2-25-3189/22 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

2-25-3189

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.04.2026, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-3189

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Olerex hagi Osaühingu STILL EHITUS ja

C.P vastu võla ja viivise nõudes

Hagihind

25 442,96 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktsiaseltsi Olerex (registrikood 10136870 ),

Hageja lepinguline esindaja: Riina Rebane-Maipuu;

Kostja I: Osaühingu STILL EHITUS (registrikood

11430146),

Kostja II: C.P (isikukood XXX),

Kostjate lepinguline esindaja: Alla Žulinskaja

Kohtuistungi aeg

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktsiaseltsi Olerex hagi Osaühingu STILL EHITUS ja C.P vastu võla

ja viivise nõudes.

2. Mõista Osaühingult STILL EHITUS ja C.P-lt solidaarselt Aktsiaseltsi Olerex

kasuks välja 26 428,88 eurot, sh 15 649,53 eurot põhivõlg ja 10 779,35 eurot

10.04.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis.

3. Mõista Osaühingult STILL EHITUS ja C.P-lt solidaarselt Aktsiaseltsi

Olerex kasuks välja alates 11.04.2026 viivis 15 649,53 euro suuruselt põhivõlalt

0,15% päevas kuni põhivõla nõude täitmiseni.

4. Jätta menetluskulud solidaarselt Osaühingu STILL EHITUS ja C.P kanda.

5. Mõista Osaühingult STILL EHITUS ja C.P-lt solidaarselt Aktsiaseltsi Olerex

kasuks välja menetluskulud summas 1400 eurot.

6. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

1 (8)

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja nõue ja põhjendused

1.1. Aktsiaselts Olerex (hageja) esitas 28.02.2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse Osaühingu

STILL EHITUS (kostja I) ja C.P (kostja II) vastu võla ja viivise nõudes. Hageja taotleb

hagiavalduses, et kohus mõistaks kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla summas

15 649,53 eurot, 27.02.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise põhivõlalt summas

1225,31 eurot ja alates 28.02.2025 viivise 0,15% tasumata põhivõlalt päevas kuni nõude

täitmiseni.

Hagi asjaolude kohaselt on hageja ning kostja I vahel 22.03.2021 sõlmitud kliendikaardi

leping nr O002203 (viimane versioon sõlmiti 16.12.2024), mille kohaselt sai kostja I osta

kaartide alusel hageja Olerex tanklast kütust ja muid kaupu või teenuseid ning kostja I

kohustus ostetud kauba või teenuse eest tasuma hagejale viimase esitatud arve alusel, arvel

näidatud maksetähtajaks. 22.03.2021 ja 16.12.2024 sõlmisid hageja ja kostja II

käenduslepingud kostja I kliendikaardi lepingust nr O071822 tulenevate kohustuste täitmise

tagamiseks. Kostja II kui käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 30

000 eurot. Kostja I rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ja kostjal I on hagejale arvete

alusel tähtaegselt tasumata kokku 15 649,53 eurot (sh arve nr 505-11647157 summas 4973,62

eurot, mille maksetähtaeg oli 15.12.2024; arve nr 505-11658985 summas 9651,98 eurot,

mille maksetähtaeg oli 15.01.2025; arve nr 505-11670798 summas 1023,93 eurot, mille

maksetähtaeg oli 15.02.2025). Lepingus oli kokku lepitud, et kostja I kohustub tasuma

hagejale tasumisega viivitamise eest viivist 0,15 % tasumata summalt päevas. Hageja nõuab

kostjalt I kui põhivõlgnikult ja kostjalt II kui käendajalt solidaarselt põhivõlga ja summade

tasumisega viivitamise eest viivist lepingus kokkulepitud määras alates arvetel märgitud

maksetähtajale järgnevast päevast kuni nõude täitmiseni. 27.02.2025 seisuga on

sissenõutavaks muutunud viivis summas 1225,31 eurot. Edasiulatuvalt alates 28.02.2025

nõuab hageja viivist protsendina põhinõudelt kuni nõude täitmiseni.

1.2. Hageja kostjate vastuväidetega hagile ei nõustunud ja jäi hagiavalduses esitatud nõuete

juurde.

Hageja leiab, et kostjate vastuväited selle kohta, et hageja ei kontrollinud kostjaga I lepingu

sõlmimisel piisavalt kostja I maksevõimet, on asjakohatud. Hageja ei nõustu kostjatega, et

poolte vahel sõlmitud lepingutele kohalduvad tarbijakrediidilepingu tingimused. Kostja I on

juriidiline isik ega ole seetõttu võlaõigusseaduse (VÕS) mõttes tarbija. Kostja II on füüsiline

isik ja temaga sõlmitud käendusleping on küll tarbijakäendusleping, aga see ei ole

krediidileping, mistõttu tarbijakrediidilepingu tingimused ei kohaldu. Kostjaga II sõlmitud

käendusleping vastab VÕS § 143 lg-s 2 sätestatud nõuetele ja on kehtiv. Hageja ei nõustu

kostjate vastuväidetega selle kohta, et nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna hageja ei

ole lepingut üles öelnud. Hageja on seisukohal, et lepingu raames tekkinud põhivõlgnevuse

ning tasumata arvetelt viivisenõude esitamise eelduseks ei ole lepingu ülesütlemine. Hageja

ning kostja I leppisid kliendikaardi lepingus kokku maksetähtaja ja maksetähtaja saabumisel

muutusid arved sissenõutavaks.

1.3. Hageja oli kompromissi korras nõus vähendama viivise nõuet edasiulatuva viivise osas ja

võimaldama kostjatel tasuma võlga osade kaupa pikema perioodi jooksul.

2 (8)

19.03.2025 esitas hageja kohtule kinnitamiseks poolte vahel 17.03.2025 sõlmitud

kompromissi. Kompromissi tingimuste kohaselt tunnistavad kostjad hageja nõuet kokku

summas 17 226,95 eurot, sh põhivõlg summas 15 649,53 eurot ja 14.03.2025 seisuga viivis

põhivõlalt summas 1577,42 eurot ning kostjad kohustuvad tasuma hagejale 17 226,95 eurot ja

lisaks pool hagilt tasutud riigilõivust summas 700 eurot, kokku 17 926,95 eurot

maksegraafiku alusel. Kompromissiga olid pooled muu hulgas kokku leppinud, et

osamakse(te) tasumisega viivitamisel kostjate poolt on hagejal õigus nõuda viivist 0,15%

tähtaegselt tasumata summast päevas.

Kohus leidis, et kompromissi ei saa esitatud kujul kinnitada, sest kompromissi tingimus, mille

kohaselt on hagejal õigus nõuda viiviselt viivist ei ole kooskõlas seadusega. Kohus määras

pooltele täiendava tähtaja kompromissi sõlmimiseks. Hageja esitas 07.04.2025 kohtule tema

poolt 31.03.2025 allkirjastatud kompromissi korrigeeritud tingimustel, et viivist on õigus

nõuda ainult põhivõla maksetelt, aga kostjad seda kompromissi ei allkirjastanud. Kohus

otsustas 24.04.2025 määrusega jätta poolte vahel 17.03.2025 sõlmitud kompromissi

kinnitamata. Hageja ei nõustunud kompromissiga kostjate pakutud uutel tingimusel, et kostja

II vabaneb vastutusest ja kostja I tasub hagejale põhivõla summas 15649,53 eurot 24 kuu

jooksul ning poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

2. Kostjate seisukoht ja vastuväited

2.1. Kostjad, Osaühingu STILL EHITUS ja C.P, hagi ei tunnistanud ning vaidlesid hagile

vastu.

Kostjad leiavad, et poolte vahel sõlmitud lepingul, mille alusel sai kostja I hageja tanklast

kütust ja pidi tasuma kauba eest hiljem arve alusel, on krediidilepingu tunnused, mistõttu

kohalduvad VÕS krediidilepingut reguleerivad sätted. Kostja I puhul on tegemist ettevõttega,

kelle majanduslik olukord ja käive ei võimaldanud sellise lepingulise kohustuse täitmist.

Hageja sõlmis kostjaga lepingu, ilma et ta oleks piisavalt kontrollinud kostja maksevõimet või

hinnanud tema finantsseisundit. Sellises olukorras tuleb lepingulise riski vastutus jätta

hagejale kui professionaalsele teenusepakkujale. Hageja pidi hindama tehingu riske ja teise

poole maksevõimet. Tegemist võib olla vastutuse ümberpööramisega, kus hageja üritab

lepinguriskist tulenevad tagajärjed veeretada kostjale, kuigi see risk kuulus hageja

tegevusvaldkonda (krediidi andmine, maksevõime hindamine jms). Hageja oma kohustust

täitnud ei ole. Kostjaga II kui füüsilise isikuga sõlmitud käendusleping on

tarbijakäendusleping. Hageja ei ole lepingutes märkinud krediidikulukuse määra ja

käendusleping võib ka käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu olla vastuolus

heade kommetega ja seetõttu tühine. Kostjad leiavad ka, et hageja nõue ei ole muutunud

sissenõutavaks, sest hageja ei ole kostjaga I sõlmitud lepingut üles öelnud. Kostjad toovad

veel välja, et kostja II on 17.02.2025 sõlminud kostja I esindajaga, E. C.P-ga notariaalse

kokkuleppe, mille alusel läksid kostja I ettevõttega seonduvad õigused ja kohustused üle E.

C.P-le). Seega juhul, kui hageja nõue on põhjendatud, on kostja I valmis kandma hagi aluseks

olevad kohustused ainuisikuliselt ja palub kostja II nendest kohustustest vabastada.

2.2. Kostjad avaldasid, et on nõus lõpetama menetluse kompromissiga ja tegid hagejale

ettepaneku sõlmida kompromiss tingimusel, et kostja I tasub hagejale põhivõla summas

15649,53 eurot 24 kuu jooksul ja poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Hageja

sellistel tingimustel kompromissi sõlmimisega ei nõustunud.

KOHTU SEISUKOHT

3 (8)

3. Kohus leiab, et Aktsiaseltsi Olerex (hageja) hagi Osaühingu STILL EHITUS (kostja I)

ja C.P (kostja II) vastu neilt solidaarselt võla ja viivise nõudes on põhjendatud ning tuleb

rahuldada.

3.1.

Kohus tegi poolte esitatu alusel kindlaks alljärgnevad vaidlustamata asjaolud:



Hageja ja kostja I sõlmisid 22.03.2021 ja 16.12.2024 kliendikaardi lepingud (dtl 7-10,

14-17), mille kohaselt sai kostja I temale väljastatud kliendikaardi alusel hageja

Olerex tanklatest osta kütust ja muid kaupu või teenuseid ning kohustus hagejale

ostetud kaupade või teenuste eest tasuma hiljem hageja esitatud arve alusel arvel

näidatud maksetähtajaks.



Hageja ja kostja II sõlmisid 22.03.2021 ja 16.12.2024 käenduslepingud (dtl 11-12, 18-

19), millega kostja II võttis vastutuse kostjaga I sõlmitud kliendilepingutest tulenevate

kohustuste täitmise eest hageja ees, sh 22.03.2021 käenduslepinguga vastutuse

maksimumsummas 9000 eurot ja 16.12.2024 käenduslepinguga vastutuse

maksimumsummas 30 000 eurot.



Kostjal I on hagejale kliendikaardi alusel ostetud kaupade eest hageja arvete alusel

tähtaegselt tasumata kokku 15 649,53 eurot (sh arve nr 505-11647157 summas

4973,62 eurot, mille maksetähtaeg oli 15.12.2024; arve nr 505-11658985 summas

9651,98 eurot, mille maksetähtaeg oli 15.01.2025; arve nr 505-11670798 summas

1023,93 eurot, mille maksetähtaeg oli 15.02.2025).

Hageja nõuab hagis kostjatelt solidaarselt põhivõlga summas 15 649,53 eurot ja lisaks viivist

summade tasumisega viivitamise eest.

Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostjad tuginevad hagile vastu vaieldes sellele, et kostja I

majanduslik olukord ei võimaldanud lepingulise kohustuse täitmist ja lepingu sõlmimisel ei

kontrollinud hageja piisavalt kostja maksevõimet, lepingutes ei ole märgitud krediidikulukuse

määra ja kostjaga II sõlmitud käendusleping võib käendaja vastutuse maksimumsumma

suuruse tõttu olla vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine.

3.2. Kohus leiab, et kostjate vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata.

Kostjad tuginevad hagile vastu väites sisuliselt tarbijakrediidilepingu sõlmimisel seaduses

ettenähtud krediidiandja kohustuste rikkumisele, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte

mittejärgimisele (VÕS § 4034) ja krediidikulukuse määra kohta teabe esitamata jätmisele

(VÕS § 4031 lg 1 p 9).

Kohus on seisukohal, et vastavad kostjate vastuväited on asjakohatud, sest poolte vahel ei ole

sõlmitud tarbijakrediidilepingut, mistõttu tarbijakrediidilepingute kohta käivad seadusesätted

ei kohaldu.

VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

VÕS § 1 lg 5 järgi on tarbija selle seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

Kostja I puhul on tegemist juriidilise isikuga, kes ei ole VÕS § 1 lg 5 mõttes tarbija. Kostjaga

I sõlmitud lepingu esemeks ei ole ka krediidi andmine, sh ei ole ette nähtud abi kaupade eest

tasumise finantseerimisel (nagu nt faktooringulepingute puhul) ega ka tasu maksetähtaja

edasilükkamise eest. Kohtu hinnangul vastab hageja ja kostja I vahel sõlmitud leping, mille

kohaselt sai kostja I kliendikaardiga hageja tanklates osta kaupu või teenuseid ja pidi nende

eest hiljem hageja esitatud arve alusel tasuma, VÕS § 208 järgi müügilepingu tunnustele.

4 (8)

VÕS § 208 lg 1 järgi kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva,

valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi

ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja

vastu.

VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1

on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, tarbijakäendusleping. VÕS § 143 lg 2

näeb ette, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse

maksimumsummas.

Kostja II puhul on tegemist füüsilise isikuga ja seega on temaga sõlmitud käenduslepingu

puhul tegemist tarbijakäenduslepinguga. Vaidlust ei ole, et kostjaga II sõlmitud

käenduslepingus oli kokku lepitud kostja II kui käendaja vastutuse maksimumsumma (30 000

eurot). Seega VÕS § 143 järgi tehingu tühisuse alust ei esine.

Kostjad tuginevad muu hulgas sellele, et kostjaga II sõlmitud käendusleping võib olla

käendaja vastutus maksimumsumma suuruse tõttu vastuolus heade kommetega ja seetõttu

tühine.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommetega vastuolus

olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu

hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu

tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest

asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või

2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas.

Riigikohus on avaldanud seisukohta (vt RKTKo 31.01.2018 nr 2-14-21710, p-d 47-49), et

käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks

ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui

käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma. Riigikohus selgitanud, et

käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine ja

käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole

laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. Riigikohus on leidnud, et

käendusleping võib olla siiski vastuolus heade kommetega, sh ka ainuüksi vastutuse

maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd

ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid

vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma

eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega

olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või

ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Riigikohus on möönnud

ka seda (vt nt RKTKo 06.06.2012 nr 3-2-1-66-12, p 13), et tulevaste nõuete tagamine ei ole

alati heade kommete vastane ja sellised kokkulepped on lubatavad, kui tulevased nõuded on

piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga,

millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult

mõistlikuks.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle ja see nähtub ka äriregistri andmetest, et lepingute

sõlmimise ajal, s.o 22.03.2021 ja 16.12.2024, oli kostja II kostja I kui äriühingu ainuosanik ja

ainuke juhatuse liige. Seega saab järeldada, et kostja II sõlmis hagejaga käenduslepingu kui

tagatiskokkuleppe huvist endaga seotud äriühingu majandustegevuse vastu. Kostja I kui

äriühingu ja põhivõlgniku käitumine oli kostja II kui osaniku ja juhatuse liikme kontrolli all.

Käenduslepingus kokku lepitud kostja II vastutuse maksimumsumma on selgelt määratletav ja

5 (8)

pidi olema kostjale II ettenähtav. Arvestades neid asjaolusid, samuti eespool viidatud

Riigikohtu suuniseid, leiab kohus, et ei ole alust hinnata käenduslepingut käendaja vastutuse

maksimumsumma suuruse tõttu heade kommetega vastuolus olevaks. Käenduslepingule ei

kehti vastutustundliku laenamise põhimõte ja ainuüksi asjaolu, et kostja II võttis endale

lepinguga ülejõu käivaid kohustusi, tehingu kehtivust ei mõjuta ega kostjat II vastutusest ei

vabasta.

Kostjad toovad hagile vastu vaieldes muu hulgas välja, et kostja II sõlmis 17.02.2025 E.

C.P-ga notariaalse lepingu, mille alusel läksid kostja I ettevõttega seonduvad õigused ja

kohustused üle E. C.P-le. Seetõttu taotlevad kostjad, et juhul, kui kohus peab hageja nõuet

põhjendatuks, vabastada kostja II vastutusest.

Kostjad on esitanud tõendina 17.02.2025. a sõlmitud ja notariaalselt tõestatud osaühingu osa

kinkelepingu (dtl 114-117), millest nähtub, et kostja II on kinkinud temale kuulunud kostja I

osa (100% osakapitalist) E. C.P-le.

Kohus leiab, et see asjaolu, et kostjat II on kostja I kui põhivõlgniku osaluse võõrandanud, ei

vabasta teda käenduslepinguga võetud vastutusest. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingutes

(dtl 11-12, 18-19) oli kokku lepitud, et leping kehtib kuni võlgniku ja/või käendaja poolt

põhilepingu järgsete kohustuste täieliku täitmiseni. Vaidlust ei ole, et käenduslepinguga

tagatud põhivõlgniku kohustused ei ole täidetud. Seega ei ole käendusleping lõppenud ja

kostja II vastutusest ei vabane. Osaühingu osa võõrandamisega osaniku kohustused üle ei

lähe. VÕS § 175 lg 1 kohaselt võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle

võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Antud juhul ei ole

kostjad väitnud ega tõendanud, et kostja II käenduslepingust tulenevad kohustused oleks

kolmandale isikule üle antud. Hageja võlausaldajana ei ole sellega ka nõustunud.

3.3. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist.

VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni.

VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja

võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab

üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 1

kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju

hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt

(solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostjal I on kliendikaardi lepingu alusel ostetud

kaupade eest hagejale tähtaegselt tasumata 15 649,53 eurot. Seega on kostja I lepingust

tulenevat maksekohustust rikkunud ja kostja I kui põhivõlgnik ning kostja II kui käendaja

vastutavad hageja kui võlausaldaja ees solidaarselt kohustuse täitmise ja ka kohustuse

rikkumise tagajärgede, sh viivise maksmise eest ning hagejal on õigus nõuda kostjatelt

solidaarselt kohustuse täitmist ja lisaks viivist. Hageja nõue jääb kostjaga II sõlmitud

käenduslepingus kokkulepitud kostja II vastutuse maksimumsumma piiresse.

3.4. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja põhivõla nõue summas 15 649,53 eurot on

muutunud sissenõutavaks. Tulenevalt kostjaga I sõlmitud lepingutest pidi kostja I tasuma

hagejale ostetud kauba eest hageja esitatud arve alusel arvel näidatud maksetähtajaks.

Vaidlust ei ole selle üle, et arve nr 505-11647157 alusel 4973,62 euro tasumise tähtaeg oli

6 (8)

15.12.2024, arve nr 505-11658985 alusel 9651,98 euro tasumise tähtaeg oli 15.01.2025 ja

arve nr 505-11670798 alusel 1023,93 euro tasumise tähtaeg oli 15.02.2025.

Hageja nõuab kostjatelt summade tasumisega viivitamise eest viivist 0,15% päevas alates

tasumise tähtajale järgnevast päevast. Hageja on arvestanud 27.02.2025 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 1225,31 eurot ja alates 28.02.2025 nõuab hageja

viivist protsendina põhinõudelt kuni nõude täitmiseni. Kohus leiab, et hageja selline viivise

nõue ja arvestus on seaduslik.

VÕS § 113 kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi lepingute lisaks olevate üldtingimuste (dtl 8-

10, 15-17), et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda tähtaegselt

tasumata summast viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest.

Hageja nõuab viivist lepinguga ettenähtud määras. Lepingujärgne viivise määr 0,15% päevas

on küll suurem kui VÕS § 113 teises lauses sätestatud viivise määr (enne 1. juulit 2021 8%

aastas ja enne 1. juulit 2024 12,5 % aastas, s.o ca 0,02-0,03% päevas), aga kohtu hinnangul ei

anna see alust hinnata viivise kokkulepet tühiseks. Vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 on

tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja

teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui

tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole

kahjuks oluliselt rikutud. Kostjad ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks alust hinnata, et

viivise määra 0,15% päevas oleks ebamõistlikult suur või kostjat I kui lepingupoolt

ebamõistlikult kahjustav. Kostja I puhul on tegemist juriidilise isikuga, kes sõlmis lepingu

oma majandustegevuses. Riigikohus on näiteks oma praktikas majandustegevuses sõlmitud

tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks

seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt nt RKTKo 18.12.2014. a

nr 3-2-1-139-14, p 13).

Tulenevalt TsMS §-st 367 mõistab kohus viivise välja kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Perioodi eest alates 28.02.2025 kuni kohtuotsuse

tegemiseni, s.o kuni 10.04.2026 kujuneb 15 649,53 euro suuruselt põhivõlalt viivise suuruseks

määras 0,15 % päevas 9554,04 eurot. Seega mõistab kohus kostjatelt hageja kasuks

10.04.2026 seisuga viivise summas 10 779,35 eurot (1225,31 + 9554,04) ja edasiulatuvalt

viivise protsendina põhivõlalt 0,15 % päevas kuni nõude täitmiseni.

3.5. Kõike eeltoodut arvestades rahuldab kohus hagi. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja 26 428,88 eurot, sh 15 649,53 eurot põhivõlg ja 10 779,35 eurot

kohtuotsuse tegemise, s.o 10.04.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab

kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja edasiulatuvalt alates 11.04.2026 viivise 15

649,53 euro suuruselt põhivõlalt 0,15% päevas kuni põhivõla nõude täitmiseni.

7 (8)

Menetluskulude jaotus

4. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 165 lg 3 näeb ette, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad

kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt.

Kuna kohus rahuldab hagi, siis on põhjendatud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud

kostjate kanda. Kuna kohus teeb otsuse solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, siis TsMS § 165 lg 3

alusel jätab kohus ka menetluskulud kostjate kanda solidaarselt.

5. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suuruse.

Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuluks hagilt tasutud riigilõiv summas 1400 eurot.

Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud hagilt riigilõivu summas 1400 eurot. Riigilõivu on

tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Tulenevalt TsMS § 138 lg-dest 1 ja

2 on riigilõiv menetlusosalise kohtukulu, mis kuulub menetluskulude koosseisu. Seega saab

lugeda riigilõivu summas 1400 eurot hageja põhjendatud ja hüvitatavaks menetluskuluks.

Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus hageja menetluskulud summas 1400 eurot

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristiina Kask

Kohtunik

8 (8)