaja sai kannatada füüsiliselt ja vaimselt, tal tekkis hirm käia jalutamas.

Kaebaja jaoks on endiselt küsimus ka selles, kuidas sai vangla kaebaja ja teise kinnipeetava

vahel kehtestatud isolatsiooni arvestamata panna nad samal ajal kõrvuti boksidesse jalutama

ja lasi vaatamata kaebaja hoiatusele kahju põhjustanud olukorral tekkida. Kaebaja sai

põgenemisel kukkudes kehavigastusi ja seejärel veel kolm lööki vastu selga, tundes valu.

Kaebaja soovib Tartu Vangla tekitatud füüsilise ja moraalse kahju eest hüvitist 10 000 eurot.

6. Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja taotletud suuruses (10 000 eurot) hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud.

Arvestades kaebajale kaaskinnipeetava ründe tagajärjel saabunud tagajärgi, on halduskohus

määranud hüvitise asjakohast kohtupraktikat silmas pidades. Kohtupraktikas on kergemate

kehavigastuste korral peetud põhjendatuks välja mõista hüvitis 100 eurot. See, et kaebaja

1 K. Piho, K. Krillo. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020.–2022. aastal. Lk 49-55.

Kättesaadav: www.riigikohus.ee.

soovib saada oluliselt suuremat hüvitist, ei tähenda, et halduskohus oleks teinud ebaõige

otsuse. Apellatsioonkaebusest ei nähtu selliseid asjaolusid või viiteid kohtulahenditele, mis

võiks anda aluse suurema hüvitise väljamõistmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Kaebaja vaidlustas apellatsioonimenetluses halduskohtu määratud hüvitise suuruse.

Kaebaja ei nõustu 250 euro suuruse hüvitisega ja soovib talle vangla õigusvastase tegevuse

tõttu tekkinud kahju eest 10 000 euro väljamõistmist.

9. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2 näeb ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS §

13 lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel 1) kahju tekkimise ettenägematust, 2)

objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, 3) õiguste rikkumise raskust, 4) eraõiguses

sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning 5) muid asjaolusid,

millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.

10. Halduskohus arvestas hüvitise väljamõistmisel ja selle suuruse üle otsustamisel kaebaja

õiguste rikkumise raskust, vangla süüd ning vastutust piiravaid asjaolusid. Mittevaralise kahju

hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille

tegemisel on kohtul lai kaalutlusruum (Riigikohtu 07.11.2017. a otsus asjas nr 3-15-3215, p

9). Ringkonnakohtu hinnangul arvestas halduskohus hüvitise suuruse määramisel kõigi

oluliste asjaoludega. Otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks hüvitise suuruse

määramisel teinud kaalutlusvea.

11. Kaebaja etteheited selle kohta, et halduskohtus polnud erapooletu, ei ole põhjendatud.

Muu hulgas on halduskohus erapooletult hinnanud kaebaja käitumist kahju tekkimiseni viinud

olukorras ja asunud selles osas vastustaja öelduga võrreldes teistsugusele seisukohale.

12. Asjaolu, et halduskohus määras kaebajale sama suure hüvitise, nagu pakkus vastuses

kaebusele välja vastustaja, ei tähenda, et halduskohtu otsus oleks põhjendamatu või ebaõige.

Kohtupraktikas on vanglalt välja mõistetud hüvitis 1000 eurot olukorras, kus teine

kinnipeetav ründas kaebajat terariistaga ja kaebaja viidi raskes seisundis haiglasse (Riigikohtu

11.12.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-64-14), ning 1500 eurot olukorras, kus kaaskinnipeetav

tekitas kaebajale tervisekahjustusi, mis vajasid operatsiooni ja edasist ravi (Tallinna

Halduskohtu 03.12.2015. a otsus asjas nr 3-15-1473). Praegusel juhul ei ole tegemist

eeltooduga võrreldava olukorraga. Apellatsioonkaebuses nimetatud hüvitise suurus 10 000

eurot on ilmselgelt ülepaisutatud.

13. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata.

14. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on otsus tehtud

kaebaja kahjuks. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud

hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus

menetluskulud riigi kanda. Kuna kaebaja oli menetlusabi korras apellatsioonimenetluses

riigilõivu (150 eurot) tasumise kohustustest vabastatud, siis jääb see Eesti Vabariigi kanda.

Vastustaja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude hüvitamise taotlust ega

menetluskulude nimekirja.

15. Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)