2-25-22729/5 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

TAGASELJAOTSUS

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 16. aprill 2026

Tartu kohtumaja (Kalevi 1, 51010, Tartu linn, Tartu

Maakond, e-post )

Tsiviilasja number

2-25-22729

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi B.V vastu 6114

euro 2 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete

saamiseks

Tsiviilasja hind

12 174 eurot 46 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479, asukoht XXX-i ), lepingulised esindajad

Kristiine Urb ja Sigrid Rahkema (e-post )

Kostja B.V (isikukood XXX, elukoht XXX-i, e-

post )

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ 23.12.2025 hagi B.V vastu

tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Mõista B.V-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 5490 eurot 22

senti ning viivis 14,9% aastas põhivõlalt (5490 eurot 22 senti) alates 11.01.2026

kuni põhivõla tasumiseni.

3. Jätta menetluskuludest 50% B.V kanda ja 50% Aktiva Finance Group OÜ

kanda. B.V-l puuduvad hüvitatavad menetluskulud.

4. Mõista B.V-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 495 eurot

ning võlaõigusseadus (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis

menetluskuludelt (495 eurot) alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

5. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

6. Toimetada tagaseljaotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Hageja võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva alates otsuse hagejale kättetoimetamisest,

kuid mitte rohkem kui viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kostja võib esitada TsMS §-de 415 ja 416 kohaselt tagaseljaotsuse peale kaja, kui ta jättis

hagile tähtaegselt vastamata mõjuval põhjusel. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse

olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult

allkirja vastu üleandmisega või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib

esitada Tartu Maakohtule 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kostjale kätte toimetamisest.

Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates

päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada.

Kajalt tuleb tasuda riigilõiv, mille suurus on pool hagi hinnast, kuid mitte vähem kui 100 eurot

ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kajale tuleb lisada nõuetekohane vastus hagile.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 23.12.2025 hagi B.V (kostja) vastu, milles palus

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 6114 eurot 2 senti, intress 710 eurot 89 senti,

23.12.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 4482 eurot 56 senti, haldustasu 10 eurot

ja edasiulatuv viivis 14,9% aastas põhivõlalt alates 24.12.2025 kuni põhivõla tasumiseni.

Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 1178 eurot, millest riigilõiv 840 eurot ja lepingulise esindaja kulud 338 eurot,

ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates

kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank AS (krediidiandja) ja kostja 02.10.2019 tähtajalise

tarbijakrediidilepingu nr L89003017257 (leping I), mille järgi sai kostja krediiti 7200 eurot,

intressimäär oli 14,9% aastas ja krediidikulukuse määr 17,83%. Krediidiandja kandis 7056

eurot (krediidiandja arvas krediidisummast maha lepingutasu 144 eurot) kostja

arvelduskontole 03.10.2019. Lepingu järgi oli maksegraafik koostatud annuiteedi põhimõttel

ning kostja kohustus krediidi tagastama igakuiste maksetega 72 kuu jooksul hiljemalt

10.10.2025 (dtl 12).

Krediidiandja ja kostja sõlmisid lepingust I tulenevate kohustuste refinantseerimiseks

11.03.2020 tähtajalise tarbijakrediidilepingu nr L89003545004 (leping II), mille järgi sai

kostja krediiti 6904 eurot 2 senti, mis oli lepingu I järgi tagastamata krediidisumma,

intressimäär oli 14,9% aastas ja krediidi kulukuse määr 16,81%. Kostja kohustus krediidi

tagastama igakuiste maksetega 64 kuu jooksul hiljemalt 10.10.2025 (dtl 21).

Krediidiandja ja kostja sõlmisid samal kuupäeval 11.03.2020 lepingu II muutmiseks

tarbijakrediidilepingu L89003889540 (leping III), millega anti kostjale pikem maksepuhkus

ing mille tagajärjel pikenes krediidi tagastamise tähtaeg kuni 10.01.2026 (dtl 28).

Hageja selgituste kohaselt kontrollis krediidiandja kostja krediidivõimelisuse hindamiseks

laenutaotluses esitatud andmeid, kostja sissetulekute suurust kontrollis krediidiandja

pensioniregistrist ning lisaks tegi krediidiandja kostja maksekäitumise kontrollimiseks

päringud Creditinfo ja Krediidiregistri maksehäireregistritesse (dtl 6–7).

Kostja rikkus lepingut, kui ta jäi 10.10.2020, 10.11.2020 ja 10.12.2020 viivitusse kolme

järjestikuse tagasimaksega. Krediidiandja saatis kostjale kohustuse rikkumise tõttu 05.01.2021

kirja, milles andis kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja kuni 19.01.2026 ning

hoiatas kostjat, et kui kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasu, ütleb ta lepingu üles. Kuivõrd

kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja kostjaga sõlmitud

lepingu 22.01.2021 üles (dtl 43), mille tulemusena muutus kogu nõue sissenõutavaks.

Krediidiandja loovutas lepingust tulenevad nõuded 27.01.2021 hagejale (dtl 44).

Hageja palub kostjalt välja mõista:



põhivõlg 6114 eurot 2 senti,



intress 710 eurot 89 senti,



haldustasu 10 eurot,



23.12.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 4482 eurot 56 senti,



edasiulatuv viivis 14,9% aastas põhivõlalt (6114 eurot 2 senti) alates 24.12.2025 kuni

põhivõla tasumiseni.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskuludena riigilõiv 840 eurot ja lepingulise esindaja kulu 338 eurot ja ning VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

2. Tartu Maakohus võttis 08.01.2026 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale tähtaja

21 päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja

menetlusse võtmise määruse kätte 08.01.2026 kl 10.41 kättetoimetamisportaali (KÄPO)

kaudu. Kostjal oli võimalik esitada hagile kirjalik vastus kuni 29.01.2026. Kostja tähtaegselt

hagile ei vastanud.

2.1. Tartu Maakohus andis hagejale 07.04.2026 tähtaja seitse päeva, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist põhjendada ja esitada soovi korral täiendavaid tõendeid. Kohus

palus esitada ka nõude ümberarvutuse.

2.2. Hageja esitas kohtule 09.04.2026 seisukoha, milles leidis, et kostja puhul oli tegemist

piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse isikuga, kes on seega võimeline

lepingulisi kohustusi raskusteta täitma. Hageja leidis, et kohus ei pea ega saagi astuda n-ö

krediidiandja rolli ja asuda krediiditoimiku pinnalt hindama tarbija krediidivõimelisust,

analüüsima kontoväljavõtteid, otsustama igaks laenujuhtumiks vajalike andmete sisu ja hulka

ega hindama või kontrollima laenuotsuse tulemust. Tegemist on majandusliku ja ärilise

otsusega, mis sõltub mh krediidiandja enda protsessidest ja eeskirjadest, süsteemidest, laenu

andmise riskiisust, krediidipoliitikast ja muust sarnasest. Majanduslikud ja ärilised otsused ei

allu kohtu kontrollile. Krediidiandja poolse vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

sisuline ja majanduslik kontroll allub Finantsinspektsiooni järelevalvele.

Hageja tõi ümberarvutuses välja, et kostja sai krediiti 7056 eurot (maha arvutatud lepingutasu

144 eurot), kostja maksis krediidiandjale tagasi 775 eurot 78 senti (dtl 50–53) ja hagejale 790

eurot. Hageja märkis, et ümberarvutuse esitamise kohustust ei ole juhul, kui kõigi osamaksete

tasumise aeg saabunud, mistõttu on kõik osamaksed sissenõutavaks muutunud. Lepingu

lõpptähtaeg oli 10.01.2026 (dtl 28). Hageja palus ümberarvutust arvestades kostjalt hageja

kasuks välja mõista põhivõlg 540 eurot 22 senti, viivis 14,9% aasta põhivõlalt alates

11.01.2026 kuni põhivõla tasumiseni.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping

tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja

majandustegevust. Kohus analüüsib esmalt lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist (I). Kohus käsitleb seejärel hagi rahuldamise ulatust ning teeb

menetluslikud otsustused (II).

I

4. Kohus leiab, et hageja arusaam vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollist

on ebaõige ega vasta seisukohtadele Euroopa Kohtu praktikas ega Riigikohtu praktikas.

Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on

selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima,

sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

4.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning

õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise

korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria

Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

4.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

4.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 4033 lg 4 ja

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

4.4. Kohus leiab, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja

krediidivõimelisuse hindamisel VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, sest ta ei kogunud piisavalt

teavet kostja kohustuste kohta. Krediidiandja piirdus kontrollimise vaid laenutaotluses

esitatud andmete, pensioniregistri, Creditinfo ja Krediidiregistri maksehäireregistriga.

Krediidiandja ei kontrollinud kostja kohustuste olemasolu ega küsinud kostjalt arvelduskonto

väljavõtet.

Krediidiandja peab Riigikohtu hinnangul küsima tarbija arvelduskonto väljavõtet või

tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Kohus andis hagejale 07.04.2026 tähtaja, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist põhjendada. Hageja ei esitanud täiendavaid

tõendeid ega nõude ümberarvutust, vaid selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise korral ei öelnud krediidiandja lepingut kehtivalt üles ning leping lõppes 10.01.2026

lõpptähtpäeva saabumisega. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades ei ole hageja tõendanud, et

krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet, kohus leiab, et seda rikuti. Kohus

käsitleb järgmisena hageja nõude ulatust ja nõude suurust pärast ümberarvutust.

II

5. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärg, et kostjalt saab VÕS § 4034 lg 7 kohaselt nõuda vaid põhivõlga ja

seadusjärgset intressi, kuid muid tasusid krediidiandjale ega nüüd ka hagejale ei võlgne.

Kohus lähtub sellest, et periood, millal kostja osamakseid tasuma pidi on möödunud ning

põhivõlg on sõltumata ülesütlemise kehtivusest ümberarvutuse korral sissenõutavaks

muutunud. Riigikohus on selgitanud, et ümberarvutuse esitamise kohustust ei ole juhul, kui

algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24).

5.1. Hageja esitas kohtule 09.04.2026 ümberarvutuse juhuks, kui kohus leiab, et krediidiandja

ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 75–77). Hageja selgitas, et kostja sai

krediiti 7056 eurot (maha arvutatud lepingutasu 144 eurot), kostja maksis krediidiandjale

tagasi 775 eurot 78 senti (dtl 50–53) ja hagejale 790 eurot. Hageja palus ümberarvutust

arvestades kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 540 eurot 22 senti, viivis 14,9% aasta

põhivõlalt alates 11.01.2026 kuni põhivõla tasumiseni.

5.2. Kohus tuvastab, et kostja sai krediidiandjalt lepingute I–III tulemusel krediiti 7200 eurot.

Kuivõrd kostja ei võlgne VÕS § 4034 lg 7 ümberarvutuse korral krediidiandjale muid tasusid,

tuleb põhivõlast jäägist maha arvata lepingutasu 144 eurot, samuti tuleb maha arvata kostja

tehtud tagasimaksed krediidiandjale ja hagejale 1565 eurot 78 senti (775,78 + 790). Kuivõrd

leping III oli tähtajaline ja lõppes 10.01.2026, on kõik põhiosa maksed sissenõutavaks

muutunud tähtaja möödumisega. Eeltoodut arvestades tuleb hagi rahuldada ja kostjalt hageja

kasuks välja mõista põhivõlg 5490 eurot 22 senti (7200 – 144 – 775,78 – 790).

6. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise 14,9% aastas põhivõlalt 5490 eurot 22

senti alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni. Kohus tuvastab,

et lepingu III kohaselt oli lepingujärgne viivisemäär 14,9% aastas (dtl 28).

6.1. Kohus leiab, et lähtuda saab lepingujärgsest viivisemäärast. Riigikohus on selgitanud, et

kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama

ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas

lauses sätestatud tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära

järgi (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 33; RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12).

6.2. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb hagi viivisenõude osas rahuldada. Kostjalt

tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 14,9% aastas põhivõlalt (5490 eurot 22 senti) alates

11.01.2026 kuni põhivõla tasumiseni.

10. Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse. Hageja esitas 23.12.2025 koos hagiavaldusega kohtule menetluskulude

nimekirja, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 1178 eurot, millest

riigilõiv on 840 eurot ja lepingulise esindaja kulud 338 eurot (km-ta) kahe tunni osutatud

õigusabi eest tunnihinnaga 169 eurot (dtl 10–11, 54–56). Hageja kinnitas, et kõik kulud on

TsMS § 176 lg 5 kohaselt kantud seoses käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Hageja palus

lepingulise esindaja kulud TsMS § 174 lg 10 järgi välja mõista käibemaksuta, sest hageja on

käibemaksukohustuslane ja tal on õigus käibemaksu tagasi arvutada.

10.1. Kohus leiab, et hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1

kohaselt jätta poolte kanda võrdsetes osades. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad

pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult

või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab kostja menetluskulud tema enda kanda ning

hageja menetluskuludest pool kostja kanda TsMS § 163 lg 1 üldreegli järgi, see vastab ka

ligikaudsele hagi rahuldamise ulatusele pärast ümberarvutust ning lähtudes esialgsest

hagihinnast. Kohus leiab, et üldreeglist kõrvalekaldumiseks puuduvad alused.

10.2. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg 1 kohaselt vajalikud

ja põhjendatud osaliselt. Riigikohtu juhiste järgi ei pea kohus menetluskulude

kindlaksmääramisel kohus üksikasjalikult välja tooma konkreetseid tegevusi ja kulusid

menetluskulude nimekirjast ega hindama iga kuluartiklit eraldi.

Riigikohtu hinnangul peab kohus menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

andma eelkõige hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas

esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse

hinnale. Kohus arvestab kohtuvaidluse asjaolusid, kohtuasjale kulunud aega, asja liiki,

keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti kontrollib, ega lepingulise

esindaja tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse keskmist hinda (RKTKm 17.04.2024 2-17-

124505/94, p 12 jj; RKTKm 29.01.2024 2-21-9796/80, p 17 jj).

10.3. Kohus leiab, et lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja menetlusdokumentide sisu

arvestades on põhjendatud lepingulise esindaja kulud 150 eurot (km-ta), mis hõlmavad hagi

koostamist 100 eurot, kus turuhind sarnaste tüüphagide eest on 85–100 eurot ning 50 eurot

ümberarvutuse koostamise eest (dtl 75–76), sest uut maksegraafikut koostada ei olnud vaja,

piisav oli esitada neli lauset ning ülejäänud osas on seisukoht Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

aastatepikkust praktikat arvestades ekslik, mis on hagejale varasematest lahenditest ka teada.

10.4. Kohus leiab, et eeltoodu järgi on põhjendatud ja vajalik menetluskulu 990 eurot (km-ta),

millest 840 eurot on riigilõiv ja 150 eurot lepingulise esindaja kulud. Kohus rahuldab ühtlasi

hageja TsMS § 177 lg 4 kohase taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates käesoleva kohtulahendi

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse TsMS § 468 lg

1 p 2 kohaselt tagatiseta viivitamata täidetavaks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin