2-25-12709/17 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Kaire Pullerits

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.04.2026, Rakvere

Tsiviilasja number

2-25-12709

Tsiviilasi

Z. A. hagi Kohtla-Järve linn, Järveküla tee 64

korteriühistu vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

2328,30 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja läbivaatamine

Hageja: Z. A., isikukood: XXX, elukoht: XXX, e-posti

aadress: XXX

Kostja: Kohtla-Järve linn, Järveküla tee 64 korteriühistu,

registrikood: 80180967, asukoht: Järveküla tee 64 Kohtla-

Järve Ida-Viru maakond, e-posti aadress: XXX

Lihtmenetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista Kohtla-Järve linn, Järveküla tee 64 korteriühistult Z. A.i kasuks

põhivõlgnevus 1300 eurot, intressivõlgnevus 260 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 292,

50 eurot.

3. Välja mõista Kohtla-Järve linn, Järveküla tee 64 korteriühistult Z. A.i kasuks edasiulatuv

viivis alates 06.08.2025 põhinõudelt 1300 eurolt 0,1% päevas kuni põhinõude 1300 euro

täitmiseni.

4. Menetluskulud jätta Kohtla-Järve linn, Järveküla tee 64 korteriühistu kanda.

5. Välja mõista Kohtla-Järve linn, Järveküla tee 64 korteriühistult Z. A.i kasuks menetluskulu

(riigilõiv) 350 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta kohtuistungi pidamist.

Menetlusabi taotlemise kord

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi

taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud, hageja nõue ja seisukohad

1. Hagiavalduse asjaolude kohaselt hageja sõlmis kostjaga 23.10.2024 laenulepingu, mille alusel

andis kostjale (KÜ-le) laenu 1300 eurot. Lepingu järgi pidi kostja tagastama laenu hiljemalt

23.12.2024, koos intressiga 10% kuus. Kostja ei ole raha tänaseni tagastanud, vaatamata mitmele

meeldetuletusele. Lepingu kohaselt on viivis 0,1% päevas iga viivitatud päeva eest.

Hagi ese on sõnastatud järgnevalt: mõista kostjalt hageja kasuks välja 1300 € põhisumma

laenulepingu alusel; 260 € intress (10% kuus, 23.10.2024–23.12.2024); 292,50 € viivis (0,1%

päevas, 24.12.2024–05.08.2025); edasine viivis 0,1% päevas kuni põhisumma tasumiseni (dtl 2-3,

20).

2. Hageja leiab, et kostja vastuväited on alusetud ja jääb hagis esitatud nõuete juurde. 23.10.2024

sõlmiti hageja ja korteriühistu vahel laenuleping summas 1300 eurot intressimääraga 10% kuus.

Laenu eesmärk oli katta ühistu kohustusi teenusepakkujate ees, et vältida elutähtsate teenuste

katkestamist. Raha anti ühistule üle ning seda kinnitab ka hilisem ühistu majandusaasta aruanne,

kuhu laen on kantud. Vastuseks kostja vastuväidetele, märgib hageja, et korteriomandi- ja

korteriühistuseaduse (KrtS) § 36 lg 1 kohaselt on juhatusel õigus teha ühistu igapäevaseks

majandamiseks vajalikke tehinguid. Laenu võtmise võib otsustada häälteenamusega, kui see

kohustus kas iseseisvalt või koos olemasolevate kohustustega ületab korteriühistu eelmise

majandusaasta majandamiskulude summa. Vastavalt korteriühistu 2023.aasta majandusaasta

aruandele moodustasid KÜ majandamiskulud 43 878 eurot. Seega võetud laen ei ületa korteriühistu

majandamiskulusid ka koos olemasolevate kohustustega. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud

korteriühistu juhatus laenu võtmiseks kutsuma üldkoosolekut kokku. Ühistu olukord oli kriitiline:

üle 17 000 euro suurused võlad ja reaalne oht vee ning kütte katkestamiseks. Sellises olukorras oli

juhatuse tegevus põhjendatud ja vajalik. Laenusumma (1300 eurot) oli ühistu kohustustega võrreldes

väike ja mõeldud ühistu huvide kaitseks.

Kostja viitab huvide konfliktile, kuna tehing sõlmiti juhatuse liikme ja tema poja vahel ning ema oli

raamatupidaja. Sugulussuhe iseenesest ei tee tehingut kehtetuks. Tähtis on, kas ühistu sai reaalselt

kasu. Raha anti üle ja seda kasutati ühistu võlgade katteks. Seega ei kahjustanud tehing ühistut, vaid

aitas seda. Kostja ei selgita, milles täpselt seisneb väidetav kahju korteriühistule või milles väljendub

huvide konflikt, st millist korteriühistu jaoks kahjulikku eesmärki teenib sõlmitud laenuleping. Nagu

hageja on eelnevalt välja toonud, ähvardas korteriomanikke vee ja kütte katkestamine. 23.10.2024

seisuga oli Z. A. korteriühistu juhatuse liige ning seega oli tal õigus tegutseda korteriühistu huvides.

Hageja andis raha ning tema isa korteriühistu juhatuse liikmena võttis raha just nimelt selleks, et

vältida kahjulikke tagajärgi. Seega on kostja väited huvide konflikti kohta põhjendamatud.

Kostja väidab, et 10% kuus on ülemäärane ja heade kommetega vastuolus. Hageja selgitab, et nõuab

intressi ainult kahe kuu eest – kokku 260 eurot. Tegemist ei ole pikaajalise 120% aastase intressiga,

nagu kostja eksitavalt väidab. Tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, mille puhul kohaldub krediidi

kulukuse määr. Lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt on lepingu sisu valdavalt poolte endi

määrata. Ka seadus ei keela kõrvalekaldumist seaduses sätestatud intressimäärast ning lepingus teises

intressimääras kokku leppimist (VÕS § 94 lg 1). Arvestades, et intress moodustab üksnes 1/5

põhivõla summast, ning põhivõlg ise ei olnud suur. Seega ei saa ka intressi pidada ebamõistlikult

suureks. Lühiajalises ja riskantses olukorras on kõrgem intressimäär põhjendatud, kuid kahe kuu

peale ei ole see ülemäärane ega kahjusta ühistu huve. Kostja on tunnistanud laenu võtmist

majandusaasta aruandes. Seega leppis kostja kokku laenulepingu sõlmimisega ja sellest tulenevate

kohustustega.

Kostja väidab, et hageja on ühistu võlgnik ja kviitungid ei ole usaldusväärsed. Tegelikult on kõik

dokumendid, sealhulgas raamatupidamine, uuele juhatusele üle antud. Seega on kostjal võimalik

kontrollida hageja makseid. Hageja on esitanud kviitungid sularahamaksude kohta. Kui kostja

väidab, et neid makseid ei ole tehtud, on tal kohustus esitada kohtule raamatupidamise väljavõtted,

mis seda kinnitaksid. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja pole maksnud.

Kostja väited seoses väidetava võlgnevusega on asjakohatud. Laenulepingu näol on tegemist

eraldiseisva võlasuhtega ning hageja väidetav võlgnevus ei mõjuta võlasuhte kehtivust ega kostja

kohustust laenusumma tagastada. Kui kostja leiab, et hagejal on võlgnevus KÜ ees, tuleb võla

sissenõudmiseks esitada hagi kohtusse. Käesolev kohtuasi on antud väidete esitamiseks ebasobilik.

Ühistu on aktsepteerinud teiste liikmete sularahamakseid ja nende suhtes pretensioone ei ole. Ainult

hageja puhul väidetakse, et sularahamakseid ei saa lugeda kehtivaks, kuigi hageja esitas kviitungid.

Selline käitumine on ebajärjekindel, diskrimineeriv ja rikub hea usu põhimõtet (TsÜS § 32) ning PS

§ 12 sätestatud võrdsuspõhimõtet.

Kostja seab kahtluse alla lepingu kuupäeva ja autentsuse. Leping sõlmiti 23.10.2024 ning allkirjastati

samal päeval. Raha anti üle samal ajal. Hageja on esitanud maksekorralduse, kus on selgelt märgitud,

et tegemist on laenuga 10% intressimääraga. Laenu võtmise seisuga oli Z. A. veel juhatuse liige.

Nagu oli märgitud, ei pidanud KÜ juhatus kutsuma üldkoosolekut kokku, et otsustada laenu võtmine.

Juhatuse liikme tagasikutsumine ei tähenda iseenesest seda, et uus juhatus otsustab nö tühistada

tagasi kutsutud juhatuse liikme poolt varasemalt vastu võetud otsused. Z. A. tegutses ka kriitilises

olukorras, kus tuli hoida ära vee ja kütte katkestus. Hageja esitatud laen summas 1300 eurot kajastub

ka ühistu majandusaasta aruandes, mis on koostatud ja kinnitatud juba uue juhatuse poolt. See

kinnitab üheselt, et laen on tegelikult olemas ja ühistu ise on seda ametlikult tunnistanud ning selle

heaks kiitnud. Seega ei saa kostja väide lepingu autentsuse kohta olla usutav. Kõik tõendid (leping,

maksekorraldus, majandusaasta aruanne) näitavad, et hageja räägib tõtt (dtl 49-52).

Kostja vastuväited

3. Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 23.10.2024 sõlmis toonane korteriühistu juhatuse

liige Z. A. laenulepingu oma poja, hageja Z. A.iga summas 1300 eurot intressimääraga 10% kuus.

Lepingu sõlmimise ajaks oli korteriühistu juba sattunud raskesse majanduslikku olukorda: vee- ja

küttepakkujatele oli üle 17 000 euro suurune võlg ning ühistu pangakontol oli 3 eurot.

Juba enne lepingu sõlmimist (15.10.2024) oli välja kuulutatud üldkoosolek, kus päevakorras oli Z.

A.i tagasikutsumine juhatusest. 30.10.2024 otsustas üldkoosolek ta juhatusest tagasi kutsuda ja

valida uued juhatuse liikmed. Hageja on ise korteriühistu ees pikaajaline võlgnik. Pangakontole ei

ole laekunud tema makseid. Hageja on väitnud, et on tasunud sularahas ning on esitanud selle kohta

mõned käsitsi koostatud kviitungid. Kostja ei pea neid kviitungeid usaldusväärseteks tõenditeks,

kuna raamatupidamist ega sularahakassat ei ole endine juhatus uuele juhatusele üle andnud. Samuti

ei kajastu ühtegi hageja makset ühistu ametlikul pangakontol. Oluline on märkida, et hageja ema L.

A. oli ühistu raamatupidaja, kes koos juhatuse liikme Z. A.iga ei andnud üle raamatupidamise

dokumentatsiooni ega sularahakassat. Nende tegevusetuse tõttu on praegu käimas eraldi

kohtuvaidlus endise juhatuse ja raamatupidaja vastu. Sellises olukorras ei saa pidada usaldusväärseks

hageja poolt esitatud käsitsi koostatud kviitungeid, mis väidetavalt tõendavad sularahamakseid.

Kostja tugineb volituse puudumisele (TsÜS § 121, KrtS § 36) ja leiab, et korteriühistu juhatuse liige

ei olnud õigustatud sõlmima ühistu nimel laenulepingut ilma üldkoosoleku otsuseta. Seetõttu ei ole

leping ühistu suhtes siduv. Kostja leiab ka, et tegemist on huvide konfliktiga (ÄS § 187 lg 1) kuna

leping sõlmiti juhatuse liikme ja tema poja vahel, kusjuures hageja ema oli samaaegselt ühistu

raamatupidaja. Seega, tegemist on selge huvide konfliktiga ja tehinguga, mis kahjustab ühistu huve.

Kostja leiab, et intress ja viivis on tühised (VÕS § 94) kuna intressimäär 10% kuus (120% aastas) ja

viivis 0,1% päevas (36,5% aastas) on ülemäärased ja heade kommetega vastuolus. Kostja toob

veelkord esile hageja enda võlgnevuse ühistule ja rõhutab, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid

maksete kohta. Hageja poolt esitatud kviitungid ei vasta usaldusväärse raamatupidamise

dokumentide nõuetele ning nende autentsus on vaieldav. Seetõttu arvestab kostja hagejat jätkuvalt

ühistu võlgnikuna. Kostja vaidlustab ka laenulepingu kuupäeva ja selle autentsust. Kostja leiab, et

laenuleping on koostatud käsitsi paberil ja allkirjastatud ilma digiallkirjata. Sellises vormis dokument

ei võimalda kontrollida lepingu allkirjastamise täpset kuupäeva ega autentsust. Arvestades, et leping

sõlmiti ajal, mil juba oli teada juhatuse liikme tagasikutsumise päevakorda võtmine, on alust kahelda,

kas leping allkirjastati tegelikult 23.10.2024 või hiljem tagantjärele (dtl 27-28).

Kohtuotsuse põhjendused

4. Kohus, tutvunud poolte poolt kirjalikult ja suuliselt esitatuga ning uurinud seadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele.

5. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 405 määras kohus asja lahendamise

lihtmenetluses 21.08.2025 menetlusse võtmise määruses (dtl 23-25). Kohus kordas seda ka

13.02.2026 määruses (dtl 130-132). Seega, kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded

ja vastuväited. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus

TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku

põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus saab ka kalduda

kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada

tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole

antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta

(Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16).

6. Hageja nõue kostja vastu tuleneb laenulepingust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätsetab, et

laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või

asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama

liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või

kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta

üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul.

Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal (lg 3).

Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi viivise osas (lg

4). VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 76 lg 1

ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal

vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks,

kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja

nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja

möödumisel.

Kostja ei vaidlusta, et hageja nõude aluseks on 23.10.2024 laenuleping selles toodud tingimustel (dtl

8-9, sama dtl 153-154) ja laenusumma 1300 eurot on kantud kostja arvele 23.10.2024 (dtl 11-12,

sama dtl 156-157, 71). Viidatud laenulepingu alusel andis hageja kostjale laenu 2 kuuks intressiga

10% kuus ja kohustusega laen koos intressiga hiljemalt 23.12.2024 tagasi maksta. Pooled leppisid

kokku, et laenu tagasimaksega viivitamisel tuleb tasuda viivist 0,1% päevas. Maksekorraldusest

nähtuvalt on hageja selgitusse märkinud: „Laen 2 kuuks, iga kuu tagastatakse võrdses osas. Ühe kuu

laenu intress on 10%.“ Kostja on vastuses hagile nõustunud sellega, et kostjal oli laenu andmise

hetkel raske majanduslik olukord, kostjal olid võlad vee-ja küttepakkujatele ja avaldanud suuliselt

istungil, et endine juhatuse liige maksis selle rahaga ära KÜ võla soojusenergia eest ja majja lülitati

soojus tagasi (dtl 71). Seega on kostja nõustunud sellega, mida hageja on avaldanud, nimelt, et laenu

eesmärk oli katta ühistu kohustusi teenusepakkujate ees, et vältida elutähtsate teenuste katkestamist.

Vaatamata eeltoodule, leiab kostja, et KÜ endisel juhatuse liikmel Z. A.il ei olnud volitust

korteriühistu nimel laenulepingut sõlmida, so laenu võtta. Ka leiab kostja, et tegemist oli huvide

konfliktiga. Vaidlust ei ole selles, et Z. A. oli laenulepingu sõlmimise ajal KÜ juhatuse liige, kes

võis korteriühistut üksi esindada. KrtS § 24 lg 1 kohaselt juhatus on korteriühistu juhtorgan, kes

esindab ja juhib korteriühistut. Korteriühistu juhatusele kohaldatakse lisaks käesolevas seaduses

sätestatule mittetulundusühingute seaduse § 26 lõikes 2 ning §-des 27–29 ja 32 mittetulundusühingu

juhatuse kohta sätestatut. MTÜS § 27 lg 3 sätestab, et juhatuse liikmed on mittetulundusühingu

nimel tehingute tegemisel kohustatud mittetulundusühingu suhtes järgima põhikirjas ettenähtud või

üldkoosoleku või juhatuse kehtestatud piiranguid. Esindusõiguse piiramine ei kehti kolmandate

isikute kohta. Laenu andmise ajal kehtinud KÜ põhikirja p 6.2.6 kohaselt kuulub üldkoosoleku

pädevusse laenu võtmise otsustamine (dtl 63, sama dtl 97). Seega saab asuda seisukohale, et kui

kostja juhatuse liige otsustas laenu võtmise, kuigi selle eesmärk oli KÜ võla tasumine, siis tal selleks

ilma üldkoosoleku otsuseta ehk volituseta õigust ei olnud. Samas ei muuda see laenulepingut

tühiseks. Tegemist ei ole ka huvide konfliktis tehtud tehinguga. Tuvastatult, kajastab KÜ

majandusaasta aruanne (dtl 78-86, sama dtl 112-120, korduv dtl 144-152) vaidlusalust

laenukohustust 1300 eurot, so kostja 2024 majandusaasta aruande bilansis on lühiajaliste kohustiste

all eraldi real kajastatud „laenukohustised 1 300“ (dtl 81, sama dtl 115). Kohus nõustub kostjaga

selles, et majandusaasta aruanne kui dokument iseenesest ei tähenda laenu aktsepteerimist või

hilisemat heakskiitmist, kuid kohtu hinnangul annab selleks aluse KÜ üldkoosoleku otsus, kus on

viidatud majandusaasta aruanne kinnitatud (dtl 126-128, sama dtl 141-143).

Kohus on seisukohal, et poolte vahel on VÕS § 396 lg 1 tulenevalt võlaõiguslik laenusuhe. Kohtu

hinnangul ei ole kostja vastuväitel laenulepingu autentsuse osas alust. Kostja ei ole oma väidet ka

nõutekohaselt sisustanud ega tõendanud. Laenulepingust tulenev põhinõue muutus VÕS § 82 lg 1 ja

7 kohaselt sissenõutavaks 23.12.2024 (laenu tagastamise lõpptähtpäev). Vaidluse all ei ole asjaolu, et

kostja ei ole laenusummat 1300 eurot hagejale tähtaegselt, so 23.12.2024 tagastanud. Eeltoodust

järelduvalt on hageja põhinõue 1300 eurot põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

põhivõlgnevus 1300 eurot. Pooled on laenulepingu p-s 2 kokku leppinud, et laenuvõtja kohustub

maksma laenuandjale intressi laenusummalt 10% kuus (VÕS § 397 lg 1 teine lause). VÕS § 397 lg 3

teine lause sätestab, et kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu

tagasimaksmise ajal. Kostja kohustus laenu tagastama 23.12.2024 ja tasuma intressi 10%

laenusummalt iga kuu. Seega tuli kostjal hagejale tasuda intressi 2 kuu eest kokku 260 eurot

hiljemalt 23.12.2024. Kostja ei ole kohustust täitnud, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

intressivõlgnevus 260 eurot. Pooled on laenulepingu p-s 4.1 kokku leppinud, et viivituse korral

kohustub kostja hagejale tasuma viivist 0,1% päevas (VÕS § 113 lg 1 kolmas lause). Hageja nõuab

kostjalt lepingujärgset sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates 24.12.2024 kuni

05.08.2025 kokku 292,50 eurot (viivitatud päevi 225) ja edasiulatuva viivise väljamõistmist

lepingujärgses määras, so 0,1% päevas alates 06.08.2025 kuni põhivõla tasumiseni (TsMS § 367).

Kostja leiab, et intress ja viivis on tühised (VÕS § 94) kuna intressimäär 10% kuus (120% aastas) ja

viivis 0,1% päevas (36,5% aastas) on ülemäärased ja heade kommetega vastuolus. Kostja ei ole oma

väidet sisustanud. Kohtu hinnangul on poolte lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt hagejal õigus

lepingujärgset viivist ja intressi nõuda ning kostjalt tuleb hageja kasuks intress ja viivis välja mõista.

Kostja on esitanud ka menetlusliku tasaarvestusavalduse, millega soovib tasaarvestada hageja nõude

hageja võlgnevusega KÜ ees (dtl 163). VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse

pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib

kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval

poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega

tasaarvestamise eelduseks on selge nõude olemasolu. VÕS § 200 lg 4 sätestab, et tasaarvestav pool ei

saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja on kostja avaldusele

(nõudele) vastu vaielnud, ka ei ole kostja nõue selge. Seega, jätab kohus kostja tasaarvestusavalduse

rahuldamata. Kohus selgitab, et kuna kohus rahuldab hagi lepingu alusel, ei analüüsi kohus

võimalikku nõudeõigust lepinguvälisel alusel.

Eeltoodu alusel, kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1300

eurot, intressivõlgnevuse 260 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 292, 50 eurot ning

edasiulatuva viivise alates 06.08.2025 põhinõudelt 1300 eurolt 0,1% päevas kuni põhinõude 1300

euro täitmiseni.

7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud

kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega jäävad menetluskulud kostja

kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude

nimekirja või tsiviilasja materjalid.

Tsiviilasja materjalide alusel on hageja menetluskuluks tasutud riigilõiv kokku 350 eurot

(150+165+35). Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud menetluskuluga ja mõistab kostjalt hageja

kasuks välja 350 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaire Pullerits

Kohtunik

Tartu Ringkonnakohtu 03.06.2026 kohtumääruse

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast Kohtla-Järve linn, Järveküla tee 64 korteriühistu

apellatsioonkaebust Viru Maakohtu 14. aprilli 2026 otsuse peale.

2. Lugeda apellatsioonkaebus Kohtla-Järve linn, Järveküla tee 64 korteriühistule tagastatuks.

3. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud Kohtla-Järve linn, Järveküla tee 64

korteriühistu kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

14.04.2026 kohtuotsus 2-25-12709 jõustus 20.06.2026 Tartu Ringkonnakohtu kohtumäärusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Lea Herne

referent