3-26-841/34 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

14.04.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-841

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada luba

pidada X

kinni ning paigutada ta

kinnipidamiskeskusesse

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina

Lõbus

Puudutatud isik – X

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.04.2026 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta määruskaebus menetlusse.

2. Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.04.2026 määrus

muutmata.

3. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused puudutatud isikule

inglise keelde.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättetoimetamisest (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud kontrollisid 18.03.2026 Tartus

Valga-Tallinna rongis viibinud X-i reisidokumente. Isik esitas politseiametnikele Läti

Vabariigi isikutunnistuse, mis ei ole reisidokument. Isikutunnistuse kohaselt on ta Somaalia

kodanik ning sündinud 13.05.2006. PPA pidas puudutatud isiku 18.03.2026 välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 7 alusel kinni. X esitas

18.03.2026 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse.

3-26-841

2. PPA esitas 19.03.2026 Tartu Halduskohtule taotluse saada VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel

luba pidada puudutatud isikut kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni

üheks kuuks. Pärast Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist tuvastas PPA, et X oli

esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse Lätis. PPA on saanud Läti ametivõimudelt kinnituse,

et X on rahvusvahelise kaitse taotleja. Läti on kinnitanud, et seal tehti tema rahvusvahelise

kaitse taotluse kohta keelduv otsus, kuid otsus pole veel jõustunud. Otsust on võimalik ühe

kuu jooksul edasi kaevata. PPA on alustanud isiku Lätile üleandmise menetlust. Puudutatud

isiku kinnipidamine on vajalik tema tagasivõtumenetluse ajaks, kuna esineb tema põgenemise

oht väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 9 tähenduses. Puudutatud

isikul oli kohustus viibida Lätis, kuid ta lahkus sealt sealsete ametivõimude loata. Puudutatud

isik ei pruugi vabaduses viibides olla Lätile üleandmiseks PPA-le kättesaadav. Ta soovis

kasutada Eestit transiitriigina, et lahkuda Lätist mõnda teise Euroopa Liidu (EL) liikmesriiki.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 19.03.2026 määrusega PPA taotluse ja andis loa puudutatud

isiku kinnipidamiseks ja KPK-sse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni,

kuid mitte kauemaks kui üheks kuuks, s.o 19.04.2026 (kaasa arvatud).

4. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 06.04.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse anda luba

pikendada puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega VRKS § 362 lg 5 alusel kuni üheks

kuuks, sest isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2

p-s 7 sätestatud kinnipidamise alus. Vastavalt VRKS § 361 lg-le 21 esinevad VSS §-s 68 p-s 9

nimetatud asjaolud.

Taotluse põhjenduste kohaselt tegi PPA 25.03.2026 puudutatud isiku suhtes tagasivõtu palve

Läti ametivõimudele. 01.04.2026 vastasid Läti ametivõimud, et võtavad isiku vastu ning

vastutavad tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. PPA peab isiku

üleandmisest teavitama Läti ametivõime viis tööpäeva ette enne üleandmist. PPA-l on vaja

teha isikuga arvamuse ja vastuväidete vestlus: kuna isik taotles Eestis rahvusvahelist kaitset,

tuleb talle selgitada, et tema rahvusvahelise kaitse taotlust ei vaadata Eestis läbi, kuna ta on

Lätis juba taotluse esitanud ja Läti on tema taotluse eest vastutav liikmesriik. Seejärel tehakse

rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamata jätmise otsus, see on vajalik saata tõlkesse ja siis

on isikul aega otsust 10 päeva vaidlustada. Tulenevalt isiku õigusest esitada otsuse peale

kaebus, saab PPA alustada isiku üleandmise korraldamisega kümme päeva peale otsuse

tutvustamist. Lisaks tuleb arvestada Läti nõuet teatada üleandmisest viis tööpäeva ette. Täpne

üleandmise kuupäev sõltub Läti vastusest ning vastuvõtmise võimekusest. Seetõttu ei olnud

võimalik isikut üle anda ühe kuu jooksul alates tema kinnipidamisest.

Puudutatud isiku sõnade kohaselt sai ta rahvusvahelise kaitse taotlusele Lätis negatiivse

vastuse. Isiku sõnul sai ta aru, et kui ta Lätti edasi jääb, siis viiakse ta üle kinnisesse

keskusesse ja saadetakse EL-ist välja. Pärast seda otsustas isik Lätist Eestisse tulla. Seega,

vaatamata sellele, et isikul oli kohustus viibida Läti territooriumil, otsustas ta sealt

ebaseaduslikult lahkuda teise EL-i liikmesriiki. Puudutatud isik väitis menetlustoimingutel, et

tema sihtkoht oli Eesti, kuid ta ei esitanud esimesel võimalusel, s.o Eesti politseid nähes

Valgas rahvusvahelise kaitse taotlust, vaid suundus edasi rongiga Tallinna poole. Samuti

üritas puudutatud isik end Tartus politseikontrolli eest varjata, mitte astuda PPA-ga kontakti.

Puudutatud isik palus Eestis rahvusvahelist kaitset alles hiljem, pärast tema kinnipidamist ja

tagasivõtumenetluse algatamist. Isiku eesmärk oli lahkuda Lätist teistesse EL-i

liikmesriikidesse, kasutades Eestit transiitriigina. Esineb isiku põgenemise oht ning puudub

alus arvata, et ta oleks vabaduses viibides PPA-le kättesaadav üleandmiseks tema

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise eest vastutavale liikmesriigile.

2(5)

3-26-841

VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmed ei oleks tõhusad. PPA-l puudub isiku suhtes

tema varasemat käitumist arvestades usaldus. Puudutatud isiku elama suunamine kindlaks

määratud elukohta ei vähendaks tema põgenemise ohtu, lisaks pole PPA-le teadaolevalt isikul

Eestis elukohta. On põhjendatud alus arvata, et puudutatud isik võib vabaduses viibides

omavoliliselt liikuda edasi teistesse riikidesse, seda enam, et Schengeni alal puudub riikide

vahel piirikontroll ning dokumentideta liikumine ei ole raskendatud. Võttes arvesse, et isik on

varasemalt reisinud ebaseaduslikult Venemaalt Valgevene Vabariiki ja Valgevenest liikunud

ebaseaduslikult Lätti, saab järeldada, et isikul on olemas kontaktid ja oskused ebaseaduslikuks

piiriületuseks.

5. Puudutatud isik märkis kohtuistungil, et tal avastati pärast Euroopasse tulekut tuberkuloos,

mis raskendab tema KPK-s viibimist. Puudutatud isik peab viibima karantiinis ega saa viibida

nii palju värskes õhus, kui ta soovib. Puudutatud isik saab KPK-s küll ravi oma haiguse vastu,

ent see ravi pole terviklik ega piisav. Isik soovib KPK-s viibimise asemel elada järelevalve all

varjupaigataotlejate majutuskeskuses.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.04.2026 määrusega taotluse ja pikendas luba

puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 08.05.2026.

Asjas tuleb kohaldada Dublini määruse1 art-t 28 ning VRKS § 32 lg-t 1 ja § 361 lg 2 p-i 7.

Dublini määruse art 28 lg 2 järgi on kinnipidamine üleandmismenetluse täideviimiseks

lubatud, kui esineb märkimisväärne oht, et inimene põgeneb. Iga juhtumit tuleb hinnata eraldi.

Kinnipidamine on proportsionaalne, kui muid, leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik

tõhusalt kohaldada. Inimene peetakse kinni võimalikult lühikeseks ajaks. Kui inimene on

kinni peetud teisele riigile üleandmiseks, peab tema üleandmine toimuma esimesel reaalsel

võimalusel, aga hiljemalt kuue nädala jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas kaudselt või

otseselt palve asjaomane isik tagasi võtta. Kui üleandmine ei toimu kuuenädalase perioodi

jooksul, tuleb kinnipeetu vabastada (Dublini määruse art 28 lg 3). Läti nõustus puudutatud

isiku tagasivõtmisega 27.03.2026 PPA-le saadetud kirjas. Seega on puudutatud isiku

kinnipidamine Dublini määruse alusel tema Lätile üleandmise eesmärgil võimalik kõige enam

kuue nädala vältel sellest kuupäevast alates, s.o kuni 08.05.2026.

PPA on tuginenud puudutatud isiku põgenemisohu osas VSS § 68 p-le 9. Nimetatud sätte

kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on loata lahkunud määratud

elukohast või teisest Schengeni konventsiooni või EL-i liikmesriigist. Kohus nõustub PPA-ga,

et praegusel juhul esineb märkimisväärne oht, et puudutatud isik vabaduses viibides põgeneb.

Põgenemisohu tuvastamise aluseks on Dublini määruse art 28 lg 2 ja art 2 punkt „n“

koosmõjus VSS § 68 p-ga 9. On ilmne, et puudutatud isik lahkus Lätist õigusvastaselt ja tal

puudus õigus viibida mõnes teises Schengeni konventsiooni või EL-i liikmesriigis. EL-i

alusdokumendid ega Schengeni reeglid ei anna rahvusvahelise kaitse taotlejale liikmesriikides

vaba liikumise õigust. Kohus nõustub PPA hinnanguga, et tõenäoliselt oli X-i tegelik

eesmärk liikuda Eestist mõnda teise EL-i liikmesriiki. Kuna ta otsustas lahkuda Lätist pärast

seda, kui tema rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti Lätis rahuldamata, saab pidada tõenäoliseks,

et Eestis vabaduses viibides liiguks ta Schengeni alasse jäämise eesmärgil edasi mõnda teise

Schengeni ala riiki või EL-i liikmesriiki. Kohus nõustub ka PPA hinnanguga, et isiku soovi

kasutada Eestit transiitriigina näitab see, et Eestisse saabudes vältis ta kontakti PPA-ga, ei

esitanud kohe Eestisse saabudes rahvusvahelise kaitse taotlust, vaid püüdis oma reisi jätkata.

Samuti tuleb nõustuda sellega, et arvestades isiku enda selgitusi, et ta on liikunud varem

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määrus 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja

mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või

kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

3(5)

3-26-841

korduvalt erinevate riikide vahel ebaseaduslikult, on tal olemas küllaldased kontaktid ja

oskused ebaseaduslikuks piiriületuseks.

PPA on taotluses selgitanud, et isiku tagasisaatmise korraldamine (mh arvestades Läti

võimude poolt tagasisaatmisele seatud tingimusi) nõuab aega. Samuti on PPA selgitanud, et

lisaaega nõuavad toimingud, mis tuleb teha tulenevalt puudutatud isiku Eestis esitatud

rahvusvahelise kaitse taotlusest. Kohtu hinnangul on tegemist objektiivsete põhjustega,

millega arvestamine isiku kinnipidamise tähtaja pikendamise üle otsustamisel on asjakohane.

Muud järelevalvemeetmed oleksid X-i põgenemise märkimisväärse ohu tõttu praegu

ebatõhusad (VRKS § 361 lg 1 ja § 29 lg 1 ning Dublini määruse art 28 lg 2). PPA on

põhjendatult esile toonud, et X-il puudub Eestis kindel elukoht, mistõttu poleks võimalik

kohustada teda elama kindlaksmääratud elukohas. Märkimisväärse põgenemisohu tõttu oleks

ka varjupaigataotlejate majutuskeskusesse paigutamine ebatõhus meede. Samuti puudutatud

isiku enda kohtuistungil antud selgitustel puuduvad tal rahalised vahendid ja kontaktid Eestis

väljaspool KPK-d hakkama saamiseks.

Kohtule teadaolevalt ei esine puudutatud isiku suhtes ka muid asjaolusid, mille tõttu ei tohiks

tema KPK-s kinnipidamist jätkata (VRKS § 361 lg 1). Puudutatud isik tõi kohtuistungil välja,

et ta põeb tuberkuloosi. Isiku kinnitusel on talle KPK-s küll tagatud ravi, ent mitte sellises

ulatuses ja viisil, nagu puudutatud isik sooviks. Kohus märgib, et puudutatud isikule on KPK-

s tagatud arstiabi (VRKS § 363 lg 1 koosmõjus VSS §-ga 269) ning tal esineva haiguse saab

diagnoosida ning vajaliku ravi määrata üksnes arst või muu tervishoiutöötaja. Ravivajaduse

üle ei saa otsustada puudutatud isik ise. KPK-s tagab tervishoiuteenuste osutamise Lääne-

Tallinna Keskhaigla. Kui isik leiab, et talle ei ole KPK-s vajalik ravi tagatud, on tal võimalik

pöörduda pretensiooniga tervishoiuteenuse osutaja poole või esitada kaebus kohtule. Kohtule

ei nähtu, et isiku haigus oleks praegu sellise raskuse või kuluga, mis nõuaks tema haiglasse

paigutamist ja ei võimaldaks tema KPK-s viibimist kohtumäärusega pikendatava perioodi

võrra. Puudutatud isiku haigusest ei saa ka järeldada, et tema põgenemisoht oleks vähenenud.

Isiku enda kinnitusel on ta KPK-s karantiinis ja temast ei lähtu nakkusohtu teistele KPK-s

viibivatele isikutele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub määruskaebuses halduskohtu 10.04.2026 määrus tühistada ja vabastada ta

KPK-st.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei esine puudutatud isiku põgenemise ohtu. Ta on

valmis tegema ametivõimudega koostööd ja ta pole üritanud põgeneda. Kinnipidamine saab

olla vaid viimane abinõu ja selle asemel tuleks kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid.

Puudutatud isik põeb tuberkuloosi ning vajab paranemiseks teistsugust keskkonda.

Vabanemisel saaks ta paremat abi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud

kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2

sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad. VRKS § 361 lg 2 p-s 7 nimetatud

põgenemisohuna käsitatakse mh seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu (VRKS § 361

4(5)

3-26-841

lg 21). VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu

kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb

vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu

05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13).

Põgenemise ohu hindamisel võib arvesse võtta ka isiku minevikusündmusi ja varasemat

käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19). VRKS § 361 lg 2 p-i 7

tuleb tõlgendada kooskõlas Dublini III määruse art 28 lg-ga 2 nii, et isikut saab nende

normide alusel kinni pidada üksnes juhul, kui on olemas tema märkimisväärne põgenemise

oht (Riigikohtu 08.06.2021 määrus nr 3-20-1943, p 22; 10.05.2022 määrus nr 3-22-56, p 17).

9. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku puhul on kohane kinnipidamise alus VRKS

§ 361 lg 2 p 7. Asjaoludest nähtub, et praegu on käimas isiku vastutavale EL-i liikmesriigile

üleandmise menetlus Dublini III määruse alusel (VRKS § 32).

10. Ringkonnakohus jagab ka seisukohta, et esineb puudutatud isiku põgenemise oht. Isik on

loata lahkunud määratud elukohast ja teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist pärast

seda, kui mõistis, et ta ei saavuta Lätis rahvusvahelise kaitse menetluses oma eesmärki.

Seetõttu ei kõla usaldusväärselt puudutatud isiku kinnitus, et ta ei lahkuks loata talle määratud

elukohast – tema varasem käitumine kinnitab vastupidist. Rahvusvahelise kaitse taotlust ei

esitanud isik Eestisse saabudes, vaid tegi seda alles siis, kui ta peeti siin kinni. Asjaoludest

järeldub, et isikul on soov jõuda endale meelepärasesse Schengeni ala riiki, mitte vältimatu

vajadus taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. PPA ja halduskohus on kokkuvõttes jõudnud

õigesti järeldusele, et on tõenäoline, et puudutatud isik ei pruugi vabaduses viibides olla

üleandmismenetluse toiminguteks, sh Lätile üleandmiseks PPA-le kättesaadav. Isikul on

teadmisi ja kontakte, mille abil soovi korral Eestist edasi teistesse liikmesriikidesse liikuda.

Ringkonnakohus nõustub, et eelnevat arvestades on isiku põgenemisoht märkimisväärne.

11. Kuna esineb isiku põgenemise oht, ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine

põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-

16, p 12). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kinnipidamist pole siinses asjas alust

hinnata ebaproportsionaalseks selle kestuse tõttu, kuivõrd isik on praeguseks viibinud KPK-s

lühikest aega. Isiku Lätile üleandmist ei saa pidada perspektiivituks. Asjaoludest nähtub, et

PPA ei ole viivitanud vajalike toimingute tegemisega. KPK-s on isikutele tagatud

tervisekontroll ning vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus (VRKS § 363 lg 1 ja VSS §

269). Kohtul pole alust eeldada, et KPK-s pakutav tuberkuloosivastane ravi pole kvaliteetne.

Samuti ei oleks vajadus viibida ravi eesmärgil haiglas puudutatud isiku kinnipidamiselt

vabastamise ja halduskohtu määruse tühistamise aluseks (VSS § 263 ja § 269 lg 4).

12. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.04.2026

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)