2-25-7865/10 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Nele Teelahk

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. aprill 2026, Jõhvi

Tsiviilasja number

2-25-7865

Kohtuasi

Holm Bank AS-i hagi X vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

30 263,95 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Holm Bank AS (registrikood 14080830),

lepinguline esindaja Aliis Kaar

Kostja: X (isikukood XXX)

Kohtuistungi aeg

4. märts 2026

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Holm Bank AS-i hagi X vastu osaliselt.

2. Mõista Xlt Holm Bank AS-i kasuks 12. septembri 2024 laenulepingu nr

52409120086 alusel välja ajavahemikul 10. mai 2025 kuni 10. märts 2026

sissenõutavaks muutunud intressid 488,51 eurot ja ajavahemikul 10. juuni

2025 kuni 10. aprill 2026 sissenõutavaks muutunud põhivõlg 1029,40 eurot.

3. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud 6% ulatuses X kanda ja 94% ulatuses Holm Bank AS-i

kanda.

5. Mõista Xlt Holm Bank AS-i kasuks menetluskulude katteks välja 84 eurot.

6. Toimetada otsus kätte pooltele.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui menetlusosaline taotleb kaebuse või taotluse koostamiseks menetlusabi, peab ta

selle menetlustoimingu tegema (eelkõige esitama kaebuse) seaduses sätestatud tähtaja

jooksul. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS §

187 lg 6).

ASJAOLUD

1. Holm Bank AS (hageja) esitas 21. mail 2025 hagiavalduse, milles palub mõista

kostjalt välja põhivõla 24 714,13 eurot, intressid 1759,43 eurot, lepingutasu 243,64

eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 449,96 eurot ning sissenõudmiskulud 10 eurot.

Samuti palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõla tasumata osalt

alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse

12,49% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12. septembril 2024 laenulepingu nr

52409120086, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu 25 000 eurot. Hageja maksis

kostja kontole 465,55 eurot ning kostja soovil refinantseerimiseks ülekanded Moneyzen

OÜ-le 2448,96 eurot, BB Finance OÜ-le 3198,40 eurot, PLACET GROUP OÜ-le

2844,91 eurot ja Bondora AS-ile 16 042,18 eurot.

Laenuleping sõlmiti tähtajaga 10. september 2034 ning intressimääraga 12,49% aastas.

Lepingu krediidi kulukuse määr on 21,07% aastas eeldusel, et intressimäär on 12,49%

aastas, laenutähtpäev 10.09.2034, lepingu sõlmimise tasu 250 eurot, laen võetakse kohe

kasutusse ja leping kehtib kokkulepitud aja jooksul. Maksegraafiku kohaselt pidi laenu,

intresside ja lepingutasu tagastamine pidi toimuma 10. oktoober 2024 kuni 10. august

2034 osamaksetena 470,63 eurot ja 10. septembril 2034 osamaksena 470,03 eurot.

Hageja on krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil küsinud teavet kostjalt ja teinud

kostja andmete kontrolliks päringuid. Kostja on 10. septembril 2024 edastanud hagejale

krediiditaotluse, milles on märkinud igakuiseks sissetulekuks 2300 eurot,

majapidamiskuludeks 400 eurot, kohustusteks, mis ei kuulu refinantseerimisele 1066,84

eurot ja ülalpeetavate arvuks kaks.

Lepingu sõlmimisel on tehtud päringud maksehäireregistritesse AS-ile Creditinfo Eesti

ja OÜ-le Krediidiregister - mõlema andmetel puudusid kostjal kehtivad maksehäired.

Lisaks kontrolliti kostja avaldatud sissetulekute andmeid ja töösuhte kestvust Maksu- ja

Tolliameti päringuga. Andmete kontrolliks küsiti lisaks kostjalt konto väljavõtet.

Hageja võttis laenu andmisel arvesse kostja igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 2300

eurot ning kostja kohustuseks elatusmiinimumi 431,20 eurot ja liites sellele igakuised

finantskohustused, mis ei kuulu refinantseerimisele 1066,84 eurot ehk kokku kostja

kohustused 1498 eurot. Hageja hinnangul oli kostja maksevõime laenutaotluse esitamise

hetkel laenu saamiseks piisav.

Kostja lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Kostjal on tasutud

lepingu graafikujärgsed osamaksed kuni 10. november 2024 ja 10. detsember 2024. 10.

jaanuari 2025 osamaksed on tasutud osaliselt. Alates 10. veebruarist 2025 jättis kostja

kõik lepingu graafikujärgsed osamaksed tasumata.

Hageja saatis 14. märtsil 2025 kostjale kirjaliku hoiatuse e-posti ja tähitud kirjaga.

Hageja andis kostjale kahenädalase tähtaja võla tasumiseks või kokkuleppe

saavutamiseks ning hoiatas, et vastasel juhul on leping alates 29. märtsist 2025 üles

öeldud. Kuivõrd kostja võlga ei tasunud, luges hageja lepingu 29. märtsist 2025 üles

öelduks.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla jäägi 24 714,13 eurot ning ajavahemikul 11.

november 2024 kuni 28. märts 2025 tasumata intressid 1759,43 eurot. Samuti palub

hageja kostjalt välja mõista viivise ajavahemiku 11. veebruar 2025 kuni 21. mai 2025

eest kokku 449,96 eurot. Samuti nõuab hageja edasiulatuva viivise väljamõistmist

TsMS § 367 alusel.

Lepingu p-s 2 on kokkulepitud lepingutasu 250 eurot. Lepingutasu tuli tasuda vastavalt

maksegraafikule. Kostjal on tasumata 243,64 eurot, mille hageja palub kostjalt välja

mõista.

Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista lepingu menetluskulud meeldetuletuskirjade

saatmise eest 10 eurot. Hageja saatis kostjale 12. jaanuaril 2025 ja 11. veebruaril 2025

tasuta meeldetuletuskirjad ja 21. jaanuaril 2025 ja 20. veebruaril 2025 tasulised

meeldetuletuskirjad.

Hageja esitas 18. märtsil 2026 nõude ümberarvestuse, milles arvestas intressi ümber

seadusjärgses määras saades intressiks 1039,25 eurot. Hageja liitis laenusummale

seadusjärgse intressi ning lahutas summast kostja poolt tasutud summa 25 000 +

1039,25 - 1141,26 = 24 897,99 eurot.

Juhul, kui kohus ei nõustu hageja ümberarvestusega, palub hageja mõista kostjalt välja

sissenõutavaks muutunud põhivõla 24 897,99 eurot.

KOSTJA SEISUKOHT

2. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt.

4. Kohus leiab hagiavalduse ja hagi materjalide põhjal, et hageja nõue tuleneb

tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402 lg 1). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on

seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele

krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest

kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul

alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on

kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab

omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata

tarbija krediidivõimelisust (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr

C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

5. Kohus hindab esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi

kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese

lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr

aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Hageja ja kostja sõlmisid 12. septembril 2024 tarbijakrediidilepingu nr 52409120086

(dtl 17-23). Hageja andis kostjale laenu 25 000 eurot, millest 465,55 eurot kanti üle

kostjale ja ülejäänud summa osas refinantseeriti kostja varasemaid laene Moneyzen OÜ,

BB Finance OÜ, PLACET GROUP OÜ ja Bondora AS-i ees (dtl 16).

Lepingu sõlmimise ajaks oli avaldatud krediidi kulukuse määr 31. mai 2024 seisuga

16,65% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273). Selle kolmekordne määr on

49,95%. Lepingus on krediidi kulukuse määraks 21,07% (dtl 17), st see ei ületanud

Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Hageja on nõuetekohaselt selgitanud krediidi kulukuse määra aluseks olevaid andmeid

ja arvutusi (dtl 2-3, 17). Seega on krediidi kulukuse määr kooskõlas seadusega.

7. Järgmiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe

saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse

hindamise kohustus).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju.

Riigikohus on 24. novembri 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud, et

krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2

teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub

mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei

saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui

muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija

kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

6. Hageja on vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise tõendina esitanud

laenutaotluse (dtl 24-25). Laenutaotluses on kostja märkinud, et tal on kaks ülalpeetavat,

sissetulek 2300 eurot, igakuised majapidamiskulud 400 eurot ja igakuised

finantskohustused, mis ei kuulu refinantseerimisele 1066,84 eurot.

Hageja märkis, et tuvastas ja võttis lepingu sõlmimisel arvesse, et kostja igakuised

sissetulekud olid keskmiselt 2300 eurot (dtl 3).

Hageja esitatud Accountscoringu analüüsi järgi oli keskmine sissetulek (töötasu)

2233,38 eurot, st väiksem kui summa, mille hageja võttis laenutaotluse rahuldamisel

aluseks. See vastab pangakonto väljavõttelt nähtuvale töötasule. Samuti nähtub

pangakonto väljavõttelt, et kostja töötasu on olnud kõikuv, s.o vahemikus 1475 –

2371,73. Hageja ei ole selgitanud, miks kostja sissetulekute muutumisega ei arvestatud.

Kostja kontole on laekunud ka vanemahüvitis, kuid selle on ta iga kuu edasi kandnud,

mis viitab, et oli tegemist kellegi teise hüvitise kandmisega kostja kontole. Hageja ei ole

esitanud selgitusi, kas ta uuris kostjalt, kellele vanemahüvitis ette nähtud oli. Seega ei

saa kohtu hinnangul kostja sissetulekute hulka vanemahüvitise laekumisi arvestada,

kuivõrd need on iga kord edasi kantud ning kostja ei ole kinnitanud, et need olid tema

sissetulekud.

Hageja võttis kostja igakuiste finantskohustustena arvesse kostja laenutaotluses

märgitud 1066,84 eurot. Hageja ei ole selgitanud, et oleks kostja esitatud andmeid

kontrollinud. Hageja esitatud Accountscoringu analüüsist (dtl 33) nähtub, et kostja ei ole

igakuised finantskohustusi täitnud regulaarselt, st laenude tagasimaksed on igakuiselt

muutuvad ning iga kuu ei ole kõigile laenuandjatele tagasimakseid tehtud. Samuti

nähtub analüüsist ja pangakonto väljavõttest, et kostja on ka laenu juurde võtnud

suurendanud 2024. a juulis ja augustis. Eelnev viitab kohtu hinnangul, et kostja oli

olemasolevate laenude tagasimaksmisega raskustes.

Pangakontolt nähtub, et kostjal oli finantskohustusi mõnes kuus 1500 eurot, arvestades,

et sissetulek kõikus 1475 euro – 2371 euro vahel, siis ei saanud hageja kohtu hinnangul

jõuda seisukohale, et kostja oli võimeline olemasolevaid laene refinantseerima ja laenu

juurde võtma. Sõltumata sellest, et hageja sõnul kostja igakuised kohustused

refinantseerimisel vähenesid. Ka pärast hagejaga sõlmitud refinantseerimislepingut jäi

kostja kiiresti laenu tagasimaksetega võlgu, mis kinnitab kohtu kahtlust, et kostja ei

olnud krediidivõimeline refinantseerimislepingut sõlmima.

Hageja võttis kostja majandamiskuludena arvesse elatusmiinimumi 431,20 eurot.

Hageja selgitas istungil, et selle sisse on arvestatud ka kostja ühe lapse ülalpidamiskulu.

Hageja ei selgitanud, et oleks lepingu sõlmimisel kontrollinud kostja majandamiskulude

suurust pangakonto väljavõttelt. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtub mh, et kostja

töötasu kulus ära enne järgmist töötasu. Nt 2024. a augustis sai kostja 9. augustil 2024

töötasu 1475,51 eurot, kuid 13. augustiks 2024 oli ta kulutanud rohkem kui saadud

töötasu ning pidi laenu juurde võtma. Sarnane olukord on nähtub ka 2024. a juulis.

Lisaks ei nähtu, et hageja oleks arvestanud krediidivõimelisuse hindamisel kostja

regulaarsete hasartmängude mängimisega.

7. Kohus leiab eelneva alusel, et hageja ei ole piisava hoolega hinnanud kostja

krediidivõimelisust ning on kostjaga refinantseerimislepingu sõlmimisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike

kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohus

leiab eelneva põhjal, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjaga laenulepingu

sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul

intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

8. Kohus tuvastab järgmisena, kas krediidiandja on laenulepingu kehtivalt üles

öelnud. Kohus selgitas hagejale 4. märtsi 2026 istungil, et koos ümberarvestusega tuleb

ka välja tuua, kas kostja oleks olnud laenumaksetega viivituses ka nõude

ümberarvestuse kohaselt. Kohus selgitas, et vajadusel tuleb esitada nõue mõista välja

tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed (dtl 127).

Hageja ei ole ülesütlemise kehtivust täpsustanud. Hageja on esitanud täpsustatud

intressinõude ning kuupäevad ja summad, millal kostja ja kui palju laenu tagastas (9.

oktoobril 2024 470,63 eurot, 12. novembril 2024 470,63 eurot ja 10. jaanuaril 2025 200

eurot, dtl 129).

Hageja ei ole kohtu ette toonud selgitusi, et kas ka ümberarvestuse korral olid kostja

tagasimaksetega viivituses lepingu ülesütlemise ajaks. Kohus saab hageja

intressiarvutuste ja maksegraafiku põhiosamaksete alusel välja arvutada, kas kostja oli

lepingu ülesütlemise ajaks tagasimaksetega (põhivõlg ja ümberarvestatud intress)

viivituses vähemalt kolme osamakse tagasimaksmisega.

Kui võtta aluseks maksegraafikus (dtl 19-21) märgitud põhivõla summad ja hageja 18.

märtsi 2026 ümberarvestatud intressid (dtl 129-131), ja kostja tasutud summad (dtl

129), siis tekkis kostjal ümberarvestatud nõude puhul võlgnevus alles 10. mai 2025

osamaksega (tasutud osaliselt sellest 104,76 eurot). Nimelt tasus kostja kokku 1141,26

eurot. Põhivõlga ja ümberarvestatud intressi olid 10. mai 2025 seisuga kokku vaja

ümberarvestatud graafiku alusel tasuda 1178,78 eurot.

Seega ei olnud 29. märtsi 2025 seisuga lepingu ülesütlemise eeldused täidetud, sest

kostja ei olnud 14. märtsi 2025 täiendava tähtaja andmise ajal veel kolme osamakse

tasumisega viivituses (VÕS § 416 lg 1).

9. Hageja palub kostjalt ümberarvestuse korral kogu põhivõla 24 897,99 euro ja

ümberarvestatud intressi 1141,26 (seisuga 10. märts 2026) väljamõistmist. Samas ei ole

hageja tõendanud, et kogu põhivõla ja edasiulatuva intressi nõue oleks sissenõutavaks

muutunud. Lepingu ülesütlemine oli toimetu, st leping on jätkuvalt kehtiv. Hageja ei ole

tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmiseks nõuet TsMS § 369

alusel esitanud.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks

välja otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõla ja intressi seadusjärgses

määras (ulatuses, mille osas on hageja intressi ümberarvestuse esitanud).

Hageja esitas intressi ümberarvestuse, milles on arvestatud intressimääraks VÕS § 94

sätestatud intressimäär, kuivõrd see ei ole suurem lepinguga kokkulepitud

intressimäärast (VÕS § 4034 lg 7). Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja toodud

arvestusest, kuivõrd lepinguga kokku lepitud intressimäär on suurem kui seadusjärgne

intress.

10. mai 2025 põhivõla ja intressi maksest (põhiosa 77,99 + intress 64,28 = 142,27 eurot)

on tasutud 104,76 eurot, tasumata on seega intressivõlg 37,51 eurot. Intressivõlg on

seega alates 10. mai 2025 kuni 10. märts 2026 (otsuse tegemise seisuga intressiarvutust

hageja esitanud ei ole): 37,51 + 64,07 + 43,59 + 43,45 + 43,30 + 43,15 + 43,00 + 42,85

+ 42,69 + 42,53 + 42,37 = 488,51 eurot.

Põhivõlg alates 10. juuni 2025 kuni otsuse tegemise aeg 10. aprill 2026 (see oli viimane

osamakse tähtpäev enne otsust): 79,24 + 80,51 + 81,80 + 83,11 + 84,45 + 84,45 + 84,45

+ 88,57 + 88,57 + 89,99 + 91,44 + 92,90 = 1029,49 eurot.

Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikult 10. juuni 2025 kuni 10.

aprill 2026 sissenõutavaks muutunud põhivõla 1029,40 eurot ja 10. mai 2025 kuni 10.

märts 2026 sissenõutavaks muutunud intressivõla 488,51 eurot.

Hageja põhivõla nõue jääb seega seda ületavas osas rahuldamata. Põhjendatud ei ole

hageja nõue mõista kostjalt välja kogu põhivõlg 24 897,99 eurot, kuivõrd hageja ei ole

tõendanud, et leping oleks lõppenud ülesütlemisega.

10. Hageja nõudis hagis kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise 449,96 eurot ja

jooksva viivise väljamõistmist seadusjärgses määras (dtl 14). Hageja viivisenõude

täpsustust esitanud ei ole. Kohus selgitas istungil (dtl 124), et VÕS § 113 lg 6 sätestab,

et viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu

maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on

tühine.

Kuivõrd hageja nõude aluseks on refinantseerimisleping, mis hageja esitatud tõendite

kohaselt sisaldas ka intressinõudeid ja viiviseid (nt dtl 100, 102, 103), siis järelikult

sisaldab hageja refinantseerimislepingu põhivõlanõue varasemaid intresse ja viiviseid.

Hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele täpsustanud, mis ulatuses sisaldab põhivõlg

viiviseid ja intresse. Seega ei ole hageja (sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuva)

viivisenõue põhjendatud ning tuleb jätta VÕS § 113 lg 6 alusel rahuldamata.

11. Hageja palus kostjalt välja mõista lepingutasu 243,64 eurot. Kuivõrd hageja on

laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole hagejal õigus

nõuda lepingutasu kui muud tasu VÕS § 4034 lg 7 tähenduses ning kohus jätab selles

osas nõude rahuldamata.

12. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu 10 eurot VÕS §

1132 lg 1 alusel. Kuivõrd hageja on laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, ei ole hagejal õigus nõuda lepingus kokkulepitud sissenõudmiskulu kui

muud tasu VÕS § 4034 lg 7 tähenduses. Seega saab hageja nõuda ainult tegelikult

tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (VÕS §-d 115, 127–

140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama arvestades VÕS §

1132 lg-s 1 sätestatud ülempiiriga. Hageja ei ole kahju tekkimist eraldiseisvalt

põhjendanud ega tõendanud. Kohus jätab sellest tulenevalt sissenõudmiskulu nõude

rahuldamata.

13. Eeltoodu tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks

välja põhinõude 1029,40 eurot ja intressi 488,51 eurot.

Arvestades hageja nõudeid (hagis kokku 27 177,16 eurot ilma edasiulatuva viiviseta) ja

seda, et kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1517,91 eurot, rahuldab kohus hagi

ca 6% ulatuses. Kohus jätab seetõttu menetluskuludest 6% kostja kanda ja 94% hageja

kanda (TsMS § 163 lg 1).

14. Hageja 21. mai 2025 ja 23. märtsi 2026 menetlusdokumendi kohaselt koosnevad

hageja menetluskulud riigilõivust 1400 eurot. Kohus leiab, et hagiavalduselt tasutud

riigilõiv 1400 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu (TsMS § 139 lg 2,

riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude katteks 84 eurot (s.o 6% 1400 eurost).

(allkirjastatud digitaalselt)