2-24-8634/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Geidi Sile, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.04.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-8634

Kohtuasi

B.L-i hagi C.R-i vastu kasutuseelise hüvitise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.06.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C.R-i apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

73 047,06 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: B.L (isikukood XXX);

Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Magnus

Braun, advokaat Anna-Evgeniya Petrova;

Kostja: C.R (isikukood XXX);

Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Kalev

Pihlak, advokaat Cristen Helendi

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 27.03.2026 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 12.06.2025 otsus osas, millega maakohus mõistis

kostjalt välja hüvitise enam kui 21 831,51 eurot ja menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas.

2. Rahuldada C.R-i apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

4. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24.10.2025, 27.10.2025 ja 18.12.2025 määrustega

kohaldatud hagi tagamise abinõud kehtima kuni nõude rahuldamiseni.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2-24-8634

5.1. Välja mõista Uljas B.L C.R-i kasuks võlgnevus 21 831,51 eurot.

5.2. Välja mõista Uljas B.L C.R-i kasuks viivis võlgnevuselt (21 831,51 eurot)

alates hagi esitamisest 31.05.2024 kuni otsuse tegemiseni 16.04.2026 kokku

4543.31 eurot.

5.3. Välja mõista Uljas B.L C.R-i kasuks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivis võlgnevuselt (21 831,51 eurot) alates otsuse tegemisest

17.04.2026 kuni nõude rahuldamiseni.

5.4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määrata.

5.5. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24.10.2025, 27.10.2025 ja 18.12.2025

määrustega kohaldatud hagi tagamise abinõud kehtima kuni nõude

rahuldamiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1.1. B.L (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi C.R-i (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt

välja mõista võlgnevuse 65 240,74 eurot koos viivisega.

1.2. Hageja tõi esile, et hageja ja kostja sõlmisid abielu 05.10.2014 ning valisid varasuhteks

varalahususe. Hageja omandas 22.03.2018 kinnistu aadressil XXX koos elamuga. Hageja

kandis kinnistu ainuomanikuna end kinnistusraamatusse ning kasutas elamut algselt enda

elukohana.

1.3. Kostja asus hageja loal elamusse elama 2019. aasta kevadel. Selleks ajaks olid poolte

abielulised suhted lõppenud. Hageja lubas kostjal majas viibida ajutiselt, arvestades kostja

rahalisi raskusi ja vajadust elamispinna järele.

1.4. 2021. aasta kevadel palus hageja kostjal korduvalt elamu valdus tagastada. Kostja ei

vabastanud elamut ning jätkas seal elamist. Hageja kolis 2021. aasta mais majast välja, kuna

ei saanud kinnistut enda valdusesse. Hageja tasus seejärel kõik elamuga seotud

kommunaalkulud.

2-24-8634

1.5. 21.10.2022 edastas hageja kostjale kirjaliku nõude elamu vabastamiseks hiljemalt

18.11.2022. Kostja ei tagastanud valdust ega andnud üle elamu võtmeid. Hageja esitas

13.01.2023 kohtule hagi elamu ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. 26.06.2023 tegi

kohus otsuse, millega mõistis elamu koos võtmetega kostja valdusest välja. Kostja ei

vabastanud elamut vabatahtlikult. Hageja pöördus täitemenetlusse ning kohtutäitur andis

elamu valduse hagejale üle 29.08.2023.

1.6. Kostja kasutas elamut hageja nõusolekuta ajavahemikul 05.2021–29.08.2023. Hageja

määras kasutuseelise väärtuse elamu turupõhise üürihinna järgi, milleks kujunes vähemalt

2300 eurot kuus. Hageja arvestas kasutuseelist kokku 27 kuu ja 29 päeva eest.

1.7. Lisaks kandis hageja kostja elamise ajal elamu elektrikulud. Elektrienergia tarbimine

toimus ajavahemikul, mil hageja elamus ei viibinud. Hageja arvutas elektrikulude summaks

989,13 eurot ning vähendas menetluse kestel algselt nõuet 79,02 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja asus elamusse elama 2019. aasta kevadel poolte kokkuleppel. Pooled kasutasid

elamut ühise koduna ning kostja osales elamu renoveerimises, sisustamises ja majandamises.

Kostja käsitles kinnistu soetamist ja elamu kasutamist poolte ühise elukorralduse osana.

Kostja leidis, et kuni 21.10.2022 ei olnud hageja esitanud konkreetset nõuet elamu

vabastamiseks. Kostja kolis 18.11.2022 üürikorterisse ning ei kasutanud pärast seda elamut

püsivalt. Kostja jättis siiski enda kätte elamu võtmed kuni 2023. aasta suveni.

2.2. Kostja tasus elamu kasutamise ajal osaliselt kommunaalkulusid, sealhulgas vee, kütte ja

elektri eest. Kostja pidas kulude jagamist pooltevaheliseks kokkuleppeks. Elektritarbimise

vähenemine alates 2022. aasta novembrist näitas kostja hinnangul, et elamut ei kasutatud

püsivalt.

2.3. Kostja leidis, et elamu oli käsitatav perekonna ühise eluasemena kuni abielu lõppemiseni

24.01.2023. Hageja kolis elamust välja enda algatusel ning säilitas võimaluse elamut

kasutada. Kostja ei näinud alust nõuda kasutuseelist täies ulatuses.

2.4. Kostja vaidles vastu väitele, et elamut vallati ebaseaduslikult alates 2021. aasta maist.

Kostja leidis, et kuni 18.11.2022 eksisteeris pooltevaheline kokkulepe elamu kasutamiseks.

Kostja pidas alusetuks kasutuseelise nõuet enne nimetatud kuupäeva.

2.5. Kostja vaidlustas kasutuseelise suuruse. Kostja leidis, et esitatud üürihind ei vastanud

elamu tegelikule seisukorrale ega turutingimustele. Kostja tõi võrdlusena välja teisi piirkonna

üüripakkumisi ning elamu väiksema pindala.

2.6. Kostja leidis, et elektrikulude nõue ei olnud põhjendatud, kuna kulusid jagati ja hageja

kandis neid osaliselt enda valikul. Kostja leidis, et hageja ei tõendanud kulude täielikku

seotust kostja elamisega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus oma 12.06.2025 otsusega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja võlgnevuse 65 240,74 eurot koos viivisega. Maakohus võttis vastu hagist loobumise

2-24-8634

elektrikulude nõudes 79,02 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda ja maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 8440,93 eurot.

3.1. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja olid abielus 05.10.2014–24.01.2023 ning nende

varasuhteks oli varalahusus. Hageja omandas 22.03.2018 kinnistu XXX-i ja oli selle

ainuomanik. Kostja asus elamusse elama hageja loal 2019. aasta kevadel. Hageja kolis

elamust välja 2021. aasta mais.

3.2. Maakohus leidis, et alates 2021. a maist puudus kostjal õiguslik alus elamu valdamiseks.

Kostja ei tõendanud kokkuleppe olemasolu, mis oleks andnud õiguse elamut pärast seda

kuupäeva kasutada.

3.3. 21.10.2022 saadetud nõudekiri ei loonud kostjale ajutist õigust elamut kasutada. Suulised

nõuded elamu vabastamiseks olid esitatud juba varem. Hageja lahkumine elamust kinnitas, et

nõusolek elamu kasutamiseks oli lõppenud.

3.4. Varasema kohtulahendiga poolte vahel tsiviilasjas nr 2-23-643 tuvastati elamu

ebaseaduslik valdus alates 2021. aasta maist. Kostja valdus kestis kuni võtmete üleandmiseni

täitemenetluses 29.08.2023. Elamu võtmete hoidmine andis kostjale tegeliku võimu asja üle.

3.5. Maakohus leidis, et elamu ei olnud perekonna ühine eluase. Hageja oli elamust lahkunud

ning pooled ei kasutanud seda enam ühise koduna. Perekonnaseaduse regulatsioon ei

välistanud hageja nõuet kasutuseelise hüvitamiseks.

3.6. Kohus määras kasutuseelise väärtuse elamu turupõhise üürihinna järgi. Esitatud andmete

põhjal kujunes keskmiseks üüriks ligikaudu 2300 eurot kuus. Maakohus pidas seda summat

põhjendatuks, arvestades elamu asukohta, suurust ja seisukorda. Elamu ebaseaduslik valdus

kestis 27 kuud ja 29 päeva. Kostja sai kasutuseelist 64 251,61 eurot. Lisaks mõistis kohus

välja elektrikulud 989,13 eurot, kostja ei tõendanud nende tasumist.

3.7. Hageja loobus menetluse käigus osaliselt elektrikulude nõudest 79,02 eurot. Kohus

lõpetas menetluse selles osas. Ülejäänud osas rahuldas kohus hagi täielikult.

3.8. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 65 240,74 eurot ning viivise alates

31.05.2024 kuni täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis

välja 8440,93 eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Alternatiivselt saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks menetlusõiguse normide oluliste rikkumiste tõttu. Kostja

ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus võttis vastu hagist loobumise

elektrikulude nõudes 79,02 eurot.

4.1. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kostja valdas elamut alates 01.05.2021

ebaseaduslikult. Otsusest ei nähtu, millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus tugineb.

Maakohus jättis tuvastamata, millisel konkreetsel kuupäeval lõppes kostja õigus XXX elamut

kasutada. Otsuses piirduti üldise viitega 2021. aasta maile, ilma et oleks tuvastatud konkreetne

tahteavaldus või sündmus, millega hageja lõpetas kostja elamu kasutamise õiguse.

2-24-8634

4.2. Enne 21.10.2022 puudus kirjalik või muul viisil üheselt tuvastatav tahteavaldus, millega

hageja oleks lõpetanud elamu kasutamise kokkuleppe. Pooltevahelised arutelud seoses abielu

lõppemise ja võimaliku kolimisega ei ole võrdsustatavad elamu kasutamise õiguse

lõpetamisega. Samal ajal on otsuses viidatud, et hageja lahkus elamust 21.05.2021, kuid

sellest ei ole tehtud järeldusi hüvitise alguskuupäeva osas.

4.3. Maakohus on vääralt tõlgendanud varasema tsiviilasja nr 2-23-643 lahendit, käsitledes

seda kui tuvastust kostja valduse õigusliku aluse lõppemise aja kohta. Viidatud lahendis

hinnati valduse olukorda üksnes otsuse tegemise aja seisuga ning seal ei tuvastatud õiguse

lõppemise konkreetset kuupäeva.

4.4. Maakohus jättis hindamata asjaolu, et kogu vaidlusaluse perioodi vältel esines poolte

kaasvaldus. Kaasvalduse olemasolu välistab kasutuseelise väljamõistmise täies ulatuses ning

nõuab hüvitise proportsionaalset vähendamist.

4.5. Maakohus ei ole tuvastanud elamu turutingimustele vastavat üürihinda. Otsus tugineb

hageja esitatud üldistele seletustele ja keskmise üürihinna statistikale, ilma et oleks tuvastatud

konkreetse elamu vastavus statistilisele keskmisele. Samuti ei ole arvestatud elamu tegelikku

seisukorda ega valmidust 2021. aasta kevadel. Maakohus on põhjendamatult jätnud

arvestamata kostja esitatud konkreetse võrdlusobjekti, mille üür oli 1500 eurot kuus.

4.6. Maakohus on vastuoluliselt hinnanud elamu pindala. Otsuses on küll märgitud, et

ehitisregistri andmetel on elamu suletud netopind 211,8 ruutmeetrit, kuid samas on eelistatud

hageja esitatud renoveerimisprojekti, ilma et oleks tuvastatud renoveerimistööde tegelik

teostamine ja nende ajastus.

4.7. Maakohus ei ole kohaldanud perekonnaseaduse regulatsiooni abielu ajal kattuva perioodi

osas. Kuni hageja lahkumiseni 21.05.2021 oli tegemist abikaasade ühise eluasemega ning

selle kasutamise eest hüvitise nõudmine on välistatud.

4.8. Maakohus on põhjendamatult mõistnud välja elektrikulude hüvitise, jättes arvestamata

pooltevahelise kommunaalkulude jaotamise kokkuleppe. Otsuses ei ole hinnatud, et kostja

kandis teisi kommunaalkulusid, mis ületasid elektrikulu.

4.9. Maakohus on lisaks ebapiisavalt põhjendanud menetluskulude väljamõistmist. Otsuses ei

ole piisavalt hinnatud esindajate töömahtu ega üksikute toimingute vajalikkust.

Menetluskulude suurus ei ole seostatud asja keerukuse ega menetlusdokumentide mahuga,

mistõttu ei ole kulude põhjendatus kontrollitav.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hüvitise enam kui

21 831,51 eurot. Kolleegium tühistab maakohtu otsuses määratud menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise ja jätab menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Kostja

ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus võttis vastu hagist loobumise

2-24-8634

elektrikulude nõudes 79,02 eurot ning selles osas on maakohtu otsus jõustunud.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt

7. Maakohus tuvastas siinse otsuse p-s 3.1 märgitud asjaolud, mille üle ei ole vaidlust ka

apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel.

8. Maakohus kvalifitseeris hageja põhinõude õigesti VÕS § 1037 lg 1 järgi kui rikkumise teel

saadud kasutuseelise nõude. Kolleegium on aga seisukohal, et kostja rikkumine ei alanud

mitte mais 2021, vaid 18.11.2022.

9. VÕS § 1037 lg 1 järgi on kinnisasja omanikul nõue isiku vastu, kes valdab tema asja ilma

õigusliku aluseta. Kui valdaja on varem asja kasutanud lepingu alusel, näiteks tasuta

kasutamise lepingu alusel, tuleb nõude esitajal esile tuua ja tõendada asjaolud, millest nähtub,

et senine kokkulepe asja kasutamiseks on lõppenud. Tähtajatu tasuta kasutamise lepingu

(VÕS § 389) võib asja omanik igal ajal üles öelda (VÕS § 393 lg 3) ja sel juhul tuleb valdus

tagasi anda mõistliku aja jooksul (VÕS § 82 lg 3). Suuliselt sõlmitud tasuta kasutamise

lepingu võib omanik üles öelda suuliselt.

10. Praegusel juhul tõi hageja nõude alusena esile, et kostja asus elamusse elama 2019. aasta

kevadel poolte kokkuleppel. Sellest võib järeldada, et vähemalt hagis esile toodu järgi kasutas

kostja elamut tasuta kasutamise lepingu alusel. Hagejal tuli esile tuua ja tõendada, et ta on

tasuta kasutamise lepingu üles öelnud.

11. Kolleegium leiab, erinevalt maakohtust, et hageja ei ole tõendanud oma väidet, et ta ütles

lepingu üles 2021. aasta kevadel. Ühtegi kirjalikku tõendit selle asjaolu tõendamiseks esitatud

ei ole. Lepingu üles ütlemist ei saa järeldada sellest, et 2021. aasta kevadel kolis hageja ise

elamust välja. Üksnes kolimise faktist ei saa järeldada hageja väidetut, et kostja keeldus välja

kolimast ja kuna hageja ei soovinud enam kostjaga maja jagada, pidi ta ise ära kolima. Kostja

esitas hageja lahkumise kohta selgituse, et hageja leidis talle meelepärasema elukoha

kesklinnas.

12. Hageja versiooni lepingu üles ütlemisest ei tõenda ka Harju Maakohtu 26.06.2023 otsus

tsiviilasjas nr 2-23-643. Sellist järeldust ei ole võimalik tuletada ei otsuse resolutsioonist ega

selle põhjendustest.

13. TsMS § 457 kohaselt on kohtuotsus siduv üksnes osas, milles lahendati hagi hagi aluseks

olnud asjaoludel. Varasemas tsiviilasjas oli vaidluse esemeks kinnisasja väljaandmine ning

otsuse tegemiseks oli vajalik üksnes tuvastada, et otsuse tegemise aja seisuga puudus kostjal

valduseks õiguslik alus. Valdamise õiguse lõppemise täpse aja tuvastamine ei olnud selles

menetluses vajalik ega asja lahendamiseks asjakohane.

14. Hinnates Harju Maakohtu 26.06.2023 otsust kui tõendit (TsMS § 272 lg 1), ei kinnita see,

et hageja ütles lepingu üles 2021. a kevadel. Kohtuotsus dokumentaalse tõendina võib

pakkuda tõendusmaterjali kostja avalduste kohta menetluses või kajastada selles asjas

kogutud tõendite sisu. Kohtuotsusest ei nähtu, et kostja oleks viidatud tsiviilasjas nõustunud

väitega, et 2021. a kevadel palus hageja tal lahkuda.

15. Maakohus märkis 26.06.2023 otsuse p-s 28, et „Kostja on ise viidanud, et hageja kolis

eramust välja uue elukaaslase juurde 2021. a mais ja 2022. a oktoobris saatis hageja kostjale

nõudekirja valduse vabastamiseks. Kohtu hinnangul saab eeltoodust järeldada, et isegi kui

poolte vahel oli suuline seltsinguleping, on see 2021. a mai seisuga hageja poolt üles öeldud,

2-24-8634

kuivõrd hageja on pere elukohast välja kolinud.“ Kolleegium märgib, et sellest kostja väitest,

mida otsuses kajastatakse, ei saa järeldada, et 2021. a kevadel palus hageja tal lahkuda.

Edasine – et maakohtu arvates tähendas hageja ära kolimine kaudset tahteavaldust

seltsingulepingu üles ütlemiseks – on üksnes maakohtu oletus, mis on osa maakohtu

alternatiivsest põhjendusest (esmases põhjenduses leidis maakohus, et seltsingulepingu

sõlmimine on tõendamata). Nimetatu ei ole praeguses asjas siduv ega ka asjakohane.

16. Viidatud kohtuasjas ei tuvastanud maakohus, et pooltel oli seltsinguleping ühise

majapidamise loomiseks ja edendamiseks. Viidatud kohtuasjas oli hageja selgel positsioonil,

et pooltel ei ole kunagi seltsingulepingut olnud ja ka praeguses kohtuasjas ei väida hageja, et

pooled oleks sõlminud seltsingulepingu. Seega ei ole kolleegiumil alust hinnata, kas siis, kui

kostja oleks kasutanud elamut seltsingulepingu alusel, oleks hageja elamust välja kolimist

pidanud käsitama kui kaudset tahteavaldust lepingu üles ütlemiseks ja lisaks ka valduse

tagastamiseks.

17. Hageja väidet ei kinnita ka kostja 07.11.2022 vastus hagejale. 07.11.2022 kiri ei sisalda

otsest ega ühemõttelist tunnistust varasema rikkumise alguse kohta. Kiri kajastab üksnes seda,

et poolte vahel on mingil ajal arutatud kostja võimalikku lahkumist, kuid sellest ei ole

võimalik tuletada konkreetset ajamomenti ega selget järeldust, et kasutusõigus oleks lõppenud

juba 2021. aasta kevadel. Samuti ei sisalda kiri kostja nõustumist väitega, et hageja oli sel ajal

andnud siduva ja üheselt mõistetava tahteavalduse elamu kasutamise keelamiseks.

18. Kindlasti sattus kostja kinnisasja vallates rikkumisse 18.11.2022, mil saabus hageja

nõudekirja järgi tähtaeg elamu vabastamiseks. Vaidlust ei ole selles, et elamu oli 18.11.2022

kuni 29.08.2023 kostja valduses. Seejuures ei välistaks kostja valdust ka see, kui oleks

tuvastatud, et kostja asus elama üürikorterisse ja ise elamut aktiivset ei kasutanud. VÕS §

1037 lg 1 mõttes oli tegemist valdamisega ka siis, kui kostja elamus igapäevaselt ei elanud.

Ühtlasi on TsMS § 457 lg 1 järgi on praeguses asjas siduv Harju Maakohtu 26.06.2023

otsuses tsiviilasjas nr 2-23-643 tuvastatu, et kostja valdas elamut.

19. Kolleegium nõustub maakohtuga, et VÕS § 1037 lg 1 järgi ei välista nõuet see, kui

vaidlusalusel ajavahemikul oli ka hagejal juurdepääs hoonele. Seda olukorda selgitab kostja

kui „kaasvaldust“. Seadusest ei tulene, et kirjeldatud olukorda saaks käsitada „kaasvaldusena“

ja et see välistaks kasutuseelise nõude VÕS § 1037 lg 1 järgi.

20. Kolleegium leiab, et maakohus tuvastas õigesti kasutuseelise suuruse, sealhulgas elamu

pindala ja selleaegse turutingimustele vastava üüri ruutmeetri hinna. Apellatsioonkaebuses

kordab kostja maakohtumenetluses esitatud väiteid ja maakohus on neile piisava

põhjalikkusega vastanud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid

(TsMS § 654 lg 6).

21. Vastuseks kaebuse etteheitele, et maakohus nihutas tõendamiskoormise ebaõigesti

kostjale, viidates, et kostja pidi tõendama, et üür ei olnud 2300 eurot, märgib kolleegium, et

see ei kirjelda olukorda õigesti. Maakohus analüüsis nii hageja kui kostja tõendeid ja leidis, et

hageja tõendid olid veenvamad, eelkõige sest nad olid täpsemad. Asjaolu, et maakohus ei

nõustunud kostjaga, ei tähenda, et maakohus oleks kogu tõendamiskoormise kostjale

asetanud.

22. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et perekonnaseaduse § 23 regulatsiooni ei

olnud alust kohaldada. Maakohus tuvastas põhjendatult, et elamu ei olnud vaidlusalusel

perioodil perekonna ühine eluase. Kuigi pooled olid 21.05.2021 abielus, ei ole pooltel

2-24-8634

vaidlust, et selleks ajaks olid abielulised suhted juba mõnda aega lõppenud . Elamu oli hageja

lahusvara ning selle kasutamist ei toimunud enam perekondliku kooselu raames. PKS § 23

kohaldamine eeldab perekondliku eluaseme faktilist ühist kasutamist, mida käesoleval juhul ei

esinenud.

23. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega osas, millega maakohus leidis, et põhjendatud

on hageja nõue tasutud elektri eest. Apellatsioonkaebuses kordab kostja maakohtumenetluses

esitatud väiteid ja maakohus on neile piisava põhjalikkusega vastanud. Kolleegium nõustub

maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Küll aga tuleb täpsustada

elektrikulu nõude perioodi, kuivõrd kostja rikkumisse sattumise aeg on hilisem kui maakohtu

tuvastatu.

24. Elektri eest tasus hageja ajavahemikul 18.11.2022–29.08.2023 kokku 315,38 eurot (hagi

lisad 34–52). Kasutuseelise summa selle ajavahemiku, s.o 9 kuud ja 11 päeva, eest on 21

516,13 eurot. Kasutuseelise ja elektrikulu eest kokku võlgneb kostja hagejale 21 831,51 eurot.

Kolleegium mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhisummalt 21 831,51 eurot viivise VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest 31.05.2024 kuni otsuse

tegemiseni ja edasi kuni nõude täitmiseni. Otsuse tegemise seisuga on muutunud

sissenõutavaks viivis 4543,31 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

25. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise

rahuldamise tõttu jätta poolte endi kanda. Kumbki pool ei nõustunud ringkonnakohtu istungil

kohtu kompromissettepanekuga, mistõttu ei ole alust kohaldada TsMS § 163 lg 2. Et kulud

jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)