2-23-139883/75 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. aprill 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-139883

Tsiviilasi

Y.X-i, H.J-i ja N.I hagi Y.Q vastu elatise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1518,93 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. augusti 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Y.X-i, H.J-i ja N.I apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (hagejad):

Hageja I Y.X (ik XXX)

Hageja II H.J (ik XXX)

Hageja III N.I (ik XXX)

Hagejate lepinguline esindaja H.J J.

Vastustaja (kostja) Y.Q (ik XXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 12. augusti 2025 otsus muutmata.

2. Jätta Y.X-i, H.J-i ja N.I apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud poolte kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Y.X , H.J ja N.I (hagejad) esitasid 31. oktoobril 2023 hagi Y.Q (kostja) vastu elatise

nõudes. Hagejad paluvad kostjalt Y.X-i (hageja I) kasuks välja mõista 196,16 eurot kuus;

H.J-i (hageja II) ja N.I (hageja III) kummagi kasuks 206,16 eurot kuus alates 1. oktoobrist

2023 kuni hagejate täisealiseks saamiseni, arvestades baassumma indekseerimisega iga aasta

1. aprillil vastavalt tarbijahinnaindeksi muutumisele.

Täpsustatud hagiavalduses (dtl 61) jätsid hagejad baassumma indekseerimise taotlusest välja

ning 20. märtsil 2025 esitatud hagiavalduse täpsustuses palusid alates 20. märtsist 2025

mõista elatise välja PKS § 101 alusel arvutatud summas, kuni 20. märtsini 2025 varem

taotletud summas.

Hagejad on kostja ja D.H (ema) ühised lapsed, kes elavad koos emaga. Kostja elab eraldi.

Kostja on 1. maist kuni 27. oktoobrini 2023 tasunud hagejatele ebaregulaarselt kokku 432

eurot. Ema saab lapsetoetusi, lasterikka pere toetust ja vanemahüvitist (27. juuni 2025 seisuga

834,17 eurot kuus). Toetused ja kostja maksed ei kata hagejate vajadusi. Tütar N.I on

keskmise puudega. Emal on lisaks hagejatele veel üks alaealine laps. Ema toetavad abikaasa

ja sugulased.

Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada 2023. a oktoobris makstud 150 euroga (50 eurot iga

hageja kohta).

Kostja esitatud andmed oma sissetuleku kohta ei ole usaldusväärsed, need ei lange kokku

Maksu- ja Tolliameti, Sotsiaalkindlustusameti ning Eesti Töötukassa andmetega.

Statistikaameti andmetel oli keevitaja keskmine töötasu Ida-Virumaal 2024. a I kvartalis

1457 eurot. Ei ole usutav, et kostja suudab katta enda ja pere vajadused ainult enda nimetatud

summast, seda enam, et ta lapsendas alaealise A.S., võttes endale teadlikult ka tema

ülalpidamise kohustuse.

Ei esine PKS § 102 lg-s 2 nimetatud asjaolusid, mis annaks aluse elatise vähendamiseks alla

seadusjärgse miinimumi. Kostja on töövõimeline, tal ei ole tuvastatud puuet, mistõttu on tal

kohustus teenida alaealiste laste ülalpidamiseks piisavat sissetulekut (vt Riigikohtu 24.

oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Kostja viited madalale sissetulekule

ega teistele ülalpidamiskohustustele ei vabastada teda kohustusest osaleda hagejate

ülalpidamises.

Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.

2. Maakohus rahuldas 21. oktoobril 2023 hagi tagaseljaotsusega. Kostja esitas sellele 10.

jaanuaril 2024 kaja.

3. Kostja vaidles vastu elatise suurusele.

Kostja abiellus 20. märtsil 2024 K. N.I-ga . Alates 21. märtsist 2024 on ta A.S. (sünd

XXXXXXXXXX) isa ja 10. aprillil 2024 sündis kostjal tütar M. N.I.

23. mai 2025 seisuga oli kostja viimase nelja kuu keskmine netopalk 869 eurot. Seega ei saa

igakuine elatis ühele lapsele olla suurem kui 143,80 eurot kuus (869 : 6).

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 12. augusti 2025 otsusega hagi osaliselt ning mõistis hageja I

kasuks välja elatise 438,48 eurot aja eest 1. oktoobrist 2023 kuni 31. detsembrini 2023, 538,49

eurot aja eest 1. jaanuarist 2024 kuni 31. märtsini 2024 ja 200 eurot kuus alates 1. aprillist

2024 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja II ja hageja III kummagi kasuks mõistis

maakohus välja elatise 468,48 eurot aja eest 1. oktoobrist 2023 kuni 31. detsembrini 2023,

568,49 eurot aja eest 1. jaanuarist 2024 kuni 31. märtsini 2024 ja 200 eurot kuus alates 1.

aprillist 2024 kuni iga hageja täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte

endi kanda.

Maakohus tuvastas järgmist. Kostja on hagejate isa, hagejad elavad kostjast eraldi, kostja

neile nõuetekohaselt elatist ei maksa. Hagejad nõuavad elatist PKS § 101 alusel arvutatud

suuruses. Hagejate pere saab lapsetoetust ja lasterikka pere toetust. Elatise vähendamiseks

PKS § 101 lg 6 järgi alust ei ole, sest hagejad ei viibi kostja juures keskmiselt vähemalt seitse

ööpäeva kuus. Hagejate vanusevahe on suurem kui kolm aastat. Kostja ei ole töövõimetu, tal

on lisaks hagejatele veel kaks alaealist last. Kostja töötab alates 23. märtsist 2023 OÜ-s XX

metalltoodete koostajana, ta on lukksepp. 2. oktoobrist 2023 kuni 1. veebruarini 2024 maksis

kostja hagejatele elatist kokku 750 eurot.

Kostja on esitanud andmed, et tema sissetulek on 530,95 eurot kuus ja püsikulud 605 eurot

kuus, mis on 224,05 euro võrra sissetulekust suurem. See võib viidata valeandmete

esitamisele.

Maakohus leidis, et 1. oktoobrist 2023 kuni 9. aprillini 2024 ei ole alust elatise vähendamiseks

PKS § 102 alusel. Maakohus mõistis tasutud elatist arvestades aja eest 1. oktoobrist 2023 kuni

31. detsembrini hagejale I välja elatise 438,48 eurot, hagejale II ja hagejale III kummalegi

468,48 eurot ning aja eest 1. jaanuarist 2024 kuni 31. märtsini 2024 hagejale I 538,49 eurot,

hagejale II ja hagejale II kummalegi 568,49 eurot.

Alates 10. aprillist 2024 mõistis kohus välja igakuise elatise PKS § 102 lg 2 alusel vähendatud

summas 200 eurot kuus.

Puuduvad andmed, et kostjale kuuluks kinnisasi, sõiduk, liikmesus hooneühistus või et ta

ajaks äri. Pensionikonto saldo on null. Maksu- ja Tolliameti 28. mai 2025. a teatisest (dtl 288)

nähtuvalt tehti kostjale ajavahemikul 1. aprillist 2023 kuni 30. aprillini 2025 väljamakseid

keskmiselt 759 eurot kuus. Lisaks on ta saanud perehüvitisi. Kostjat ei ole töötuna arvele

võetud.

Lisaks kahele alaealisele lapsele oli kostjal PKS 111 lg 1 alusel kohustus pidada ülal oma last

ootavat ja vastsünnitanud abikaasat 14. veebruarist 2024 kuni 3. juulini 2024. Viie lapse

ülalpidamiseks oleks kostjal 10. aprillist 2024 kuni 31. märtsini 2025 kulunud 1316,10–

1414,34 eurot kuus. Arvestades, et kostja peab üleval pidama ka ennast, ei ole kostja

maakohtu hinnangul võimeline andma kõigile oma lastele ülalpidamist PKS § 101 alusel

arvutatud suuruses. Isegi kui lähtuda keevitaja keskmisest töötasust X, mis 2024. a I kvartalis

oli 1457 eurot kuus, kuluks peaaegu kogu kostja palk elatiseks.

Maakohus pidas põhjendatuks mõista kostjalt iga hageja kasuks 10. aprillist 2024 välja elatis

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud baassummas 200 eurot. Kostja peab sellises suuruses olema

võimeline oma kõigile lastele ülalpidamist andma, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

See katab ära hagejate hädavajalikud kulutused, arvestades, et nad saavad ka lapsetoetust,

lasterikka pere toetust ja hageja III saab puudetoetust.

Hagejate emal vara puudub, ta saab sotsiaaltoetusi ega ole töötuna arvele võetud. Peret

toetavad hagejate ema abikaasa ja sugulased. Pole alust arvata, et hagejate ema ei suudaks

hagejaid pidada üleval samas mahu, nagu kostjalt elatis välja mõistetakse. Ei ole andmeid, et

hagejatel oleks millestki puudus.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru Maakohtu 12. augusti 2025

otsuse tühistamist osas, milles maakohus mõistis alates 1. aprillist 2024 elatise välja alla

miinimummäära ja jättis menetluskulud poolte endi kanda, ning uue otsuse tegemist, millega

mõista igale hagejale välja elatis alates 1. aprillist 2024 kuni täisealiseks saamiseni 249,59

eurot kuus, mis muutub igal aastal vastavalt PKS §-s 101 sätestatule, ning jätta menetluskulud

kostja kanda. Ka apellatsioonimenetluse kulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt vähendas maakohus elatist põhjendamatult alla

seadusjärgse miinimumi, kohaldades sealjuures vääralt PKS §-i 102 ja eirates PKS §-i 96,

mille kohaselt on ka kostja uues peres ülalpidamiskohustus mõlemal vanemal. Maakohus ei

uurinud kostja abikaasa sissetulekuid.

Maakohus hindas tõendeid vääralt. Maakohus nõustus, et kostja esitatud andmed oma

sissetulekute kohta ei ole usaldusväärsed, kuid rajas otsuse neile sellest hoolimata. Kostja

kasutab välispanka (Revolut), kust esitas valikulise väljavõtte, mis ei anna reaalset pilti kostja

rahalisest olukorrast. Maakohus ei nõudnud täielikke andmeid ega kontrollinud MTA

deklaratsioonide vastavust tegelikkusele. Sisuliselt vabastati kostja tõendamiskoormisest, ta ei

esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid tema tegelikke kulusid ja tema uue pere rahalist

olukorda. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 3 peab kohus lapse huve puudutavates vaidlustes olema

aktiivne ja võib koguda tõendeid omal algatusel.

Maakohtu järeldused on vastuolus Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt on vanemal aktiivne

kohustus hankida vahendeid oma lapse ülalpidamiseks (RKTKo 16. jaanuar 2013 nr 3-2-1-

160-12). Maakohus ei hinnanud töövõimelise kostja reaalseid võimalusi teenida sissetulekut,

mis on piisav kõigi oma laste ülalpidamiseks.

Maakohus ei põhjendanud, mille alusel ta vähendas elatise 200 euroni ja kuidas see on seotud

kostja maksevõimega. Kohus asendas seadusest tuleneva miinimumi oma hinnanguga lapse

vajaduste kohta, ületades seejuures asja läbivaatamise piire.

Maakohus tõlgendas valesti lapse puudetoetuse õiguslikku olemust, võrdsustades selle lapse

tavalise sissetulekuga. Toetuse eesmärk ei ole lapse põhivajaduste katmine, vaid puudest

tingitud lisakulude kompenseerimine, seda ei saa kasutada elatise vähendamise alusena.

Puudetoetus ei asenda vanema kohustust last ülal pidada.

Kostja ajutine PKS §-st 111 tulenev kohustus pidada ülal oma abikaasat seoses ühise lapse

sünniga ei õigusta elatise püsivat vähendamist mitmeks aastaks.

Maakohus tõlgendas hagejate esitatud Statistikaameti andmeid keevitaja keskmise palga kohta

Ida-Virumaal kui kostja sissetuleku hüpoteetilist ülempiiri, kuigi hagejad esitasid selle

näitamaks, et kostja on tegelikult võimeline rohkem teenima. Sellega rikkus maakohus

tõendite hindamise reegleid.

Kui vanema sissetulek ei ole kõigi oma laste ülalpidamiseks piisav, peab ta suurendama oma

sissetulekut, mitte vähendama lastele makstavat elatist. Maakohus asetas kostja soovi mitte

otsida paremini tasustatud tööd kõrgemale laste õigusest saada minimaalset ülalpidamist.

Maakohus mõistis elatise välja ilma iga-aastase indekseerimiseta ega põhjendanud seda.

Lapse huvidega on vastuolus, kui elatis ei vasta elukalliduse ja hindade tõusule.

Indekseerimine on just mõeldud selleks, et vältida uusi vaidlusi selliste ennustatavate

asjaolude muutumisel.

Kuigi reeglina kannavad pooled ülalpidamise asjas oma kulud ise, on praeguses asjas kostja

tinginud kohtuvaidluse, sest ta ei esitanud täielikku ja usaldusväärset teavet oma sissetuleku ja

vara kohta. Kulude jaotamine TsMS § 164 lg 1 järgi on hagejate suhtes ebaõiglane. Hagejate

hinnangul tuleks kohaldada TsMS § 164 lg 3 ja jätta kõik kulud kostja kanda.

Otsuses esineb ka teisi vigu, mis viitavad hooletusele lahendi tegemisel.

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja maakohtu otsuse muutmata jätmist, menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.

Vastuväidete kohaselt on otsus seaduslik ja põhjendatud, tõendeid on hinnatud korrektselt,

maakohus ei ole hagejate viidatud norme vääralt kohaldanud.

Apellatsioonkaebus ei tugine TsMS § 631 lg-s 1 nimetatud asjaolul, mistõttu ei tuleks seda

menetlusse võtta ega rahuldada.

Maakohus vähendas õigesti elatist PKS § 102 lg 2 alusel alla miinimumi. Kostjal on veel kaks

alaealist last, kohtumenetluse ajal (20. augustil 2025) sündis lisaks kolmas. Kostja abikaasa

sissetulek ei ole oluline, sest kostjal on kohustus oma alaealisi lapsi ülal pidada sõltumata

teise vanema sissetulekust.

Kostja ei ole esitanud valeandmeid oma varalise seisu kohta. Hagejate väited kostja varjatud

sissetuleku kohta ei ole leidnud kinnitust, hagejate avalduse alusel kriminaalmenetlust ei

alustatud. Kostja sissetulekut tõendavad dokumendid on kohtule esitatud ja maakohus on neid

põhjalikult analüüsinud. Keevitaja keskmine palk ei tähenda, et kõik keevitajad saavad sellist

töötasu. Arvestades väljamõistetud elatist ja kostjal kolmanda lapse sündi peaks kostja

sissetulek olema vähemalt 1400 eurot kuus, mis ületab Eesti keskmist töötasu ega ole Narvas

mõeldav. Ei ole mõeldav, et inimese sissetulek suureneb umbes 300 euro võrra iga uue lapse

puhul. Maakohus lähtus elatise suuruse määramisel kostja eeldatavast sissetulekust ega jätnud

seega hagejate väiteid tähelepanuta.

Kui elatis mõistetakse välja kindlas summas, ei ole indekseerimine põhjendatud. Välja

mõistetud summa katab hagejate vajadused, mille maakohus tuvastas.

Hagejate taotletud elatis ei vasta seadusele: 1. aprillil 2024 oli seadusjärgne miinimum kuus

Y.X-ile 250,22 eurot, H.J-ile 250,22 kuus ja N.I-le 240,22 eurot.

Maakohus on õigesti jätnud menetluskulud poolte endi kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtus

kantud menetluskulud jäävad poolte kanda.

8. Hagejad ei vaidlustanud elatise väljamõistmist 1. oktoobrist 2023 kuni 31. märtsini 2024

(resolutsiooni p-d 2.1, 2.2, 3.1, 3.2, 4.1, 4.2), 200 euro väljamõistmist kuus alates 1. aprillist

2024, tasutuks loetud summasid ja tasumise korda, vaid ainult seda, et maakohus jättis alates

1. aprillist 2024 välja mõistmata PKS §-s 101 sätestatud elatise osas, mis ületab 200 eurot (p-d

2.3, 3.3, 4.3), samuti menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust ainult vaidlustatud osas. Muus osas on maakohtu otsus

jõustunud (TsMS § 456 lg 4).

9. Apellatsioonimenetluses on vaidlus selle üle, kas maakohus vähendas elatist õigesti alla

seadusjärgse miinimumi.

Elatise vähendamiseks alla miinimummäära peab PKS § 102 lg 2 järgi olema mõjuv põhjus,

milleks võib muu hulgas olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes

elatise väljamõistmise korral PKS §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps.

Kostja tugineb sellele, et tal on alates 20. augustist 2025 lisaks hagejatele veel kolm alaealist

last (maakohtu otsuse tegemise ajal kaks last) ning tema sissetulekust ei jätku nende kõigi

ülalpidamiseks seaduses sätestatud miinimumi ulatuses. Maakohus nõustus sellega

põhjendatult.

10. Maakohus võttis õigesti arvesse kostja teised ülalpeetavad.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et abikaasa sissetulek ei mõjuta kostja kohustust kõiki

oma lapsi ülal pidada. Kuna kostja ei ole töövõimetu ja peale ülalpeetavate arvu ei ole esile

toodud muud mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks, siis ei esine järelikult ka asjaolusid, mis

võiks vähendada kostja kohustust noorimate laste ülalpidamisel võrreldes hagejate

ülalpidamisega. Ülalpidamiskohustus on lapse mõlemal vanemal. Vanem ei vabaneks

ülalpidamiskohustusest vähemalt miinimumi ulatuses ka siis, kui lapse teine vanem oleks

jõukas.

Kuna elatise nõudmisel ei tule hagejal miinimumsummas elatist nõudes tõendada oma

kulutusi, ei tule kostjal tõendada ka teiste ülalpeetavate kulusid samas ulatuses ega enda

kulusid elatusmiinimumi ulatuses.

11. Etteheited maakohtu passiivsusele kostja varalise seisu kindlaks tegemisel ei ole

põhjendatud. Maakohus kogus andmeid kostja vara kohta nii menetlusabi taotluse

lahendamisel jaanuaris 2024 kui ka kirjaliku menetluse määramisel mais 2025.

12. Hagejad viitavad õigesti, et kostja on esitanud oma sissetuleku kohta vastuolulisi ja

puudulikke andmeid. Ka maakohus leidis vaidlustatud lahendis, et kostja võib olla esitanud

oma sissetuleku kohta valeinfot, sest avaldas kohustusteks suurema summa kui sissetulekuks.

Kuna hagejad heidavad maakohtule ette kostja varalise seisu kohta esitatud tõendite

puudulikku analüüsi, märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist.

Oktoobris 2023 avaldas kostja maksekäsu kiirmenetluses oma netosissetulekuks 701,52 eurot

(dtl 12), mis kattub Revoluti kontoväljavõttega 1. juunist kuni 16. oktoobrini 2023 (dtl 14–

22). Mõned kuud hiljem, 10. jaanuaril 2024 esitatud menetlusabi taotluses märkis kostja

netopalgaks 530,75 eurot (dtl 132), püsikulutusteks 530 eurot (dtl 133) ja kohustusteks 608,48

eurot (dtl 137), samas kui ta sellega koos esitatud kajas nimetab oma keskmiseks brutopalgaks

573 eurot ja netopalgaks 548 eurot, mille vahe ei vasta brutopalgast maha arvatavatele

maksudele (dtl 127).

Maksu- ja Tolliameti andmetel on kostja saanud pea kogu menetluse vältel alampalka (dtl

181, 223, 250), lisaks vanema- ja haigushüvitist (dtl 281, 291–292, 338–334) ning

perehüvitisi, sh puudega lapse vanema lapsepuhkuse hüvitist (dtl 301), millest saab järeldada,

et kostja avaldatud alampalgast madalam palk ei hõlmanud kogu tema sissetulekut.

Kostja haigushüvitis on osaliselt kantud tema abikaasa kontole, osaliselt sellisele kostja

kontole, mille väljavõtet kohtule esitatud ei ole (dtl 338, 340, 342, dtl 334). Kostja on seega

kasutanud oma laekumiste jaoks veel vähemalt kaht kontot (sh abikaasa oma) lisaks kohtule

avaldatud Revoluti kontole ja kontole SEB Pangas. SEB Panga konto oli jaanuaris 2024

miinuses, seal oli inkassonõue 2843,62 eurot (dtl 175), ka hüvitisel on olnud peal kahe

kohtutäituri arest. Täitemenetluses sissenõutavad võlgnevused võisid olla sissetuleku osalise

varjamise ajendiks.

Revoluti kontoväljavõtte kohaselt kulus kostja palk ära esimese poole kuuga ning väljavõttelt

ei nähtu kulutusi toidukauplustes suuruses, mis on märgitud menetlusabi taotluses, samuti ei

ole näha kommunaalkulude makseid, mis menetlusabi taotluse järgi olid 75 eurot kuus. Kostja

enda esitatud andmete alusel on seega tõenäoline, et kostja kasutas ka muid vahendeid lisaks

Revoluti kontole laekunud palgale. Ka võib kostja tegelikult suuremat sissetulekut järeldada

asjaolust, et kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud, kuigi kostja väidetav sissetulek kuluks

pea täielikult ära hagejatele elatise maksmiseks.

Hagejad märgivad siiski eksitavalt, et maakohus lähtus elatise suuruse määramisel kostja

esitatud andmetest, hoolimata sellest, et need võisid olla valed. Maakohus nentis, et isegi kui

lähtuda keevitaja keskmisest palgast Ida-Virumaal, mis 2024. a I kvartalis oli 1457 eurot,

tähendaks PKS §-s 101 sätestatud suuruses elatise väljamõistmine, et kostja maksaks kogu

oma sissetuleku elatise katteks (otsuse lk 13). Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega.

13. Apellatsioonkaebuse väitel vähendas maakohus elatist alla seadusjärgse miinimumi

kostja varalise seisundi tõttu, kuid PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad

varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest.

Ringkonnakohus möönab, et PKS § 102 lg-s 2 elatise vähendamise ühe näitena toodud teise

lapse olemasolu, kes elatise väljamõistmisel PKS §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks

varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, võib teatud mõttes tähendada elatise

vähendamist kohustatud vanema varalise seisundi tõttu.

Ülalpidamise kindlaksmääramisel tuleb PKS § 99 lg 2 järgi arvestada õigustatud isiku kõiki

eluvajadusi, alaealise puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Sätte eesmärgiks on tagada lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad vahendid. Koosmõjus PKS §

102 lg-ga 2 saab sätteid mõista selliselt, et töövõimeline vanem peab tagama oma igale

alaealisele lapsele ülalpidamise vähemalt lapse esmavajaduste ulatuses. Seejuures peab

arvestama kohustatud vanema võimet teenida sissetulekut, sh tema vanust ja haridust.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja on töövõimeline, tal on lukksepa ettevalmistus ja ta

töötab keevitajana. Kostja on 37-aastane. Kuivõrd kostja tegeliku sissetuleku kohta ei ole

kohtule esitatud usaldusväärseid andmeid, saab lähtuda keevitaja keskmisest palgast Ida-

Virumaal. Kostja vanust ja haridust arvestades võib eeldada, et ta suudab teenida vähemalt

oma ametile vastavat keskmist palka. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa nõuda, et inimene

teeniks oluliselt rohkem kui tema haridusele ja väljaõppele vastav keskmine palk, töötaks

mitmel kohal vms, isegi kui ta hagejate meelest ülalpeetavate hulka arvestades võiks seda

teha. Hagejad ei ole ka tõendanud, millist muud summat oleks kostja võimeline teenima.

Vastuseks kostja väitele, et tal ei ole võimalik sellist sissetulekut teenida seetõttu, sest ta ei

valda eesti keelt, märgib ringkonnakohus, et keeleoskuse näol ei ole tegemist kostjast

sõltumatu asjaoluga, keeleoskus on võimalik omandada ning arvestades kostja ülalpidamisel

olevat laste arvu, võib seda temalt ka eeldada.

Arvestades maakohtu väljamõistetud elatise suurust ja kostja teisi ülalpeetavaid, ei lähtunud

maakohus hagi rahuldamisel kostja avaldatud sissetulekust, vaid keevitaja keskmisest palgast

Ida-Virumaal.

Elatiskalkulaatori järgi oleks hagejate seadusjärgne elatis 1. aprillist 2024 kuni 31. märtsini

2025 ühes kuus kokku 768,77 eurot (hagejale I 249,59 eurot, hagejale II ja hagejale III

kummalegi 259,59 eurot) ning 1. aprillist 2025 kuni 31. märtsini 2026 ühes kuus kokku

810,86 eurot (hagejale I 263,62 eurot, hagejale II ja hagejale III kummalegi 273,62 eurot). Kui

kostja peab tagama umbes 1600 eurot kuuele lapsele ja lisaks endale elatusmiinimumi (otsuse

tegemise ajal 361,40 eurot), peaks ta teenima ligi 2000 eurot kuus, mis on rohkem kui

keevitaja keskmine palk Ida-Virumaal maakohtu otsuse tegemise ajal ja ka rohkem kui

keevitaja keskmine palk oli 2025. a IV kvartalis (1752 eurot). Hagejatele PKS § 101 lg 1 järgi

miinimumelatise väljamõistmisel oleks kostja teistele ülalpeetavatele ja kostjale endale

maakohtu otsuse tegemise seisuga jäänud keevitaja keskmisest palgast umbes 650 eurot nelja

peale ehk kostja teised lapsed oleksid osutunuks varaliselt vähem kindlustatuks kui hagejad.

Hagejate kasuks väljamõistetud elatise vähendamine alla miinimummäära on seetõttu

põhjendatud.

14. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et laste vajadusi hinnates ületas maakohus asja

läbivaatamise piire. PKS § 99 lg 1 sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks

ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

Maakohus tugines elatise suuruse määramisel PKS § 101 lg-s 1 nimetatud baassummale ja

põhjendas, et kostja peab sellises suuruses olema võimeline oma kõigile lastele ülalpidamist

andma, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Samuti leidis maakohus, et elatis sellises

suuruses katab toetusi arvestades hagejate hädavajalikud kulutused (otsuse lk 13).

Hagejad viitavad iseenesest õigesti, et kuna hagejad nõudsid elatist miinimummääras, ei

pidanud nad küll oma kulutusi tõendama, kuid maakohus pidi veenduma, et väljamõistetud

elatis katab nende esmavajadused. Maakohus tugines baassummale, mis põhineb 2020. aastal

koostatud uuringul „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“. Uuringus jõuti järeldusele, et

lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 2019. aasta lõpus oli kas 172 eurot kuus

(standardeelarvete keskmine) või 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Kulu

väljaselgitamiseks võeti mõlema meetodi puhul arvesse lapse vanust, piirkonda, kus laps elab,

ja laste arvu peres. Uuringust selgus, et lapse ülalpidamiskulud on kõige väiksemad Ida-

Virumaal ning et rohkem kulub raha lapse kohta imiku- ja väikelapseeas ning teismeliste

puhul. Juhul, kui peres kasvab rohkem kui üks laps, on keskmine kulu ühe lapse kohta

väiksem kui vaid ühe lapsega peredes (RAKE, PwC. Lapse vajaduspõhine miinimumelatis.

Lõpparuanne, 2020). Hagejate vanused on 5, 11 ja 17, nad elavad Ida-Virumaal ja peres

kasvab kolm last, millest tulenevalt võiks nende kulud olla keskmisest väiksemad.

Maakohtu väljamõistetud elatis 200 eurot kuus igale hagejale katab seega eelduslikult

hagejate esmavajadused ning vastab ka PKS § 102 lg 2 teise lause nõudele, et vanem peab

kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt – 1457

eurot jagatuna seitsmele on 208,14 eurot.

15. Kohtule ei ole esitatud väiteid ja maakohtule esitatud tõenditest ei tulene, et hagejate ema

oleks töövõimetu või ei suudaks muul põhjusel täita enda kohustust hagejate ülalpidamisel.

Eelduslikult on seega ka emal kohustus teenida piisavat sissetulekut, et katta oma osa hagejate

esmavajadustest.

16. Hagejad märgivad õigesti, et hagejale III puude tõttu makstav toetus on mõeldud puudest

tekkivate lisakulude katmiseks ja see ei anna alust elatist vähendada. Samas ei ole maakohus

nimetatud toetuse tõttu hagejale III väljamõistetud elatist ka vähendanud. Maakohus võttis

arvesse, et puude tõttu tekkivad lisakulud katab toetus ning seetõttu ei tule hagejale III mõista

elatist välja hagejaga I ja hagejaga II võrreldes suuremas summas.

17. Maakohus nimetas kostja kohustust pidada ülal oma abikaasat lapse sünnitamise tõttu

PKS § 111 alusel, kuid otsusest ei ilmne, et maakohus oleks seetõttu elatist vähendanud.

Elatise summat põhjendades nimetas maakohus samas vaid kõiki kostja lapsi. PKS § 111 lg 21

järgi eelistatakse alaealise lapse ülalpidamist lapse ema ülalpidamisele.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohus pidas abikaasa ülalpidamiskohustuse kestusena

silmas kaheksat nädalat enne ja kahtteist nädalat pärast lapse sündi, kuid PKS § 111 lg 2

kolmanda lause kohaselt võib ülalpidamiskohustus lõppeda alles lapse sünnist alates kolme

aasta möödudes. Tänaseks tuleb arvestada ka, et kostjal on pärast maakohtu otsuse tegemist

sündinud veel üks laps (dtl 427).

18. Vastuseks hagejate väitele elatise indekseerimise kohta märgib ringkonnakohus, et

Riigikohtu hinnangul saaks alla miinimummäära vähendatud elatise automaatset suurendamist

põhjendada elatise miinimummäära tõusuga ainult kompromissi korral (RKTKo 7. veebruar

2018 nr 2-15-15909/124, p 16). Seda seisukohta arvestades mõistis maakohus praeguses asjas

õigesti elatise välja ilma indekseerimiseta.

19. Maakohus jaotas menetluskulud põhjendatult TsMS § 164 lg 1 alusel. Hagejate väited ei

anna alust maakohtu kulude jaotust muuta. Hagiavaldusest ei tulene, et kostja oleks

põhjustanud menetluse seeläbi, et ei andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta.

Hagejad nimetasid nõude esitamise põhjusena, et kostja ei täitnud ülalpidamiskohustust

piisavas mahus ja tema makstud summast ei jätkunud hagejate vajaduste rahuldamiseks.

Hagejate avalduse alusel ei ole ka prokuratuur pidanud vajalikuks dokumendi võltsimise,

kelmuse või muul alusel kriminaalmenetluse alustamist kostja suhtes (dtl 429).

20. Hagejate etteheide, et vaidlustatud kohtuotsus sisaldab ka teisi vigu, ei ole kontrollitav.

TsMS § 633 lg 3 kohaselt peab apellatsioonkaebusest selguma, millist normi on maakohus

apellandi arvates rikkunud või milline asjaolu on valesti tuvastatud.

21. Ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)