2-25-14430/5 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 9. aprill 2026

Tsiviilasja number

2-25-14430

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi D.B vastu 3879 euro 81

sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete

saamiseks

Tsiviilasja hind

4944 eurot 82 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja B2 Impact OÜ

(registrikood

11542046, asukoht XXX-i ), lepinguline

esindaja Anzhela Ternikova (e-post XXX)

Kostja D.B (isikukood XXX, elukoht XXX-i,

e-post XXX, XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ 03.09.2025 hagi D.B vastu 3873 euro 55 sendi suuruse

põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks rahuldamata

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on

TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 03.09.2025 hagi D.B (kostja) vastu, milles palus kostjalt

hageja kasuks välja mõista põhivõlg 3879 eurot 81 senti ja kõrvalnõuded tulenevalt ESTO AS

(krediidiandja) ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust, millest tulenevad nõuded on

krediidiandja hagejale loovutanud.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid krediidiandja ja kostja 25.07.2022 tarbijakrediidilepingu nr

72921119574 (leping), mille järgi oli kostja krediidilimiit 5400 eurot, krediidikulukuse määr

oli 48,63% aastas. Krediidiandja võimaldas väljamakseid soovitud ulatuses ning ajal

väljavõtutasuga 0 eurot + 0,2% ülekande summast. Intressimäär oli 39.9% aastas,

maksegraafik oli koostatud annuiteedi põhimõttel ning kostja kohustus krediidi tagastama

1/60 kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot igakuise maksega tulenevalt lepingu

tähtajatust iseloomust (dtl 18). Hageja väitel tugines krediidiandja kostja krediidivõimelisuse

hindamisel kostja esitatud andmetele finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta ja

pensionikeskuse andmetest (dtl 3), arvelduskonto väljavõtteid krediidiandja ei küsinud.

Hageja väitel rikkus kostja lepingut, kui ta jättis tasumata kolm järjestikust makset

15.04.2025, 15.05.2025, 15.06.2025 (dtl 100–102). Hagiavalduse kohaselt jättis kostja

tasumata ka 15.03.2025 arve. Krediidiandja saatis kostjale lepingurikkumise tõttu 30.05.2025

kirja, milles andis võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja kuni 13.06.2025 ning hoiatas

kostjat, et kui kostja ei tasu selleks ajaks võlgnetavat 575 eurot 84 senti, ütleb krediidiandja

kostjaga sõlmitud lepingu VÕS § 416 lg 1 kohaselt üles (dtl 106).

Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja 14.06.2025 kostjaga sõlmitud

lepingu üles ning edastas kostjale lepingu ülesütlemise teate kostja e-posti aadressile. Lepingu

ülesütlemisega muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks (dtl 106).

Hageja selgitas, et krediidiandja väljastas kostjale krediiti 8700 eurot (krediidiandja

väljamaksed kostjale 25.07.2022–01.11.2023 olid kokku 8693 eurot 74 senti (dtl 25–99).

Kostja on lepingu kehtivuse ajal tasunud krediidiandjale 8328 eurot 80 senti, millest arvestati:



4820 eurot 19 senti põhivõla katteks,



2915 eurot 1 sent intresside katteks



548 eurot 60 senti kiire väljavõtutasu katteks



15 eurot lepingu muudatustasude katteks



30 eurot meeldetuletustasude katteks.

Hageja palub kostjalt välja mõista:



põhivõlg 3879 eurot 81 senti,



intress 547 eurot 12 senti,



võla sissenõudmiskulud 35 eurot,



viivis 89 eurot 9 senti, mis on sissenõutavaks muutunud 15.04.2024–03.09.2025,



edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (3879

eurot 81 senti) alates 04.09.2025 kuni põhivõla tasumiseni.

Hageja selgitas, et eeltoodut ja kostja tagasimakseid arvestades on põhivõlg 3879 eurot 81

senti, intress 547 eurot 12 senti ja viivis 89 eurot 9 senti. Hageja ei ole tasunud 06.02.2025–

14.06.2025 osamaksete eest intressi, see on arvutatud iga makse kohta eraldi intressimääraga

39,9% aastas, viivis on arvutatud perioodi 15.04.2025–03.09.2025 eest (dtl 5–7) ehk alates

lepingu ülesütlemisest. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 560 eurot riigilõivult. Hageja palus asja lahendamist

kirjalikus menetluses ning juhul, kui kostja ei vasta hagile, asja lahendamist tagaseljaotsusega,

kuid ei välista asja lahendamist kompromissiga (dtl 8).

2. Tartu Maakohus võttis 19.09.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21

päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja

hagi menetlusse võtmise määruse kätte 14.10.2025 kl 15.06 kättetoimetamisportaali (KÄPO)

kaudu. (dtl 122–124). Kostjal oli võimalik esitada hagile kirjalik vastus kuni 04.11.2025 (k.a).

Kostja tähtaegselt hagile ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

5. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping

tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja

majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga

sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud kogu võlgnevus

sissenõutavaks. Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist (I). Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416 kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

eelduseid ning teeb menetluslikud otsustused (II).

I

6. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on

selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima,

sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

6.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning

õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise

korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria

Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

6.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

6.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 4033 lg 4 ja

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

7. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis kostjaga lepingut sõlmides

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus andis 03.03.2026 hagejale tähtaja seitse päeva,

et täpsustada hagi aluseks olevaid asjaolusid, esitada tõendid ning VÕS § 4034 lg 7 kohane

nõude ümberarvutus (dtl 125–129).

7.1. Kohus selgitas, et kohtu esialgsel hinnangul ei järginud krediidiandja vastutustundliku

laenamise põhimõtet, sest ta jättis kostja väljaminekute andmed kontrollimata. Krediidiandja

tugines kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja esitatud andmetele finantskohustuste ja

majapidamiskulude kohta (dtl 3). Puuduvad tõendid asjakohastest kostja arvelduskonto

väljavõtetest, et kinnitada esitatud andmete tõesust. Kohus tõi välja ka selle, et hagiavalduse

kohaselt väljastati kostjale krediiti 8700 eurot, kuid esitatud tõendite kohaselt 8693 eurot 74

senti (dtl 25–99). Hagiavaldusest ja lisatud tõenditest ei nähtu, et 15.03.2025 osamakse oleks

jäetud tasumata, see ei ole kirjas 01.04.2025 esitatud arvel (dtl 100–101).

7.2. Hageja esitas kohtule vastuse, milles tõi välja, et kohtute täna kujundatud nn praktika

vastuolus seadusega, sealhulgas lepingu täitmise kohustusega. VÕS § 399 ei näe ette ega anna

alust järelduseks, et laenuandjal tekiks lepingu ülesütlemise järel kohustus sõlmida uus

maksegraafik või restruktureerida leping kohtuliku ettekirjutuse alusel. Tagasimaksete „uuesti

määramine“ saab kõne alla tulla üksnes kehtiva lepingu täitmise kontekstis, mitte olukorras,

kus lepinguline suhe on ülesütlemisega lõppenud ning sissenõutavaks on muutunud kogu

võlgnevus. Hageja jääb seisukohale, et lepingu ülesütlemine toimus seaduslikul alusel ning

kostja kohustuste rikkumise tõttu.

7.3. Kohus märgib, et hagejale oli seega eespool viidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad ning kohtute nn väljakujunenud praktika selge ja teada, kuid hageja ei soovinud

hagi täpsustada. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei soovinud täiendavaid tõendeid esitada ega

hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada, tuleb asuda seisukohale, et krediidiandja ei järginud

lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtu hinnangul jättis

krediidiandja VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes kostja krediidivõimelisuse nõuetekohaselt

hindamata, kui lähtus üksnes

kostja esitatud andmetest finantskohustuste ja

majapidamiskulude kohta (dtl 3), päringuid kõigisse asjakohastesse andmekogudesse ei teinud

ega küsinud kostjalt arvelduskont väljavõtet. Hageja ei soovinud ka vastupidiselt Riigikohtu

praktikale esitada tõendeid selle kohta, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja rikkus seega

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kohus märgib, et VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärg, et kostjalt saab VÕS § 4034 lg 7 kohaselt nõuda vaid põhivõlga ja

seadusjärgset intressi. Muid tasusid (sh lepingutasu) kostja ei võlgne. Kohus hindab järgnevalt

lepingu ülesütlemise eeldusi.

II

8. Hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et krediidiandja ütles lepingu kehtivalt üles ning

sellega muutus kogu põhivõlg sissenõutavaks. Kohus märgib, et hagejal oli õigus

pooltevaheline leping kehtivalt üles öelda, eeldusel, et täidetud olid pooltevahelise

tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused VÕS § 416 mõttes:



hageja esitas kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte



tarbija on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega,



krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist



krediidiandja on pakkunud tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase

tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.

8.1. Hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et kostja rikkus lepingut, kui jättis tasumata

kolm järjestikust makset 15.04.2025, 15.05.2025, 15.06.2025 (dtl 100–102), samuti

15.03.2025 arve, mille kohta ei nähtu võlgnevust järgmise kuu arvelt. Eeltoodud maksed oli

aluseks, et leping 14.06.2025 üles öelda. Kohus märgib alustuseks, et isegi kui lähtuda

hagiavalduses toodud asjaoludest, ei oleks hageja tõendanud, et kostja oli enne 14.06.2025

viivituses kolme teineteisele järgneva makse tasumisega, sest 15.03.2025 osamakse tasumata

jätmine ei kajastu 01.04.2025 esitatud arvel (dtl 100–101) ning 15.06.2025 osamakse tasumise

tähtpäev oli pärast lepingu väidetavat ülesütlemist.

8.2. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli hagejal

esitada VÕS § 4034 lg 7 kohane nõude ümberarvutus, nagu kohus hagejale põhjalikult ka

selgitas koos näidistabeliga, mille palus hagejal ära täita (dtl 125–131). Hageja ümberarvutust

ei teinud, seega ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja lepingu ülesütlemine 14.06.2025

oleks olnud kehtiv ka ümberarvutust arvestades, sest ümberarvutustega maksegraafikuta ei ole

võimalik öelda, millel kostja oleks ümberarvutusi arvestava vähenenud maksetega

maksegraafiku järgi kolme järjestikuse maksega viivitusse jäänud.

8.3. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei tõendanud VÕS § 416 lg 1 mõttes kolme järjestikust

makset, millega viivituses oldi, ei ole hageja tõendanud, et leping öeldi kehtivalt üles.

Eeltoodut arvestades on leping kehtiv ning hagi tuleb rahuldamata jätta. Kohtuasja

materjalidest ei nähtu ning hageja ei ole väitnud, et tegemist olnuks tähtajalise lepinguga, mis

on lõppenud ega palunud hagi rahuldada alternatiivselt täitmisnõude alusel tulevikus

sissenõutavaks muutuvate maksetena. Lisada võib, et kohtul ei oleks ka sel juhul võimalik

hagi mingis osas rahuldada, sest ümberarvutused puuduvad, põhivõla, seadusjärgse intressi ja

lepingutingimustele vastava vähendatud nõude kohta VÕS § 4034 lg 7mõtted andmed

puuduvad.

9. Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1

kohaselt hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin