3-25-3446/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. aprill 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-3446

Haldusasi

E.H kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju summas

3000 eurot hüvitamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja E.H

Vastustaja Tartu Vangla, volitatud esindaja Liisa Paltsar-

Jürimäe

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.05.2026 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele.

3-25-3446

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas registreeriti 14.07.2025 nr-ga 1-9/2-25/322-1 E.H kahjunõue seoses tema

suhtes teostatud lahti riietumisega läbiotsimistega. Kahjunõude kohaselt toimusid

õigusvastased läbiotsimised 23.07.2023 ning perioodil 2023. aasta oktoobrist kuni

05.03.2024, mil kinnipeetav töötas AS-is Eesti Vanglatööstus.

2. Tartu Vangla 12.09.2025 otsusega nr 1-9/2-25/322-2 rahuldati kahjunõue osaliselt, s.o

perioodi 19.10.2023-26.02.2024 osas, ning otsustati maksta kinnipeetavale rahalist hüvitist

summas 110 eurot ja 40 senti. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

Käesoleva kahju hüvitamise taotluse menetlemisel on tehtud kindlaks, et E.H paiknes

Tartu Vanglas perioodil 17.04.2023-13.03.2024. Kinnipeetav lubati Tartu Vangla

17.10.2023 käskkirja nr 6-3/292 alusel alates 17.10.2023 tööle AS-i Eesti

Vanglatööstus Tartu osakonna territooriumile. 26.02.2024 käskkirjaga nr 6-3/24/46

tunnistati Tartu Vangla 17.10.2023 käskkiri kehtetuks, võttes aluseks vangla

26.02.2024 ettepaneku kinnipeetava rikkumise kohta. Saatmiskorraldusest nähtub, et

E.H oli esimest päeva AS-is Eesti Vanglatööstus tööl 17.10.2023 ning viimaseks

tööpäevaks oli 26.02.2024.

Riigikohus tunnistas 19.06.2025 otsusega haldusasjas nr 3-22-1384 Riigi Kinnisvara

AS-st töölt naasva kinnipeetava lahti riietumisega läbiotsimised õigusvastaseks ning

pidas põhjendatuks mõista kinnipeetava kasuks välja rahaline hüvitis summas 550

eurot perioodil 28.05.2020–11.03.2022 tehtud läbiotsimiste eest.

Kuivõrd AS-is Eesti Vanglatööstus töötavatele kinnipeetavatele tehti lahti riietumisega

läbiotsimisi sarnaselt Riigikohtusse kaebuse esitanud kaebajaga, on Riigikohtu

19.06.2025 otsuses väljendatud seisukohad kohaldatavad ka käesoleval juhul.

Lähtudes nimetatud lahendis toodud seisukohtadest, ei saa E.H osas teostatud

läbiotsimisi õiguspäraseks pidada.

Haldusasjas nr 3-22-1384 töötas kaebaja perioodil 28.05.2020-11.03.2022, s.o 1 aasta,

9 kuud ja 11 päeva. Sellise ajaperioodi osas pidas Riigikohus proportsionaalseks

hüvitist summas 550 eurot. Käesoleval juhul jäi vaidlusalusesse perioodi kokku 92

tööpäeva. Kui Riigikohtu otsusega välja mõistetud hüvitis jagada vaidlusalusesse

perioodi jäänud tööpäevadega, siis kujuneks arvestuslikuks hüvitiseks 1,198 eurot

(ehk ümardatult 1,2 eurot) iga tööpäeva kohta. Kui sama arvestuskäiku kohaldada

käesolevas menetluses vaidluse alla jääva perioodi osas, siis kujuneks hüvitise

suuruseks 110 eurot ja 40 senti. Oluline on, et käesoleval juhul on päevade arv, mil

läbiotsimisi teostati, väiksem kui Riigikohtu 19.06.2025 otsuses toodud ajaperiood.

Lisaks ei ole ilmnenud ühtegi sellist selget indikatsiooni, et E.H puhul oleksid

kahjulikud tagajärjed ulatuslikumad või intensiivsemad. Põhjendatud hüvitise

suuruseks on seega 110 eurot ja 40 senti.

Tartu Vangla tegevus 23.07.2023 läbiotsimise teostamisel ei olnud õigusvastane,

millest tulenevalt tuleb kahjunõue selles osas rahuldamata jätta. Seisukohale, et

23.07.2023 toimunud kõikide kinnipeetavate läbiotsimine Tartu Vanglas viidi läbi

õiguslikul alusel ja legitiimsel eesmärgil, on jõudnud ka Tartu Halduskohus oma

08.02.2024 otsuses asjas nr 3-23-2299.

3. E.H esitas 14.10.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju

summas 3000 eurot hüvitamise nõudes seoses tema suhtes teostatud lahti riietumisega

läbiotsimisega perioodil 19.10.2023-26.02.2024, mil ta töötas AS-is Eesti Vanglatööstus.

2(5)

3-25-3446

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja leiab, et vaidlusalused lahti riietumisega läbiotsimised on olnud õigusvastased

ning sellega on tekitatud talle mittevaraline kahju.

4.1. Seoses tööl käimisega perioodil 17.10.2023-26.02.2024 teostati kaebaja osas lahti

riietumisega läbiotsimisi umbes 90-nel korral. Vangla ei ole selgitanud, mis tingis vajaduse

selliste toimingute tegemiseks, kui kinnipeetav viibis kontrollitud keskkonnas.

4.2. Tartu Vanglas puuduvad lahti riietumisega läbiotsimistele eelnevalt kaalutlused ja

ohuhinnangud. Toimingut teostatakse valimatult, põhjendamatult ning rutiinselt, mis kujutab

endas kaalutlusõiguse ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

4.3. Viide vangla üldistele julgeoleku tagamise vajadustele ei ole piisav, et õigustada niivõrd

intensiivse ja inimese väärikust alandava meetme kasutamist.

4.4. Kohtupraktikas on varasemalt tuvastatud sellise tegevuse õigusvastasus (vt nt 3-22-2525,

3-24-749, 3-24-1911, 3-22-1384). Lahti riietumisega läbiotsimine on vastuolus nii Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kui ka rahvusvahelise õigusega. Nii on EIK lahendis nr

6780/18 Roth vs Saksamaa leidnud, et juba juhuvalimi alusel ilma põhjendatud kahtluseta

lahti riietumisega läbiotsimine on igal juhul Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni art 3 rikkumine. Ka Eesti Vabariigi õiguskantsleri hinnangul tõlgendab Tartu

Vangla läbiotsimist käsitlevaid seadusesätteid valesti (vt kiri nr 14-3/231562/2305622).

4.5. Väljamõistetud kahjuhüvitis on liiga väike. Riigikohus on otsuses nr 1-22-5835

märkinud, et mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka

üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna

väärtushinnangutes. Kohus peab küll varasemalt välja mõistetud hüvitiste suuruseid

arvestama, ent eelnev ei ole teistest kaalutlustest tähtsam.

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

5.1. Vastustaja jääb kohtueelses menetluses toodud põhjenduste juurde.

5.2. Esitatud kaebusest ei nähtu, et võrreldes asjaoludega, mis on toodud Riigikohtu

19.06.2025 otsuses asjas nr 3-22-1384, oleksid käesolevas asjas kaebajale osaks saanud

tagajärjed ulatuslikumad või intensiivsemad. Väljamõistetud hüvitis on seega piisav,

heastamaks töölt naasmisel tehtud läbiotsimistega kaasnenud üleelamisi.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta, seda alljärgnevatel põhjustel.

7. Käesolevas asjas puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) kaebaja suhtes teostati Tartu

Vanglas lahti riietumisega läbiotsimisi perioodil 19.10.2023-26.02.2024, mil ta töötas AS-is

Eesti Vanglatööstus; 2) kaebajale teostati lahti riietumisega läbiotsimisi umbes 90-nel korral

ligikaudu 4-kuulise perioodi vältel; 3) eelnimetatud Tartu Vangla tegevus oli õigusvastane

ning juhindudes Riigikohtu otsusest haldusasjas nr 3-22-1384 kuulub seega kaebajale

tekitatud mittevaraline kahju hüvitamisele (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg

1). Menetlusosalised on erineval arvamusel küsimuses, millises määras kahjuhüvitist tuleb

piisavaks pidada.

8. Riigikohtu halduskolleegium leidis 19.06.2025 otsuses asjas nr 3-22-1384, et vangla

praktika, mille kohaselt otsiti kaebaja töölt tulles süstemaatiliselt lahti riietumisega läbi,

alandas kaebaja väärikust. Kolleegium ei kahelnud, et kaebajale kaasnesid hingelised

3(5)

3-25-3446

üleelamised ja seeläbi tekkis mittevaraline kahju, milline on RVastS § 9 lg 1 kohaselt

hüvitatav (p 34). Eelnimetatud otsusest lähtuvalt rahuldas Tartu Vangla käesolevas asjas E.H

kahjunõude osaliselt ning mõistis talle välja kahjuhüvitise.

9. Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleva asja lahendamisel ning kahjuhüvitise määra

kujundamisel on asjakohane järgida Riigikohtu 19.06.2025 otsuse asjas nr 3-22-1384

suuniseid, kuivõrd toimusid lahti riietumisega läbiotsimised sealses ning käesolevas asjas

identses olukorras - väljaspool eluosakonda tööl käiva kinnipeetava töölt naasmisel.

Nimetatud asjas mõistis Riigikohus kaebajale, keda oli lahti riietumisega läbi otsitud pikema

aja vältel (peaaegu kahe aasta jooksul) ja kaebaja enda sõnul rohkem kui 400-l korral,

hüvitiseks kokku välja 550 eurot (otsuse p 38).

10. Vastustaja on leidnud, et kui Riigikohtu otsusega välja mõistetud hüvitis jagada

vaidlusalusesse perioodi jäävate tööpäevadega, siis kujuneks arvestuslikuks hüvitiseks 1,198

eurot (ehk ümardatult 1,2 eurot) iga tööpäeva kohta. Kohtule ei ole vastustaja arvutuskäik

lõpuni selge, kuivõrd ei ole märgitud, kui mitme läbiotsimise korraga on kahjuhüvitis 550

eurot jagatud. Ka ei ole kõnealuses Riigikohtu lahendis täpne lahti riietumisega läbiotsimiste

arv tuvastatud. Kui lähtuda kordade arvu puhul 401-st (st enam kui 400), oleks arvestuslikuks

hüvitiseks aga ümardatult 1,37 iga tööpäeva kohta1, mis ei ühti vastustaja tehte tulemusega.

11. Kaebaja on kaebuses toonud, et tema suhtes teostati lahti riietumisega läbiotsimisi umbes

90-nel korral (vt kaebuse lk 1), vastustaja on 12.09.2025 otsuses nr 1-9/2-25/322-2 märkinud,

et läbiotsimisi viidi läbi 92-l korral. Kohus peab usutavaks, et kaebajal puudub täpne teave

teostatud läbiotsimiste kordade arvu kohta, küll aga on lahti riietumisega läbiotsimiste kui

invasiivsete meetmete dokumenteerimise kohustus vastustajal (vt Riigikohtu 19.06.2025 otsus

asjas nr 3-22-1384, p 31). Seega lähtub kohus kahjuhüvitise arvutamisel sellest, et kaebaja

tööpäevi ja seega toiminud läbiotsimisi oli perioodil 19.10.2023-26.02.2024 kokku 92.

Lähtudes eeltoodud andmetest kuuluks käesoleval juhul väljamõistmisele kahjuhüvitis määras

126 eurot ning 4 senti2, milline summa on vastustaja poolt väljamõistetust mõnevõrra suurem.

12. Kohus peab aga oluliseks rõhutada, et käesolevas asjas toimunud läbiotsimiste arv on

võrreldes Riigikohtu poolt lahendatud asjas toimunud läbiotsimiste arvuga väga erinev - 92 ja

400. Seega on võimalik nentida, et asjas nr 3-22-1384 mõjutas hüvitise suuruse kujunemist ka

riive kumuleeruv mõju, kuivõrd otsiti kaebajat läbi pea kahe aasta vältel (vt ka Tartu

Ringkonnakohtu 13.11.2025 otsus asjas nr 3-24-749, p 13). Mittevaraline kahju hüvitatakse

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS §

9 lg 2). Arvestades, et läbiotsimised toimusid nii käesolevas asjas kui ka Riigikohtu poolt

lahendatud asjas samas olukorras ning puuduvad mis tahes argumendid, millest saaks

järeldada, et kaebajale oleks osaks saanud Riigikohtu otsuses kirjeldatust intensiivsemad

tagajärjed, ent kaebaja läbiotsimine leidis aset üksnes ligikaudu nelja kuu vältel, peab kohus

väljamõistetud kahjuhüvitist (110 eurot ja 40 senti) mõistlikuks ning piisavaks.

13. Lisaks leiab kohus, et puudub alus väita, et võrreldes 2025. aasta juunikuuga on

elukallidus käesoleva otsuse tegemise ajaks muutunud sellisel määral, et Riigikohtu otsuses nr

3-22-1384 toodud kahjuhüvitist ei ole võimalik enam adekvaatseks pidada.

14. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja

kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

1 s.o 550:401=1,37

2 1,37x92=126,04

4(5)

3-25-3446

16. HKMS § 175 lg 3 kohaselt asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)