2-25-21400/8 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

2-25-21400

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.04.2026, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-21400

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ C.D vastu võla nõudes

Hagihind

705,64 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood:

10746479; asukoht: XXX , 10149 XXX);

Hageja esindajad: Sigrid Rahkema ja Ahto Järvela

(Julianuse Õigusbüroo OÜ;)

Kostja: C.D (isikukood: XXX; aadress: XXX, XXX;).

Menetluse liik

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagiavaldus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda. Hagejalt väljamõistetavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Käesolevas lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul,

kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Maakohus ei anna luba otsuse

edasikaebamiseks.

Asjaolud ja kohtu põhjendused

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas C.D (kostja) vastu hagi, milles palub mõista

kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 360,10 eurot, intressivõlgnevuse 8,44 eurot,

1 (4)

sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 220,68 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

2. Kostjale on hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud KÄPO-s

13.01.2026. Kostja hagiavaldusele sisulist vastust esitanud ei ole.

3. TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagi hind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.

4. Hagi hind on 705,64 eurot ja kohus on tsiviilasja menetlenud lihtmenetluses vastavalt

TsMS § 405 lg-le 1.

5. TsMS § 405 lg 1 p 9 alusel võib kohus jätta otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa.

TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud

hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku

põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

6. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 19.05.2015 Telia Eesti AS-ga kliendilepingu nr

24406107. 17.05.2017 sõlmis kostja liitumislepingu Telia Safe teenuse osutamiseks.

27.11.2017 sõlmiti liitumisleping teleteenuse osutamiseks ning 04.10.2021 liitumisleping

internetiteenuse osutamiseks. 01.07.2020 sõlmisid Telia Eesti AS ja kostja seadme

kasutuslepingu nr 1133346, millega anti kostja kasutusse digiboks Arris VIP5305. 20.06.2020

sõlmisid Telia Eesti AS ja kostja seadme kasutuslepingu nr 1126780, millega anti kostja

kasutusse ruuter Genexis ED500. 10.09.2019 sõlmisid pooled järelmaksulepingu nr 1467964

sülearvuti Lenovo IdeaPad S340-15IWL ostmiseks. Kostja kohustus järelmaksulepingu nr

1467964 alusel tasuma intressi 21,90% aastas ning lepingutasu 9,90 eurot. Tagasimakseid pidi

kostja tasuma vastavalt maksegraafikule perioodil 20.10.2019-20.09.2023 osamakse

suurusega 16,64 eurot (va esimene ja viimane makse). Kostja on tagasimakseid teinud kokku

summas 759,21 eurot (dtl 99). Telia Eesti AS on kostjaga sõlmitud lepingud üles öelnud

22.03.2023 (dtl 64-65). Telia Eesti AS loovutas 08.07.2025 nõude hagejale (dtl 66).

7. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt

piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu

taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need

ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest

nähtuv (Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

8. Kohus leiab, et esitatud maksevõime hindamise materjalid ei võimalda järeldada, et

krediidiandja on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi.

Esiteks nähtub esitatud andmetest, et krediidiandja on tuginenud laenusaaja esitatud

sissetuleku vahemikule 501-800 eurot, tuvastamata tema tegelikku ja püsivat sissetulekut.

Selline määratlemata suurus ei võimalda usaldusväärselt hinnata laenusaaja maksevõimet ega

teha kontrollitavat arvutust selle kohta, kas laenusaajale jääb pärast kohustuste täitmist piisav

vaba raha. Kuigi krediidiandja viitab, et laenusaajale jäi vähemalt 25% sissetulekust vabaks,

ei nähtu esitatud materjalidest selle väite aluseks olevat arvutuskäiku ega ole arvestatud

laenusaaja vältimatuid elamiskulusid.

Teiseks on krediidiandja tuginenud üksnes laenusaaja enda esitatud andmetele nii sissetuleku

kui ka kohustuste osas, nõudmata nende kontrollimiseks täiendavaid tõendeid, sealhulgas

konto väljavõtet. Konto väljavõtte puudumisel ei ole võimalik hinnata laenusaaja tegelikku

2 (4)

rahavoogu, sissetulekute püsivust ega võimalikke täiendavaid kohustusi, mistõttu jääb

maksevõime hindamine pealiskaudseks ja kontrollimatuks.

Kolmandaks nähtub materjalidest, et krediidiandja on arvestanud laenu andmise otsustamisel

sisemiste reitingute ja koondreitinguga, mis kujutavad endast krediidiandja enda koostatud

suhtelisi hinnanguid kliendi maksekäitumise ja kliendisuhte põhjal. Sellised hinnangud ei ole

läbipaistvad ega võimalda kohtul kontrollida nende kujunemise aluseid, mistõttu ei saa neid

pidada iseseisvalt usaldusväärseks tõendiks laenusaaja maksevõime kohta. Asjaolu, et

laenusaaja pikaajalist kliendisuhet on käsitletud soodustava tegurina, ei ole seotud tema

tegeliku maksevõimega ega saa asendada nõuetekohast krediidivõime analüüsi.

Kohus märgib, et laenusaaja maksehäired olid küll krediidi andmise ajaks lõppenud, kuid seda

kuni kuus kuud enne krediidi andmist. Tegemist on seega hiljutiste makseraskustega, mis

viitavad jätkuvale kõrgendatud krediidiriskile. Sellises olukorras eeldab vastutustundliku

laenamise põhimõte krediidiandjalt suurendatud hoolsust ning põhjalikumat kontrolli kliendi

finantsseisu üle. Käesoleval juhul ei ole krediidiandja sellist hoolsust üles näidanud, kuna on

tuginenud peamiselt laenusaaja enda esitatud andmetele ega ole nõudnud täiendavaid

tõendeid, sealhulgas konto väljavõtet.

Kuigi krediidiandja viitab ka välisele krediidiskoorile, mis kajastab maksehäire tekkimise

tõenäosust, ei asenda see laenusaaja individuaalset ja konkreetset maksevõime hindamist ega

kõrvalda puudusi esitatud andmete kontrollimisel.

Eeltoodust tulenevalt järeldab kohus, et krediidiandja ei ole teinud piisavaid ja

nõuetekohaseid pingutusi laenusaaja krediidivõimelisuse hindamiseks ning ei ole täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevat kohustust. Esitatud maksevõime hindamise

materjalid ei ole piisavad tõendamaks vastupidist.

9. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast.

Käesoleval juhul nägi kostjaga sõlmitud järelmaksuleping ette intressimääraks 21,90% aastas

(dtl 16). Samas oli VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne intressimäär lepingu sõlmimise

ajal 0%, mis on oluliselt madalam kokkulepitud intressimäärast.

Eeltoodust tulenevalt puudus krediidiandjal õigus nõuda kostjalt kokkulepitud intressi ning

kohaldamisele kuulub 0% suurune intressimäär. Lisaks ei ole kostja kohustatud tasuma

krediidiandjale muid krediidilepingust tulenevaid tasusid, kuivõrd VÕS § 403⁴ lg 7 teise lause

kohaselt ei või krediidiandja sellisel juhul nõuda ka muid tasusid.

10. Telia Eesti AS on võimaldanud kostjale järelmaksu, mille alusel sai kostja endale soetada

kauba (sülearvuti) summas 649 eurot. Kostja kohustus koos intressidega tagastama laenu

vastavalt maksegraafikule ja krediidiandja esitatud arvetele.

11. Hageja on esitanud kohtule nõude ümberarvestuse (dtl 96-99) juhuks, kui kohus leiab, et

krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Nimetatud ümberarvestuse

kohaselt kostja sai lepingu nr 1467964 alusel laenu kokku summas 649 eurot ning on teinud

tagasimakseid lepingule kogusummas 759,21 eurot. Hageja on märkinud, et kui kohus leiab,

et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, puudub kostjal lepingust nr

1467964 tulenev võlgnevus.

Eeltoodust saab järeldada, et kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta

oleks pidanud tasuma, ning kostja ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi

3 (4)

rikkunud. Lepingu ülesütlemise ajaks oli tagastatud kogu põhivõlgnevus. Krediidiandjal ei

olnud õigust lepingut üles öelda.

12. Kohus on tuvastanud, et kostja on lepingu nr 1467964 alusel tasunud krediidiandjale

rohkem, kui ta nimetatud lepingu alusel sai, mistõttu tuleb lugeda järelmaksulepingust tulenev

kohustus täidetuks ja ületatuks.

Samas nähtub materjalidest, et poolte vahel olid lisaks järelmaksulepingule sõlmitud ka

teenuselepingud, mille osas väidab hageja võlgnevuse olemasolu ning mis öeldi üles samal

ajal järelmaksulepinguga. Hageja ei ole aga esitanud selgitust ega arvutuskäiku selle kohta,

kuidas on järelmaksulepingu raames tehtud maksete ületav osa arvesse võetud ning kas ja

millises ulatuses see katab teenuselepingutest tulenevaid võimalikke kohustusi.

Sellises olukorras ei ole kohtul võimalik tuvastada, kas ja millises ulatuses esines

teenuselepingutest tulenev võlgnevus lepingu ülesütlemise ajal, ega hinnata teenuselepingute

ülesütlemise põhjendatust. Samuti ei ole võimalik kontrollida hageja nõude suurust ja selle

kujunemist.

Tõendamiskoormus nõude aluse ja suuruse osas lasub hagejal ning ebaselguse korral kannab

vastava riski hageja. Kohus leiab, et hageja ei ole nõude suurust piisavalt tõendanud ja hagi

tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

13. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja

kanda.

TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 näeb ette, et

kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra,

määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud

korras.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

Kuna kostja sisuliselt menetluses ei osalenud ei ole kostjal ka kulusid mida hagejalt välja

mõista, seega hageja poolt hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Raag

Kohtunik

4 (4)