2-25-14441/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. aprill 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-14441

Tsiviilasi

J. V. hagi J. V. vastu elatise suurendamise nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

915,66 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 29. detsembri 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

J. V. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

24. märts 2026

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): J. V. (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Maarika Kutser

Vastustaja (hageja): J. V. (isikukood XXX), seaduslik

esindaja eestkostja Ü. P. (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Paavo Paal

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 29. detsembri 2025 otsus osas, milles maakohus jättis

elatise väljamõistmisel arvestamata J. V. J. V. poolt kohtumenetluse ajal tasutud J.

V. telefonikuludega ning täiendada maakohtu otsust 31. märtsiks 2026

sissenõutavaks muutunud elatise suurusega. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada hagi osaliselt ja täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni järgneva lausega

„Elatis on muutunud 31. märtsiks 2026 sissenõutavaks 1987,61 eurot“.

2. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

maakohtu otsuse põhjendusi.

3. J. V. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Hagi rahuldada osaliselt.

4.2. Suurendada Viru Maakohtu 29. oktoobri 2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-

18-12328 J. V. J. V.-na J. V. kasuks välja mõistetud elatise suurust ning välja

mõista J. V.-lt lapse J. V. kasuks alates 3. septembrist 2025 kuni J. V. täisealiseks

saamiseni (s.o XXXXXXXXXXX) igakuine elatis 301,74 eurot (s.o 282,31 eurot

(baassumma alates 1. aprill 2025) + 59,43 eurot (3% keskmisest

brutokuupalgast seisuga 1. aprill 2025) - 40 eurot (50% lapsetoetusest)), mis

muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma

indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101

lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitise seaduse § 17 lg 3) suuruse

muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.

4.3. Elatis on muutunud 31. märtsiks 2026 sissenõutavaks 1987,61 eurot.

4.4. Kohustada J. V.-d tasuma J. V. kasuks p-s 4.2 välja mõistetud elatis Ü. P.

pangakontole iga kuu 1. kuupäevaks.

4.5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. V. (hageja) esitas 3. septembril 2025 Viru Maakohtule hagi J. V. (kostja) vastu elatise

suurendamiseks. Hageja on kostja tütar ja hageja ema on surnud. Hageja soovib elatise

suurendamist alates hagi esitamisest ja selle väljamõistmist perekonnaseaduse (PKS) §-s 101

sätestatud suuruses.

Pooled sõlmisid tsiviilasjas nr 2-18-12328 maakohtu 29. oktoobri 2018 määrusega kinnitatud

kompromissi, mille kohaselt oli kostjal kohustus tasuda hageja ülalpidamiskohustuse täitmise

katteks 200 eurot kuus alates 1. oktoobrist 2018. Pärast hageja ema surma 8. juunil 2023 on

hageja elanud alates 2023. aasta juulist oma tädi Ü. P. juures, kes määrati 12. juuni 2025

määrusega tsiviilasjas nr 2-23-8538 hageja eestkostjaks. Hageja kostjaga koos ei ela ja tema

juures ei viibi. Hageja ja kostja vaheline suhtlus piirdub telefonikõnedega.

Kostja ei ole hageja ees ülalpidamiskohustust täitnud, kuigi kostjalt on seda korduvalt nõutud.

Hageja saab igakuiselt toitjakaotuspensioni 270,90 eurot, lapsetoetust 80 eurot ja

eestkostetava lapse toetust 240 eurot, kokku 590,90 eurot, mis asendavad surnud ema panust

hageja ülalpidamisse, kuid ei asenda kostja kui isa panust.

Hageja vajadused on 615 eurot kuus, sh eluasemekulud 120 eurot, toit 250 eurot, transport 50

eurot, sidekulud 30 eurot, kulutused tervishoiule 15 eurot, kulutused hügieenitarvetele 15

eurot, kulutused koolikohustuse täitmiseks 10 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 25 eurot

ning muud vältimatud püsikulud 100 eurot. Hagejal on diagnoositud psoriaas, mille tõttu

vajab ta erinahahooldusvahendeid ja ravimeid, neid kulusid oleks võimalik katta, kui isa

panustaks lapse ülalpidamisse riigi poolt ettenähtud miinimumi piires.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Tsiviilasjas nr 2-18-12328

kinnitatud kompromissi kohaselt on kostja kohustatud tasuma hageja ülalpidamiseks 200

eurot kuus. Kostjal ei ole võimalik suuremat elatist tasuda, kuna tal on teisest kooselust 18.

detsembril 2018 sündinud kolmas laps S, J. V., see on mõjuv põhjus elatise vähendamiseks

alla perekonnaseaduse (PKS) § 101 arvutatud elatise summa PKS § 102 lg 2 kolmanda lause

kohaselt. Kostja tasub ülalpidamiskohustuse täitmise katteks hageja telefoniarveid ja kannab

hagejale üle taskuraha 10–25 eurot kuus. Kostjal puudub vara, mille arvelt

ülalpidamiskohustust täita.

Hageja nõuab kohtulahendiga välja mõistetud elatise suurendamist, aga ei ole kohtu ette

toonud võrreldes elatise väljamõistmise ajaga muutunud asjaolusid.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohtu 29. detsembri 2025 otsusega rahuldati hageja hagi kostja vastu elatise

suurendamiseks ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja alates 3. septembrist 2025 kuni lapse

täisealiseks saamiseni (s.o. XXXXXXXXXXX) igakuine elatis 301,74 eurot (s.o. 282,31

eurot (baassumma alates 1. aprill 2025) + 59,43 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast

seisuga 1. aprill 2025) – 40 eurot (50% lapsetoetusest), mis muutub iga aasta 1. aprillil

(esimest korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga

muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitise seaduse

(PHS) § 17 lg 3) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast

kuust. Maakohus kohustas kostjat tasuma hageja kasuks välja mõistetud elatis lapse eestkostja

Ü. P. pangakontole iga kuu 1. kuupäevaks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et kuivõrd tsiviilasjas nr 2-18-12328 kinnitatud kompromissi kohaselt oli

kostja kohustatud tasuma elatist 200 eurot, mis tol ajal oli 80% elatise miinimummäärast,

kohaldub varasemale lahendile PKS § 2172. Kuivõrd kostja ei ole nõustunud tasuma suuremat

elatist, on hageja PKS § 2172 lg 2 alusel pöördunud kohtu poole, tuginedes õigusliku olukorra

muutumisele. Hageja ei pidanud esitama varasema lahendi aluseks olnud asjaolusid ega

tõendama nende muutumist, sest PKS § 2172 lg 2 on iseseisev alus elatise suurendamise nõude

esitamiseks. Hagi on õiguslikult lubatav.

Maakohus tuvastas, et kostja on küll tasunud väikseid summasid hagejale ja tasunud tema

mobiiltelefoni arveid, kuid leidis, et seda ei saa lugeda piisavaks ülalpidamiskohustuse

täitmiseks, mistõttu on kostja hageja ülalpidamise kohustust rikkunud. Maakohus leidis, et

kostjalt tuleb välja mõista elatis PKS §-s 101 sätestatud suuruses ehk 301,74 eurot.

Kostja vastuväidet elatise suurusele PKS § 102 lg 2 alusel ei pidanud maakohus põhjendatuks.

Maakohus leidis, et kuivõrd kostja keskmine töötasu on olnud 1718,16 eurot kuus, on ta

võimeline ülal pidama oma mõlemaid alaealisi lapsi ilma, et ta enda ülalpidamine saaks

kahjustatud.

Maakohus leidis, et elatisest ei ole põhjendatud maha arvata kulu, mida kostja on hageja

ülalpidamiseks vahetult kandnud. Lapsest lahus elaval vanemal on kohustus täita

ülalpidamiskohustust rahas elatist tasudes (PKS § 100 lg 1).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas 28. jaanuaril 2026 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja elatise suurendamise nõude rahuldamata jätmist. Maakohtu

otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ning maakohus on ebaõigesti kohaldanud õigusnorme

ning hinnanud tõendeid. Kohtuotsus on vastuoluline ning ei põhine tõenditel, vaid on rajatud

oletustele ja maakohus on jätnud välja selgitamata asjas olulist tähtsust omavad asjaolud.

Maakohus märkis otsuse punktis 17, et kostjal oli kohustus tasuda hagejale elatist, mis vastas

80%-le poolest kuupalga alammäärast ehk 80% 250 eurost. Maakohtu selline järeldus on

ebaõige ning antud juhul ei olnud kompromisslepinguga kokku lepitud, et kostja kohustub

tasuma elatist kindla protsendina seaduses sätestatud elatise miinimummäärast.

Maakohus on ebaõigesti tulnud järeldusele, et käesolevas asjas tuleb kohaldada PKS § 2172

lõiget 1, mille kohaselt kui enne 2022. aasta 1. jaanuari tehtud kohtulahendi kohaselt on

vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatusraha

miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates 2022. aasta 1.

jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus.

Ainuüksi asjaolu, et kompromissi kinnitamise ajal oli miinimumelatis summas 250 eurot ning

kokkulepitud summa 200 eurot vastab tõesti 80%-le 250-st, ei tähenda, et elatis oleks välja

mõistetud protsendina PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast või protsendina

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

Otsuse punktis 18 on maakohus hinnanud hageja vajadusi ja võrrelnud neid 2018. aastaga

ilma, et hageja oleks esitanud mingeid tõendeid või oleks võrdluseks võetud tsiviilasja nr 2-

18-12328 materjalid. Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et hageja kulud on

suurenenud võrreldes 2018. aastaga 500 eurolt 615 euroni.

Kuigi maakohtus leidis tõendamist, et kostja tasub igakuiselt hageja telefoniarveid suuruses

18–73 eurot ja annab taskuraha keskmiselt 20 eurot kuus, leidis maakohus, et kostja ei ole

selle kulu hüvitamist eraldi nõudnud ning seetõttu järeldas maakohus, et kostja ei soovi seda

kulu tasaarveldada tasumisele kuuluva elatise arvelt. Maakohtu selline järeldus on

arusaamatu, kuna seadusest ei tulene, et kostja peaks tasaarvelduse tegemiseks esitama

vastuhagi. Kostja tasutud summad – nii taskuraha kui ka telefoniarved, oleks võimalik elatise

nõudest maha arvestada. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et hagiavalduses märgitud

sidekulu 30 eurot on põhjendamatu, kuna vaidlust ei ole selles, et kostja on hageja

telefoniarveid tasunud.

Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata PKS § 102 lg 2 ja hindamata kostja teise lapse

vajadused.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus oleks pidanud jätma hagiavalduse

rahuldamata, sest kostja tasutava elatise suurus 200 eurot on kindlaks määratud Viru

Maakohtu 29. oktoobri 2018 kompromissi kinnitava määrusega tsiviilasjas nr 2-18-12328.

Muutunud on nii elatise suurust mõjutavad asjaolud kui ka õiguslik olukord ning nii maakohtu

menetluses kui ka maakohtu otsuses on see leidnud põhjalikku käsitlemist.

Põhjendamatu on ka apellatsioonkaebuse teine väide, et kostja teise lapse vajaduste tõttu on

välistatud hagi rahuldamine. Maakohtu menetluses on leidnud tõendamist hoopiski asjaolu, et

kostja omab piisavat sissetulekut, et maksta elatist nii enda alaealisele tütrele kui ka pidada

üleval enda teist alaealist last ning sealjuures jääb kostjal ka piisavalt üle raha enda

vajadusteks. PKS § 102 lg 2 alusel esitatud vastuväidet peab tõendama kostja ise, kuid kostja

ei ole seda teinud maakohtu menetluses ega ka apellatsioonkaebuses.

Kostja vastuväited ja apellatsioonkaebus on eriti küünilised, sest kostja ei ole tasunud

tsiviilasjas nr 2-18-12328 kinnitatud kompromissi alusel hagejale elatist isegi olukorras, kus

kostja sissetulekud on pärast 2018. aastal toimunud kohtumenetlust oluliselt suurenenud.

Hagejal on õigus esitada hagi elatise suurendamiseks ka TsMS § 459 lg 1 p 1 alusel elatise

määramise aluseks olevate asjaolude muutumise tõttu. Hageja ema on meie hulgast lahkunud.

Kostja sissetulekud on võrreldes 2018. aastaga suurenenud ja tema sissetulek on suurem kui

miinimumpalk. Hageja on tänaseks saanud 14-aastaseks ning tema vajadused on vanuse tõttu

suurenenud. Nende asjaolude osas puudub vaidlus. Hageja tädi Ü. P., kes on määratud tema

eestkostjaks, ei ole samas hageja suhtes ülalpidamiseks kohustatud isik. Seega on muutunud

ülalpidamiseks kohustatud isikute ring väiksemaks ning tegemist on asjaoluga, mis juba

iseenesest tingib hagiavalduse menetlemise TsMS § 459 lg 1 p 1 alusel.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et kuna kostja netosissetulek on igakuiselt vähemalt 1718,16

eurot, siis saab ta üleval pidada nii hagejat kui ka enda alaealist poega ning elatise

väljamõistmine hageja kasuks ei kahjusta kostja alaealise poja ülalpidamist.

Kostja viited ülalpidamiskohustuse vahetule täitmisele (mobiiltelefoni arvete tasumine ja

taskuraha andmine) ei oma tähendust elatise nõude rahuldamisel. Kostjalt on elatis välja

mõistetud, kuid ta ei ole seda kohustust täitnud kompromissimääruses sätestatud ulatuses ja

viisil.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis

elatise väljamõistmisel arvestamata kostja poolt kohtumenetluse ajal tasutud hageja

telefonikuludega. Ringkonnakohus saab selles osas teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue

otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja täiendab maakohtu otsuse resolutsiooni järgneva

lausega „Elatis on muutunud 31. märtsiks 2026 sissenõutavaks 1987,61 eurot“.

Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta tuleb

maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus kuulub

rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda.

7. Hageja on esitanud elatise muutmise nõude. Hageja palub suurendada Viru Maakohtu 29.

oktoobri 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-12328 kinnitatud kompromissis kokkulepitud

kostja poolt hagejale tasutava elatise suurust 200 eurot kuus alates hagi esitamisest 3.

septembril 2025.

8. Maakohtu seisukoht otsuse punktis 17 selles, et tsiviilasjas nr 2-18-12328 leppisid pooled

kompromissis kokku elatise suuruses, mis vastas 80%-le lahendi tegemise ajal kehtinud

poolest kuupalga alammäärast, ei ole kooskõlas kompromissi tekstiga ja on oletuslikku laadi.

Maakohtu kinnitatud kompromissi tekstist saab selgelt järeldada, et pooled leppisid kokku

elatise suuruses muutumatu kompromissummana 200 eurot kuus. Seetõttu on maakohus

asunud ka ebaõigele seisukohale, et asjas kohaldub perekonnaseaduse rakendussättes PKS §

2172 lg-s 1 sätestatu (maakohtu otsuse p-d 21–23) ja et kostja on kohustatud 29. oktoobri 2018

kohtulahendi alusel tasuma hagejale elatist seaduse alusel 292 eurot kuus. Samasisulisi

ebaõigeid selgitusi andis maakohus pooltele ka kohtuistungil.

PKS § 2172 lg 1 järgi kui enne 2022. aasta 1. jaanuari tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem

kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatusraha

miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates 2022. aasta 1.

jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus. Kuivõrd

praegusel juhul ei olnud pooled kompromissis, mille kohus kinnitas enne 2022. aasta 1.

jaanuari tehtud kohtulahendiga, leppinud kokku elatises seadusega kehtestatud elatusraha

miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, siis PKS § 2172 lg 1 ei kohaldu.

Seega ei ole PKS § 2172 lg 2 praegusel juhul iseseisev alus elatise suurendamise nõude

esitamiseks.

9. Maakohus on lõppjäreldusena õigesti leidnud, et tegemist on hagiavaldusega, mille aluseks

on hageja ülalpidamisvajadusega seotud asjaolude muutumine (otsuse p-d 20, 24, 25).

Riigikohtu praktika kohaselt võib üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel nõuda kohtus

perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud

maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise

lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist,

mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse

muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja

tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Elatise

suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende

asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu 20. juuni

2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-55028, p 9; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17,

p-d 32, 36; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11).

Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et hageja ema on 8. juunil 2023 surnud, kostja hageja

kasvatamises ja ülalpidamises igapäevaselt ei osale ning hageja eestkostjaks on 12. juuni 2025

kohtumäärusega määratud tema tädi Ü. P.. Need asjaolud on tekkinud pärast tsiviilasjas nr 2-

18-12328 asja arutamise lõppemist. Nimetatud asjaoludest piisab, et jaatada hageja õigust

esitada TsMS § 459 lg 1 alusel hagi kohtumäärusega kinnitatud kompromissis kokku lepitud

elatise suuruse muutmiseks. Täidetud on TsMS § 459 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud nõude

esitamise eeldused. Seetõttu puudus maakohtul vajadus hinnata otsuse p-s 18 seda, kas ja

kuidas on muutunud hageja vajadused võrreldes 29. oktoobri 2018 kompromissi sõlmimise

ajaga. Põhjendatud on ka kostja seisukoht apellatsioonkaebuses, et maakohus hindas hageja

kulutusi kompromissi tegemise ajal ilma tõendeid hindamata, sest hageja ei olnud vastavaid

tõendeid (sh tsiviilasja nr 2-18-12328 materjale) kohtule esitanud. Kas ja millises ulatuses

kostja 8. juuni 2023 kohtulahendi alusel hagejale elatist maksis, ei oma eraldivõetuna

käesoleva hagi lahendamisel tähtsust.

10. Elatise suurendamise nõude lahendamiseks tuleb maakohtul lähtuda kehtivast õigusest.

Maakohus on selles osas materiaalõigust õigesti kohaldanud.

Hageja nõuab elatise suurendamist nii, et kostja maksaks talle elatist, mis ei oleks väiksem kui

PKS § 101 alusel arvutatud summa.

PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui nimetatud

paragrahvi alusel arvutatud summa. Maakohus ongi kostjalt välja mõistnud elatisena alates

hagi esitamisest PKS § 101 lg 1 alusel arvutatud summa. Kostja ei ole maakohtu arvestusi

PKS § 101 lg 1 alusel elatise välja mõistmisel vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on hageja nõutud elatise välja arvestamisel ja välja mõistmisel lähtunud õigesti

PKS §-s 101 sätestatust ja kostjalt välja mõistetud elatise suuruse muutmiseks puudub alus.

Hagiavalduse esitamise seisuga 3. septembril 2025 vastas PKS § 101 järgi välja mõistetavale

elatisele 301,74 eurot kuus (maakohtu otsuse p 28).

11. Kostja apellatsioonkaebus põhineb paljuski väitel, et maakohus on põhjendamatult

hinnanud hageja vajalike kulude suuruseks 615 eurot kuus. Kostja peab hageja kulutusi

põhjendatuks üksnes 500 euro ulatuses kuus. Lisaks tasub kostja hageja mobiiltelefoniga

seotud kulud 20 eurot kuus.

Kohtupraktikas on järjekindlalt asutud seisukohale, et kui vanemalt nõutakse elatist PKS §-s

101 sätestatud alusel, ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi

kohtumenetluses tõendada (vt näiteks Riigikohtu 13. juuni 2025 otsus tsiviilasjas nr 2-23-

8691, p 20.1). Seega ei pidanud hageja, kes palus kostjalt enda kasuks välja mõista elatise

PKS § 101 alusel, oma vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulusid tõendama ning maakohtul

puudus vajadus neid kulusid tuvastada. Seega ei anna kostja vastuväited hagis väljatoodud

kulude suurusele ringkonnakohtule alust kostja kaebuse rahuldamiseks.

12. Kostja soovib apellatsioonkaebuses, et kohus arvestaks väljamõistetud elatisest maha nii

telefoniarvete eest tasutu kui ka hagejale antud taskuraha. Kostja apellatsioonkaebuses

kumbagi rahasummat ei täpsusta. Kostja vaidlustab maakohtu seisukoha otsuse punktis 31, et

kostja ei ole nimetatud kulude tasaarvestamist soovinud.

Vaidlust ei ole, et hageja kasutab telefoninumbrit 56 270 845 ja tema sidekulude eest on

tasunud ka pärast hagi esitamist kostja. Maakohus tuvastas, et see kulu jääb alla 20 euro kuus.

Kostja on esitanud kulu tõendamiseks Elisa arved. Samas on oluline märkida, et asjakohased

on üksnes need sidekulu arved, mille kostja on tasunud hageja eest alates hagi esitamisest

(sest alates sellest ajast taotleb hageja elatise suurendamist). Kostja esitatud tõenditest tõendab

hageja sidekulu vaadeldaval ajavahemikul üksnes septembri 2025 kohta esitatud Elisa arve

(hageja osa 15,71 eurot) (dtl 80), ülejäänud tõendid käsitlevad enne hagi esitamist kantud

sidekulusid. Samas ei ole hageja maakohtu istungil 2. detsembril 2025 vaidlustanud kostja

väiteid, et ta hageja sidekulusid tasub, avaldades ise, et enamus arveid on 13–17 eurot kuus

(dtl 105–106). Sidekulude tasumist kostja poolt ei ole hageja vaidlustanud ka vastuses

apellatsioonkaebusele (dtl 144).

Arvestades poolte väiteid kostja poolt hageja sidekulude tasumise kohta peab ringkonnakohus

põhjendatuks lugeda kostja elatise maksmise kohustus täidetuks kohtumenetluse ajal

ajavahemikus september 2025 – märts 2026 (7 kuud) tasutud sidekulude osas. Kuivõrd kostja

ei ole isegi mitte apellatsioonkaebuses selles osas selget arvestust esitanud, määrab

ringkonnakohus esitatud tõendeid arvestades igakuulise põhjendatud kulu suuruseks 15 eurot,

kokku 7 x 15 = 105 eurot. Hageja on pidanud sidekulusid vajalikuks kuluks. Põhjendatud ei

ole maakohtu seisukoht, et elatise välja mõistmisel ei tule kostja poolt juba tasutud elatise

osaga arvestada. Tegemist on kostja vastuväitega hagile ja eraldi nõuet ei pea hageja selles

osas esitama.

Ringkonnakohus arvestab ajavahemikul september 2025 – märts 2026 kostjalt välja mõistetud

elatisest maha 105 eurot ja arvutab välja 31. märtsiks 2026 sissenõutavaks muutunud elatise

suuruse ning täiendab vastavalt ka maakohtu otsuse resolutsiooni. 31. märtsiks 2026 on

muutunud hageja elatise nõue sissenõutavaks: septembris 2026 29 päeva eest 282,17 eurot + 6

x 301.74 eurot – 105 eurot = 1987,61 eurot.

Kuivõrd käesoleva otsusega välja mõistetud elatis katab ka hageja sidekulud, siis saab kostja

edaspidi hageja telefoniarvete tasumise vältimiseks hageja kasutuses oleva telefoninumbri

hageja eestkostja nimele ümber vormistada.

13. Nõustuda ei saa aga kostja taotlusega arvata tasutavast elatisest maha hagejale antud

taskuraha. Kohtupraktikas ei ole alaealisele lapsele makstud taskuraha loetud elatise makseks,

välja arvatud siis, kui selles on kokku lepitud lapse seadusliku esindajaga. Praegusel juhul ei

ole kostja sellise kokkuleppe olemasolu tõendanud.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et PKS § 101 alusel arvutatav elatis tuleb

jätta PKS § 102 lg 2 alusel vähendamata.

Kostja apellatsioonkaebusest võib aru saada, et kostja taotleb välja mõistetava elatise

vähendamist PKS § 102 lg 2 alusel, kuivõrd tal on ka teine laps, kellele kostja peab andma

ülalpidamist. Kostja ei ole seejuures vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et kostja keskmine

netopalk ühes kuus on 1718,16 eurot ning arvestades hageja kasuks välja mõistetavat elatist

jääb hageja enda ning teise lapse ülalpidamiseks seega kokku 1416,42 eurot. Maakohus

hindas teise lapse vajadusi seejuures hageja võrdseks. Just viimast asjaolu on kostja

apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane vanem PKS § 102 lg 1 kohaselt oma alaealise lapse

ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on olukorras, kus ta ei ole tema muid kohustusi ja

varalist seisundit arvestades võimeline andma teisel isikule ülalpidamist, kahjustamata enda

tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101

alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla mh olukord, kus vanemal on teine

laps, kes elatise väljamõistmise korral PKS §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt

vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 102 lg 2 kohaldamise eeldusi peab tõendama kohustatud

isik, st kostja. Kostja etteheited selles, et maakohus ei ole arvestanud asja lahendamisel tema

teise alaealise lapse (18. detsembril 2018 sündinud poeg S,) vajadusi ega ole tuvastanud, mis

osas saab lapsele ülalpidamist anda tema teine vanem, on jäänud paljasõnaliseks. Kostja ei ole

maakohtu menetluses ega ka apellatsioonkaebuses tõendanud, et tema teise alaealise lapse

vajadused on oluliselt suuremad hageja vajadustest. Kostja ei ole tõendanud ka seda, et teise

lapse ema lapse ülalpidamises ei osale või osaleb eeldatavast väiksemal määral (st ei kanna

poolt lapse ülalpidamisega seonduvatest kuludest). Seega on kostja sellekohased väited jäänud

paljasõnalisteks.

15. PKS § 99 lg 1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama

õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lõige 2

järgi tuleb seejuures arvestada õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, alaealise ülalpeetava puhul

ka tema kasvatamise kulutusi.

Praeguses asjas võib esmapilgul leida, et hagiavalduses märgitud hageja vajalikud kulud 615

eurot kuus on enamuses osas kaetud tema enda sissetulekutega. Asja materjalide kohaselt on

hageja sissetulekuks toitjakaotuspension 270,90 eurot, lapsetoetus 80 eurot ja eestkostetava

lapse toetus 240 eurot (kokku 590,90 eurot).

Ringkonnakohus selgitab, et olukorras, kus alaealisel lapsel on ainult üks elusolev vanem,

peab see vanem lähtuvalt PKS § 96 lg-st 1 tagama eelduslikult üksinda ka lapse täieliku

ülalpidamise. Toitjakaotuspension on mõeldud asendama puuduva vanema panust. Praeguse

asja erilisus seisneb aga selles, et hageja ainus elusolev vanem, st kostja ei ole pikemat aega

lapse ülalpidamise kohustust täitnud ning tema isiku- ja varahooldusõigust on Viru Maakohtu

12. juuni 2025 määrusega piiratud. Hageja eestkostjaks on tema tädi Ü. Ü. P., kes teostab neid

õigusi hageja suhtes kostja asemel.

16. Eestkostetava lapse toetuse saamise õigus on lapsel, kelle vanemad ei täida

perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda ning kellele on

määratud füüsilisest isikust eestkostja (perehüvitiste seadus (PHS) § 20 lg 1).

Ringkonnakohus märgib, et vanema hoolitsus ei hõlma üksnes lapse ülalpidamist, vaid

vanemal on ka õigus ja kohustus lapse eest hoolitseda ning otsustada lapsega seotud asju

(PKS § 116 lg 2). Praegusel juhul kostja hageja eest ei hoolitse ja tema asju ei otsusta ning

seda teeb tema eest hageja eestkostja. Eestkostetava lapse toetus on mõeldudki katma eelkõige

neid kulusid, mida eestkostja peab tegema lapsevanema asemel. Eestkostetava lapse toetuse

maksmisega oleks üldjuhul vastuolus olukord, kui ainuüksi selle toetuse saamise tõttu

väheneks alaealise lapse elusoleva vanema ülalpidamiskohustus PKS § 102 lg 2 järgi. Sellega,

et lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse arvel, on maakohus arvestanud juba PKS §

101 ja selle lõike 5 järgi miinimumelatise väljamõistmisel.

Seega ei ole praegusel juhul põhjendatud asuda seisukohale, et hageja vajadused on enamuses

osas kaetud tema enda sissetulekutega ja sellel alusel vähendada kostjalt välja mõistetavat

elatist.

17. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

maakohtu otsuse muutmiseks, välja arvatud p-s 12 märgitud osas.

18. Arvestades apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, alaealise ülalpidamisvaidluse

iseloomu ning TsMS § 171 lg-s 1 sätestatut, jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud

apellatsioonimenetluses poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)