2-25-19489/6 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

2-25-19489

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.aprill 2026, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-19489

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Z.P vastu võla nõudes

Hagihind

10 635,48 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood:

10746479; asukoht: XXX , 10149 XXX);

Hageja esindaja: Sigrid Rahkema (Julianuse Õigusbüroo

OÜ; e-post:

Kostja: Z.P (isikukood: XXX; aadress: XXX-i, 65541

XXX ; e-post:

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista Z.P-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja

seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlg 2446,99 eurot ja intress 361,58 eurot.

3. Mõista Z.P-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja tulevikus sissenõutavaks

muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast

järgmiselt:

Maksetähtaeg

Põhiosa jääk

Põhiosa

Igakuine osamakse

10.05.2026

5068,41

125,85

125,85

10.06.2026

4942,56

125,12

125,12

10.07.2026

4817,44

128,33

128,33

10.08.2026

4689,11

127,71

127,71

10.09.2026

4561,40

129,02

129,02

10.10.2026

4432,38

132,15

132,15

10.11.2026

4300,23

131,69

131,69

1 (9)

10.12.2026

4168,54

134,76

134,76

10.01.2027

4033,78

134,42

134,42

10.02.2027

3899,36

135,79

135,79

10.03.2027

3763,57

141,94

141,94

10.04.2027

3621,63

138,63

138,63

10.05.2027

3483,00

141,54

141,54

10.06.2027

3341,46

141,50

141,50

10.07.2027

3199,96

144,35

144,35

10.08.2027

3055,61

144,42

144,42

10.09.2027

2911,19

145,90

145,90

10.10.2027

2765,29

148,65

148,6

10.11.2027

2616,64

148,91

148,91

10.12.2027

2467,73

151,60

151,60

10.01.2028

2316,13

151,99

151,99

10.02.2028

2164,14

153,54

153,54

10.03.2028

2010,60

157,13

157,13

10.04.2028

1853,47

156,72

156,72

10.05.2028

1696,75

159,23

159,23

10.06.2028

1537,52

159,95

159,95

10.07.2028

1377,57

162,39

162,39

10.08.2028

1215,18

163,25

163,25

10.09.2028

1051,93

164,92

164,92

10.10.2028

887,01

167,25

167,25

10.11.2028

719,76

168,32

168,32

10.12.2028

551,44

170,57

170,57

10.01.2029

380,87

171,79

171,79

10.02.2029

209,08

29,86

29,86

10.03.2029

179,22

29,86

29,86

10.04.2029

149,36

29,86

29,86

10.05.2029

119,50

29,86

29,86

10.06.2029

89,64

29,86

29,86

10.07.2029

59,78

29,86

29,86

10.08.2029

29,92

29,92

29,92

4. Mõista Z.P-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis tulevikus

sissenõutavaks

muutuvatelt

maksegraafiku

tagasimaksetelt

alates

maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

5. Suuremas osas jääb hagiavaldus rahuldamata.

6. Jätta menetluskulud 80% ulatuses Z.P kanda ja 20% ulatuses Aktiva Finance

Group OÜ kanda.

2 (9)

7. Mõista Z.P-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulude katteks

864 eurot (ilma käibemaksuta).

8. Välja mõista Z.P-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskuludelt viivis

VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

kohustuse tasumiseni.

9. Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 14.11.2025 Z.P (kostja) vastu hagi, milles palub

mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 8786,41 eurot, intressi 381,82 eurot,

haldustasu 26,04 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 784,95

eurot ning viivise põhinõudelt alates 15.11.2025 kuni põhinõude täitmiseni määras 6,9%

aastas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja kostja

20.03.2023 tarbijakrediidilepingu nr L89011778591, mille alusel sai kostja laenu summas

9300 eurot. Esialgne võlausaldaja kandis kostjale laenu üle. AS Inbank Finance ja kostja

sõlmisid 08.11.2023 kokkuleppe nr L89014231116 lepingu muutmiseks, mille kohaselt

võlgnevuse jääk oli 8963,10 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi

tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 09.07.2024 kostjale laenulepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg. 29.07.2024 saatis esialgne

võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust

ka täiendava tähtaja jooksul.

Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõude kostja vastu hagejale.

2. Kostja on hagimaterjalid kätte saanud, kuid sisulist vastust hagile esitanud ei ole.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 20.03.2023 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr L89011778591 (dtl 14;

maksegraafik dtl 15 – 16; tingimused dtl 17-18; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 19-

20). Lepingu alusel sai kostja laenu 9300 ning kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku

alusel. Lepingut muudeti 08.11.2023 kokkuleppega nr (dtl 23; maksegraafik dtl 24;

tingimused dtl 25-26; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 27-28), mille kohaselt oli

võlgnevuse jääk 8963,10 eurot.

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liii asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

3 (9)

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

6. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1

mõttes. Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu

kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega

kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida

krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1, 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu

ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui

kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega

ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise

korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 15,14% aastas. Lepingu sõlmimise ajal

(20.03.2023) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% aastas. Seega ei ületa

lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra

enam kui kolm korda. Lepingu muutmise kokkuleppe (08.11.2023) kohaselt on krediidi

kulukuse määr 14,37% aastas. Lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimise ajal oli Eesti Panga

viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määr 16,72% aastas. Seega ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse

määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

4 (9)



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p

18).

9. Kohus hindab hageja väiteid kogumis ning leiab, et need ei tõenda vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist. Hageja on selgitanud, et krediidivõimelisuse hindamisel

koguti teavet kostja laenutaotlusest, maksehäireregistritest ning pangakonto andmetest, samuti

lähtuti sisepoliitikast, mille kohaselt pidid sissetulekud ületama kohustusi ning tarbijale pidi

jääma vähemalt arvestuslik elatusmiinimum. Hageja on lisaks rõhutanud tarbija kohustust

esitada tõeseid andmeid ning leidnud, et võimalike ebaõigete andmete esitamise korral ei saa

krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist.

Kohus märgib, et VÕS § 403⁴ kohaselt lasub krediidiandjal kohustus enne krediidilepingu

sõlmimist koguda ja kontrollida selline teave, mis võimaldab kujundada põhjendatud

veendumuse tarbija krediidivõimelisuse kohta. See kohustus ei piirdu üksnes tarbija esitatud

andmete formaalse vastuvõtmisega, vaid eeldab nende sisulist kontrolli ning hindamist

usaldusväärsete ja kontrollitavate andmete alusel. Kuigi hageja väidab, et kostja sissetulekute

ja kohustuste suhe võimaldas järeldada krediidivõimelisust ning et kostjale jäi pärast

kohustuste täitmist piisav summa igapäevasteks kuludeks, ei ole need väited kohtule

kontrollitavad.

Hageja ei ole esitanud algallikast pärinevaid ja loetaval kujul pangakonto väljavõtteid ega

muid usaldusväärseid tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada kostja tegelikke sissetulekuid,

nende regulaarsust, kohustuste ulatust ega vältimatuid majandamiskulusid. Esitatud

andmestik, mis põhineb kas süsteemipõhisel tehingute loetelul või struktureerimata

elektroonilistel andmetel, ei võimalda tuvastada laekumiste allikaid ega nende püsivust,

samuti puudub ülevaade kostja tegelikest kohustustest ja kuludest. Seetõttu ei ole võimalik

kontrollida ka hageja esitatud arvutusi ega järeldusi kostja maksevõime kohta. Täiendavalt

märgib kohus, et hageja esitatud laenutaotluses (dtl 39) on jäetud täitmata tööandjat puudutav

väli, mis omakorda seab kahtluse alla kostja sissetulekute allika kontrollimise ning näitab, et

krediidiandja ei ole kogunud täielikku ja piisavat teavet kostja majandusliku olukorra kohta.

Hageja ei ole tõendanud, et maksehäireregistrite andmeid oleks kontrollitud krediidi andmise

ajal. Hageja on esitanud vastavad väljavõtted hagiavalduse esitamise seisuga (dtl 40). Sellises

olukorras ei saa pidada tõendatuks, et krediidiandja oleks krediidiotsuse tegemisel tuginenud

ajakohasele ja asjakohasele teabele.

5 (9)

Samuti ei saa kohus nõustuda hageja seisukohaga, et krediidivõimelisuse hindamiseks piisab

üldisest põhimõttest, mille kohaselt sissetulekud peavad ületama kohustusi. Vastutustundliku

laenamise põhimõte eeldab individuaalset ja sisulist hinnangut tarbija majanduslikule

olukorrale, sealhulgas tema tegelike püsikulude ja elamiskulude arvestamist. Pelgalt

abstraktne võrdlus sissetulekute ja kohustuste vahel ning viide arvestuslikule

elatusmiinimumile ei taga, et tarbija on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi

kokkulepitud tingimustel.

Hageja viited tarbija kohustusele esitada tõeseid andmeid ning võimalikule hea usu põhimõtte

rikkumisele ei vabasta krediidiandjat tema seadusest tulenevast kohustusest kontrollida tarbija

esitatud andmete õigsust ning kujundada iseseisev hinnang tarbija krediidivõime kohta. Ka

juhul, kui tarbija esitab andmeid ise, peab krediidiandja veenduma nende usaldusväärsuses

mõistlikus ulatuses. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et selline

kontroll oleks toimunud viisil, mis võimaldaks kohtul hinnata krediidivõimelisuse hindamise

aluseid.

Lisaks ei vabasta krediidiandjat tõendamiskoormisest asjaolu, et kasutatud kolmanda isiku

teenuse (Nordigen) kaudu saadud andmed ei ole säilinud. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimine peab olema tagantjärele kontrollitav ning krediidiandja peab suutma

vajadusel tõendada, millistele andmetele ja millisele analüüsile krediidiotsus tugines. Kui

sellised andmed ei ole säilinud või ei ole esitatud kohtule arusaadaval kujul, tuleb sellest

tulenev tõendamisrisk kanda krediidiandjal.

Eeltoodut arvestades ei saa kohus järeldada, et krediidiandjal sai esitatud andmete pinnalt

tekkida põhjendatud veendumus kostja krediidivõimelisuses VÕS § 403⁴ lg 7 tähenduses.

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et krediidiandja ei ole enne lepingu sõlmimist kostja

maksevõimet piisava hoolsusega hinnanud ning vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole

käesoleval juhul järgitud.

10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja

peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist,

ning need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise

kohustusest (Tartu Ringkonnakohtu 17.06.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9).

Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud

kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega

kohustuste täitmise tagamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 05.02.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-

18-134930, p 10).

11. Hageja on 09.02.2026 seisukohas toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus asub

seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellisel juhul on

hageja nõue 7918,52 eurot (krediit 9300 eurot, milles on maha arvestatud tagasimaksed

1381,48 eurot).

Hageja on välja toonud, et ümberarvutuste kohaselt ei saa lepingut lugeda kehtivalt üles

öelduks. Kohus nõustub hagejaga lepingu ülesütlemisega seonduvalt. Nimelt kehtivad

tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda

juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva

6 (9)

tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete

tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d

1 ja 2).

Ümberarvestuse kohaselt saab lugeda täies ulatuses tasutuks 10.12.2023 - 10.06.2024

osamaksed ning osaliselt 10.07.2024 osamakse. Lepingu ülesütlemise ajal (29.07.2024) ei

olnud kostja viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega, seega ei saa lugeda lepingut

kehtivalt üles öelduks.

12. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust

eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka

kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga,

samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist

tulevikus.

Hageja on tuginenud sellele, et viimane makse lepingust tulenevate kohustuste katteks laekus

2024 detsembris. Seega ei ole kostja kohtuotsuse tegemise ajaks 1 aasta 4 kuu jooksul oma

kohustusi täitnud. Kohtu hinnangul on seega ka alust eeldada, et kostja ei täida oma kohustusi

õigel ajal ka edaspidi. Kohtuotsuse tegemise ajaks (14.04.2026) on sissenõutavaks muutunud

lisaks ka 10.02.2026 - 10.04.2026 põhinõude osamaksed kokku summas 370,19 eurot. Seega

on praeguseks ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlg 2446,99 eurot (2076,80 + 370,19).

13. Hageja nõuab kostjalt intressi 333,03 eurot.

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Intressi saab nõuda kuni

lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu

tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku

aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või

kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest) (RKTKo

26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).

Hageja on arvestanud intressi perioodil 10.07.2024 kuni 10.01.2026. Kohus ei tuvastanud

eksimust intressiarvestustes. Lisaks on kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks

muutunud 10.02.2026 kuni 10.04.2026 (kaasa arvatud) intressimaksed. Eeltoodust tulenevalt

loeb kohus tõendatuks, et kostjal on tasumata intress summas 361,58 eurot

(333,03+9,74+9,52+9,29). Kuna lepingu pooled on leppinud kokku tasu laenu kasutamise eest

kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja

nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

intress summas 361,58 eurot.

14. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

Hageja palub mõista viivise tasumata põhisummalt lepingus kokkulepitud määras 6,9%

aastas. Kohus märgib, et viivisenõue sissenõutavaks muutunud nõuete osas ei ole

nõuetekohaselt määratletud. Hagiavaldusest ei nähtu, millisest ajast alates viivist nõutakse,

7 (9)

ega ole esitatud viivise arvestust põhjendatuks loetud perioodi eest. Seetõttu ei ole kohtul

võimalik kontrollida viivisenõude põhjendatust ega suurust ega hinnata selle vastavust hageja

esitatud nõudele.

Hageja palub lisaks mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa osamaksetelt viivise

lepingus sätestatud määras 6,9% aastas, tuginedes TsMS § 369-le. Kohus märgib, et

nimetatud säte võimaldab esitada hagi ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate korduvate

kohustuste täitmiseks, kuid ei reguleeri viivisenõude esitamise korda ega sisu. Viivisenõude

esitamine on reguleeritud TsMS §-s 367. Lisaks ei nähtu lepingust viivisemäära 6,9% aastas

kokkulepet, mistõttu puudub alus sellise viivisemäära kohaldamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei

ole viivisenõue esitatud kujul piisavalt määratletud ega õiguslikult põhjendatud, mistõttu ei

ole võimalik seda rahuldada.

Hageja on märkinud, et juhul, kui kohus leiab, et lepingujärgne viivis ei ole kohaldatav, palub

ta alternatiivselt mõista viivise välja seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1.

Kohus arvestab hageja nimetatud taotlust. Kuna lepingujärgset viivist ei ole võimalik esitatud

kujul rahuldada, mõistab kohus viivise välja seadusjärgses määras ning mõistab kostjalt

hageja kasuks välja viivise sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa summadelt alates

maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

15. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjalt 26,04 euro suuruse

laenuhaldustasu väljamõistmist.

16. Hageja on oma sissenõudmiskulude nõude esitanud VÕS § 1132 lg 2 alusel ning lähtunud

sellest, et sissenõudmiskulude tekkimise ajal oli leping juba üles öeldud.

Kuivõrd lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv, ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt pärast

lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskirjade eest hüvitist. Kohus märgib, et VÕS § 1132

lg 2 alusel on võimalik välja mõista sissenõudmiskulusid vaid saadetud kirjade eest.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulude nõude VÕS § 1132 lg 2 alusel summas

50 eurot rahuldamata.

17. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja

seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõla 2446,99 eurot ning TsMS § 369 alusel

sissenõutavaks muutuvad põhiosa maksed alates 10.05.2026 vastavalt hageja 09.02.2026

menetlusdokumendis toodud maksegraafikule. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks

välja intressi summas 361,58 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ka viivise

sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa summadelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast

kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 867,89 euro (8786,41-7918,52) ulatuses. Samuti

jätab kohus rahuldamata viivisenõude (summa määratlemata), lepingu haldustasu nõude 26,04

eurot ning sissenõudmiskulude hüvitamise nõude 50 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja

edasiulatuva viivise nõude seadusjärgset määra ületavas osas.

Menetluskulude jaotus

18. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad

pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

8 (9)

Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõudis hagis

kostjalt hagi esitamise seisuga põhivõlgnevust 8786,41 eurot, intressi 381,82 eurot, haldustasu

26,04 eurot, sissenõudmiskulusid 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist 784,95 eurot

ning edasiulatuvalt viivist põhivõlalt alates 15.11.2025 kuni põhinõude summas 8786,41 eurot

täitmiseni 6,9% aastas (kohtuotsuse tegemise seisuga oleks summa 250,81 eurot).

Kohtuotsuse tegemise aja seisuga oleks hageja nõue kokku summas 10 280,03 eurot. Kohus

mõistab kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga 8280,10 eurot. Seega

rahuldab kohus hageja nõude 80% ulatuses ja kohus jätab menetluskulud 80% ulatuses kostja

kanda ning 20% ulatuses hageja kanda.

19. Hageja menetluskulude nimekirja (dtl 62) kohaselt on hageja menetluskulud kokku 1178

eurot (riigilõiv 840 eurot ning esindaja kulud 338 eurot (2 tundi tunnihinnaga 169 eurot,

käibemaksuta).

TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Riigilõivu suurus ja maksmise kohustus tuleneb seadusest, seega on tegemist põhjendatud

menetluskuluga (840 eurot).

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabikulude suurus ei ole põhjendatud täies

ulatuses.

Arvestades hageja nõude olemust, hagiavalduse tüüpvormi ja asjaolu, et kohus lahendab asja

kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata (sh seda, et hageja on pidanud nõuet täpsustama

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu), peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks

ajakuluks õigusabile kokku 2 tundi.

Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 169 eurot (käibemaksuta). Hagejat on menetluses

esindanud mitteadvokaadist esindaja. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks

peetakse kohtupraktikas 100-120 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Arvestades, et

käesolev asi ei olnud õiguslikult keeruline ega sisuliselt (asjaolude või tõendite poolest)

mahukas ning sarnaste nõuete esitamine on hageja lepingulise esindaja tavaline tegevus, on

kohtu hinnangul põhjendatud tunnitasu määraks 120 eurot. Seega on hageja lepingulise

esindaja tasu 240 eurot (2x120 eurot, käibemaksuta).

Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 1080 eurot (840+240, käibemaksuta).

Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks

menetluskulud, milleks on 864 eurot.

Vastavalt hageja taotlusele peab kostja hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuma alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Kostjal ei ole menetluskulusid tekkinud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Raag

Kohtunik

9 (9)