3-24-2020/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika

Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. aprillil 2026 Tallinnas

Haldusasja number

3-24-2020

Haldusasi

AS-i Rakvere Haigla kaebus Riigi Tugiteenuste

Keskuse 9. aprilli 2024 otsuse nr 11.2-46/24/280 ja 10.

juuni 2024 vaideotsuse nr 11.2-46/24/609

tühistamiseks ning Riigi Tugiteenuste Keskuse

kohustamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – AS Rakvere Haigla,

lepinguline esindaja v-adv Nele Tammemäe

Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus,

volitatud esindajad Marliis Elling ja Kathy Tätte

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS-i Rakvere Haigla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise vorm

Avalikul kohtuistungil 18. märtsil 2026

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS-i Rakvere Haigla apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna

Halduskohtu 9. oktoobri 2024 otsus haldusasjas nr 3-24-2020.

Teha asjas uus otsus.

Jätta vastuolu tõttu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 artikli

143 lõikega 2 asjas kohaldamata perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse § 46

lõige 1 ja Vabariigi Valitsuse 1. septembri 2014 määruse nr 143 § 222 lõige 1 osas, milles

see ei võimalda rakendusüksuse kaalutlusõigust 100-protsendilisest määrast väiksema

finantskorrektsiooni määra kohaldamiseks, kui väljakuulutamiseta läbirääkimistega

hankemenetluse tulemusel on sõlmitud hankeleping, mille sõlmimiseks puudus

riigihangete seaduses alus, muul kui määruse nr 143 § 222 lõikes 2 ja §-s 228 sätestatud

juhtudel.

Rahuldada AS-i Rakvere Haigla kaebus, tühistada Riigi Tugiteenuste Keskuse

09.04.2024 otsus nr 11.2-46/24/280 ja 10.06.2024 vaideotsus nr 11.2-46/24/609 ning

kohustada Riigi Tugiteenuste Keskust uuesti läbi vaatama AS-i Rakvere Haigla

16.08.2023 ja 27.11.2023 esitatud maksetaotlused (kuludokumendid nr 4 ja 12).

3-24-2020

2. Jätta menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes Riigi Tugiteenuste Keskuse

kanda. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt AS-i Rakvere Haigla kasuks välja

menetluskulud kahes kohtuastmes kokku 12 525,01 eurot.

3. Jõustunud kohtuotsuse arvutivõrgus avaldamisel asendada otsuses kajastatud

füüsiliste isikute nimed initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

hiljemalt 11.05.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Rakvere Haigla (edaspidi ka kaebaja või hankija) esitas 07.03.2022 Riigi

Tugiteenuste Keskusele (edaspidi ka RTK või vastustaja) taotluse (dtl 33–47) meetme

„COVID-19 valmisoleku tagamine“ tegevuse „COVID-19 kriisiks valmisolek ja

investeeringud haiglavõrgu jätkusuutlikkusse“ raames projekti „Toimepidevuse tagamine ja

isolatsioonipalatite loomine Rakvere Haiglas“ rahastamiseks ja taotles muu hulgas toetust 80

000 eurot tegevuse „Valmisoleku ja elutähtsate teenuste osutamise jätkamise võimekuse

suurendamine pikaajalise elektrikatkestuse korral“ (projekti tegevuse nr 2) elluviimiseks, mis

hõlmas ühe generaatori ostmist ja generaatori paigaldamisega seotud elektritööde teostamist.

Projekti abikõlblikkuse perioodi lõppkuupäev oli 31.12.2023.

2. RTK tegi 21.03.2022 otsuse nr 11.4-6/0291 (dtl 49–51), millega rahuldas AS-i Rakvere

Haigla esitatud toetuse taotluse. Otsuse kohaselt on projekti abikõlblikud kulud 226 000 eurot

ning toetuse määr kuni 100% projekti abikõlblikest kuludest. Projekti toetatav tegevus on

olemasoleva palati ümberehitamine isolatsioonipalatiks või uue isolatsioonipalati loomine

ning valmisoleku ja elutähtsate teenuste osutamise jätkamise võimekuse suurendamine

pikaajalise elektrikatkestuse korral.

3. Hankija viis projekti raames avatud hankemenetlusena läbi riigihanke viitenumbriga

262744 „Elektri varustuskindluse tagamisega seotud ehitustööd“. Hanketeade (dtl 52–54)

avaldati 03.04.2023 ja pakkumuste esitamise tähtpäev oli 02.05.2023. Hankemenetluses ei

esitatud ühtegi pakkumust.

4. Hankija korraldas projekti elluviimiseks 18.05.2023 väljakuulutamiseta läbirääkimistega

hankemenetluse viitenumbriga 265007 „Elektrigeneraatorite ostmine, paigaldamine ja elektri

varustuskindluse tagamisega seotud ehitustööd“. Hankija põhjendas riigihangete registris

menetlusliigi valikut sellega, et riigihangete seaduse (RHS) § 49 lg 1 p 1 mõttes ei esitatud

riigihankes nr 262477 pakkumusi, ning hankija esitab pakkumuse esitamise ettepaneku

ettevõtjatele, kellega on varasemalt hankeobjektiks oleva valdkonna positiivne

teenuskogemus. Hankija esitas pakkumuse esitamise ettepaneku kolmele ettevõtjale: Alekter

OÜ, META INVEST OÜ ja OÜ Oom Konsult. Pakkumuse esitas META INVEST OÜ,

kellega sõlmiti 18.06.2023 ehituse töövõtuleping (dtl 60–75; hankelepingu sõlmimise teade

dtl 55–58).

2(15)

3-24-2020

5. Hankija esitas 16.08.2023 RTK-le maksetaotluse (kuludokument nr 4; dtl 78–79)

riigihankega nr 265007 seotud abikõlbliku kulu 11 521,4 eurot hüvitamiseks, mille RTK

hüvitas. Hankija esitas 27.11.2023 maksetaotluse (kuludokument nr 12; dtl 80–81)

riigihankega nr 265007 seotud abikõlbliku kulu 57 164,60 euro hüvitamiseks, mille RTK

jättis hüvitamata. RTK saatis 10.01.2024 hankijale kirja (dtl 82–85), milles teatas

järelevalvemenetluse algatamisest riigihankes nr 265007. RTK selgitas, et toetuse saaja on

väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusega riigihankes nr 265007 muutnud

esialgseid riigihanke (nr 262744) tingimusi ja rakendusüksuse hinnangul on tegemist oluliste

muudatustega, mis võisid avaldada mõju riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtjate ringile.

Hankija esitas 19.01.2024 RTK-le oma vastuväited (dtl 86–92). RTK edastas 29.02.2024

kaebajale otsuse eelnõu (dtl 93–109) finantskorrektsiooni tegemise ja taotluse rahuldamise

otsuse muutmise kohta, milles teavitas, et toetuse saaja ei ole riigihanke nr 265007

korraldamisel järginud RHS-s sätestatud nõudeid ning seetõttu kohaldab rakendusüksus

rikkumisega seotud kulude osas finantskorrektsiooni ja loeb mitteabikõlblikuks kuluks 68 686

eurot. Hankija esitas eelnõule 14.03.2024 oma vastuväited (dtl 110–121).

6. RTK 09.04.2024 otsusega nr 11.2-46/24/280 „Finantskorrektsiooni tegemise ja taotluse

rahuldamise otsuse muutmise kohta“ (dtl 123–147) loeti projekti „Toimepidavuse tagamine ja

isolatsioonipalatite loomine Rakvere Haiglas“ raames mitteabikõlblikuks kuluks 68 686 eurot,

millest 100% moodustab Euroopa Regionaalarengu Fondi toetus (resolutsiooni p 1);

vähendati kuludokumendis tunnusega 12 riigihankega nr 265007 seotud abikõlblikku kulu 57

164,60 euro võrra (resolutsiooni p 2); nõuti AS-ilt Rakvere Haigla tagasi kuludokumendi

tunnusega 4 alusel väljamakstud toetus 11 521,40 eurot (resolutsiooni p-d 3–5) ning vähendati

projekti eelarvet tegevuses nr 2 „Valmisoleku ja elutähtsate teenuste osutamise jätkamise

võimekuse suurendamine pikaajalise elektrikatkestuse korral“ mitteabikõlbliku kulu 68 686

euro võrra (resolutsiooni p 6). Otsuse resolutsiooni p-ga 7 muudeti 21.03.2022 taotluse

rahuldamise otsuse nr 11.4-6/0291 punkte 2 ja 3 selliselt, et projekti abikõlblikud kogukulud

on 398 669 eurot; toetuse määr on kuni 100% projekti abikõlblikest kuludest ja maksimaalne

suurus 398 669 eurot.

Otsuse õiguslikuks aluseks on perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (STS) § 8 lg 2 p

4, § 45 lg 1 p-d 2 ja 3, § 46 ning Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi

2014-2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise

ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (ühendmäärus) § 222 lg 1. Otsuse

põhjenduste kohaselt tingis otsuse asjaolu, et hankijal ei olnud riigihanke nr 265007

korraldamiseks väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena RHS § 49 lg 1 p-st 1

ega p-st 3 tulenevat seaduslikku alust.

Hankija on vastuolus RHS § 49 lg 1 p-ga 1 eelmise, nurjunud riigihanke nr 262744 esialgseid

tingimusi oluliselt muutnud, mis seisneb järgnevas:

a) riigihankes nr 262744 seadis hankija pakkujatele kaks kvalifitseerimistingimust:

käibenõue ja kahe lepingu täitmise kogemus. Väljakuulutamiseta riigihankes nr

265007 hankija pakkujatele ühtegi kvalifitseerimise tingimust ei seadnud;

b) riigihankes nr 262744 seadis hankija vastavustingimuse, mille kohaselt pidi pakkuja

meeskonnas olema ehitusalase kõrghariduse ja vastava töökogemusega projektijuht.

Väljakuulutamiseta riigihankes nr 265007 hankija nimetatud nõuetele vastava

projektijuhi olemasolu pakkumuse vastavustingimusena ei nõudnud.

c) riigihanke nr 262744 hanketeates sätestas hankija pakkujatele kohustuse tutvuda

hankeobjekti töömaaga enne pakkumuse esitamist töönädala sees ajavahemikul 8:00–

16:00 ja hankija esindaja juuresolekul. Hankija jättis endale õiguse (mitte kohustuse)

3(15)

3-24-2020

pakkuja pakkumuse kui hanketingimustele mittevastava pakkumuse tagasilükkamiseks

mh juhul, kui pakkuja ei ole hankeobjekti töömaaga kohapeal hankija esindaja

juuresolekul tutvunud. Väljakuulutamiseta riigihankes nr 265007 oli hankest huvitatud

isikul vaid võimalus tutvuda hankeobjekti töömaaga enne pakkumuste esitamist ja see

ei saanud mõjutada pakkumuse tagasilükkamist.

Kõik kolm riigihanke alusdokumentide muudatust on olulised, sest kui väljakuulutamiseta

riigihankes nr 265007 ära jäetud tingimused oleksid juba esialgsest nurjunud riigihankest nr

262744 puudunud, oleksid avatud riigihanke tingimused olnud oluliselt leebemad, mis oleks

lubanud algses menetluses osaleda suuremal hulgal ettevõtjatel. Euroopa Kohtu 04.06.2009

otsuse kohtuasjas C-250/07 p 52 kohaselt loetakse riigihanke tingimust oluliseks, kui selle

puudumine lubanuks pakkumusi esitada teistel kui algses menetluses osalenud pakkujatel.

Kuna hankija ei seadnud väljakuulutamiseta riigihankes nr 265007 pakkujatele

kvalifitseerimise tingimusi, ei esitanud edukas pakkuja toetuse saajale ka andmeid, mille

alusel oleks toetuse saaja saanud kontrollida pakkuja ja tema pakkumuse vastavust nurjunud

riigihankes nr 262744 kehtestatud kvalifitseerimise tingimustele ja vastavustingimusele nr 3.

Ilma sisulise kontrollita jääb paljasõnaliseks hankija väide, et pakkumuse esitamise

ettepaneku saanud ettevõtjad vastasid nurjunud riigihankes nr 262744 kehtestatud

kvalifitseerimise tingimustele. Kui riigihanke nr 262744 hanketeate punktis VI.3) „Lisateave“

ei oleks hankija sätestanud, et enne pakkumuse esitamist hankeobjekti töömaaga hankija

esindaja juuresolekul tutvumata jätmine võib kaasa tuua pakkumuse tagasilükkamise, oleks

see võimaldanud pakkumusi esitada ka nendel ettevõtjatel, kellel ei olnud võimalik (nt muude

töökohustuste tõttu) töönädala sees ajavahemikul 8:00–16:00 hankeobjektiga tutvuda.

Ei esinenud hankija jaoks ettenägematuid asjaolusid, mis ei võimaldanuks kinni pidada RHS

§-des 92–94 sätestatud tähtaegadest ja mis õigustanuks väljakuulutamiseta läbirääkimistega

hankemenetluse korraldamist RHS § 49 lg 1 p 3 alusel. Hankija 19.01.2024 vastuses märgitud

ülemaailmsed generaatorite tarneraskused ei olnud hankija jaoks ettenägematud, kuna hankija

märkis juba 07.03.2023 projekti rahastamise taotluses, et arvestab seetõttu pikema projekti

elluviimise ajaga, kuid samas ei alustanud hankemenetlust tervelt aasta ja ühe kuu jooksul

rahastamisotsusest. Teistel haiglatel ei ilmnenud samal perioodil takistusi sama projekti

elluviimise tähtaja jooksul generaatorite hankimiseks.

Ühendmääruse § 222 lg 1 kohaselt kohaldatakse hankelepingule 100-protsendilist

finantskorrektsiooni määra, kui väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse

tulemusel on sõlmitud hankeleping, mille sõlmimiseks puudus riigihangete seaduses alus.

RTK-l puudub selles osas kaalutlusõigus. Finantskorrektsiooni tegemise eeltingimus on, et

esineb põhjendatud oht, et RHS-i rikkumine tõi kaasa rahalise mõju ehk toetuse saaja RHS-i

rikkumine tekitas tõenäolise/potentsiaalse/võimaliku kahju Euroopa Liidu eelarvele. Et

rahalist mõju välistada, peab olema välistatud riigihanke teistsugune tulemus. Euroopa

Komisjon on 14.05.2019 otsuse nr C(2019) 3452, millega kehtestatakse suunised

kohaldatavate riigihanke-eeskirjade rikkumise korral liidu rahastatavate kulude suhtes

tehtavate finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks (komisjoni suunised), punktis 1.4

asunud seisukohale, et suuniste 2. jaos loetletud määrade skaala (5%, 10%, 25% ja 100%)

alusel tehtud finantskorrektsioonid vastavad proportsionaalsuse põhimõttele. Vabariigi

Valitsus on kehtestanud ühendmääruse finantskorrektsiooni määrad vastavalt komisjoni

suunistele.

7. Hankija esitas RTK 09.04.2024 finantskorrektsiooni otsuse peale 09.05.2024 vaide, mille

RTK jättis 10.06.2024 vaideotsusega nr 11.2-46/24/609 rahuldamata. RTK otsustas

13.06.2024 otsusega nr 11.2-46/24/627 peatada 09.04.2024 otsuse nr 11.2-46/24/280 täitmine

alates 08.06.2024 (k.a) kuni finantskorrektsiooni otsuse üle vaidluse lõppemiseni.

4(15)

3-24-2020

8. Hankija esitas 09.07.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille nõueteks muudetud

kujul jäid: tühistada RTK 09.04.2024 otsus nr 11.2-46/24/280 ja 10.06.2024 vaideotsus nr

11.2-46/24/609; kohustada RTK-d maksma kaebajale 16.08.2023 ja 27.11.2023 esitatud

maksetaotluste alusel (kuludokumendid nr 4 ja 12) riigihankega nr 265007 seotud abikõlblik

kulu 68 686 eurot koos seadusjärgse viivisega; alternatiivselt kohustada RTK-d uuesti läbi

vaatama kaebaja 16.08.2023 ja 27.11.2023 esitatud maksetaotlused (kuludokumendid nr 4 ja

12) ning maksma rahuldatud maksetaotluste osalt viivist seadusjärgses viivisemääras.

Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

Hankijal oli alus korraldada väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlus.

Hanketingimuste muudatused ei olnud RHS § 49 lg 1 p 1 mõttes olulised. Töömaaga

tutvumise muutmine vabatahtlikuks ei ole oluline, RTK väited on hüpoteetilised. Hankijal oli

teadmine, et isikud, kellele tehti pakkumuse esitamise ettepanek, olid valdkonnas kogenud ja

pädevad, seetõttu ei kehtestatud ka kvalifitseerimistingimusi. Kaasamiskohustuse puudumine

on mitteoluline muudatus.

Kaebaja ei viivitanud hankemenetluse alustamisega. Ehitusluba väljastati alles 12.06.2023.

Tegeleti ka lisaraha taotlemisega. Kuna esimene hange lõppes pakkumusteta, oli vaja leida

kiiresti lahendus. Põhjendatud on väita, et pakkumusi ei esitatud just tarneraskuste tõttu,

kvalifitseerimistingimusi olnuks võimalik täita ühispakkujatena. Tarneraskustele viitas ka

META INVEST OÜ hankelepingu täitmise käigus. RHS § 49 lg 1 p 3 eeldused olid täidetud.

Meetme kasutamiseks oli kindel periood, millesse jäi pandeemia, 2022. aasta veebruaris

alanud sõda ja energiakriis, mis kõik mõjutasid ülemaailmset generaatorite tarnet. Kui meede

2021. a lõpus välja kuulutati, asus enamik Eesti haiglatest varugeneraatorite hankeid ette

valmistama, mis tekitas täiendavaid tarneraskusi.

STS § 46 lg 1 kohane rahalise mõju suurus on jäetud hindamata, mistõttu on alusetu

ühendmääruses sätestatud finantskorrektsiooni tegemine. RTK toetus moodustas vaid 40%

kogu projekti maksumusest ning seega ei ole mingit alust väiteks, et Euroopa Liidu eelarve

tõenäoline või potentsiaalne mõjutamine oleks võimalik. Hanke eeldatav maksumus ei

ületanud rahvusvahelist piirmäära ja eeldatavalt puudus hanke vastu piiriülene huvi. Hanke

asjaoludest tulenevalt oli hankes tagatud piisav konkurents. Korrektsiooni tegemiseks tuleks

tuvastada, et kui kõik hanketingimused oleksid olnud samad, siis oleks pakkujate ring olnud

laiem ja hankeleping odavam.

Finantskorrektsioon on ebaproportsionaalne. Ühendmääruse § 222 lg 1 tuleb jätta vastuolu

tõttu määruse nr 1303/2013 art 143 lg-ga 3 kohaldamata, kuna vastustajal ei olnud väidetavalt

finantskorrektsiooni määra üle otsustamisel kaalutlusõigust ja ühendmääruse § 222 lg 1 ei näe

ette 100% määra vähendamise võimalust ka erandina. Määruse 1303/2013 art 143 lg 1 järgi

tuleb liikmesriigil arvesse võtta eeskirjade eiramise olemust ja keerukust ning eelarvele

tekitatud rahalist kahju. Alternatiivselt tuleb jätta säte kohaldamata põhiseadusevastasuse

tõttu.

9. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

10. Tallinna Halduskohus jättis 09.10.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda. Kokkuvõttes põhjendas halduskohus otsust järgmiselt.

Finantskorrektsiooni otsuse tegemise aluseks on eeskirjade eiramine, mis Euroopa Kohtu

praktika kohaselt eeldab kolme asjaolu koos esinemist: 1) rikutud peab olema EL-i õigust; 2)

rikkumine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest ning 3)

EL-i eelarvele peab olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima kahju (Euroopa Kohtu

01.10.2020 otsus C-743/18, p 51). EL-i õiguse rikkumise all mõeldakse mh nende riigisiseste

5(15)

3-24-2020

õigusnormide rikkumist, mis on kohaldatavad fondidest toetatavate toimingute suhtes ja

aitavad tagada rahastatud projektide juhtimist reguleerivate EL-i õigusnormide nõuetekohast

kohaldamist (samas p 52). Eeskirjade eiramise tuvastamisel ei ole otsuse tegemise eelduseks

toetuse saaja tahtlus või hooletus (otsus C-743/18, p-d 57–65). Nõutav ei ole ka konkreetse

finantsmõju tõendamine, vaid piisab sellest, kui asjasse puutuva fondi eelarve mõjutamise

võimalus ei olnud välistatud (otsus C-743/18, p 67). Toetuse saaja mis tahes tahtluse või

hooletuse tõendamine ei ole sellise eeskirjade eiramise tuvastamiseks vajalik. Liikmesriigi

asutus ei saa juhul, kui ta annab abi EL-i õigust ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal

õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (otsus nr C-349/17, p-d 105 ja 106).

Kohus nõustub vastustajaga, et praegusel juhul oli tegemist hanketingimuste olulise

muutmisega. RHS § 49 lg 1 p-s 1 sätestatud piirang, mille kohaselt ei ole hankijal lubatud

hankemenetluse tingimusi oluliselt muuta, teenib väljakuulutamiseta läbirääkimistega

hankemenetluse erandlikkuse eesmärki. Oluliselt leebemate kvalifitseerimise tingimuste

seadmine või uute nõuete seadmine põhjustab ebavõrdse konkurentsiolukorra nende pakkujate

jaoks, kes loobusid avatud hankes pakkumuste esitamisest liiga rangete nõuete tõttu, kuid ei

saanud konkurentsi puudumise tõttu pakkumusi esitada leebemate nõuetega hankemenetluse

korral. Seda kinnitab Euroopa Kohtu 04.06.2009 otsus kohtuasjas C-250/07, p 52.

Kvalifitseerimistingimuste ärajätmisega on hanketingimusi oluliselt muudetud. Nagu

selgitasid tunnistajad kohtuistungil, oli kvalifitseerimistingimuste eesmärgiks, et pakkumuse

esitaks kogenud pakkuja, kellel oleks suutlikkus lepingut täita. Pole välistatud, et algsel

hankel ei esitatud ühtegi pakkumust põhjusel, et tingimused olid liiga ranged. Asjaolu, et

hankedokumente laeti alla 31 korral tähendab seda, et hanke vastu oli huvi olemas ning ei saa

välistada rangete tingimuste mõju pakkumuse esitamisest loobumisele. Ka tunnistaja TJ

selgitas kohtuistungil, et ilmselt ei olnudki tollastes tingimustes võimalik leida sellise

kogemusega ettevõtet, kuivõrd generaatoreid varem ei paigaldatud.

Meeskonnaliikmele kehtestatud vastavustingimuse osas on riigihanke alusdokumente oluliselt

muudetud. Avatud hankes seadis hankija kindlad nõuded projektijuhi pädevusele ja

töökogemusele, millest loobumine võimaldas väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankes

osaleda ka pakkujatel, kellel vastava kogemusega projektijuht puudus. See andis võimaluse

osaleda ka oluliselt väiksema kogemuse ja pädevusega pakkujatel.

Kohus nõustub kaebajaga, et objektiga tutvumise kohustusest loobumine ja selle muutmine

valikuliseks ei olnud hanketingimuste oluline muutmine.

Hanketingimuste oluline muutmine pärast avatud hanke nurjumist võimaldas kaebajal suunata

pakkumuse tema enda poolt valitud isikule ja sõlmida temaga lepingu. Kohtumenetluses ei

veennud tunnistajate selgitused kohut selles, et pakkujad, kellele tunnistaja pärast avatud

hanke nurjumist helistas ja tegi ettepaneku pakkumuste esitamiseks, vastasid ka hankes nr

262744 nõutud kvalifitseerimise tingimustele. Tunnistaja ütlustest tuli pigem välja, et tema

jaoks oli oluline üksnes A-pädevustunnistus „tugevvool“ ning muud näitajad ei olnud

olulised. Ütlustest järeldus, et pädevuse kontrollimisel oli oluline, et hankega oli kiire ning

META INVEST OÜ oli teostanud sarnased tööd Rakvere Soojus OÜ-le, millest tulenevalt

pidi tal justkui pädevus olemas olema. Võimalike pakkujate ühenduse võtmine kohe pärast

avatud hanke nurjumist, kui uue hanke tingimusi veel polnud, tekitab põhjendatud kahtluse, et

kvalifitseerimise tingimused muudeti leebemaks just kindla pakkuja huve ja kvalifikatsiooni

silmas pidades.

Kohus nõustub vastustajaga, et RHS § 49 lg 1 p 3 sisustamisel tuleb erandliku aluse

olemasolu tõlgendada kitsalt. Ettenägematuks asjaoluks ei saa pidada asjaolusid, mis on

tingitud hankija enda tegevusest või tegevusetusest. Hankijal lasub hoolsuskohustus oma

6(15)

3-24-2020

tegevuste planeerimisel ja läbiviimisel. Kaebaja poolt ettenägematu asjaoluna nimetatud

COVID-19 kriisist ja Venemaa-Ukraina sõjast ning energiakriisist tingitud generaatorite

ülemaailmsed tarneraskused ei olnud selliseks ettenägematuks asjaoluks, mis ei võimaldanud

kinni pidada RHS §-des 92–94 sätestatud tähtaegadest. Kaebaja on juba projekti

rahastamistaotluses märkinud riskina generaatori tavapärasest pikemat tarneaega. Seega ei

olnud tegu hankelepingu sõlmimise ajal ettenägematu asjaoluga, vaid kaebaja pidi sellega

tegevuste planeerimisel arvestama, kaebaja võttis teadliku riski. Seda ei muuda ettevõtjate

kinnitused hankes nr 265007, et nad ei saa tarneraskuste tõttu pakkumust esitada, ega hilisem

hankelepingu muutmine tähtaja pikendamiseks.

Kuivõrd kaebaja viis projekti rahastamiseks läbi riigihanke, oli ta kohustatud viima riigihanke

läbi RHS-is sätestatud nõudeid järgides sõltumata sellest, et toetuse arvel rahastati kogu

projekti vaid osaliselt. Euroopa Kohus on 06.12.2017 otsuses nr C-408/16 punktis 16

selgitanud, et liikmesriigi kohtul lasub kohustus kontrollida, kas riigihankemenetluses

osalejate ringi piirangu toimeks oli see, et mõju fondi eelarvele ei saa välistada. Kuna

välistada ei saa, et olukorras, kus leebemaid tingimusi seonduvalt pakkuja erialase kogemuse,

varasema käibe olemasolu ja projektijuhile esitatud nõuete osas, oleks kohaldatud ka avatud

menetluses, siis oleks avatud hankes osalenud mitmeid pakkujaid ja see võis muuta

hankemenetluse tulemust, siis tuleb EL eelarvele kahju tekkimist pidada võimalikuks.

Seejuures ei ole kahju tegelik tekkimine nõutav ning vastustajal ei lasu kohustust tõendada, et

kahju on reaalselt tekkinud. Finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks piisab võimalusest, et

kahju võib olla tekkinud.

Ühendmääruse § 222 lg 1 (kehtiv redaktsioon kaebaja toetustaotluse rahuldamise ajal) ei näe

ette kaalutlusõigust juhul, kui väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses sõlmiti

hankeleping, mille sõlmimiseks puudus riigihangete seaduses alus. Praegusel juhul ei ole alust

kohaldada sätte lg-s 2 sätestatud kaalutlust, kuivõrd hankes ei olnud tagatud konkurentsi.

Tallinna Ringkonnakohus on 07.05.2024 otsuses haldusasjas nr 3-22-833 leidnud, et

proportsionaalseks saab pidada finantskorrektsiooni vaid juhul, kui selle ulatus ei kaldu

ilmselgelt kõrvale sellest summast, mida saab pidada EL eelarvele tekitatud kahjuks. Praeguse

juhtumi asjaolud ei ole selles asjas hinnatuga võrreldavad, kuna hankija ei viinud üldse läbi

avatud hankemenetlust tingimustel, mida ta kasutas väljakuulutamiseta läbirääkimistega

hankemenetluses, mille läbiviimiseks õiguslik alus puudus. Sellisel juhul on põhjendatud ja

proportsionaalne kohaldada ühendmääruse § 222 lg-s 1 sätestatud 100% finantskorrektsiooni

määra.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. Kaebaja esitas halduskohtu otsusele 08.11.2024 apellatsioonkaebuse, paludes

halduskohtu otsuse tervikuna tühistamist ja uue otsusega kaebuse rahuldamist või

alternatiivselt asja tagasi halduskohtule uueks arutamiseks saatmist ning menetluskulude

vastustaja kanda jätmist. Kaebaja taotleb ka ühendmääruse § 222 lg 1 kohaldamata jätmist

vastuolu tõttu määruse nr 1303/2013 art 143 lg-ga 2, kuna see ei näe ette võimalust fikseeritud

finantskorrektsiooni määrast erandi tegemiseks, või põhiseaduse §-dega 11

(proportsionaalsuse põhimõte) ja 14 (põhiõigus korraldusele ja menetlusele).

Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

Halduskohtu otsus ei vasta HKMS § 157 lg 1 nõuetele, tuginedes vastustaja paljasõnalistele

väidetele, jättes olulises osas tähelepanuta tunnistajate ütlused, analüüsimata kaebaja väited

rahalise mõju kohta ja lugedes tõendatuks asjaolud, millele kumbki pool ei viidanud.

RHS § 49 lg 1 p 1 tingimused olid täidetud. Hankija tegi pakkumuse esitamise ettepaneku

ettevõtjatele, kes vastasid esimese hanke kvalifitseerimistingimustele. Tunnistaja TJ kinnitas,

7(15)

3-24-2020

et võimalike pakkujatega ühendust võttes ta kontrollis, et neil oli vajalik käive olemas.

Tunnistaja KP kinnitas sama ja lisaks, et projektijuht oligi nendel ettevõtjatel tegelikult

nõutav pädevustunnistusega isik, pakkumuse esitanud ettevõtja juht isiklikult on tegelenud ka

võrguettevõtjatele kõrgepingetööde tegemisega. Hankijal ei olnud teadmatust ettevõtjate

pädevuse osas. Samas olid mõned ettevõtjad öelnud, et ei taha pakkumust esitada liigse

bürokraatia tõttu.

Kuna vastustaja ei ole kohustanud kaebajat tõendama, et isikud, kelle poole kaebaja pöördus

pakkumuse esitamise ettepanekuga, vastasid esialgsele avatud hanke kõigile tingimustele, ei

ole alust väita, et kaebaja on jätnud vastava asjaolu tõendamata, kuna tal puudus teave, et

tegemist on tõendamist vajava asjaoluga. Kohtu väide, et tingimusi muudeti konkreetsele

pakkujale eelise andmiseks, on üllatuslik.

Tunnistaja KP kinnitas, et tagasiside kohaselt ei esitatud esimeses hankes pakkumusi

generaatorite tarneraskuste tõttu. Dokumentide allalaadimine 31 korda ei näita huvi hanke

vastu, sest pole tuvastatav, et kõik allalaadijad olid erinevad isikud. Tunnistaja kinnitas oma

15-aastase kogemuse põhjal, et üldiselt Rakvere Linnavalitsuse ja Rakvere Haigla riigihangete

vastu väljastpoolt maakonda huvi ei ole.

RHS § 49 lg 1 p 3 tingimused olid täidetud. Toetuse taotluses märgitud generaatori tarne täpse

aja ebaselgus ei ole samastatav tarneraskustega. Tunnistaja KP selgitas, et teada ei olnud, kui

kaua võtab aega projekteerimine, seega oli raske kaks aastat ette täpset tarneaega ennustada.

Kohus ei ole kaebajale projekteerimistööde viivitusega arvestamata jätmist ette heites

selgitanud, kuidas ja mil määral pidi kaebaja sellega arvestama, sh asjaoluga, et

projekteerimishange nurjub. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et viibimist põhjustasid

objektiivsed asjaolud, mis ei olnud kaebaja mõjusfääris, sh nii kahe projekteerimishanke ja

esimese generaatorite hanke nurjumine kui Elektrilevi OÜ kooskõlastuse viibimine kuude

kaupa. Kohtupraktikas on ettenägematuks asjaoluks loetud nt kolme nurjunud hanget

(Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2017 otsuse nr 3-16-2129 punktid 18 ja 19). Lisaks süvenes

hankemenetluse ajal ülemaailmne kriisiolukord.

Kohtu väide, et teised haiglad suutsid projektid ellu viia, ei lükka ümber tarneraskusi. Ühelgi

suuremal haiglal see ei õnnestunud. Generaatorite tarneolukord muutus drastiliselt just aastal

2023 ja kaebajale sai see ka tunnistajata ütluste kohaselt teatavaks 2023. a mais, kui suured

haiglad loobusid meetmest seoses tarneraskustega. Kaebaja ei saanud 10 päeva pärast sõja

algust esitatud rahastustaotluses ette näha sõja kestust ja mõju.

Kohus jättis tähelepanuta kaebaja väited, et tema senine varugeneraator muutus

kasutuskõlbmatuks 2023. a kevadeks, mida kinnitas ka tunnistaja TJ. Pärast esimese hanke

nurjumist mais 2023 tuli lahendus leida kiiresti. Asjaolud kogumis kinnitavad, et

väljakuulutamiseta hankemenetluse kasutamine oli põhjendatud.

Kohus on jätnud hindamata väidetava rikkumise rahalise mõju. Hinnatud ei ole tunnistajate

ütlusi selle kohta, et hange pakkus huvi vaid kohalikele ettevõtjatele. Töö spetsiifilisus, väike

rahaline maht ja tarneraskused kinnitavad, et laialdane huvi ei ole usutav. Hanke eeldatav

maksumus ei ületanud rahvusvahelist piirmäära, eelduslikult puudus hanke vastu piiriülene

huvi.

Kohtuotsuses puudub igasugune argumentatsioon selle kohta, miks ei ole võimalik väidetava

kohustuse või nõude täitmatajätmise rahalise mõju suurust hinnata, mistõttu on alusetu

ühendmääruses sätestatud finantskorrektsiooni tegemine, kuivõrd STS § 46 lg-st 1 ja

ühendmääruse § 21 lg-st 1 tulenevad ühendmääruse kohaldamise eeldused ei ole täidetud.

8(15)

3-24-2020

Selleks peavad esinema kohustuste eiramine ja selle rahalise mõju suuruse tuvastamise

võimatus.

Tallinna Ringkonnakohus leidis 30.11.2021 lahendis haldusasjas nr 3-20-895, et üksnes

riigihanget reguleerivate normide rikkumine pole piisav, et kaebajale teha

finantskorrektsiooni otsus, vähendamaks abikõlblikku summat 10% ulatuses. Kontrollida

tuleb ka seda, kas asjasse puutuva fondi eelarve mõjutamise võimalus ei olnud välistatud.

Tõenäosuse hindamisel ei tule võtta arvesse üksnes seda, kas mõni pakkuja võis jätta

pakkumuse esitamata, vaid hinnata tuleks ka selle võimalikku mõju riigihanke tulemusele.

Kui on tõenäoline, et riigihankel oleks osalenud rohkem pakkujaid, kuid tõenäoliselt poleks

see mõjutanud hankemenetluse tulemust, ei saa ka liidu eelarvele negatiivset mõju pidada

tõenäoliseks. Seda kinnitas ka ringkonnakohtu 07.05.2024 otsus nr 3-22-833.

RTK toetus moodustas ainult 40% projekti maksumusest ja seega pole alust väiteks, et kui

pakkujate ring oleks võinud olla suurem, oleks keegi potentsiaalsetest pakkujatest võinud

riigihankele esitada odavama hinnaga pakkumuse, mistõttu loetakse hankelepingu odavama

hinnaga sõlmimise võimalust tõenäolise/potentsiaalse/võimaliku kahju tekitamiseks Euroopa

Liidu eelarvele. Seega Euroopa Liidu eelarve tõenäoline/potentsiaalne/võimalik mõjutamine

ei ole käesoleval juhul tõenäoline ning puudub alus taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks

ja finantskorrektsiooni tegemiseks. Rahaline mõju liidu eelarvele on olematu. Pakkujate laiem

ring ja odavam hind, kui teise hanke tingimused olnuks esimesega identsed, oleks tulnud

tuvastada.

Kohtupraktika rõhutab finantskorrektsioonide proportsionaalsuse nõuet (vt Tartu

Ringkonnakohtu 06.12.2018 otsus asjas nr 3-17-2718, p-d 30 ja 32 ja Tartu Ringkonnakohtu

18.05.2017 otsus asjas nr 3-16-879, p 21). Suurima finantskorrektsiooni määra rakendamise

põhimõte rakendub siis, kui hankes tuvastatakse rikkumised erinevatel ajahetkedel või kui

samaliigilise rikkumisi esineb projektis ka teiste lepingute hangetes ehk saab järeldada, et

rikkumine on selle projekti puhul süsteemne.

Tallinna Ringkonnakohus on 04.04.2013 otsuses nr 3-12-1618 selgitanud, et toetuse

tagasinõudmine on olemuselt sarnane haldusakti kehtetuks tunnistamisele, mis toimub

kaalutlusõiguse alusel. Käesoleval juhul puuduvad otsuses ja vaideotsuses mistahes

kaalutlused. RTK on seisukohal, et tal ei olegi kaalutlusõigust. Maksimummääras

finantskorrektsioon ei ole proportsionaalne. Kulud olid abikõlblikud, raha kasutati

sihtotstarbeliselt, varugeneraator on soetatud. Olukorras, kus pakkumuse esitamise ettepanek

esitati kolmele ettevõtjale, kuid pakkumuse esitas vaid üks, ei ole alust heita hankijale ette

ebaseadusliku otselepingu sõlmimist. RTK oli hankija tegevusega kursis läbi struktuuritoetuse

e-toetuse keskkonna ning vaatlejana läbi riigihangete registri.

Ühendmääruse § 222 lg 1 oleks tulnud jätta kohaldamata, kuna see ei võimalda arvestada

rikkumise raskust ja sellega seotud rahalist mõju liidu eelarvele, mida nõuavad määruse nr

1303/2013 art 143 lg 2 ja põhjendus 72.

12. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsusega selles, et vastustaja tuvastas õigesti

kaebaja RHS-i rikkumise, mis põhimõtteliselt andis aluse finantskorrektsiooniks. Kaebus

tuleb aga rahuldada ja vaidlustatud haldusaktid tühistada olulise kaalutlusvea tõttu

finantskorrektsiooni määra kohaldamisel. Seetõttu tuleb tervikuna tühistada ka halduskohtu

otsus.

9(15)

3-24-2020

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, mis puudutavad RHS-i

rikkumist kaebaja poolt ja aluse puudumist väljakuulutamiseta läbirääkimistega

hankemenetluse korraldamiseks ega korda neid täismahus. Vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

15. Halduskohus on piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks tuleb

kvalifitseerimistingimuste ja vastavustingimuse ärajätmist riigihankes nr 265007 võrreldes

riigihankega nr 262744 käsitada riigihanke esialgsete tingimuste olulise muutmisena RHS §

49 lg 1 p 1 mõttes. Nagu halduskohus õigesti selgitas, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et

asjakohaseks kriteeriumiks on sealjuures see, kas muudetud tingimus, kui see olnuks olemas

algses hankes, võimaldanuks pakkumisi esitada teistel kui algses hankes osalenud pakkujatel.

Sealjuures ei ole rikkumise tuvastamisel tähtsust sellel, kuidas hindas hankija tegelikku

konkurentsiolukorda turul ja kas talle oli teada teisi ettevõtjaid, kes oleksid võinud hankest

huvituda. Euroopa Kohus on rõhutanud, et väljakuulutamiseta läbirääkimistega

hankemenetluse kohaldamise aluseid tuleb tõlgendada kitsalt ja vastavate asjaolude esinemise

tõendamiskoormust kannab hankija (nt 09.01.2025 otsus nr C-578/23, p 27 ja seal viidatud

varasem kohtupraktika). Kahtluse korral tuleb eelistada tõlgendust, mis selle menetluse

rakendamise keelab.1

16. Rikkumist ei välista ka kaebaja väited ja tunnistajate ütlused, et ettepanek pakkumuse

esitamiseks tehti ettevõtjatele, kes teadaolevalt nn esimese hanke tingimused täitsid. Nii

kvalifitseerimise tingimustele kui pakkumuse nõuetele vastavuse kontrollimine on konkreetse

õigusliku tähendusega menetlustoimingud, mis saavad põhineda formaalselt kehtestatud

tingimustel. Puudub vaidlus, et väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses nr

265007 kvalifitseerimistingimusi ega projektijuhi vastavustingimust ei kehtestatud, mistõttu

ei kontrollitud ka seaduses sätestatud korras vastavust nendele nõuetele. Kuigi halduskohtu

istungil antud tunnistaja ütlused kinnitavad, et vähemalt teatud määral tegelikust vastavusest

lähtuti, ei asenda see hanketingimuste kehtestamist, mis kohustab hankijat ka enda kehtestatud

tingimustest lähtudes täieliku kontrolli teostamiseks ja konkreetse õigusliku tähendusega

otsuse tegemiseks. Samuti ei välista rikkumist kaebaja apellatsioonimenetluses esitatud tõend,

milles edukas pakkuja ise kinnitab nõuete täitmist. Isegi kui lugeda väide tõendatuks, ei

välista see võimalust, et teises hankes ära jäetud tingimuste puudumisel oleks esimeses hankes

võinud osaleda ettevõtjaid, kes esimese hanke tingimustele ei vastanud. Sisulist tähtsust ei

oma siinkohal halduskohtu hüpotees, et tingimusi võidi muuta leebemaks kindla pakkuja huve

silmas pidades – sellist järeldust ei ole vastustaja oma otsuses teinud, ent finantskorrektsiooni

tegemise aluse tuvastamisel ei ole ka iseenesest oluline, mis kaalutlusel hankija RHS-i rikkus.

Samuti ei sõltu rikkumise tuvastamine sellest, mitu ettevõtjat väljakuulutamiseta

läbirääkimistega hankemenetlusse kutsuti ja mitu neist pakkumuse esitas, st kas faktiliselt oli

konkurents tagatud, kuna rikkumine seisneb hankelepingu sõlmimises ilma riigihanke

väljakuulutamiseta. Seega ei lükka kaebaja väited ümber vastustaja ja halduskohtu seisukohta,

et riigihanke nr 265007 korraldamiseks väljakuulutamiseta läbirääkimistega

hankemenetlusena puudus RHS § 49 lg 1 p-st 1 tulenev alus. Ehkki kaebaja viidatud

asjaolusid on kohane arvestada finantskorrektsiooni määra proportsionaalsuse hindamisel, ei

kõrvalda need finantskorrektsiooni aluseks olevat RHS-i rikkumist.

17. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu põhjendustega, miks ei olnud kaebajal alust

korraldada riigihanget nr 265007 väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena RHS

§ 49 lg 1 p 3 alusel. Ringkonnakohus märgib, et kuigi see otseselt ei välista võimalust, et

väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse korraldamine võis olla RHS § 49 lg 1 p

3 alusel õiguspärane, nähtub riigihangete registris riigihanke nr 265007 kohta sisestatud

1 Parind, M., RHS § 49 lg 1 komm. 6. Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. koost. Simovart, M.A. jt,

Juura, Trt 2025, lk 378.

10(15)

3-24-2020

andmetest, et kaebaja käsitas erandliku menetlusliigi rakendamise alusena RHS § 49 lg 1

punkti 1 ning seal puudub viide punktile 3.

18. Ringkonnakohus saab kaebaja seisukohti ja ringkonnakohtu istungil esitatud väiteid

arvestades aru, et kaebaja käsitab hankijast sõltumatu ettenägematu sündmusena RHS § 49 lg

1 p 3 mõttes, mis ei võimaldanud kinni pidada muude hankemenetluse liikide tähtaegadest,

maiks 2023 kujunenud erinevate asjaolude kogumit. Nendeks asjaoludeks olid mh üldine

generaatorite defitsiit maailmas ja selles kontekstis ettevõtjatelt saadud info, et generaatori

saamiseks tuleb tegutseda kiiresti, milleks oli vaja vältida avatud hankemenetlusega kaasnevat

aeganõudvat bürokraatiat, aga samuti projekteerimishanke nurjumine ja Elektrilevi OÜ

kooskõlastuse viibimine, mis lükkasid projekti elluviimise ajaperioodi abikõlblikkuse

perioodi lõppu, Terviseametilt lisaraha saamine ning kevadeks ilmnenud oht vana generaatori

töökindlusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need asjaolud siiski alust lugeda RHS § 49

lg 1 p 3 koosseisu täidetuks.

19. Ettenägematust sündmusest tulenev võimatus järgida väljakuulutamisega

hankemenetluste tähtaegu saab eelkõige hõlmata olukordi, kus ettenägematu sündmuse tõttu

on ilmnenud hankija vajadus hankida hankeese kiiremini, kui muud liiki hankemenetluse

tähtajad võimaldaksid. Eelduslikult ei saa see puudutada olukordi, kus ettenägematuks

sündmuseks on turukonjunktuur või konkreetsete pakkujate eelistused tehingu vormi osas.

Võimalus soetada asju ilma hankemenetlust välja kuulutamata põhjusel, et kaup saab muidu

n-ö otsa või muutub kallimaks, on ette nähtud konkreetsete koosseisudena RHS § 49 lg-s 4

likvideeritavalt või pankrotis ettevõtjalt asja ostmiseks ja § 50 p-s 2 allpool rahvusvahelist

piirmäära asja tavapärasest turuhinnast oluliselt soodsamalt ostmiseks. RHS § 49 lg 1 punkti 3

ei saa tõlgendada laiendavalt nii, et see hõlmaks n-ö kinnipüüdva sättena mis tahes muid

turusituatsiooni kiire muutumise olukordi ja sellest tulenevaid raskusi. Isegi kui turuolukord

iseenesest saaks olla alus RHS § 49 lg 1 p 3 kohaldamiseks, ei nähtu antud juhul asjaoludest,

et see oleks takistanud kaebajal seaduses sätestatud hankemenetluse tähtaegu järgida.

Vastustaja on kinnitanud, et alustas väljakuulutamiseta läbirääkimistega hanget 18.05.2023,

hankeleping sõlmiti kuu aega hiljem 18.06.2023. Kui arvestada mh võimalust lühendada RHS

§ 93 lg 2 alusel avatud hankemenetluses pakkumuste esitamise tähtaega ja § 120 lg-st 2

tulenevat 14-päevast hankelepingu sõlmimise ooteaega, ei ole kaebaja veenvalt põhistanud, et

kiireloomulised asjaolud ei võimaldanuks hankijal avatud hankemenetluse tähtaegadest kinni

pidada, vajadusel hankelepingu eset ümber struktureerides, lahutades generaatori ostmise

ehitustööde hankimisest vmt. Seadusest ei tulene alust korraldada väljakuulutamiseta

läbirääkimistega hankemenetlust kaalutlusel, et teatud ettevõtjad väidavad, et nad pole nõus

mingit kaupa muudel tingimustel müüma.

20. Põhimõtteliselt saaks RHS § 49 lg 1 punkti 3 tunnustele vastata asjaolu, et kaebaja vana

generaator oli amortiseerunud ja seadis kaebaja tegevuse ohtu. Samas ei nähtu asjaoludest ja

esitatud tõenditest, et tegemist oleks olnud sedavõrd akuutse olukorraga, kus ei oleks olnud

võimalik järgida nt RHS §-s 93 sätestatud avatud hankemenetluse tähtaegu, sh lühendatud

tähtaegu. Kaebaja on tõendanud, et generaator kanti maha 01.10.2023 aktiga (dtl 271) ehk viis

kuud pärast avatud hankemenetluse nurjumist. Isegi kui generaatori töökindlus oli oluliselt

langenud, ei nähtu asjaoludest, et amortiseerumine oleks olnud ettenägematu sündmus. RHS §

49 lg 1 punkti 3 ei saa tõlgendada laiendavalt nii, et mis tahes kriitilise seadme asendamine on

lubatud ilma riigihanget välja kuulutamata, kui selle töökindluse vähenemine on olnud

ettenähtav. Seega kokkuvõttes ei lükka kaebaja väited ümber vastustaja ja halduskohtu

seisukohta, et kaebajal puudus ka RHS § 49 lg 1 punktist 3 tulenev alus riigihanke nr 265007

korraldamiseks väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena.

21. Vaidlustatud haldusaktid tuleb siiski tühistada olulise kaalutlusvea tõttu

finantskorrektsiooni määra kohaldamisel. Vastustaja on 09.04.2024 otsuses läbivalt lähtunud

11(15)

3-24-2020

eeldusest, et olukorras, kus RHS § 49 rikkumine oli tuvastatud ja asjasse puutuva fondi

eelarve mõjutamise võimalust ei saanud välistada, ei olnud tal kaalutlusõigust ühendmääruse

§ 222 lg-s 1 sätestatud 100% määrast erineva finantskorrektsiooni määra kohaldamiseks

(otsuse p 1.4, lk 12; p 2.3, lk 23).

22. Halduskohus on otsuse p-s 43 nõustunud, et vastustajal ei olnud kaalutlusõigust

finantskorrektsiooni määra valikul. Halduskohus viitas p-s 45 Euroopa Kohtu 06.12.2017

otsusele nr C-408/16, milles selgitati, et riigihangete korraldamise eeskirjade rikkumised

kujutavad endast „eeskirjade eiramist“ toona kehtinud Nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006

art 2 p 7 mõttes, kui ei saa välistada võimalust, et nendel rikkumistel oli mõju asjaomase fondi

eelarvele (p 61) ning liikmesriigi kohtul tuleb seda asjaolu kontrollida (p 63). Samale viitele

tugines ka vastustaja oma otsuse lk-l 20. Vastustaja viitas ka Euroopa Kohtu 14.07.2016

otsusele nr C-406/14, mille p-st 45 tuleneb samuti, et eeskirjade eiramise ehk

finantskorrektsiooni alusena tuleb mõista võimalust, et nendel rikkumistel on mõju

asjaomaste fondide eelarvele. Sama otsuse p-st 46 tuleneb, et eeskirjade eiramise tuvastamisel

on liikmesriigil kohustus finantskorrektsioon teha.

23. Vastustaja ja halduskohus on seega kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga iseenesest

õigesti tuvastanud, et vastustajal oli RHS § 49 rikkumise tuvastamisel finantskorrektsiooni

kohustus. Samas on aga nii vastustaja kui kohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta Euroopa

Kohtu pikaajalise praktika, mille kohaselt tuleb teha vahet eeskirjade rikkumisest tuleneval

finantskorrektsiooni kohustusel ja asjakohase finantskorrektsiooni määra diskretsioonilisel

kohaldamisel. Kaalutlusõiguse puudumine finantskorrektsiooni tegemiseks ei tähenda

kaalutlusõiguse puudumist finantskorrektsiooni määra osas. Viimati nimetatud otsuse nr C-

406/14 p-des 47–51 selgitas Euroopa Kohus täiendavalt, et kuigi finantskorrektsiooni

tegemine on kohustuslik, tuleb liikmesriikide ametiasutustel kohaldatavate

finantskorrektsioonide kindlaksmääramisel võtta arvesse eeskirjade eiramise olemust ja

raskust ning asjaomase fondi rahalist kahju. Kui tegemist on sealjuures ühekordse ja

mittesüstemaatilise eeskirjade eiramisega, eeldab see kindlasti juhtumispõhist uurimist, mis

võtab iga juhtumi puhul arvesse nende kolme kriteeriumiga seonduvaid kõiki asjaolusid.

Kuigi tulemus võib realiseeruda proportsionaalsuse põhimõtet arvestava skaala järgi, tuleb

kohaldatava finantskorrektsiooni lõppsumma kindlaksmääramisel arvesse võtta kõiki

näitajaid, mis iseloomustavad tuvastatud eeskirjade eiramist nende elementide suhtes, mida on

selle skaala ettevalmistamisel arvesse võetud, mis võivad õigustada suurema või hoopis

väiksema korrektsiooni rakendamist. Korrektsiooni summa tuleb kindlaks määrata võttes

arvesse kõiki asjakohaseid konkreetseid kriteeriume, nimelt tuvastatud eeskirjade eiramise

olemust ja raskust ning asjaomase fondi rahalist kahju.

24. Samu põhimõtteid kordas Euroopa Kohus hiljuti 04.10.2024 otsuses nr C-175/23

käesolevas asjas kohaldamisele kuuluva määruse nr 1303/2013 ja komisjoni 2019. a suuniste

kontekstis. Euroopa Kohus selgitas, et kuigi nii komisjonil määruse art 144 alusel liikmesriigi

suhtes kui liikmesriigil art 143 alusel toetuse saaja suhtes on õigus tugineda

finantskorrektsioonide tegemisel ühtsete korrektsioonimäärade skaalale, kohalduvad otsuse nr

C-406/14 p-des 48 ja 49 nimetatud põhimõtted, See tähendab, et kohaldatava korrektsiooni

lõpliku summa kindlaksmääramiseks on tingimata vaja teha individuaalne ja üksikasjalik

analüüs, millega võetakse arvesse kõiki erisusi, mille poolest tuvastatud eeskirjade eiramine

skaala koostamisel arvesse võetud teguritest erineb ja mille tõttu võib olla põhjendatud

suurema või vastupidi, vähendatud korrektsiooni kohaldamine (p 33). Seoses komisjoni

suunistega selgitas kohus, et liikmesriigid võivad neid ühtsete korrektsioonimäärade

kriteeriumide täpsustamiseks arvesse võtta (p 31), kuid ka komisjoni suuniste p-st 1.4 tuleneb

sealjuures, et ühtse määraga finantskorrektsiooni kohaldamisel tuleb siiski arvesse võtta

tuvastatud eeskirjade eiramise olemust ja raskusastet ning fondile sellega tekitatud rahalist

kahju, mistõttu on sellise määra kohaldamine proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas (p

12(15)

3-24-2020

32). Otsuse eestikeelse ametliku tõlke p 32 sõnastust mistõttu on sellise määra kohaldamine

proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas ei saa otsuse konteksti arvestades mõista selliselt,

et Euroopa Kohus oleks möönnud, et komisjoni suunistes toodud määrad tuleks lugeda

automaatselt proportsionaalseks. Euroopa Kohtu seisukohta saab mõista täpselt vastupidiselt:

arvesse tuleb võtta rikkumise olemust ja raskusastet ning tekitatud kahju, selleks et hinnata,

kas fikseeritud määr on konkreetsel juhul ka tegelikult proportsionaalne. Seda kinnitab otsuse

p 34, milles Euroopa Kohus selgesõnaliselt rõhutas, et eeltoodust tuleneb, et põhimõtteliselt

ei tohi finantskorrektsiooni summat automaatselt kindlaks määrata, tuginedes ainuüksi

eelnevalt kehtestatud ühtsete korrektsioonimäärade skaalale. Lisaks selgitas Euroopa

Kohus, et liikmesriigi kohtul tuleb kindlaks teha, kas liikmesriigi õigusnormid võimaldavad

arvesse võtta eeskirjade eiramise olemust ja raskusastet ning kohaldada proportsionaalset

korrektsiooni määruse art 143 lg 2 tähenduses – kui kooskõlaline tõlgendamine osutub

võimatuks, tuleb riigisisene norm jätta vastavalt Euroopa Liidu lepingu art 4 lg-s 3 sätestatud

koostööpõhimõttele kohaldamata ja kaitsta seeläbi õigusi, mis on vahetult kohalduva

määrusega isikutele antud (p-d 38 ja 39).

25. Neid põhimõtteid on korduvalt kinnitanud ka Riigikohus. Põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium rõhutas 28.06.2023 otsuse nr 5-23-2 p-s 88, et komisjoni suunised on üksnes

abistava iseloomuga ja mittesüstemaatilise rikkumise korral tuleb kooskõlas Euroopa Kohtu

praktikaga võtta finantskorrektsiooni määramisel arvesse eeskirjade eiramise olemust ja

raskust ning asjaomase fondi rahalist kahju, milleks tuleb rakendada juhtumipõhist uurimist.

Halduskolleegium selgitas 31.05.2023 määruses haldusasjas nr 3-20-2402, et komisjoni

suunised on adresseeritud komisjoni asjaomastele talitustele, mitte ei kohusta liikmesriike

rakendama suunistes kajastatud korrektsioonimäärasid (p 23). Liikmesriigi rakendusüksusel

pole keelatud teha finantskorrektsiooni otsuseid kooskõlas suunistega ja suuniseid kaalumisel

arvestada, kuid määruse nr 1303/2013 art 143 lg 2 III lausest tulenevalt peab otsusest

nähtuma, et üksus on võtnud arvesse juhtumi kõiki iseärasusi. Muu hulgas tuleb viidatud sätte

järgi arvestada fondidele tekitatud rahalist kahju. Juhul, kui sedalaadi haldusmeetmed on

adresseeritud riigist eraldiseisvale isikule, peab kohus nende proportsionaalsust kontrollima

rangelt, mitte piirduma ebamõistlikkuse testiga (p 24). 20.11.2024 otsuses haldusasjas nr 3-

21-2607 selgitas halduskolleegium viitega Euroopa Kohtu otsusele nr C-175/23, et kohus

peab finantskorrektsiooni õiguspärasust hinnates võtma arvesse kõiki olulisi asjaolusid, sh

seda, kas kahju on pelgalt teoreetiline, ning sanktsioonidega seotud risk ei tohi olla nii kõrge,

et see heidutaks toetuste taotlemisest loobuma (p 29).

26. Seega tuleneb nii Euroopa Kohtu kui Riigikohtu pikaajalisest praktikast, et määruse nr

1303/2013 art 143 lg 2 III lausest tulenevalt peab rakendusüksus konkreetse

finantskorrektsiooni määra kindlaksmääramisel hindama rikkumise asjaolusid ja raskust ning

mõju liidu eelarvele ega tohi teha lõplikku otsust automaatselt õigusaktis sätestatud

korrektsioonimäärade alusel. Vastustaja on küll oma otsuse p-s 2.3 (lk 22) üldsõnaliselt

märkinud (sellega nõustus ka halduskohus otsuse p-s 46), et arvestades rikkumise raskust on

100% finantskorrektsiooni määr ka sisuliselt rikkumise raskuse ja ulatusega proportsionaalne,

kuid on seda põhistanud üksnes väitega, et ebaseadusliku otselepingu sõlmimisel on tegemist

kõige raskema RHS-i rikkumisega. Vastustaja on lähtunud eeldustest, et tal kaalutluspädevus

puudub ja 100% finantskorrektsiooni määra automaatseks rakendamiseks piisab sellest, et

mõju liidu eelarvele ei ole välistatud, ning komisjoni 2019. a suuniste valguses on

ühendmääruses ettenähtud määrade skaala alusel tehtud finantskorrektsioonide puhul juba

eeldatav rahaline mõju hinnatud ja 100% määr seega proportsionaalne. Vastustaja

põhjendustest ei nähtu, et finantskorrektsiooni määra valikul oleks sisuliselt mis tahes moel

kaalutud rikkumise asjaolusid või selle mõju liidu eelarvele. Mis tahes sisulist hinnangut

haldusakti proportsionaalsusele ei nähtu ka halduskohtu otsusest ja seisukoht, et ka

13(15)

3-24-2020

proportsionaalsuse sisulisel hindamisel oleks vastustaja pidanud tegema samasisulise otsuse

(p 46), jääb paljasõnaliseks.

27. Ülal viidatud Euroopa Kohtu seisukohtade valguses ei saa rikkumise asjaolude ja

eelarvemõju kaalumata jätmist pidada õiguspäraseks. Olukorras, kus otsekohalduva määruse

nr 1303/2013 art 143 lg 2 III lausest tulenevalt on kaalumine kohustuslik, kuid vastustaja on

pädevuse puudumisele viidates kaalumisest loobunud, on tegu olulise kaalutlusveaga, mis

ilmselt võis mõjutada asja otsustamist. Ringkonnakohus nõustub samas vastustaja ja

halduskohtuga, et ühendmääruse § 222 lg 1 on sõnastatud rakendusüksuse kaalutlusõigust

mittesisaldavalt, v.a lg-s 2 sätestatud olukorras, kus teatud vormis hanke avalikustamine on

siiski toimunud, ja § 228 kohaselt alla riigihanke piirmäära jäävate hangete puhul. STS § 45 lg

1 sissejuhatavas osas on küll tehtud viide määruse nr 1303/2013 artiklile 143 kui

finantskorrektsiooni otsuse alusele, kuid kuna STS § 46 lg-t 1 ja selles viidatud ühendmääruse

sätteid saab mõista STS § 45 lg 1 suhtes erinormina, millest tuleneb rakendusüksusele

iseseisev juriidiline kohustus ühendmääruse kohaldamiseks, ei ole normide kooskõlaline

tõlgendamine Euroopa Liidu õigusega antud juhul võimalik. Kuivõrd Euroopa Kohtu selgete

suuniste kohaselt kohustab määruse nr 1303/2013 art 143 lg 2 III lause liikmesriigi

rakendusüksust tegema lõppotsuse finantskorrektsiooni määra kohta kaalutlusõiguse alusel ja

kaalutlusõiguse välistamise korral tuleb vastav siseriiklik norm kohaldamata jätta, tuleb

ühendmääruse § 222 lg 1 ja STS § 46 lg 1, mis kohustab rakendusüksust ühendmääruses

sätestatud finantskorrektsiooni ulatusest lähtuma, jätta osas, mis rakendusüksuse

kaalutlusõiguse välistab, asja lahendamisel kohaldamata. Kuna normid tuleb jätta

kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega, puudub asja lahendamiseks vajadus

hinnata eraldi nende põhiseaduspärasust.

28. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja otsuses ja halduskohtu otsuses tehtud järeldusega, et

ka kaalutlusõiguse kohaldamisel oleks vastustaja pidanud jõudma 100% finantskorrektsiooni

määra kohaldamiseni. Kaebaja on selgitanud, et projekti eesmärk on rikkumisest sõltumata

põhimõtteliselt saavutatud ja generaatorid paigaldatud. Kaebaja on põhjendanud, et talle

teadaolevalt ei olnud hankeeseme vastu äratuntavat huvi ettevõtjate seas, kes samas

maakonnas sarnaseid töid ei paku, ja selgitanud, et vähemalt mingil tasemel kontrolliti, et

ettevõtjad, kellele tehti pakkumuse esitamise ettepanek, vastaksid nurjunud avatud

hankemenetluses kehtestatud tingimustele. Samuti on kaebaja esitanud põhjendused, miks ei

ole piiratud konkurentsi olukorras usutav, et väljakuulutamiseta läbirääkimistega

hankemenetluse asemel mõnda muud liiki hankemenetluse korraldamisel oleks hankelepingu

maksumus kujunenud oluliselt soodsamaks, arvestades sh eelneva, osaliselt teistel

tingimustel, kuid sama objekti hankimiseks korraldatud avatud hankemenetluse nurjumist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole usutav, et kui vastustaja oleks neid asjaolusid ja kaebaja

selgitusi kaalumisel arvestanud, oleks ta tingimata jõudnud järeldusele, et rikkumise hinnatav

mõju fondi eelarvele oli selline, et õigustada 100% finantskorrektsiooni tegemist. Seda

vaatamata sellele, et RHS § 49 rikkumist ja ebaseadusliku otselepingu sõlmimist tuleb

kahtlemata käsitada eeskirjade olulise rikkumisena.

29. Kuna ringkonnakohus leiab, et vastustajal oli RHS-i rikkumise tõttu põhimõtteliselt

kohustus finantskorrektsiooni tegemiseks, kuid samas on vastustaja jätnud täitmata oma

kaalutlusruumi jääva kaalutluskohustuse finantskorrektsiooni määra otsustamisel, tuleb

vaidlustatud haldusaktid tühistada ja kohustada vastustajat kaebaja 16.08.2023 ja 27.11.2023

maksetaotlusi uuesti läbi vaatama. Kohtu pädevuses ei ole teostada kaalutlust haldusorgani

eest ega kirjutada ette konkreetset finantskorrektsiooni määra. Ringkonnakohus jääb siiski

07.05.2024 otsuses haldusasjas nr 3-22-833 p-s 28 väljendatud seisukoha juurde, et vähemalt

üldjuhul saab finantskorrektsiooni pidada proportsionaalseks, kui selle ulatus ei kaldu

ilmselgelt kõrvale summast, mida saab pidada liidu eelarvele tekitatud kahjuks.

Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu arvamusega, et see seisukoht ei ole praegusel juhul

14(15)

3-24-2020

asjakohane pelgalt rikkumise olulisuse tõttu. Kuigi rikkumise olulisus on Euroopa Kohtu

praktikast tulenevalt üheks aluseks hindamaks finantskorrektsiooni määra proportsionaalsust,

ei saa rakendusüksus muid aluseid nagu rikkumise asjaolud ja mõju liidu eelarvele kaalumisel

kõrvale heita üksnes rikkumise raskusastme tõttu. Sisuliselt tähendaks üksnes rikkumise

raskusest lähtumine toetuse saaja rahalist karistamist rikkumise eest abstraktselt, võtmata

arvesse rikkumise asjaolusid ja tekitatud kahju.

30. Riigikohtu praktika on finantskorrektsiooni õigusliku olemuse osas pealtnäha

mitmekesine, nentides ühest küljest, et finantskorrektsioon on olemuselt sanktsioon

(23.09.2024 määrus nr 5-24-7, p 23; 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 29), teisalt nõustudes

Euroopa Kohtuga, et finantskorrektsiooni kohaldamise eesmärk ei ole õigusrikkuja

karistamine, vaid alusetult saadu tagasinõudmine (28.06.2023 otsus nr 5-23-2, p 64).

Asjakohane on siinkohal lähtuda Euroopa Kohtu seisukohast, et eeskirjade eiramise tõttu

alusetult saadud soodustuse tagastamise kohustus ei ole mitte sanktsioon, vaid lihtsalt selle

tagajärg, et on tuvastatud, et ei ole järgitud liidu õigusnormide kohaseid soodustuse saamise

tingimusi, mistõttu on saadud soodustus alusetu (01.10.2020 otsus nr C-743/18, p 64 ja seal

viidatud varasem praktika). Kuivõrd finantskorrektsiooni eesmärgiks pole isiku karistamine

rikkumise eest, ei saa rakendusüksus karistuslikust eesmärgist lähtuda ka sanktsioonimäära

valikul. Ka Riigikohus ei ole oma hilisemas praktikas finantskorrektsiooni sanktsioonilisele

olemusele viidanud mitte korrektsiooni eesmärgi defineerimise kontekstis (st et korrektsioon

võiks olla nt eripreventiivsel kaalutlusel rikkuja karistamise eesmärgil tekitatud kahjust

suurem), vaid üksnes menetluslikult, välistades põhiseaduse § 23 lg 1 alusel sanktsiooni

ettenägeva normi laiendava tõlgendamise.

31. Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlusalune vastustaja otsus ja selle kohta tehtud vaideotsus

olulise kaalutusvea – kaalutluskohustuse täitmata jätmise – tõttu tühistada. Samuti tuleb

tühistada halduskohtu otsus. Vastustajal tuleb kaebaja maksetaotlused uuesti läbi vaadata ja

kooskõlas õigusaktide nõuetega otsustada sealjuures viivise kohaldamine.

32. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, ja § 109

lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi

asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust.

33. Kaebaja on kandnud halduskohtu menetluses menetluskulu 6675 eurot, mis koosneb

riigilõivust 1030 eurot ja õigusabikulust 5645 eurot (ilma käibemaksuta), mis vastab

lepingulise esindaja 31,25 töötunnile. Ringkonnakohtu menetluses on kaebaja menetluskulud

olnud 5850,01 eurot, mis koosnevad riigilõivust 1050 eurot ja õigusabikulust 4800,01 eurot

(ilma käibemaksuta), mis vastab lepingulise esindaja 27,1 töötunnile. Kulude kandmise

kohustuse tekkimine on tõendatud Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ arvetega. Kohtu

hinnangul vastab kaebaja kohtumenetluses kasutatud õigusteenuse maht asja mahule ja

keerukusele, menetluskulud tuleb lugeda põhjendatuks ja vastustajalt kaebaja kasuks välja

mõista. Kuna kaebaja on käibemaksukohuslane, tuleb õigusabikulud välja mõista ilma

käibemaksuta.

34. Kuna kohtuotsuse sisu mõistmiseks ei ole vajalikud selles kajastatud füüsiliste isikute

nimed, asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse avaldamisel need initsiaalidega.

/allkirjastatud digitaalselt/

15(15)