2-24-6581/43 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 10. aprill 2026

Tsiviilasja number

2-24-6581

Tsiviilasi

Jekaterina Chesnokova hagi Osaühingu RONYX

TEAM vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1461 eurot 25 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 16. aprilli 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu RONYX TEAM apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

24. märts 2026

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Jekaterina Chesnokova

(isikukood XXXXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev

Kostja (apellant) Osaühing RONYX TEAM

(registrikood 12380344), lepinguline esindaja

advokaat Aleksei Forstiman

RESOLUTSIOON

1. Jätta Osaühingu RONIX TEAM apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru

Maakohtu 16. aprilli 2025. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-24-6581

muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Osaühingu RONIX TEAM kanda.

3. Määrata kindlaks apellatsioonimenetluse kulud ja mõista Osaühingult RONIX

TEAM Jekaterina Chesnokova kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 662

eurot 50 senti (sh käibemaks).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel ning need

tarbijale teatavaks tegema kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Jekaterina Chesnokova (hageja) esitas 7. detsembril 2023 töövaidluskomisjonile (TVK)

avalduse Osaühingu RONYX TEAM (kostja) vastu. TVK 27. märtsi 2024. a otsusega

rahuldati töötaja avaldus tööandja vastu osaliselt.

2. Kostja esitas 24. aprillil 2024 Viru Maakohtule taotluse töövaidluskomisjoni avalduse

läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Kostja taotleb, et kohus vaataks töövaidluse läbi

ulatuses, milles TVK rahuldas töötaja avalduse.

3. Maakohus jättis 21.05.2024. a määrusega asja läbi vaatamata. Tartu Ringkonnakohus

tühistas 3. septembri 2024. a määrusega maakohtu määruse ja tsiviilasi saadeti maakohtule

tagasi uueks läbivaatamiseks.

4. Hageja esitas 1. novembril 2024 kohtusse hagi kostja vastu, paludes tunnistada, et poolte

vahel oli töölepinguline töösuhe alates 2. juulist 2023; nõuda kostjalt hageja kasuks välja

maksmata jäänud töötasu alates 2. juulist 2023 kuni 31. juulini 2023 summas 706,23 eurot;

nõuda kostjalt hageja kasuks välja maksmata jäänud töötasu alates 1. augustist 2023 kuni 31.

augustini 2023 summas 480,41 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks

muutunud viivis 129,25 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja jooksev viivis põhinõudelt

1186,64 eurolt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 2.

novembrist 2024 kuni põhinõude kohase täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Tunnistajate J.P. ja V. H. ütlustega on tõendatud, et poolte vahel oli töölepinguline suhe.

Hageja täitis regulaarselt kelneri tööülesandeid, sealhulgas klientide teenindamist, tellimuste

vastuvõtmist ja kassas arveldamist. Tööülesandeid määrasid vanemkelnerid (V. H. ja J. P.),

mis kinnitab töölepingulist suhet. Töögraafiku koostasid tööandja esindajad, mitte hageja,

kuigi töötajad said omavahel vahetusi vahetada. Tunnistajad ei kinnitanud, et hageja sai ise

otsustada, millal tööle ilmub – see on vastuolus kostja väitega, et tegemist oli võlaõigusliku

suhtega. Hagejal puudus vabadus tööst keelduda ilma tööandja nõusolekuta, mis on selge

tunnus töölepingu olemasolust. J. P. tunnistas, et hageja töötas restoranis suvel ja sügisel, kuid

väitis, et ta oli abiline ja sai ise otsustada, millal tööle tulla. Samas kinnitas ta, et hageja

kasutas tööandja antud töövormi ning sai töötasu tunnitasu alusel. V. H. ütles, et hageja töötas

alates juulist, kuid sügisel pidi üle minema töölepingule. Tema sõnul hageja küll aitas ja

õppis, kuid lõpuks töötas nagu teised ettekandjad. Hageja ja tunnistajad kinnitasid, et

töögraafiku koostasid vanemkelnerid ja see oli kohustuslik. Tunnistaja H. ütles, et tööajad

olid fikseeritud ja iga kuu alguses jagati töögraafikud laiali. J. P. kinnitas, et graafikud olid

paindlikud ainult osaliselt – võimalik oli teistega vahetusi teha, kuid mitte lihtsalt töölt

puududa. Kostja ei esitanud tõendeid, mis näitaksid, et hageja võis vabalt tööle ilmumise

otsustada. Kostja tagas hagejale töövahendid ja tööriided. Hageja kasutas kohustuslikku

töövormi, mille andis kostja: valge särk, vest, seelik ja nimesilt.

J. P. ja V. H. kinnitasid, et kõik kelnerid pidid kandma ettenähtud vormiriietust. Tööriietus

anti hagejale juba juulis 2023, mis näitab, et teda ei peetud ajutiseks abiliseks. Kostja

kontrollis töövahendite ja riietuse kasutamist, mis viitab tööandja–töötaja suhtele, mitte

võlaõiguslikule lepingule. Töötasu maksti perioodiliselt ja palgana. Hageja sai palga

regulaarselt iga kuu 10. kuupäevaks, nagu töölepingu puhul tavaks on. Töötasu laekus hageja

pangakontole kindla summana. Regulaarne ja kindlate kuupäevadega töötasu maksmine viitab

töölepingu olemasolule, mitte võlaõiguslikule suhtele. Kostja väidab, et hageja ei

allkirjastanud töölepingut, kuid ei esitanud selle tõendamiseks dokumente. Hageja kinnitas, et

talle ei antud kirjalikku lepingut allkirjastamiseks, kuid töösuhte alused olid kokku lepitud

suuliselt. Tunnistajad kinnitasid, et ka teiste töötajate töölepingud olid ebamäärased ja paljud

neist ei olnud kirjalikult sõlmitud.

5. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja töötas alates 10. juulist 2023 kuni 31. augustini 2023

kostja juures tähtajalise suulise töövõtu- või käsunduslepingu alusel, millega ei olnud

määratud tööaeg, töö algus ega lõpp. Kostjal oli vaja abipersonali restoranis, kes oleks

abistanud suvel kelnereid. Hageja töötas kostja juures abina, lähtudes enda

võimalusest/soovist juhul, kui tekkis vajadus täiendava personali järele restoranis (oli 3 naist,

kellele oleks võinud kostja esindaja helistada, et keegi neist tuleks abistama, kui restoranis oli

palju tööd (palju kliente)). Selle, kas hageja tuleb või ei tule restorani abistama, otsustas ta ise.

Kostja ei määranud, milline on tööajagraafik. Alluvussuhet ei olnud. Iga päev, kui hageja oli

restoranis, sõlmiti selleks päevaks käsundusleping. Leping lõppes samal päeval teenuse

osutamise lõppemisega. Riided andis kostja, sest hagejal ei olnud puhtaid ja kasutusvalmis

riideid. Üks kord töötas hageja suunamisel restoranis abistamiseks hageja õde. Hageja kui

käsundisaaja oli oma tegevuse määramisel vaba ja ta määras ise restoranis viibimise aja.

Hageja ise valis, kas ta tuleb restorani ja millal ta lahkub, samuti mida ta teeb. Viidatud

suhteid suveperioodil ei saa iseloomustada töösuhetena. Eeltoodud asjaolusid tõendas kostja

TVK-s tunnistajate J. P. ja V. H. ütlustega. 2023. a suvel oli kokkulepe hageja ja kostja vahel,

et hagejat koolitatakse ja seejärel sügisel tuleb ta kostja juurde tööle töölepingu alusel.

Alates 1. septembrist 2023 töötas hageja kostja juures töölepingu alusel, mille tingimused

töötasu ja tööaja kohta olid pooled eelnevalt arutanud, kuid tingimusi sisaldav paberikandjal

tööleping jäi allkirjastamata hageja tõttu. Töötamise registris olid tehtud kanded võlaõigusliku

lepingu alusel suhte lõpetamisest 31. augustist 2023 ja töösuhte alustamisest 1. septembrist

2023 töölepingu alusel. Seega oli hageja töösuhtes alates 1. septembrist 2023. Pooled leppisid

kokku, et hagejale maksti käsunduslepingute alusel tehtud töö eest tasu üks kord kuus

tunnihinna alusel. Eeltoodu on tõendatud tundide arvestuse ja hageja pangakonto väljavõttega.

Sellisel viisil arvestatud tasu viitab ka käsunduslepingule. Kostja on töötamise registrisse

teinud kanded, mille kohaselt hageja töötas kostja juures 10. juulist 2023 kuni 31. augustini

2023 võlaõigusseadusest tuleneva lepingu alusel, ning perioodil 1. septembrist 2023 kuni 6.

novembrini 2023 töölepingu alusel, samuti kostja maksis hageja pangakontole tasu 2023. a

juuli ja augusti eest seletusega „töövõtulepingu tasu“ ning 2023. a septembri, oktoobri ja

novembri eest seletustega „palk september“, „töötasu oktoober, november“, ning hageja

selliseid kandeid töötamise registris ja pangaülekannete selgitusi aktsepteeris. Esitatud

tõendid ja poolte käitumine näitavad, et poolte vahel polnud vaidlusalusel perioodil töösuhted.

Töösuhte tuvastamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

Hageja nõue töötasu nõudmiseks tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja väited ja

arvestused ei ole asjakohased, on valed ja tõendamata. Kostjal ei ole hageja ees täitmata

kohustusi, sest hageja sai täielikult juuli ja augusti 2023. a eest tasu. Kuna hagejal ei ole

rahalist nõuet kostja vastu, ei kuulu hagi rahaliste nõuete osas (põhinõue ja viivisenõue)

rahuldamisele. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel.

MAAKOHTU LAHEND

6. Viru Maakohus rahuldas 16. aprilli 2025. a otsusega hagi, tuvastas, et hageja ja kostja vahel

oli töölepinguline suhe alates 2. juulist 2023, mõistis kostjalt hageja kasuks välja maksmata

jäänud töötasu kogusummas 1186,64 eurot (bruto) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

sissenõutavaks muutunud viivise 129,25 eurot ja viivise põhinõudelt (1186,64 eurolt) VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 2. novembrist 2024 kuni põhinõude kohase

täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude katteks 1950 eurot (koos käibemaksuga).

Töölepingu seaduse (TLS) § 1 lõike 2 kohaselt eeldatakse töölepingu olemasolu, kui isik teeb

teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest. Seda, et

sõlmiti muu leping kui tööleping, peab tõendama tööandja.

Maakohus märkis, et TÖR-i sisestatud andmed on ainult informatiivse iseloomuga kanded.

Hageja tööks oli kelnerite abistamine suvisel perioodil. Hageja täitis regulaarselt kelneri

tööülesandeid, sealhulgas teenindas kliente, võttis vastu tellimusi ja arveldas kassas ning

tööülesandeid määrasid vanemkelnerid (V. H. ja J. P.). Seega ei olnud hageja oma töö

tegemisel iseseisev, vaid lähtus tööandja esindajate antud tööülesannetest. Tööaja graafiku

koostasid tööandja esindajad, seega ei saanud hageja otsustada, kas minna tööle või mitte, kui

oli tema vahetus (kuigi töötajad said omavahel vahetusi kohandada).

Kostja ei ole veenvalt tõendanud, et tegemist oleks olnud töövõtulepinguga

(käsunduslepinguga), kuivõrd hageja töötamisel on rohkem töölepingule iseloomulikke

tunnuseid. Vaatamata sellele, et tööaja planeerimise ülesanne oli volitatud kostja poolt ühele

töötajale ning hageja sai tööajakava koostamiseks sisendit anda, ei tähenda see, et töötajad

oleksid olnud täielikult iseseisvad, kuivõrd oodatav töö, töökoht ja ka töötamise ajad

(restorani lahtioleku aeg) olid määratletud kostja poolt. Seega ei saa öelda, et hageja oleks

olnud tööaja planeerimisel oluliselt iseseisev. Kostja maksis töötajatele igakuist tasu, millelt

tasuti maksukohustus (TSD väljavõtte alusel). Töövõtulepingu alusel tuleks tasu maksta

tellimuse täitmisel. Igakuine palga maksmine viitab pigem töölepingu järgsele töötasu

maksmisele (TLS § 29 ning § 33 lg 1). Töötajad kasutasid ja tööandja maksis töövahendite, -

materjalide, -seadmete, -ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest. Tööriided olid

kohustuslikud. Tööülesandeid andsid hagejale kolleegid ehk hageja allus töökorralduse osas

kostja esindajatele. Töötajad tegid tööd isiklikult, võimalik oli vahetuse vahetamine

kolleegiga, kuid luba, et tööülesandeid täidaks kolmas isik, pole tõendatud.

Lähtudes VÕS §-st 29 võib tavaks lugeda, et kelner või kelneri abi töö on klassikaline

klienditeeninduse töö, millele üldjuhul kohaldub töölepingu seadus. Kostja pole tõendanud,

mis muutus 1. septembri 2023. a seisuga, mis muudaks poolte vahel sõlmitud lepingu liiki.

Kõigi tõendite kogumis hindamise järel leidis maakohus, et poolte vahel oli tegemist

töölepinguga, mis sai alguse 2. juulist 2023.

TLS § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu

kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS § 29 lg 1 kohaselt eeldatakse, et pooled on kokku

leppinud töötasu suuruses. TLS § 29 lg 2 sätestab, et kui töötajale lepingu järgi makstava

töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu

suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel

tavaliselt makstav tasu. Olukorras, kus hageja esmalt täitis kelneri abi ülesandeid ning hageja

enda hinnangul ülesanded septembrist 2023 ei muutunud, on kohtu hinnangul põhjendatud

alammäära suuruse töötasu maksmine töösuhte perioodil alates 2. juulist 2023 kuni

novembrini 2023.

Tööajaarvestuse alusel töötas hageja juulis 2023. a kokku 16 vahetust ehk 197 töötundi.

Normtunnid juulis 2023. a olid 168, mistõttu tegi hageja juulis 2023. a kokku 29 ületundi.

TLS § 44 lg 7 sätestab, et ületunnitöö hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5-kordset

töötasu. Lähtudes alammäärast tekkis hagejal õigus töötasule summas 725 eurot (bruto) ning

ületunni töö osas töötasule summas (725/168=4,315) 4,315 eurot (bruto) tunnis ehk ületunni

korral 4,315x1,5x29=187,63 eurot (bruto). Kokku tekkis hagejal õigus töötasule summas

912,63 eurot (bruto). Hageja pangakonto alusel maksti talle töötasu summas 206,4 eurot

(bruto). Seega jäi hagejale juuli 2023. a eest tasuda töötasu summas 912,63-206,4=706,23

eurot (bruto). Tööajaarvestuse alusel töötas hageja augustis 2023. a kokku 16 vahetust ehk

195 töötundi. Normtunnid augustis 2023. a olid 184, mistõttu tegi hageja augustis 2023 kokku

11 ületundi. Lähtudes alammäärast tekkis hagejal õigus töötasule summas 725 eurot (bruto)

ning ületunni töö osas töötasule summas (725/184=3,94 eurot (bruto) tunnis ehk ületunni

korral 3,94x1,5x11=65,013 eurot (bruto). Kokku tekkis hagejal õigus töötasule summas

790,01 eurot (bruto). Hageja pangakonto alusel maksti talle töötasu summas 309,6 eurot

(bruto). Seega jääb hagejale tasuda augusti 2023. a eest töötasu summas 790,01-309,6=480,41

eurot (bruto).

Hageja viivisenõue (sissenõutavaks muutunud viivisenõue 129,25 eurot + edasiulatuva viivise

nõue) on põhjendatud. Nõue muutus sissenõutavaks alates hageja poolse töölepingu

lõpetamise momendist 15. detsembrist 2023.

Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja

kasuks menetluskuludena välja 1950 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega

jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

Maakohtu otsus ei ole põhjendatud ega seaduslik, maakohtu otsus ei rajane tõenditel.

Maakohus pole sidunud oma järeldusi esitatud tõenditega. Esitatud tõendid tõendavad, et

perioodil 2. juulist 2023 kuni 31. augustini 2023 ei olnud poolte vahel töölepingut, kuivõrd

puudusid töölepingule iseloomulikud tunnused. Maakohus kordas vaid TVK otsuse

põhjendusi.

Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile.

Kostja esitatud tõendite kohaselt oli hageja oma töötamise aja valikul täiesti iseseisev, kuna

hageja ei olnud kohustatud töötama kostja juures regulaarselt ja täpsel ajal. Hageja ise

otsustas, kas ta tuleb restorani ning kostjal oli ükskõik, kes abistajatest tuleb, kui vastav

vajadus tekkis. Hageja ise valis, millal ta lahkub, samuti mida ta teeb. Viidatud asjaolud on

tõendatud kirjalike tõenditega (hageja kolleegide kirjalike seletustega) ja tunnistajate ütlustega

TVK-s ja maakohtus.

Hinnata tuleb mh poolte ühist tegelikku tahet kokkuleppe sõlmimisel, arvestades mh lepingu

sõlmimise asjaolusid, poolte käitumist ja lepingu olemust ning eesmärki. Abistaja töö

restoranis ei ole suveperioodil (suure koormuse tõttu, kui on palju külalisi) oma olemuselt

alati selline, mis allub töölepingu regulatsioonile ning ka muude teenuse osutamise lepingute

kasutamine on kajastatud olukorras täiesti põhjendatud. Kostja on toonud esile sellised

asjaolud, mis on ilmselgelt omased üksnes muule kui töölepingulisele suhtele 2023. a suvel.

Hagejal polnud tavapärast tööaega nagu töölepingu puhul. Kostja polnud määranud ühtegi

isikut, kelle juhistele hageja allus. See viitab pigem käsunduslepingule. Tööriietuse

kasutamine ei viita otse töösuhtele, see oli vajalik restoranis hügieeninõuete täitmiseks.

Pooled teadsid, et 1. septembril 2023 sõlmitakse tööleping.

Rahaliste nõuete rahuldamine pole põhjendatud. Kostja esitas maakohtule hageja faktilise

töötamise aja kohta tõendid (tabelid 2023. juuli ja augusti eest) ja sama perioodi eest tasude

arvestuse. Viidatud arvestustes kajastatud summad olid hagejale välja makstud kohe

(tõendatud TVK toimikus vastustaja pangakonto väljavõttega) ning hageja ei vaidlustanud

neid kohe. Maakohus ei võtnud seisukohta kostja tõendite kohta. Maakohus vaid kordas

otsuse punktis 24 TVK otsuse punktides 41–42 nimetatut, hindamata maakohtule esitatud

kostja väidet ja tõendeid. Hagejal puuduvad rahalised nõuded kostja vastu. Arvestada tuleb, et

hageja esitatud graafikud on vaid iga kuu alguseni koostatud graafikud, mis vaid fikseerisid

hageja soovi konkreetsel päeval olla valmis tulema abistama, kuid ilma vastava kohustuseta.

Kostja tabelid 2023. a juuli ja augusti eest kajastavad aega, millal hageja reaalselt viibis

restoranis.

Piiripealse juhtumi puhul pole alust jätta menetluskulusid kostja kanda. Maakohus ei andnud

pooltele võimalust esitada vastuväiteid hageja menetluskuludele. Maakohtu otsuses puuduvad

hageja esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse osas maakohtu

põhjendused. Maakohtu poolt põhjendatuks ja vajalikuks loetud hageja menetluskulud on

ebamõistlikult suured, arvestades hageja dokumentide, samuti vaidluse sisu ja mahtu.

8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Maakohtu otsus on seaduslik, põhjendatud ja toetub kogutud tõenditele. Hageja ja tunnistajate

ütlused kinnitasid töölepingu tunnuste olemasolu kogu vaidlusaluse perioodi jooksul.

Töölepingu olemasolu on mitmekülgselt tõendatud. Hageja täitis regulaarselt kelneri

ülesandeid. Tööülesandeid määrasid vanemkelnerid, mitte hageja ise. Töögraafiku koostasid

kostja esindajad. Tunnistajad V. H. ja J. P. kinnitasid graafiku ja alluvussuhte olemasolu.

Hageja kasutas ettenähtud tööriietust ja sai palka regulaarselt, sarnaselt teistele töötajatele.

Kostja väited vabadusest tööaega valida on tõendamata. Tunnistajate ütlusi, millele kostja

tugineb, on kohtus analüüsitud ja neid ei saa tõlgendada kostja soovitud viisil. J. P. ja V. H.

ütlused viitavad selgelt tööandja kontrollile ning asjaolule, et hagejal puudus tegelik

valikuvabadus.

Rahalised nõuded on tõendatud. Hageja esitas arvestuse ja tõendid saamata jäänud tasude

kohta. Kostja ei suutnud tõendada, et maksmata summad oleksid makstud, ega tõendanud

tasude arvestust objektiivselt.

Menetluskulud on mõistlikud ja põhjendatud. Advokaaditasu on kooskõlas hagi keerukusega

ja tehtud tööde mahuga. Kostja väide, et vandeadvokaadi tegevus oli liialdatud, on alusetu ja

ei võta arvesse tegelikku töömahtu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p

21). Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hagi lõppastmes rahuldanud, leides,

et poolte vahel oli alates 2. juulist 2023 töösuhe ja muu suhte (käsundus- või töövõtulepingu)

olemasolu pole kostja tõendanud. Samuti on maakohus mõistnud põhjendatult kostjalt hageja

kasuks välja saamata jäänud töötasu. Ringkonnakohus leiab, et kostja väited ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuigi maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks alust pole,

tuleb samas täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.

11. Maakohus on põhjendatult märkinud, et TLS § 1 lg 2 järgi, kui isik teeb teisele isikule

tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist

on töölepinguga ning töölepingu eeldus püsib seni, kuni väidetav tööandja ei lükka töölepingu

eeldust ümber (RKTKo 20.05.2020, 2-18-6908, p 11; RKTKo 10.07.2023, 2-20-11960, p

10.3; RKTKo 06.12.2021, 2-20-5834, p 11). Seega tuli kostjal tõendada, et hageja ja kostja

vahel oli muu suhe kui töösuhe.

12. Maakohus on leidnud, et kostja pole suutnud muu õigussuhte kui töösuhte olemasolu

poolte vahel tõendada. Kostja on maakohtule ette heitnud, et maakohus pole sidunud oma

otsust tõenditega ja on korranud TVK otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustub sellega, et maakohtus üle kuulatud tunnistajate konkreetsete ütluste

sisule, millele on tuginenud kostja oma vastuväidetes, pole maakohus töösuhte tuvastamisel

tähelepanu juhtinud, vaid on korranud peamiselt TVK otsuses märgitut. Seejärel on maakohus

märkinud, et on õigussuhte määramisel hinnanud kõiki poolte esitatud tõendeid kogumis ja on

tuvastanud, et poolte vahel sõlmitud lepingu puhul oli tegemist töölepinguga ning

töölepinguline suhe sai alguse 2. juulil 2023. Seega ei nähtu töösuhte tuvastamisel maakohtu

otsusest, missugustest konkreetsetest tunnistaja ütlustest või muudest tõenditest maakohus

lähtus. Ringkonnakohus saab selles osas anda hinnangu maakohtus üle kuulatud tunnistajate

ütlustele ja muudele esitatud tõenditele ka apellatsioonimenetluses ning selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi täiendada.

13. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et hageja ei allunud kostja juhtimisele ja

kontrollile, oli aja valikul täiesti iseseisev, otsustas ise, kas tuleb restorani ja millal lahkub,

samuti valis, mida teeb. Nimetatu on kostja hinnangul tõendatud kirjalike tõenditega (hageja

kolleegide kirjalike seletustega) ja tunnistaja ütlustega TVK-s ja maakohtus.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa esitatud tõendite alusel teha kostja soovitud järeldust, et

poolte vahel polnud töösuhet, vaid oli sõlmitud käsundusleping või töövõtuleping. Eluliselt ei

ole usutav ka kostja apellatsioonkaebuses ja ringkonnakohtu istungil märgitu, et hageja ja

kostja sõlmisid iga päev uue käsunduslepingu, kui hageja tööle tuli.

Ringkonnakohtu hinnangul esinesid poolte vahel töölepingule omased tunnused, sh

alluvussuhe.

Kostja esitatud A.P. kirjalik seletus selle kohta, et neil hagejaga oli töövõtuleping ja neil oli

õigus tulla neile sobival ajal ning sellele vastavalt tegid nad hagejaga graafiku, mida juhatuse

liikme juures ei kinnitanud (dtl 253, tõlge dtl 254), ei tõenda seda, et poolte vahel oli

töövõtuleping. Seda ei tõenda ka maakohtus esitatud A.P. seletuskiri, kus on märgitud, et oma

tööaega ja restoranis viibimist võisid nad hagejaga ise reguleerida (dtl 576, tõlge dtl 583).

A.P. ei saa anda õiguslikku hinnangut hageja ja kostja õigussuhte kohta. Hageja on vande all

ülekuulamisel märkinud, et graafiku koostasid vanemkelnerid (dtl 623, 624), ta võis omavahel

teise töötajaga kooskõlastada, kas sobib või mitte. Hagejal polnud õigust keelduda tööle

tulemast, ta töötas graafiku järgi ja võis vahetust vahetada teiste töötajatega. Seejuures pidi

vahetuse vahetamist kooskõlastama kelneritega (dtl 623). Hageja märkis vande all

ülekuulamisel, et tööaeg oli tal kindlaks määratud (tööpäevadel kell 12.00–24.00 ja

puhkepäevadel kell 12.00–01.00) (dtl 623).

Kuigi kostja tugineb sellele, justkui sai hageja ise otsustada, mida ta teeb ja oli selles osas

täiesti vaba, ei toeta seda tunnistajate ütlused. J. P. andis maakohtu istungil 13. jaanuaril 2025

ütlusi, millest nähtuvalt oli hageja abipersonal, kes abistas (mh nõudepesul, koristamisel).

Otsiti inimesi, kes teaks oma tööd, neile tuli näidata, mida teha, kuidas teha ja neid tuli

õpetada (dtl 625, 626). Tunnistaja J. P. küll märkis maakohtus ülekuulamisel, et hageja

polnud kohustatud üldse tööle tulema (dtl 626), kuid samas selgitas ka seda, et kui nad

helistasid, siis said hageja ja teine abitööline A. omavahel kokku leppida, kes saab tööle tulla

(dtl 626). Kostja tugineb sellele, et tunnistaja märkis, et tööl käis hageja võib-olla kaks-kolm

korda nädalas, aga ta ei oska öelda, mitu tundi hageja töötas, kuid mitte kella 22.00-ni õhtul,

kuna seal ei olnud midagi teha ja kell 23.00 pandi restoran kinni (dtl 626). Nimetatust ei saa

järeldada hageja töötamist muus vormis kui töösuhte raames, lisaks ei saa teha tunnistaja

sellekohasest ütlusest ka järeldust, nagu oleks hageja tööaja arvestus vale. Nagu nähtub

tunnistaja ütlusest, ei osanud ta öelda, kui tihti hageja suvel töötas ja oletas, et võib-olla kaks-

kolm päeva nädalas. Samuti ei osanud tunnistaja öelda, mitu tundi hageja töötas (dtl 626).

Tunnistaja on ka ekslikult märkinud, et restoran pandi kinni kell 23.00, kuivõrd hageja

esitatud tõendist nähtub, et suveajal oli restoran avatud kell 12.00–01.00, muul ajal

pühapäevast neljapäevani kell 12.00–23.00 ja reedel-laupäeval kell 12.00–01.00 (dtl 256).

Eluliselt usutavad ei ole seejuures tunnistaja ütlused, nagu ei pidanud hageja üldse tööle

tulema, kui ta ei tahtnud. Mh ei saa lähtuda ka sellest, nagu oleks olnud hageja töö suvel

vabatahtlik töö (dtl 628). J. P. selgitas ka TVK-s, et graafiku koostasid nemad ise ja hagejal

oli vaba graafik (dtl 290), konkreetset graafikut polnud, nad omavahel leppisid kokku (dtl

290). J. P. märkis ka seda, et graafik koostati, kuhu umbkaudselt pandi kirja, et oleks aru

saada, kes millal võib töötada (dtl 291). Tunnistaja märkis TVK-s, et kui graafikusse oli

hageja märkinud, et tuleb tööle, ei võinud ta kedagi teist tööle saata (dtl 291), aga võis

Ameliaga kokku leppida omavahel, kes tuleb tööle (dtl 291). Tunnistaja J. P. märkis

ülekuulamisel maakohtus graafiku kohta, et see oli enda jaoks tema ja teise kelneri V.

koostatud ja et see pole konkreetne graafik ja pole lõplik graafik (dtl 627). Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa eelnevast järeldada, et töötajad otsustasid ise oma tööaja üle.

Tunnistaja V. H. märkis maakohtu 13. jaanuari 2025. a istungil, et suvel töötas hageja

töövõtulepingu alusel (dtl 630), samas ei saa ringkonnakohtu hinnangul tunnistaja

sellekohasest ütlusest järeldada töövõtulepingu olemasolu, kuivõrd tegemist on õigusliku

hinnanguga hageja ja kostja õigussuhtele. Tunnistaja V. H. selgitas, et suvel pidi hageja käima

aitamas, nõudepesuga aitama ja kui oli mingit muud abi vaja (dtl 630), samuti seda, et A. P.

töötasid nad samasuguse lepingu alusel ja nad leppisid omavahel kokku, samas oli neil teada,

et kui on abi vaja, siis saab keegi tulla. Samuti märkis tunnistaja, et mingitel päevadel oli neil

eelnev kokkulepe, et nad peavad tulema, kui olid suured broneeringud (dtl 630). Tunnistaja V.

H. märkis seda, et abitöölised võisid keelduda, aga siis nad omavahel leppisid kokku ja hageja

sai ise valida, millal ta töötab (dtl 631). Tunnistaja V. H. selgitas, et hageja keeldus teatud töid

tegemast ja et ta ise valis, mida ta teeb ja mida mitte (dtl 631). Eelnevast ei saa

ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et tegemist oli töövõtulepingu või käsunduslepinguga.

Asjaolust, et töötaja ei täida oma tööülesandeid, ei saa teha järeldusi õigussuhte iseloomu

kohta. Ka töövõtu- ja käsunduslepingu puhul on isikul kohustused, mida ta peab täitma. V. H.

selgitas ka seda, et A. ja hageja said omavahel vahetada, kes tööle tuleb ja et kui graafikus oli

kirjas, et tuleb neist üks, võis tulla teine (dtl 631).

V. H. selgitas maakohtu istungil, et koostasid graafiku J. P.ga, et kui keegi ei saa tulla, siis

nad vahetavad (dtl 631). V. H. selgitas, et graafik oli neile J. P.ga kohustuslik, aga A.le ja

hagejale mitte (dtl 631). Graafiku kohta selgitas tunnistaja V. H., et R täht tähendas, et ta

kirjutas, et sellel päeval ta sai tulla, aga ta võis seda päeva vahetada (dtl 631). Hagejal

graafiku järgi tunnistaja väitel kohustust tulla polnud (dtl 631). TVK-s selgitas V. H., et

kindlaks määratud graafikut polnud, hageja tuli kokkuleppel ja määratud aegadel (dtl 288).

Samuti selgitas V. H., et kui oli kokkulepe olemas, et isik ilmub sellel päeval tööle, siis ta ei

võinud saata kedagi teist enda asemel – tema asemel ei saa sõber tulla tööle (dtl 290), aga võis

kokku leppida teise töötajaga, et teine töötaja tuleb tema asemel (dtl 290). V. H. andis TVK-s

ütlusi, et hageja töötas suvel abilisena, aitas koristada laudu ja tegi kõike, mida tunnistaja

palus, õpetas (dtl 288).

Kuigi tunnistaja J. P. märkis istungil, et juhiseid keegi justkui hagejale ei andnud, selgitas

tunnistaja siiski seda, et hagejale näidati, kuidas puhastada, koristada ja nõusid pesta (dtl 628).

Tunnistaja J. P. ütlustest nähtub, et nad koos teise vanemkelneriga panid kirja ka töötunde ja

jälgisid tööaja tabeli pidamist (dtl 628).

Eeltoodud tunnistajate ütlused on osalt vastuolulised. Tunnistajad märkisid, et nad koostasid

graafikud, kuid need olid justkui kohustuslikud vaid neile, mitte abitöölistele. Samas märgiti

graafikusse see, millal hageja tööle tulla sai. Tunnistajate ütlustest nähtub, et teatud juhul

siiski pidi hageja tööle tulema ja ta sai vahetusi vahetada teise abitöölisega. TVK-s märkisid

tunnistajad, et keegi kolmas isik (nt sõber) tööle hageja asemel tulla ei saanud.

Ringkonnakohtu hinnangul saab tunnistajate ütlustest järeldada siiski sarnaselt maakohtuga, et

asjaolu, et töötajad said graafiku koostamisel kaasa rääkida (sisendit anda), ei tähenda, et nad

oleksid olnud täielikult iseseisvad. Järeldus, et graafikul polnud restoranis klienditeenindaja

töö iseloomu arvestades mitte mingit tähtsust, ei ole tunnistajate ütlusi kogumis arvestades

põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et oodatav töö, töökoht ja töötamise ajad

(restorani lahtioleku aeg) olid määratletud kostja poolt ning ei saa öelda, et hageja olnuks

tööaja planeerimisel oluliselt iseseisev.

Kuigi tunnistajad väitsid, et hageja ise otsustas, mida ta restoranis tegi, nähtub ütlustest

samas, et vanemkelnerid näitasid hagejale tööülesanded ette ja hageja ei tohtinud teatud

toiminguid nt suvel teha, kuid üks kelneritest lubas tal teha ka seda, mis ette polnud nähtud.

Nii selgitas V. H. maakohtu istungil seda, et 2023. a suvel lubas ta hagejal iseseisvalt võtta

vastu tellimusi, viia lauda toitu, viia tellimusi kööki, arveldada kassas, kuigi tunnistajale öeldi,

et hageja ei tohiks kassas käia arveldamas (dtl 633). Seega saab järeldada, et tööülesandeid

andsid hagejale siiski kolleegid, mistõttu võib nõustuda maakohtuga, et hageja allus

töökorralduse osas tööandja (kostja) esindajatele ehk kolleegidele. Mh viitab sellele ka

asjaolu, et asja materjalidest (sh tunnistajate ütlustest ja kostja väidetest nähtub, et hageja ei

tohtinud üksinda tööl olla, vaid selleks pidi olema tööl ka kogenud põhitöötaja (vt dtl 647,

lisaks selle tõendamiseks esitatud tabelid, dtl 648, 649). Asjas esitatud tõenditest saab

järeldada ka seda, et töötajad tegid tööd isiklikult, võimalik oli vahetuse vahetamine

kolleegidega. Kuigi menetluses on viidatud juhtumile, kus tööle tuli hageja asemel hageja

õde, siis luba, et tööülesandeid täidaks kolmas isik, pole kostja asjas tõendanud.

Õige on ka see, et igakuise tasu maksmine viitab töösuhtele. Asjaolust, et 7. augusti 2023. a ja

7. septembri 2023. a maksekorralduse selgituses on märgitud kostja poolt „töövõtulepingu

tasu“ (dtl 63, 91) ja edaspidi „palk“ või „töötasu“, ei saa järeldada, et poolte vahel oli

vaidlusalusel ajal sõlmitud töövõtuleping.

Õige on ka maakohtu järeldus, et TÖR-s tehtud märge „VÕS leping“ (dtl 90) ei anna alust

teha järeldust töösuhte iseloomu kohta. Nagu maakohus märkis, on tegemist informatiivse

kandega.

Tööriided olid hagejale kohustuslikud (dtl 577, tõlge dtl 584). Sellele tugines nii hageja vande

all ülekuulamisel (vt dtl 623) ning ka tunnistaja V. H. selgitas TVK istungil, et tööriietuse

kandmine oli hagejale kohustuslik ja seda kontrolliti (dtl 290), ja maakohtu istungil, et hageja

kasutas tööandja tööriietust (dtl 632). Tööriietuse kohta märkis J. P. TVK-s, et need anti

hagejale suvel, võib-olla juulis (dtl 291). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et

hageja kasutas kostja töövahendeid ja ruume, mis samuti viitab töösuhtele.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et VÕS § 29 kohaldades võib järeldada, et kelneri või

kelneri abi töö on klienditeeninduse töö, millele kohaldub üldjuhul töölepingu seadus. Kostja

väidetu, justkui tõendaks esitatud asjaolud käsunduslepingu sõlmimist, ei ole eeltoodut

arvestades põhjendatud. Väide selle kohta, nagu polnud isikut, kelle juhistele hageja allus, on

ümber lükatud tunnistajate ütlustega, et vanemkelnerid siiski õpetasid ja juhendasid hagejat.

Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et hageja kõiki ülesandeid tunnistaja väitel täita ei

soovinud. Asja materjalide alusel ei saa teha ka kostja soovitud järeldust, nagu oleks hageja

olnud teadlik, et 1. septembril 2023 sõlmitakse tööleping. Maakohus on tuginenud asjaolule,

et kostja pole ka tõendanud, mis muutus 1. septembri 2023. a seisuga, mis muudaks poolte

lepingu liiki. Hageja on vande all üle kuulamisel märkinud, et muutus vaid tööriietus, muu jäi

samaks (dtl 625). Ka eelneva alusel saab järeldada, et poolte vahel oli ka juulis, augustis 2023

töösuhe.

Seega ei lükka tunnistajate ütlused ja kirjalikud seletused ja muud maakohtus ja TVK-s

esitatud tõendid ümber eeldust, et poolte vahel oli vaidlusalusel perioodil töösuhe.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu tuvastatuga, et poolte vahel oli töösuhe, mis sai alguse 2.

juulil 2023.

14. Kostja tugineb sellele, et rahaliste nõuete rahuldamine pole põhjendatud, kuna hagejale on

summad välja makstud kostja poolt vastavalt tööaja tabelites kajastatud faktilisele tööajale

kohe ja hageja ei vaidlustanud väljamakseid. Mh leiab kostja, et maakohus on jätnud kostja

esitatud tabelid 2023. a juuli ja augusti kohta tähelepanuta.

Ringkonnakohus nõustub sellega, et maakohus pole otsuses eraldi viidanud kostja esitatud

tabelitele (dtl 578, 579) 2023. a juuli ja augusti kohta ega lähtunud sel alusel töötasu

arvestusest (dtl 580). Samas nähtub maakohtu istungi protokollist, et maakohtu istungil on

kostja esitatud arvestuste koostamisega seonduvat käsitletud (dtl 629–630). Kostja väidab, et

tema juuli ja augusti 2023. a tabelid kajastavad aega, millal hageja reaalselt töötas restoranis.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa esitatud tabelitest sellist järeldust teha.

Kostja on 3. märtsil 2025 esitanud maakohtule ka tabelid kõigi töötajate kohta (dtl 648, 649),

kuid mitte selleks, et tõendada töötundide arvestust, vaid selleks, et näidata, kes oli

põhitöötajatest tööl restoranis päevadel, millal hageja käis abistamas (dtl 647).

Tunnistaja V. H. selgitas maakohtu istungil, et hageja pidi ise kirja panema oma töötunnid,

aga neil oli lihtsalt paberil kirjas, mis kell tulid tööle ja mis kell läksid töölt (dtl 632). Mh

märkis V. H., et pole tema asi, kuhu hageja oma töötunnid kirja paneb. J. P.l ja V. H.l olid

kindlad töötunnid ja neid nad kirja ei pannud (dtl 632). Hageja viidatud graafik oli plaan

nende endi jaoks ja seda ei esitatud raamatupidajale ja seal polnud töötunde kirjas (dtl 632).

Olemas pidi olema konkreetne graafik, nad saatsid raamatupidajale oma töötunnid ja päevad

(dtl 632). Ka tunnistaja J. P. märkis maakohtu istungil, et tööaja arvestust pidi pidama hageja

ise, kuid ta ei teinud seda ja seetõttu panid tunnid kirja J. P. ja V. H. (Vika) (dtl 627). Samas

märkmeid, millest nähtunuks töötundide arvestus, millele J. P. viitas, pole kohtule esitatud.

Kostja esindaja märkis istungil, et kostja tööaja arvestuse tabeli augustikuu kohta koostas

raamatupidaja kohtule esitamiseks, näitamaks, kuidas on arvestatud töötasu ja see pole

algdokument (dtl 629). Samas tunnistas kostja esindaja, et algdokumenti pole kohtule esitatud

(dtl 630). Seega on kohtule esitatud raamatupidaja koostatud arvestus, samas lähteandmeid,

mille alusel kontrollida kostja tööaja arvestust, mida väidetavalt pidi pidama hoopis hageja,

pole kohtule esitatud. Kuivõrd tunnistajate ütlustest nähtub, et tegelikult pidi tööaja arvestust

pidama hageja ise, kostja esitatud tabelite alusel ei saa järeldada, et need tõendaksid hageja

töötatud aega, peab ringkonnakohus põhjendatuks, et maakohus lähtus tööaja arvestusel

hageja esitatud arvestusest ja hageja esitatud graafikutest.

Seega ei ole alust ka selles osas maakohtu otsust tühistada.

15. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, pole alust muuta ka menetluskulude jaotust. Kostja

väited selle kohta, et tegemist on piiripealse juhtumiga, ei anna alust menetluskulude

jaotamiseks muul kui TsMS § 162 lg-s 1 märgitud viisil.

16. Nõustuda võib kostja väitega, et maakohus ei ole andnud tähtaega hageja menetluskulude

nimekirja kohta vastuväidete esitamiseks. Samas on kostja saanud esitada oma vastuväited

ringkonnakohtule, mida saab ringkonnakohus arvestada. Võib nõustuda kostjaga selles, et

maakohtu otsuses on põhjendus õigusabile kulunud aja põhjendatuse osas üsna napp. Samas

ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et maakohtus väljamõistetud menetluskulud on

ebamõistlikult suured. Tunnitasu 150 eurot (sh käibemaks) on hageja lepingulise esindaja

kvalifikatsiooni arvestades põhjendatud. Kogu maakohtu menetluse peale kulunud 13 tundi

võib pidada hageja menetlustoiminguid arvestades vajalikuks ja põhjendatuks. Hagiavalduse

koostamisele ja materjalidega tutvumisele kulunud 5 töötundi ei saa pidada ülemääraseks. Ka

seisukohtade ja tõendite esitamiseks kahel korral kulunud 0,5 tundi ei saa pidada

ülemääraseks. Seejuures ei saa lähtuda vaid menetlusdokumendi pikkusest. Istungitel

osalemiseks kulunud 0,5 tundi ja 2 tundi, kokku 2,5 tundi, ei ole samuti ülepaisutatud.

Seejuures on ettevalmistusele istungiteks ja tunnistajate ülekuulamiseks kulunud 1,5 tundi

mõistlik ajakulu. Põhjendatud on ka lõplike teeside koostamisele ja menetluskulude nimekirja

esitamisele kulunud 3 töötundi. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult

mõistnud välja kostjalt hageja kasuks menetluskulud kokku 1950 eurot (käibemaksuga).

17. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata,

tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

18. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse.

Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et selle koostamiseks kulus 3 tundi,

tasumääraga 150 eurot tunnis (sh käibemaks) ning menetluskulude summa on sellest

tulenevalt 450 eurot. Hageja märkis ringkonnakohtu 24. märtsi 2026. a istungil, et lisaks

eelnevalt esitatule on hageja menetluskulud ka istungil osalemine vastavalt istungiks kulunud

ajale, tunnitasuga 150 eurot (sh käibemaks) + 1 tund istungiks ettevalmistamine sama

tasumääraga.

Arvestades istungi toimumise aega, on seega hageja taotletavad menetluskulud istungil

osalemisega seoses 62 eurot 50 senti (25 minutit * 150 eurot) ja lisaks 150 eurot istungiks

ettevalmistamine. Kokku on seega hageja menetluskulud ringkonnakohtus 450 eurot + 62

eurot 50 senti + 150 eurot = 662 eurot 50 senti (sh käibemaks).

Ringkonnakohtu hinnangul võib ka apellatsioonimenetluse kulusid pidada põhjendatuks

hageja taotletud ulatuses. 3 tundi apellatsioonkaebuse vastuse koostamiseks ei ole ülemäärane

– ainuüksi menetlusdokumendi pikkusest ei saa teha järeldusi selle koostamiseks kulunud aja

kohta, mh tuli hageja lepingulisel esindajal vastuse koostamiseks töötada läbi

apellatsioonkaebus, samuti maakohtu otsus. Ringkonnakohus ei nõustu kostja vastuväitega

hageja menetluskulude osas (dtl 719), et hageja ei võinud istungiga seotud õigusabikulude

nimekirja esitada istungil suuliselt, mis protokolliti, vaid pidanuks esitama eraldi kirjaliku

menetluskulude nimekirja. Kostja õigusi ei rikkunud see, et istungiga seotud menetluskulude

kindlaksmääramise taotlus on esitatud suuliselt istungil, mis protokolliti. Kostja sai esitada

omapoolsed vastuväited istungiga seotud kuludele ja muudele menetluskuludele pärast

kohtuistungit selleks antud tähtaja jooksul. Ringkonnakohus leiab, et istungiks

ettevalmistamiseks kulunud 1 tundi võib pidada igati põhjendatuks. Samuti on istungil

osalemise kulu 62 eurot 50 senti (25 minutit * 150 eurot) vajalik ja põhjendatud. Seega on

hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus 662 eurot 50 senti (sh

käibemaks), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)