3-26-1110/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-26-1110

Määruse kuupäev

15. aprill 2026

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X taotlus riigi õigusabi saamiseks Euroopa Inimõiguste

Kohtusse pöördumiseks

RESOLUTSIOON

1. Jätta X taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

2. Asendada avaldatavas kohtulahendis taotleja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8 ning

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1 ja § 204 lg 1).

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. X (taotleja) esitas 15. aprillil 2026 Tartu Halduskohtule riigi õigusabi taotluse. Taotleja

soovib riigi õigusabi korras esindajat, et esitada Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK) avaldus

seoses haldusasjaga nr 3-24-2400. Eesti riik on rikkunud EIK-i praktikat, mille kohaselt

tulnuks kaebajale määrata kahjuhüvitis sarnaselt analoogses asjas Eesti riigilt välja mõistetud

hüvitisega.

2. Kuna taotleja soovib riigi õigusabi, et pöörduda EIK-i haldusasjast võrsunud vaidluse

lahendamiseks, kuulub riigi õigusabi taotluse lahendamine vastavalt RÕS § 37 lg-le 2 ja § 10

lg-le 31 halduskohtu pädevusse (Riigikohtu erikogu 28. veebruari 2022. a määrus asjas nr

3-21-3011, p-d 4-6 ja 21. aprilli 2022. a määrus asjas nr 2-22-2054, p 4-6). Seega vaatab

kohus X riigi õigusabi taotluse sisuliselt läbi.

3. RÕS § 37 lg 1 sätestab, et Eesti kodanik või Eestis elamisloa alusel viibiv isik, kes vastab

sama seaduse § 6 lg 1 nõuetele, võib samas seaduses ettenähtud korras saada riigi õigusabi

kaebusega EIK-i pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi EIK-ilt, kui

tema kaebuse aluseks oleva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) või

selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime

pannud Eesti riik. RÕS § 37 lg 3 järgi keeldub kohus riigi õigusabi andmisest, kui ta leiab, et

3-26-1110

esitatav kaebus ei oleks EIÕK art 35 kohaselt vastuvõetav. EIÕK art 35 sätestab EIK-i

esitatud kaebuse vastuvõetavuse kriteeriumid. EIÕK art 35 lg 1 kohaselt võib EIK asja

arutada ainult pärast kõigi riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist, kooskõlas

rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega ning nelja kuu jooksul lõpliku otsuse

tegemisest arvates. EIÕK art 35 lg 3 järgi tunnistab kohus vastuvõetamatuks art 34 alusel

esitatud kaebuse, kui: a) kaebus ei ole kooskõlas konventsiooni või selle protokollidega, on

selgelt põhjendamatu või sellega kuritarvitatakse kaebeõigust või b) kaebuse esitaja ei ole

kandnud märkimisväärset kahju, v.a juhul, kui konventsioonis ja selle protokollides

määratletud inimõiguste austamine nõuab kaebuse sisulist läbivaatamist.

4. Riigikohus on selgitanud, et kui kohtule on esitatud RÕS § 37 lg 1 alusel riigi õigusabi

taotlus kaebusega EIK-sse pöördumiseks, peab kohus muude asjaolude seas tegema sama

paragrahvi lõikest 3 tulenevalt kindlaks, kas esitatav kaebus oleks konventsiooni art 35

kohaselt vastuvõetav. Olemuselt on tegemist kaebuse perspektiivi hindamisega, mida kohus

peab tegema ka riigi õigusabi andmisel riigisisesesse kohtusse pöördumiseks. Tuvastamine, et

kaebus ei ole selgelt põhjendamatu konventsiooni art 35 lg 3 p a tähenduses, nõuab

konventsiooni kohaldamise praktika alusel hinnangu andmist sellele, kas konkreetsetel

kaebuses toodud asjaoludel võiks olla tegemist konventsiooni mõne artikli rikkumisega. RÕS

§ 37 lg-s 3 viidatud riigi õigusabi andmist välistavate asjaolude esinemist tuleb hinnata

konventsiooni ja selle kohaldamise praktika alusel (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 18. detsembri 2017. a määrus asjas nr 5-17-31, p-d 13, 16 ja 19 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 28. aprilli 2022. a määrus asjas nr 2-21-18453, p 9).

5. Taotleja soovib riigi õigusabi, et pöörduda EIK-i seoses haldusasjaga nr 3-24-2400.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et taotleja esitas eelnimetatud haldusasjas 22. augustil 2024

Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

20 000 eurot seoses tema suhtes ohjeldusmeetmete kasutamisega. Tartu Halduskohus rahuldas

31. juuli 2025. a otsusega X kaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 300

eurot (resolutsiooni p 1). Taotleja esitas 4. augustil 2025 ning asjas vastustajaks olnud Viru

Vangla 5. augustil 2025 halduskohtu otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebused. Tartu Ringkonnakohus jättis 26. veebruari 2026. a otsusega mõlemad

apellatsioonikaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsuse muutmata (resolutsiooni p-

d 1 ja 2). Taotleja esitas 28. veebruaril 2026 ning Viru Vangla 27. märtsil 2026

ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebused Riigikohtule. Riigikohtu halduskolleegium

jättis 14. aprilli 2025. a määrusega X kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata (resolutsiooni p

4) ning taotleja riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1). Eraldiseiva määrusega

jättis Riigikohtu halduskolleegium 14. aprillil 2026 vastustaja kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmata. Kohus mõistab, et taotleja soovib pöörduda EIK-i, kuna leiab, et siseriiklikud kohtud

ei ole tema hüvitamisnõuet kohaselt menetlenud ja lahendanud. Kaebajale määratud

kahjuhüvitis ei ole tema hinnangul kooskõlas sarnastes asjades väljamõistetud hüvitistega.

6. Taotleja on haldusasjas nr 3-24-2400 ammendanud kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid.

Samuti ei ole veel möödunud EIK-i kaebusega pöördumiseks ettenähtud neljakuuline tähtaeg.

Eeltoodule vaatamata on kohus seisukohal, et taotlejale ei ole riigi õigusabi määramine

põhjendatud. Taotleja ei ole oma riigi õigusabi taotlust põhistanud ning kohtule ei ole

haldusasja materjalide pinnalt tuvastatav, et kohtud oleks taotleja põhiõigusi ja vabadusi

rikkunud. Haldusasja nr 3-24-2400 menetlus on läbi viidud nõuetekohaselt. Kohtud tuvastasid

kaebaja suhtes õigusvastase tegevuse ning mõistsid kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitise. Seega mõistab kohus, et kaebaja tahe on suunatud hüvitise suuruse vaidlustamisele

ehk kas riik on taganud kohase hüvitise ning EIK-i pöördumine ei ole suunatud EIÕK

sätestatud õiguste sisulise rikkumise tuvastamisele.

3-26-1110

7. Kohtul on mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel ulatuslik kaalutlusõigus

(Riigikohtu halduskolleegiumi 15. aprilli 2020. a otsus asjas nr 3-18-360, p 14). Riigikohus

selgitas tuginedes EIKi praktikale, et määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike

võrreldes EIK praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski

arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. EIK aktsepteerib tõhusa

õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole EIK enda praktikas väljakujunenud

taset, kui hüvitis pole EIK määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on

võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul (Riigikohtu

halduskolleegiumi 17. juuni 2021. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 33 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kohtud on põhjalikult hinnanud kaebaja kahju hüvitise suuruse määramist

ning põhjendanud, miks kaebaja viidatud EIK-i praktika ei õigusta suurema hüvitise välja

mõistmist. Kohus nõustub Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebaja kasuks

väljamõistetava hüvitise suurus ei pea olema vähemalt sama suur kui EIK otsuses Jeret vs

Eesti määratud hüvitis. Haldusasja nr 3-24-2400 asjaolud ei kattu EIK poolt lahendatud asjas

tuvastatuga. Ohjeldusvahendi kasutamise viis mõjutas kaebajat võrdlemisi vähe, lisaks ei

olnud ohjeldusvahendi kasutamine nähtav kolmandatele isikutele, v.a kaebaja haiglast

vanglasse viimisel. Ohjeldusvahendi kasutamine ei põhjustanud kaebajale olulisi negatiivseid

tagajärgi ja ajavahemik ei olnud pikk. Vastustaja püüdis kaebaja haiglas viibimise ajal

ohjeldusvahendi kasutamisel kaebaja õigusi võimalikult vähe riivata. Kohtud hindasid

hüvitise suurust võrrelduna teiste rikkumiste eest siseriiklikult määratud hüvitiste suurustega.

Siseriiklikult määratavad hüvitised ei pea järgima EIK poolt määratavate hüvitiste suurusi,

seda enam olukorras, kus nõude aluseks olevad asjaolud ei ole kattuvad. (Tartu

Ringkonnakohtu 26. veebruari 2026. a otsus asjas nr 3-24-2400, p 35). Kohus ei tuvastanud

käesolevas haldusasjas ühtegi asjaolu, mis lubaks ümber lükata eeltoodud seisukohti. Puudub

alus kahelda, et hüvitise määramisel on arvestatud kõigi oluliste asjaoludega ning hüvitise

suuruse määramise aluseks olevaid kaalutlusi on põhjalikult selgitatud. Taotleja on saanud

asjas tehtud lõpliku lahendi vähem kui 20 kuud pärast kohtule kaebuse esitamist, mistõttu on

kaebaja saanud hüvitise tõhusas ja mõistliku menetlusajaga menetluses. Kohtule ei nähtu, et

Eesti riik oleks haldusasja menetlemisel pannud taotleja suhtes toime EIÕK või selle juurde

kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide võimaliku rikkumise. Seega on taotleja

EIK-ile esitatav kaebus selgelt põhjendamatu vastavalt EIÕK art 35 lg 3 p-le a.

8. Kohus märgib täiendavalt, et kaebusega EIK-i pöördumine ei eelda, et isikul peaks olema

esindaja. Ka ei piisa EIK-i kaebuse esitamiseks üksnes sellest, et avaldaja hinnangul on

siseriiklik kohtumenetlus tema suhtes olnud ebaõiglane. Asjaolu, et avaldajat ei rahulda

siseriiklike kohtute lahendid ning talle väljamõistetud hüvitise suurus, ei tähenda automaatselt

avaldaja õiguste rikkumist. Taotleja viitas haldusasja nr 3-24-2400 asjakohasele EIK-i

praktikale, mistõttu on selge, et ta on kursis asjakohase kohtupraktikaga. Samuti on taotlejal

ligipääs EIK-i kohtuotsustele ning ta on võimeline iseseisvalt sealt asjakohaseid viiteid

tegema. Kuivõrd kaebaja on asjakohasele EIK-i praktikale viidanud varasemas siseriiklikus

kohtumenetlus, siis on kaebajal võimalus samadel põhjendustel pöörduda ka iseseisvalt

taotlusega EIK-i poole, mistõttu ei ole kohtu hinnangul riigi õigusabi andmine põhjendatud.

9. Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus X riigi õigusabi taotluse RÕS § 37 lg 3 alusel rahuldamata.

Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis taotleja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider