3-25-1552/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.04.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1552

Haldusasi

X. Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.05.2025

ettekirjutuse nr xxxxxxxxxx osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-

Marita Alliksoo

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi ning Politsei- ja Piirivalveameti

ettekirjutuse number tähemärkidega.

KOHTU SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 15.05.2026

(HKMS § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega

ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p

9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata tuleb apellatsioonkaebus

esitada apellatsioonitähtaja kestel (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet koostas 16.05.22025 ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks nr xxxxxxxxxx, millega tehti Usbekistani kodanikule X. Xile ettekirjutus

Eesti Vabariigiks lahkumiseks koheselt, kuid mitte hiljem kui 16.05.2025 (ettekirjutus

3-25-1552

kuulus sundtäitmisele alates 16.05.2025). Samuti kohaldati X. Xi suhtes Schengeni

sissesõidukeeldu 5 aastaks. Ettekirjutusest nähtuvad järgmised asjaolud:

1)

X. Xile väljastati Eesti D viisa eesmärgil töötamiseks ettevõttes Betoteam OÜ. Isik saabus

viisa alusel Schengenisse 21.07.2024 Läti Vabariigi kaudu. Isik ei asunud Betoteam OÜ-sse

tööle. Isiku suhtes taotleti 17.09.2024 lühiajalise töötamise luba ettevõttesse Baltstar Ehitus

OÜ, kuid taotlus jäeti läbi vaatamata seoses tööandja sooviga. Töötamise registri (TÖR)

andmetel töötas isik 10.10.2024 ettevõttes OÜ Pictorica ühe päeva. 15.11.2024 lahkus isik

Schengenist Läti Vabariigi kaudu.

2)

Viimati saabus X. X tagasi Schengeni alale 31.01.2025 läbi Läti Vabariigi. Ta asus

töötamise registri andmetel tööle ettevõttes Tigorel OÜ 05.02.2025 ja töötas seal kuni

02.04.2025. 01.04.2025 edastati isikule viisa kehtetuks tunnistamise otsus nr 0178/2025,

millega anti talle aega 7 päeva Schengeni territooriumilt lahkumiseks. Isiku viisa tunnistati

kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 78 lg 2 p-de 9 ja 11 ning VMS § 77 lg 2 alusel.

01.04.2025 esitati X. Xi suhtes uus lühiajalise töötamise taotlus ettevõttesse Tigorel OÜ. TÖR

ja väljamaksete alusel on isik Eesti Vabariigis ebaseaduslikult töötanud 10.10.2024 ja

perioodil 05.02.2025–02.04.2025. Alates 09.04.2025 puudub X. Xil Schengenis viibimiseks

seaduslik alus seoses D viisa kehtetuks tunnistamisega.

3)

X. X pöördus 16.05.2025 PPA Tammsaare teenindusse eesmärgiga esitada viisa taotlus.

PPA teenindus tuvastas, et isiku viisa on kehtetuks tunnistatud. X. X kinnitas suuliselt, et ta on

aprillis kätte saanud PPA teavituse viisa kehtetuks tunnistamise osas. Isik oli väidetavalt

viibinud Läti Vabariigis. Isik põhjendas Schengenist mitte lahkumist rahaliste vahendite

puudumisega. 16.05.2025 võeti hoiule X. Xi isikut tõendav dokument ning temaga viidi samal

päeval läbi küsitlus. Isik selgitas, et saabus Eestisse 2024. a suvel ja töötas OÜ-s Betoteam,

kuid ta ei olnud teadlik, kas tema töötamine vormistati seal ametlikult või mitte. Oktoobris

2024 öeldi talle, et tööd ei ole. Seejärel tegi isik juhutööd ühe päeva ja naasis Usbekistani.

Viimati saabus ta Schengenisse 31.01.2025 ja alustas töötamist OÜ-s Tigorel ilma lühiajalise

töötamise registreeringuta. Isik sai 01.04.2025 teatise, et tema viisa on kehtetuks tunnistatud

ning ta lahkus järgmisel päeval Lätti. Ta oli teadlik, et ilma viisata ei ole tal õigust Schengenis

viibida, kuid ta lootis, et saab uue lühiajalise töötamise loa ja saab taotleda uut viibimisalust.

Isiku sõnul ei olnud tal rahalisi vahendeid Schengenist lahkumiseks. Kui ta sai uue lühiajalise

töötamise loa, laenati talle 1100 eurot, et Eestis edasi viibida. Isik ei kasutanud rahalisi

vahendeid Eestist lahkumiseks. Küsitlusel selgus, et X. Xil ei ole sotsiaalseid, majanduslikke

või perekondlikke sidemeid Schengeni viisaruumiga, sh Eestiga. Isiku sõnul on ta Eestis vaid

töötamise eesmärgil, kuid isik on väärkasutanud talle väljastatud viisat ja töötanud

ebaseaduslikult ettevõttes Tigorel OÜ. Isik ei ole pärast talle väljastatud viisat Betoteam OÜ-s

töötamise eesmärgil ettevõttes ühtegi päeva töötanud. Viimane töötamine ettevõttes Betoteam

OÜ oli 2023. a suvel.

4)

VSS § 74 lg 2 kohaselt kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks, kui

talle ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega. PPA hinnangul ei esine antud juhtumil

humaanseid kaalutlusi vastavalt VSS § 74 lg-le 4. Sissesõidukeeld tõkendina on ennetav

meede avaliku korra kui vaieldamatult ühiskonna ühe põhihuvi kahjustamise ärahoidmiseks.

Sissesõidukeelu kohaldamine tugineb rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt on

riigil suveräänne õigus otsustada, kas ta soovib välismaalase viibimist oma territooriumil või

mitte. Vastavalt VSS § 74 lg-le 41 välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa

Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema

perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu. Antud kaasuses kaalus PPA isiku

suhtes kõiki asjaolusid ja kogutud tõendeid ning, juhindudes diskretsiooni põhimõttest, leidis,

et 5-aastane sissesõidukeeld on isiku suhtes proportsionaalne ja kohane meede. Isikule anti

2(11)

3-25-1552

võimalus vastuväideteks ja ta soovis lühemat sissesõidukeeldu. PPA leidis, et kuna esines

põgenemise oht, võis isiku suhtes jätta lahkumiskohustuse vabatahtliku tähtaja määramata ja

lahkumisettekirjutuse sundtäita. Isik on teadlik alates 01.04.2025, et tema viisa oli tühistatud

ja ta peab lahkuma hiljemalt 08.04.2025. Ta ei kasutanud võimalust lahkuda 7 päeva jooksul

ilma lahkumisettekirjutust saamata. Lisaks saabus ta Eesti Vabariiki ja Schengenisse valedel

alustel. Talle väljastati viisa töötamises OÜ-s Betoteam, töötamise registri andmetel oli tema

viimane töösuhe antud ettevõttega 2023. a suvel. Samuti töötas ta Eesti ettevõttes, omamata

selleks PPA-s väljastatud lühiajalise töötamise luba. See viitab tema hoolimatusele,

ükskõiksusele seaduste suhtes ja hoiakutele. Isik väidab, et soovib lahkuda iseseisvalt, kuid tal

oli eelnevalt aega ning on käesoleval hetkel ka rahalisi vahendeid, ent ta ei ole rohkem kui

kuu aja jooksul lahkunud.

2. X. X esitas 26.05.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 16.05.2025

ettekirjutusele nr xxxxxxxxxx. Kaebus on kohtu menetluses nõudes tühistada PPA

16.05.2025 ettekirjutus nr xxxxxxxxxx osas, milles kaebaja suhtes kohaldati

Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks.

3. Kohus määras 13.03.2026 määrusega kaebuse läbi vaatamiseks kirjalikus

menetluses. Määruse kohaselt oli menetlusosalistel õigus esitada täiendavaid avaldusi,

taotlusi ja dokumente hiljemalt 27.03.2026 ning vastata selleks ajaks teise

menetlusosalise poolt esitatule hiljemalt 06.04.2026. X. X kinnitas kohtumääruse

kättesaamist 20.03.2026 e-kirja teel (dtl 83).

4. X. X esitas 08.04.2026 taotluse menetlustähtaja ennistamiseks ja täiendavad

kirjalikud selgitused. Taotluse kohaselt viibib kaebaja Usbekistanis ega saa dokumente

digitaalselt allkirjastada. Kaebaja ei saanud 13.03.2026 määruses määratud tähtaegu

järgida mõjuval põhjusel, kuna ta viibib Usbekistanis, tal pole esindajat, ta ei saa anda

digiallkirja ega valda piisavalt eesti keelt ja eesti õiguskeelt selleks, et ta oleks saanud

koostada iseseisvalt õigeaegselt nõuetekohased menetlusdokumendid. Dokumentide

ettevalmistamine eeldas kaebajale arusaadavas keeles selgituste saamist, tõlkimist,

materjalide koondamist ning seisukohtade vormistamist kaugteel. See võttis

objektiivselt rohkem aega. Lisaks tuginevad kaebaja seisukohad suuresti

dokumentidele, mis on juba varasemalt esitatud PPA-le ja sisalduvad juba haldusasja

ja kohtuasja materjalides. Niipea, kui kaebajal tekkis tegelik võimalus oma seisukoht

ette valmistada ja saata, esitas ta need viivitamatult. Kaebaja palub arvestada esitatud

selgitusi asja lahendamisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Kaebuse sisulised põhjendused on järgmised.

1)

Kaebajale väljastati 20.06.2024 D viisa viibimiseks ja töötamiseks Eesti Vabariigi

territooriumil OÜ-s Betoteam. Kaebaja saabus Eesti Vabariiki 21.07.2024 Läti Vabariigi

kaudu. Kaebaja töötas OÜ-s Betoteam 2024. a suvel tööloa alusel, kuid tema töösuhe jäi

Maksu- ja Tolliametis registreerimata.

2)

Kaebaja lahkus Schengeni territooriumilt 15.11.2024 ja saabus tagasi 31.01.2025, et

asuda taas tööle Betoteam OÜ-s. Pärast Eesti Vabariiki saabumist selgus, et Betoteam OÜ-l ei

ole kaebajale tööd anda.

3)

Kaebaja asus tööle 05.02.2025 OÜ-s Tigorel, mille kohta tegi tööandja ka ametliku

registreeringu Maksu- ja Tolliametis, ja töötas kuni 02.04.2025, mil töösuhe lõpetati. OÜ

3(11)

3-25-1552

Tigorel esitas 01.04.2025 taotluse X. Xi lühiajalise Eestis töötamise registreerimiseks, mille

vastustaja 12.05.2025 rahuldas.

4)

PPA tunnistas kaebaja D viisa kehtetuks 01.04.2025, st samal päeval, mil OÜ Tigorel

esitas taotluse lühiajalise töötamise registreerimiseks. Viisa kehtetuks tunnistamise aluseks oli

VMS § 78 lg 2 p-d 9 ja 11 ja VMS § 77 lg 2.

5)

Kaebaja lahkus 02.04 Eesti vabariigist Läti vabariiki eesmärgiga lahkuda Schengeni alalt,

kuid ei saanud seda teha, sest tal ei olnud rahalisi vahendeid sõidukulude tasumiseks.

6)

Kuna PPA registreeris 12.05.2025 kaebaja lühiajalise Eestis töötamise, saabus kaebaja

Eesti Vabariiki, pöördus PPA Tammsaare teenindusse, et PPA teeninduses esitada uus

viisataotlus. Kaebajaisikut tõendav dokument võeti hoiule ja kutsuti kaebaja samal päeval

ütlusi andma.

7)

PPA koostas kaebajale 16.05. lahkumisettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr xxxxxxxxxx,

millega kohustas kaebajat koheselt Eestist lahkuma. Samuti kohaldas PPA kaebaja suhtes

Schengeni viisaruumi sissesõidukeeldu pikkusega 5 aastat.

8)

Kaebaja viisarežiimi rikkumine ei olnud teadlik ega tahtlik ning tulenes kaebaja vähesest

kogenematusest asjaajamisel ja reeglite ebaõigest tõlgendamisest. Kaebaja ei olnud teadlik , et

OÜ Betoteam lõpetas tema töötamise registreeringu 22.06 ja et tema töötamine oli

ebaseaduslik. Kaebaja eeldas, et kõik on korras.

9)

Kaebaja töötas OÜ-s Pictoria ühel päeval ja selle kohta oli tehtud TÖR registreering.

Samuti oli tema töötamise kohta OÜ-s Tigorel tehtud registreering TÖR registris. Kaebaja on

seisukohal, et tema töötamise ametlik registreerimine näitab, et nii tööandjad kui ka kaebaja

soovisid täita reegleid ja viisatingimusi, kuid ei olnud teadlikud sellest, kuidas ja mida peaks

tegema, et kaebaja töötamine oleks seaduslik. Seda kinnitab ka OÜ Tigorel juhatuse liikme

Dmitri Trifonovi kiri PPA menetlejale, milles tööandja esindaja vabandab, et ei teadnud,

kuidas oleks tulnud töötamine registreerida, ja kinnitab, et pidas TÖR registreeringut

piisavaks.

10) Kaebaja kolmanda riigi kodanikuna ei ole kursis Eesti seaduste kõikide nüanssidega ja ei

tea, kuidas oleks pidanud toimima ja milliseid taotlusi esitama. Kaebaja andis oma parima, et

tema Eesti Vabariigis viibimine ja töötamine oleks seaduslik ja kõikide reeglitega kooskõlas.

Kaebaja märgib, et ka tööandjate esindajatele, kes on Eesti kodanikud, on osutunud seaduses

arusaamine keeruliseks, mistõttu ei saa eksimust kaebajale ette heita. Kaebaja soovi seadust

täita näitab ka asjaolu, et kaebaja lahkus Eesti Vabariigist viivitamatult, kui sai

lahkumisettekirjutuse. Eestil puudub Usbekistaniga transpordiühendus ja Eestist otse

päritoluriiki lennata pole võimalik. Kaebaja ei saanud Schengeni viisaruumist lahkuda

ennekõike rahapuudusel, sest kodumaale sõit on kulukas.

11) Kui kaebaja sai 12.05.2025 kinnituse, et tema lühiajaline töötamine OÜ-s Tigorel on

registreeritud, tegi ta sellest järelduse, et tal on võimalik taotleda uus D viisa ja sellega oma

Eestis viibimine seadustada. Kaebajale tuli üllatusena asjaolu, et kui PPA on juba lühiajalise

töötamise uue tööandja juures registreerinud, siis see ei tähenda, et tööviisa taotlemine on

üldse võimalik. Kaebaja ei oleks Eesti Vabariiki sisenenud ja viisarežiimi rikkunud, kui talle

oleks olnud mõistlikult arusaadav, et viisataotluse esitamine on võimatu ja ta igal juhul

deporteeritakse või paigutatakse kinnipidamiskeskusesse. Kaebaja on seisukohal, et selles

osas on vastustaja käitumine olnud vastuoluline. Haldusorganil on selgitamiskohustus ja

käesoleval juhul oleks olnud kaebaja suhtes korrektne selgitada juba lühiajalise töötamise

registreerimistaotluse menetluses, et kuna kaebaja D viisa on kehtetuks tunnistatud seoses

4(11)

3-25-1552

reeglite rikkumisega, siis kaebajale uut viisat ei väljastata ja lühiajalist töötamist registreerida

ei saa.

12) Kaebaja on seisukohal, et 5-aastase Schengeni sissesõidukeelu kohaldamiseks ei ole alust

ega põhjust. Riigikohus on haldusasjas 3-17-1545 asunud seisukohale, et „Nõustuda ei saa

seisukohaga, et sissesõidukeelu pikkuse määramisel kaalumiskohustust pole, kuna seadus

sätestab üldreegli, mis on vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisel viis aastat, ja

sätte sõnastuses ei ole viidet „kuni“ viis aastat. VSS § 74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos

sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega,

pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses

lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks

pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat.

Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda,

kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades

proportsionaalne“ (p 34). PPA ei ole sissesõidukeelu kohaldamisel kohaselt kaalunud kaebaja

rikkumise asjaolusid ja raskust, kohaldades maksimaalse võimaliku pikkusega

sissesõidukeeldu, kuigi kaebaja rikkumised tulenesid ennekõike kaebaja ja tema tööandjate

teadmatusest, mitte pahatahtlikkusest. Kaebaja on olnud menetlusteks kättesaadav ja teinud

koostööd, andnud selgitusi nii nagu tema on asjaolusid mõistnud. Kaebaja on seisukohal, et

nendel asjaoludel on sissesõidukeelu kohaldamine pikkusega 5 aastat selgelt

ebaproportsionaalne ja ka ebamõistlik.

13) Kuna PPA oli kaebaja lühiajalise töötamise OÜ-s Tigorel juba registreerinud, oleks

proportsionaalne meede kohustada/võimaldada kaebajal oma Eestis viibimist seadustama,

mitte aga teda välja saata. Kaebajal on Eestis olemas elu- ja töökoht, väljasaatmine tähendaks

aga seda, et tal puuduks võimalus täita oma kohustusi teiste isikute ees, mis tal on tekkinud

seoses käesoleva segadusega ja asjaajamisega seoses ja puuduks ka võimalus oma õigusi

kaitsta.

2. PPA palub vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist.

1)

PPA 16.05.2025 ettekirjutus Eestist lahkumiseks on õiguspärane. PPA on lähtunud

seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VSS norme. PPA on

vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega ja kooskõlas seadusega kaalunud

kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse. Kohaldatud sissesõidukeeld ei riku kaebaja

õiguseid.

2)

Esmalt peab vastustaja vajalikuks välja tuua, et PPA 01.04.2025 otsusega tunnistati

kaebaja viisa kehtetuks etteulatuvalt. Kaebaja sai otsuse samal päeval kätte, sest andis teada,

et ta töötab. PPA vastas tema kirjale, sh selgitades, millal ta peab lahkuma. Seega kaebajale

oli teada, et tema viisa on kehtetuks tunnistatud etteulatuvalt. Kaebaja pidi mõistma, et tal

tuleb Schengeni alalt lahkuda, kuivõrd tal ei olnud seaduslikku alust alal viibimiseks. Seda, et

kaebaja teab, et viibimiseks on vaja seaduslikku alust, kinnitab ka tõsiasi, et kaebaja on

varasemalt taotlenud Eestisse saabumiseks viisat. Kaebajal oli mitmeid päevi (alates

01.04.2025 kuni 07.04.2025), et korraldada iseseisvalt oma Schengeni alalt lahkumine. Kuna

kaebaja mõistis, et tal pole enam viibimisalust, pöördus ta 16.05.2025 uue viisa taotluse

esitamise sooviga PPA teenindusse. Eelnev annab tunnistust, et tegemist oli kaebaja teadliku

otsusega viisa kehtetuks tunnistamise järgselt mitte lahkuda. Kaebaja pidi ka möönma oma

rikkumise tahtlikkust, kui lahkus Eestist Lätti, kuid Schengeni alalt jättis lahkumata (vt

16.05.2025 küsitluse lk 33). Seejuures pidi kaebaja möönma sellise teguviisi võimalikku

tagajärge ehk sissesõidukeelu kohaldamist.

5(11)

3-25-1552

3)

Seega ei ole eluliselt usutavad kaebaja selgitused viisarežiiimi rikkumise

mitteteadlikkusest ja mittetahtlikkusest. Vähene kogenematus asjaajamisel ja reeglite ebaõige

tõlgendamine ei ole kaebaja poolt toime pandud rikkumise puhul kergendavad asjaolud. On

elementaarne, et välismaalane teeb endale enne võõrasse riiki saabumist selgeks viibimisega

seonduvad reeglid. Ei ole aktsepteeritav, et välismaalane ka siis, kui tema viisa kehtetuks

tunnistamise osas on juba otsus tehtud ning talle on selgitatud, millal ta peab lahkuma, ei võta

vaevaks endale selgeks teha viibimise ja lahkumisega seonduvaid nüansse või pöörduda

küsimustega PPA poole. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et kui lühiajaline töötamine on

registreeritud, on võimalik viibimisaluse taotlemine, kuid kas seda saab teha siseriiklikult või

tuleb seda teha välisesinduses, oleneb konkreetsest olukorrast ja asjaoludest.

4)

Kaebajal oleks tulnud Schengeni alalt lahkuda siis, kui ta viibis veel seaduslikult ning

väljaspool Schengeni ala taotleda endale viisat (VMS § 90 lg 2 ja VMS § 901 lg-d 1, 13).

Sellise teadmise hankimist ei saa pidada välismaalase jaoks ülejõu käivaks. Asjaolu, et ka

tööandjate esindajatele, kes on Eesti kodanikud, on osutunud seadusest arusaamine

keeruliseks, ei ole käesolevas asjas oluline. See ei vabanda ega vähenda kaebaja enda

vastutust tema tegevuse ja tegevusetuse seaduslikkuse eest. Inimlikult on arusaadav, et kui

kaebajal raha pole, ei ole millegi eest lennupiletit osta. Eelnev aga ei tähenda, et PPA ei oleks

tohtinud kaebajale kohaldada sissesõidukeeldu. Välismaalane pidanuks sellisel olukorras

paluma perel või sõpradel end aidata rahaliselt, mitte jääma Schengeni alale ebaseaduslikult.

Sissesõidukeeld on meede, mis on tõkend välismaalase suhtes, kes on juba välismaalastele

sätestatud viibimise ja lahkumise reegleid rikkunud. Kaebaja seda ilmselgelt tegi, sest ta ei

lahkunud õigeaegselt. Seetõttu tuli talle koostada ettekirjutus Eestist lahkumiseks. PPA

kohaldas kaebaja suhtes ka sissesõidukeeldu.

5)

Selgitamiskohustus on ennekõike nende küsimuste osas, millega välismaalane ise

pöördub PPA poole. PPA ei pidanud teadma, et kaebaja ei ole oma lahkumiskohustust täitnud.

Lühiajalise töötamise registreerimine on eraldiseisev menetlus ning sel ajal välismaalased

tihtilugu viibivad alles oma kodakondsusjärgses riigis ning pärast vastava loa saamist

taotletakse viisat. See protsess käib just sedapidi, et vältida välismaalaste viisaga Eestisse

saabumist ja siia jäämist töö otsimise eesmärgil. Lühiajalise töötamise registreering annab

võimaluse viisa taotlemiseks ja saamiseks, kui kõik on korras. Seega etteheide PPA ametniku

poolsete selgituste esitamata jätmise osas on asjakohatu.

6)

Kaebaja väidab, et ta ei olnud teadlik, et OÜ Betoteam lõpetas tema töötamise

registreeringu 22.06.2025 ja et tema töötamine oli ebaseaduslik. Vastustaja peab vajalikuks

mainida, et kaebaja lühiajaline töötamine Eestis on olnud registreeritud kolmel korral.

Esimene kord taotles Betoteam OÜ kaebaja lühiajalise töötamise registreerimist perioodiks

01.08.2022 kuni 29.10.2023 ning PPA registreeris kaebaja lühiajalise töötamise. Kuivõrd

Betoteam OÜ teavitas PPA-d 28.08.2023 TÖR-i lõpetamisest 22.06.2023 seisuga (vastuse lisa

8), siis muutus lühiajalise töötamise registreering kehtetuks (VMS § 1091 lg 1). Teine kord

taotles Betoteam OÜ kaebaja lühiajalise töötamise registreerimist perioodiks 17.06.2024 kuni

14.09.2025 ning PPA registreeris kaebaja lühiajalise töötamise. TÖR-i kohaselt lõppes

10.10.2024 kaebaja võlaõiguslik leping ning kaebaja lühiajalise töötamise registreering lõppes

VMS § 1091 lg 1 alusel. Kolmas kord on taotletud kaebaja lühiajalise töötamise registreerimist

Osaühing Tigorel poolt perioodiks 12.05.2025 kuni 09.08.2025. PPA registreeris lühiajalise

töötamise, kuid tunnistas selle kehtetuks 16.05.2025 VMS § 109 lg 1 ja VMS § 108 lg 1 p 1

alusel ning tööandjat teavitati lühiajalise töötamise registreeringu kehtetuks tunnistamisest ja

sellest, et kaebaja on väljasaadetav. Eelnevast nähtub, et kaebaja on eksinud, kui väidab, et

Betoteam lõpetas tema töötamise registreeringu 22.06.2025. Sellisel kuupäeval ei ole sellist

asja toimunud. Kui kaebaja on silmas pidanud hoopis 22.06.2023 kuupäeval töötamise

lõpetamist, siis vabandus, et kaebaja ei teadnud, ei ole samuti asjakohane. PPA otsuses ei ole

6(11)

3-25-1552

selles osas mingit etteheidet tehtud, vaid toodud välja, et TÖR-i andmetel oli isiku viimane

töösuhe ettevõttega, kuhu töötamiseks talle väljastati viisa, 2023. a.

7)

Arvestades ettekirjutuses välja toodud asjaolusid, oli sundtäitmisele kuuluva

lahkumisettekirjutusega põhjendatud kohaldada sissesõidukeeldu 5 aastaks. Kaebaja oli

teadlikult eiranud enda lahkumiskohustust, mis tekkis pärast seda, kui tema viisa tunnistati

kehtetuks, mistõttu oli põhjendatud vastu võtta otsus hoida selline välismaalane Eestist eemal

maksimaalseks ajaks. Lisaks oli kaebaja Eestis töötanud ilma, et oleks selleks õigust omanud.

Kaebaja ei toonud lahkumisettekirjutuse koostamise etapis välja ühtegi sellist asjaolu, millest

tulenevalt oleks nähtunud, et sissesõidukeeld 5 aastaks ei ole põhjendatud ja proportsionaalne.

See, et kaebaja tahab veel Eestis töötada, ei tähenda, et ta peab seda kohe saama teha. Ta võib

seda teha ka 5 aasta pärast. Kuna PPA pidas võimalikuks, et kaebaja ei täida vabatahtliku

lahkumistähtajaga ettekirjutust, koostati talle koheselt sundtäitmisele kuuluv (vt põhjendused

ettekirjutuse lk 3).

8)

Kokkuvõtvalt on vaidlustatud ettekirjutus kohaldatud sissesõidukeelu osas õiguspärane.

Kaebaja oli Eestis ilma seadusliku aluseta, olgugi et kaebajale anti mitu päeva selleks, et

lahkuda Eestist ilma ettekirjutust tegemata. Kuivõrd kaebaja seda ei teinud, jäädes Schengeni

alale ebaseaduslikult, tuli talle koostada ettekirjutus Eestist lahkumiseks. PPA kohaldas

kaasuse asjaolusid arvestades kaebaja suhtes sissesõidukeeldu maksimaalses ulatuses ning

asjaolusid, mille tõttu pidada seda ebaproportsionaalseks, ei esinenud. Samuti ei esinenud

asjaolusid, mille tõttu jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Viieks

aastaks kohaldatud sissesõidukeeld ei riku kaebaja õigusi ning sissesõidukeeld hakkas

kulgema hetkest, kui kaebaja lahkus Schengeni territooriumilt (27.05.2025). Välismaalasel ei

ole põhiõigust Eestis või Schengeni alal töötamiseks. Tal on võimalik teenida rahalisi

vahendeid ka oma kodakondsusjärgses riigis.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kaebaja esitas 08.04.2026 e-kirja teel (hiljem ka paberkandjal) täiendavad

selgitused, põhjendades hilinemist asjaoluga, et Usbekistanis viibides ei ole tal

esindajat, ta ei saa anda digiallkirja ega valda dokumentide koostamiseks piisavalt

eesti keelt ning dokumentide ettevalmistamine ja esitamine kaugteel võttis rohkem

aega.

3.1.

Kohus määras 13.03.2026 määrusega täiendavate seisukohtade ja tõendite

esitamise tähtajaks 27.03.2026. Seega on nimetatud 08.04.2026 taotlus ja sellel lisatud

selgitused esitatud kohtule hilinenult. Kui menetlusosaline esitab avalduse pärast

selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või HKMS § 51 lg-tes 1–3 sätestatut

rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta menetluse viibimist

või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus (HKMS § 51 lg 4 ja §

62 lg 1).

3.2.

Et kaebaja 08.04.2026 esitatud põhjendused ei sisalda uusi tõendeid ega ka uusi

sisulisi seisukohti, ei põhjusta nende hilinenult esitamine praegusel juhul menetluse

viibimist, sest vastustaja on vastavate seisukohtade osas enda seisukohad esitanud.

Seega on võimalik need asja juurde võtta.

4. Selles kohtuasjas on vaidluse all küsimus, kas PPA 16.05.2025 ettekirjutus

Eestist lahkumiseks nr xxxxxxxxxx, milles kaebajale ei antud vabatahtliku lahkumise

tähtaega, on sissesõidukeelu kestuse osas õiguspärane. Seega seisneb vaidlus sisuliselt

nii selles, et kaebajale jäeti andmata ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, kui ka

7(11)

3-25-1552

selles, et talle määrati Schengeni alale 5-aastane sissesõidukeeld. Nimelt on Riigikohus

selgitanud, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas

sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades

proportsionaalne. Sealjuures tuleb juba lahkumisettekirjutuse tegemisel kaaluda

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist, kuna sellega

kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (VSS § 74 lg 2; Riigikohtu

otsused nr 3-18-1891/46, p 16, ja nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34).

5. Seega on nii lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata

jätmine kui ka sissesõidukeeld haldusorgani kaalutlusotsused. Keeld ja selle kestus

peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed ning see eeldab isiku

ärakuulamist. Kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on HKMS § 158 lg 3 järgi piiratud.

Vastava otsuse õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS

§ 158 lg 2).

6. Lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmise

õigusliku alusena on vaidlustatud otsuses välja toodud VSS § 72 lg 2 p 1.

Sissesõidukeelu kohaldamise õiguslikuks aluseks on VSS § 74 lg 2.

7. Asjas seisneb vaidlus peaasjalikult selle üle, kas PPA on kaalutlusõigust

rikkunud. Kaebaja arvates ei ole PPA tema rikkumise asjaolusid ja raskust kaalunud.

Kaebaja tugineb sellele, et temapoolsed rikkumised ei olnud teadlikud ega tahtlikud,

olles tingitud kogenematusest ning sellest, et ta ei olnud kursis kõigi seaduse

nüanssidega. Kaebaja selgitusel tuli ta tagasi Eestisse ainult seetõttu, et arvas, et pärast

lühiajalise töötamise registreerimist uue tööandja juures saab ta taotleda uue D viisa.

Kaebaja on välja toonud ka selgitamiskohustuse rikkumise, leides, et juba lühiajalise

töötamise registreerimise menetluses pidanuks PPA talle selgitama, et kuna kaebaja

viisa tunnistati kehtetuks seoses reeglite rikkumisega, siis talle uut viisat ei väljastata.

Kaebaja heidab ette, et PPA ei selgitanud talle tema tegelikke võimalusi.

Lahkumisettekirjutus

8. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist

lahkumiseks (VSS § 7 lg 1). Puudub vaidlus, et ettekirjutuse tegemise ajal puudus

kaebajal õiguslik alus Eestis viibida. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja

(vt VSS § 72 lg-d 1, 11) võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita,

kui esineb välismaalase põgenemise oht (VSS § 72 lg 2 p 1). PPA ongi vaidlustatud

ettekirjutuses sellele tuginenud ja pidanud põhjendatuks jätta lahkumisettekirjutuse

vabatahtliku täitmise tähtaeg määramata, leides, et esineb VSS § 68 p 6 kohane

põgenemisoht, kuivõrd PPA järeldas välismaalase hoiakutest ja käitumisest, et ta ei

soovi lahkumiskohustust täita.

9. Ettekirjutuse põhjendused kaebaja põgenemisohu kohta tuginevad ennekõike

sellele, et kaebaja 2025. a aprillis, kui tema viisa tunnistati kehtetuks, ei lahkunud

nõutud ajaks Schengeni alalt. PPA põhjendustest nähtub, et kaebajale selgitati seoses

tema viisa kehtetuks tunnistamisega, et hiljemalt 08.04.2025 peab ta Schengeni alalt

lahkuma, kuna vastasel korral viibib ta Schengeni alal alates 09.04.2025 ilma

seadusliku aluseta (vt kiri dtl 48), kuid kaebaja otsustas jääda Schengeni alale. Puudub

alus arvata, et kaebaja ei mõistnud, et tal tuli korraldada oma Schengeni alalt

lahkumine, mitte pelgalt Eestist lahkumine. PPA on seda kaebajale ka selgitanud.

10. Ka kaebaja ise on kaebuses põhjendanud, et ta soovis käituda õiguskuulekalt ja

lahkuski Eestist, kuid ei saanud enda väitel rahapuudusel edasi päritoluriiki lennata,

8(11)

3-25-1552

seega Schengeni alalt lahkuda. Selle asemel, nagu nähtub kaebaja esitatud selgitustest,

tuli ta 15.05.2025 tagasi Eestisse (vt 16.05.2025 küsitluse protokoll dtl 25), kus ta

16.05.2025 pöördus uue viisataotlusega PPA-sse. 16.05.2025 küsitluse protokollist

nähtuvalt on kaebaja ka küsitlusel PPA-le selgitanud, et ta läks Lätti, et oodata

lühiajalise töötamise registreeringut, ja samas ta teab, et ilma viisata ei tohi Schengenis

olla (dtl 26). Veenev ei ole kaebaja väide, et ta ei saanud rahapuuduse tõttu Lätist edasi

liikuda, kuivõrd ei nähtu, et kaebaja oleks astunud reaalselt mingeid samme Schengeni

alalt päritoluriiki lahkumiseks. Seega on ettekirjutuses põhjendatult leitud, et usutav ei

ole kaebaja väidetav soov iseseisvalt Schengeni alalt lahkuda. Kaebaja on küsitlusel

väitnud, et kogu enda teenitud raha saatis ta perekonnale, jätmata endale midagi,

samas kui 15.05.2025 sai ta laenata 1100 eurot ning samal kuupäeval naasis ta enda

sõnade järgi ka koheselt Eestisse.

11. Kohus nõustub PPA-ga, et eelnev kinnitab, et tegemist oli kaebaja teadliku

otsusega viisa kehtetuks tunnistamise järgselt Schengeni alalt mitte lahkuda.

Tuginedes kaebaja selgele soovimatusele Schengeni alalt lahkumise kohustust täita, oli

PPA-l õigus tuvastada kaebaja puhul põgenemisoht ja jätta seega lahkumiskohustuse

vabatahtlik täitmise tähtaeg määramata. Kaebaja ei pruukinuks ettekirjutust

vabatahtlikult täita, sest tema varasemast käitumisest nähtus soovimatus naasta

päritoluriiki. PPA võis arvestada ka sellega, et kaebajal puuduvad Eestis olulised

sotsiaalsed, majanduslikud või perekondlikud sidemeid ning ta oli enda sõnul Eestis

vaid töötamise eesmärgil.

12. Kaebajale tehtud kohe sundtäidetav ettekirjutus lahkuda päritoluriiki oli niisiis

õiguspärane.

Sissesõidukeeld

13. Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega VSS § 72 lg 2

alusel, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes reeglina

sissesõidukeeldu 5 aastaks (VSS § 74 lg 2; vt ka Riigikohtu 12.12.2025 otsus nr 3-24-

3192, p-d 15 jj).

14. Riigikohus selgitas 15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317, et VSS § 74 lg-t 1

(sissesõidukeelu kohaldamine) tuleb kohaldada koos vajaduspõhisust ning

sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust ja humaansust rõhutavate sätetega. Silmas

tuleb pidada ka eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase

Eestisse saabumist ja Eestis viibimist (p 28). Kui välismaalane on riigist lahkunud, on

täidetud põhieesmärk, et viibimisaluseta välismaalane enam Eestis ja Schengeni

viisaruumis ei asu. Sissesõidukeeld on täiendav meede, hoidmaks ära ebasoovitava

välismaalase naasmist teatud aja jooksul (p 31). Eesmärk on, et nii konkreetse inimese

suhtes tehtav otsus oleks proportsionaalne kui ka ennetavalt kaitstaks avalikku korda ja

riigi julgeolekut. Silmas tuleb pidada nii sissesõidukeelu eesmärki kui ka asjaomase

välismaalase kaitset väärivaid huve. Kaitset väärivad ennekõike sellised isiklikud

huvid, mis annavad välismaalasele õigusaktidest tuleneva tagasipöördumise või mõnda

teise Schengeni riiki sisenemise perspektiivi, nt perekondlikud, eraelulised, tööalased,

hariduslikud ja majanduslikud huvid. EK tagasisaatmise soovitustes on selgitatud, et

mõiste „oht avalikule korrale“ eeldab lisaks ühiskondliku korra häirimisele ka seda, et

esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi

(p 6.3). Eelnevast tuleneb, et sissesõidukeelu kohaldamise vajadust ja

proportsionaalsust tuleb hinnata sisuliselt ning sissesõidukeelu kohaldamine ei saa olla

automaatne järelm lahkumisettekirjutusele.

9(11)

3-25-1552

15. Praegusel juhul on kaebaja suhtes kohaldatud 5-aastast sissesõidukeeldu.

Kohtule ei nähtu, et seda oleks kohaldatud automaatse järelmina

lahkumisettekirjutusele. Ettekirjutuse põhjendustest ilmneb, et PPA on arvestanud

võimalusega kohaldada lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, ent

on pidanud avaliku korra kahjustamise ärahoidmiseks põhjendatuks ning kaebaja

suhtes proportsionaalseks ja kohaseks 5-aastase sissesõidukeelu kehtestamist kogu

Schengeni alale.

15.1.

Ettekirjutuses on arvestatud sellega, et kaebaja soovis lühema sissesõidukeelu

kohaldamist, kuid tuginetakse sellele, et kaebaja on varasemalt väärkasutanud talle

väljastatud viisat ja töötanud ettevõttes Tigorel OÜ ilma, et ta oleks selleks õigust

omanud. Ettekirjutuses on põhjendatud, et kaebajale väljastati Eesti D viisa

kehtivusega 20.06.2024–19.06.2025 töötamiseks ettevõttes Betoteam OÜ, ta saabus

viisa alusel Schengeni alale 21.07.2024, kuid ei asunud töötamise registri kohaselt

Betoteam OÜ-sse tööle. Ettekirjutusest nähtub, et kaebaja väitel ta küll töötas OÜ-s

Betoteam, samas ta ei tea, kas see oli ametlikult vormistatud. Ettekirjutuses viidatakse,

et töötamise registri andmetel töötas kaebaja üksnes ühe päeva (10.10.2024) OÜ-s

Pictorica ning lahkus Schengeni alalt 15.11.2024. Samuti on ettekirjutuses

põhjendatud, et viimati saabus kaebaja Schengeni alale 31.01.2025 ja töötas

05.02.2025–02.04.2025 Tigorel OÜ-s, kus tema lühiajalist töötamist aga registreeritud

ei olnud.

15.2.

Samuti on PPA selgitanud, et põhjendatud oli kohaldada 5-aastast

sissesõidukeeldu, kuna kaebaja oli teadlikult eiranud enda lahkumiskohustust, mis

tekkis pärast viisa kehtetuks tunnistamist. Nagu eelnevast nähtus, lahkus kaebaja

Eestist Lätti, kuid – saades küll aru kohustusest lahkuda Schengeni viisaruumist, mida

oli talle eelnevalt eraldi kirja teel selgitatud – , jäi ebaseaduslikult sinna ning üritas

leida võimalusi uuesti Eestisse tulemiseks, kasutades ka tal laenata õnnestunud raha

mitte lahkumiskohustuse täitmiseks, vaid Eestisse naasmiseks.

15.3.

Põhjendatud ei ole kaebaja etteheited PPA-poolse selgitamiskohustuse täitmata

jätmise kohta lühiajalise töötamise registreerimisel. Nagu vastustaja selgitab, ei olnud

PPA-le teada, et kaebaja ei olnud lahkumiskohustust täitnud, vaid oli jäänud ootele

Lätti. Vastustaja selgitab, et lühiajalise töötamise registreerimine on eraldiseisev

menetlus ning sel ajal viibivad välismaalased sageli alles oma kodakondsusjärgses

riigis, taotledes viisat pärast vastava loa saamist, mis aitab vältida välismaalaste

viisaga Eestisse saabumist ja siia jäämist töö otsimise eesmärgil. Seega ei saa PPA-le

ette heita kaebajale valearusaama tekitamist seoses tema õigustega.

15.4.

Ettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel on kaalutud ka kaebaja

huve, leides, et kaitset väärivaid sotsiaalseid, majanduslikke või perekondlikke

sidemeid Schengeni viisaruumi või Eestiga kaebajal ei ole. PPA põhjendab, et kaebaja

ei toonud lahkumisettekirjutuse koostamise etapis välja ühtegi sellist asjaolu, millest

tulenevalt oleks nähtunud, et sissesõidukeeld 5 aastaks ei olnud põhjendatud ja

proportsionaalne ning ka kohtule ei nähtu kaebusest selliseid asjaolusid, mille tõttu

tulnuks sissesõidukeeld jätta kohaldamata või kohaldada seda lühemaks ajaks.

Vastustaja ei ole jätnud tähelepanuta mõnda olulist asjaolu, mis oleks andnud aluse

kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui 5 aastat või jätta see kohaldamata, sh

humaansetel kaalutlustel. Kaebaja sooviks on olnud Eestis töötada, ent ettekirjutuses

välja toodud asjaoludest nähtuvalt ei ole tal siin erilisi majanduslikke huve; tema

senine Eestis töötamine on olnud ebaregulaarne ega ole olnud ka seadusega kooskõlas.

Eelnevale tuginedes pidas PPA põhjendatuks hoida välismaalast, kes on juba

10(11)

3-25-1552

välismaalastele sätestatud viibimise ja lahkumise reegleid rikkunud, Eestist eemal

maksimaalseks ajaks. Kohtu arvates on PPA seisukoht põhjendatud.

16. Praegusel juhul saab seega asuda seisukohale, et kaebajale sissesõidukeelu

kehtestamisel on temaga seotud asjaolusid arvesse võetud, sisuline kaalumine läbi

viidud ning kaalumise tulemus ei ole ebaproportsionaalne. PPA ei ole kaalutlusvigu

teinud ning PPA 16.05.2025 otsus on sissesõidukeelu kohaldamise osas õiguspärane.

17. Kokkuvõtvalt puudub alus PPA 16.05.2025 otsuse tühistamiseks osas, milles

jäeti kaebajale andmata ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ning määrati

Schengeni alale sissesõidukeeld.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud,

mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1

ja § 109 lg 1).

19. Kohus avaldab otsuse kaebaja identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)