2-24-16151/9 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Margit Jäätma

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 8. aprill 2026

Tsiviilasja number

2-24-16151

Tsiviilasi

FIVE Raamatupidamine OÜ avaldus Effectit OÜ

(kustutatud) täiendavaks likvideerimiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. juuni 2025. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

FIVE Raamatupidamine OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja

(määruskaebuse

esitaja)

FIVE

Raamatupidamine OÜ (registrikood 14950774),

seaduslik esindaja Margot Ojamets

Puudutatud isik Effectit OÜ (registrikood 14641613;

registrist kustutatud 20. septembril 2023)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta asja materjalide juurde võtmata FIVE Raamatupidamine OÜ 11. juulil 2025

esitatud määruskaebusele lisatud dokumendid.

2. Jätta Tartu Maakohtu 13. juuni 2025. a määrus muutmata ja FIVE

Raamatupidamine OÜ määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud FIVE Raamatupidamine OÜ kanda.

Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada Riigikohtule määruskaebus 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses oli FIVE Raamatupidamine OÜ (avaldaja) avaldus Effectit OÜ

(puudutatud isik) (kustutatud) täiendava likvideerimise läbiviimiseks ja likvideerija

määramiseks.

Avalduse kohaselt osutas avaldaja puudutatud isikule raamatupidamisteenust perioodil

detsember 2022 – juuni 2023, mille eest puudutatud isik ei ole nõuetekohaselt tasunud.

Samuti ei ole puudutatud isik esitatud arveid vaidlustanud. Tartu Maakohtu registriosakonnale

21. jaanuaril 2023 esitatud kandeavalduse kohaselt otsustas puudutatud isiku osanik 20.

jaanuaril 2023 lõpetada osaühingu tegevuse ja palus kanda registrikaardile likvideerijaks

Vaido Romulus, kes oli ka puudutatud isiku juhatuse liige ja osanik. Avaldajat ei teavitatud

puudutatud isiku likvideerimismenetlusest. Vaatamata võlgnevusest teadmisele esitas

puudutatud isiku endine juhatuse liige, osanik ja likvideerija 15. septembril 2023

registriosakonnale avalduse osaühingu kustutamiseks ja kinnitas seejuures, et võlausaldajate

nõuded on rahuldatud. Puudutatud isik kustutati registrist 20. septembril 2023. Puudutatud

isikul vara olemasolu või selle puudumine selgub likvideerimismenetluses. See, kas avaldaja

on valmis kandma võimaliku pankrotimenetlusega kaasnevad kulud, selgub siis, kui on selge,

kas selleks on vajadus.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2. Maakohus võttis 13. juuni 2025. a määrusega avaldaja avalduse menetlusse (resolutsiooni p

1) ja jättis avalduse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Menetluskulud jättis maakohus avaldaja

kanda ja märkis, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad (resolutsiooni p 3).

Määruse põhjenduste kohaselt ei ole teada, kas ja milline vara oli ühingul olemas registrist

kustutamise ajal. Avaldaja on kirjeldanud asjaolusid, mis küll viitavad puudutatud isiku

pahatahtlikule käitumisele, kuid sellest üksi ei piisa äriseadustiku (ÄS) § 218 lg 3 järgi

võlausaldaja avalduse alusel täiendava likvideerimise läbiviimiseks. Ka ei ole avaldaja

avaldanud selget seisukohta, kas ta on nõus vajadusel finantseerima pankrotimenetlust.

Olukorras, kus ei ole teada kustutatud ühingu võimalik vara ega see, kas vara puudumisel on

seni ainus teadaolev võlausaldaja nõus pankrotimenetlust finantseerima, ei ole põhjendatud

täiendava likvideerimismenetluse algatamine. Kui pankrotimenetluses ei leita isikut, kes oleks

nõus kulud kandma, tekib raugemise olukord ning võlausaldaja nõue jääb ikkagi rahuldamata.

Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole likvideerimismenetluse

algatamise eeldused täidetud. Avaldaja kui võlausaldaja nõudel ei ole põhjendatud läbi viia

puudutatud isiku likvideerimist ÄS § 218 lg 3 alusel.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse ning palub saata asja tagasi

maakohtule uueks läbivaatamiseks või, alternatiivselt teha ringkonnakohtul uus määrus,

millega rahuldada avaldaja avaldus puudutatud isiku likvideerimiseks.

Maakohtu määrus on õigusvastane ja puudulikult põhjendatud.

ÄS § 218 lg 3 alusel ei ole täiendava likvideerimise algatamise eelduseks see, et võlausaldaja

peab esitama tõendid oma nõude rahuldamise tõenäosuse kohta. Piisab, kui ilmneb, et

likvideerimine võib olla toimunud viisil, mis kahjustab võlausaldajate huve, või kui ilmnevad

asjaolud, mis vajavad täiendavat kontrollimist. Käesoleval juhul ei oleks võinud osaühingut

registrist kustutada, kuna osaühingu likvideerija ei teavitanud avaldajat

likvideerimismenetluse algatamisest. ÄS § 218 lg 1 kohaselt peavad kõik likvideerijad

kinnitama, et osaühingu võlausaldajate nõuded on rahuldatud või selleks vajalik vara on

hoiustatud. Kaebaja on esitanud tõendid ja kirjeldanud asjaolusid, mille kohaselt pidi

puudutatud isiku likvideerija olema avaldaja nõudest teadlik ning seetõttu viitab likvideerija

tegevus pahatahtlikule käitumisele. Kuna avaldaja ei olnud teadlik puudutatud isiku

likvideerimismenetlusest ega saanud seetõttu oma nõudeid antud menetluses esitada, on

avaldaja õigusi rikutud.

Kui avaldajal puudub teave puudutatud isiku varalise seisu kohta enne likvideerimist, ei saa

temalt eeldada finantseerimisotsuse tegemist teadmata asjaolude põhjal. Just täiendava

likvideerimise käigus tulebki selgitada välja puudutatud isiku tegelik varaline seis. Alles

seejärel saab võimalikuks hinnata pankrotimenetluse vajalikkust ja selle võimalikku

rahastamist.

4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle läbivaatamiseks ja

lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel Tartu

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et avaldaja

määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja

§ 659). Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

6. Ringkonnakohus jätab asja materjalide juurde võtmata määruskaebusele 11. juulil 2025

lisatud dokumendid, kuna need on avaldaja juba maakohtu menetluses esitanud. Samuti on

avaldaja lisanud määruskaebusele vaidlustatud maakohtu määruse, mille lisamine

määruskaebusele ei ole vajalik.

7. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Avaldaja taotleb puudutatud isiku täiendavat likvideerimist osaühingu võlausaldajana.

Osaühingu täiendavat likvideerimist reguleerivad täpsemalt ÄS § 218 lg-d 2 ja 3. Eelviidatud

paragrahvi teine lõige sätestab, et kui pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et

osaühingul jäi jaotamata vara ja vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, võib kohus

huvitatud isiku nõudel otsustada täiendava likvideerimise ja ennistada vanade likvideerijate

õigused või määrata uued likvideerijad. ÄS § 218 lg 3 reguleerib osaühingu võlausaldaja

õigust taotleda osaühingu täiendavat likvideerimist, nähes ette, et võlausaldaja nõudel võib

likvideerimise pärast osaühingu registrist kustutamist korraldada üksnes juhul, kui

võlausaldaja põhistab, et tema nõue osaühingu vastu jäi likvideerimismenetluses rahuldamata,

tal ei ole võimalik nõuet muul viisil rahuldada ja likvideerimise ennistamise korral on

võimalik tema nõue rahuldada, või kui osaühingut ei oleks võinud vaidluse tõttu nõude üle

registrist kustutada. Võlausaldaja taotlust täiendavaks likvideerimiseks ei rahuldata muu

hulgas siis, kui ta mõjuva põhjuseta jättis oma nõude likvideerijatele õigel ajal esitamata.

Eeltoodust tuleneb, et täiendava likvideerimise eelduseks on olukord, kus registrist kustutatud

osaühingul on mingi vara, millega registrist kustutamise ajal ei arvestatud. Täiendav

likvideerimine annab võimaluse sõltuvalt võlausaldajate olemasolust kas jaotada see vara

osanike vahel või rahuldada selle arvel võlausaldaja rahuldamata jäänud nõue (vt ka RKTKm

29.10.2025, 2-23-8034/16, p 12). Seega täiendava likvideerimise eesmärk on jaotada seni

jaotamata jäänud vara selliselt, nagu seda oleks tehtud osaühingu likvideerimisel enne ühingu

registrist kustutamist (vt RKTKm 04.02.2026, 2-24-8398/14 p 17).

Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus avaldajaga, et arvestades ÄS § 218 lg-s 3 sätestatut piisab

võlausaldaja avalduse alusel täiendava likvideerimise algatamiseks sellest, kui ilmneb, et

likvideerimine võib olla toimunud viisil, mis kahjustab võlausaldajate huve või kui ilmnevad

asjaolud, mis vajavad täiendavat kontrollimist.

Täiendava likvideerimise eesmärk ei ole puudutud isiku varalise seisu väljaselgitamine.

Likvideerimise läbinud juriidiline isik on üldjuhul varatu. Avaldaja ei ole ka määruskaebuses

näidanud ära, et puudutatud isikul oleks vara, mille arvelt oleks võimalik tema nõue

rahuldada.

Eeltoodust tulenevalt jõudis maakohus õigele järeldusele, et puudub ÄS § 218 lg-st 3 tulenev

alus rahuldada avaldus ning viia avaldaja avalduse alusel läbi puudutatud isiku täiendav

likvideerimine.

8. Kui likvideerija on rikkunud oma kohustusi, saab esitada tema vastu kahju hüvitamise

nõude.

Juriidilise isiku likvideerimist reguleerivad normid on ühtlasi juriidilise isiku võlausaldajate

kaitsenormideks, mille rikkumine on õigusvastane võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 7 alusel

ning võib kaasa tuua likvideerijate isikliku vastutuse juriidilise isiku võlausaldajate ees.

Likvideerijad kannavad riisikot selle eest, et kõigi teadaolevate võlausaldajate nõuded saaksid

kas rahuldatud või tagatud. Nõude põhjendamatuse kohta antava hinnangu ebaõigsusega

kaasnevate tagajärgede eest vastutavad likvideerijad isiklikult (Tsiviilseadustiku üldosa

seadus. Kommenteeritud väljaanne. § 43, p 3.1.1, 3.1.3).

9. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebusega seotud menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Asja materjalidest ei nähtu hüvitatavaid

menetluskulusid.

10. Riigilõivuseaduse § 59 lg-te 15 ja 5 alusel tuli avaldajal tasuda määruskaebuse esitamisel

riigilõivu 50 eurot. Avaldaja maksis 70 eurot. Avaldajal on õigus taotleda enam tasutud

riigilõivu 20 euro tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 1). Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb

mh ära näidata andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist.

11. Kuna maakohus lahendas avaldaja avalduse sisuliselt, on maakohus ekslikult oma

määruse p-s 8 märkinud, et avaldajal on TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel õigus taotleda maakohtus

tasutud riigilõivu tagastamist. Maakohtus tasutud riigilõiv ei kuulu tagastamisele.

(allkirjastatud digitaalselt)