2-25-13118/8 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 7. aprill 2026

Tsiviilasja number

2-25-13118

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi X.G vastu

611 euro 32 sendi suuruse põhivõla ja

kõrvalnõuete saamiseks

Tsiviilasja hind

1303 eurot 52 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja

Sigrid Rahkema (e-post )

Kostja X.G (isikukood XXX, elukoht XXX 17–

17, XXX, xxx, XXX, e-post , )

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ 31.07.2025 hagi X.G vastu 611 euro 32

sendise põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Mõista X.G-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks lepingu nr 2084197 alusel välja

põhivõlg 578 eurot 37 senti, 12.08.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

413 eurot, sissenõudmiskulud 25 eurot ja viivis 24% aastas alates 13.08.2025 kuni

põhivõla (578 eurot 37) täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui

põhivõlg.

3. Jätta menetluskulud X.G kanda ning mõista X.G-lt Aktiva Finance Group OÜ

kasuks välja menetluskulud 488 eurot ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt (488 eurot) alates

tagaseljaotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

4. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

5. Toimetada tagaseljaotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on

TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kostja võib esitada TsMS §-de 415 ja 416 kohaselt tagaseljaotsuse peale kaja, kui ta jättis

hagile tähtaegselt vastamata mõjuval põhjusel. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse

olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult

allkirja vastu üleandmisega või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib

esitada Tartu Maakohtule 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kostjale kätte toimetamisest.

Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates

päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada.

Kajalt tuleb tasuda riigilõiv, mille suurus on pool hagi hinnast, kuid mitte vähem kui 100

eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kajale tuleb lisada nõuetekohane vastus hagile.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 12.08.2025 hagi X.G (kostja) vastu, milles palus

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 611 eurot 32 senti ja kõrvalnõuded tulenevalt

Telia Eesti AS (teenusepakkuja) ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidi- ja

kindlustuslepingust, millest tulenevad nõuded on teenusepakkuja hagejale loovutanud.

1.1.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid teenusepakkuja ja hageja 18.02.2022

tarbijakrediidilepingu nr 2084197 (leping I) ja 18.02.2022 seadmekindlustuse (leping II) (dtl

17). Lepingu I järgi sai kostja krediiti 898 eurot 88 senti, krediidi kulukuse määraga 28,5%

aastas, mille sihtotstarve oli Asus TUF Gaming F15, väärtusega 799 eurot, omandamise

finantseerimine (dtl 17 ja 18). Lepingu järgi oli fikseeritud intressimäär 21,90% aastas,

maksegraafik oli koostatud annuiteedi põhimõttel ning kostja kohustus krediidi tagastama 12

igakuise maksega (dtl 17 ja 18). Seadmekindlustus sõlmiti kaubale kindlustusmaksega 10

eurot ja 90 senti ning omavastutusega 89 eurot ja 90 senti (dtl 24). Kostja krediidivõimelisuse

hindamisel tugines teenusepakkuja kostja esitatud andmetele sissetulekute, finantskohustuste

ja majapidamiskulude kohta (dtl 6 ja 21-22). Asjakohased pangakonto väljavõtted ning

andmekogude päringud puudusid.

Kostjal oli seisuga 30.04.2022 jäänud 20.03.2022 makse tähtajaliselt tasumata, tasudes selle

eest mai kuu jooksul (dtl 60 ja 62). Seejärel jättis kostja tasumata 20.05.2022 ja 20.06.2022

maksed (dtl 64). Hagiavalduse kohaselt on tegemist lepingurikkumisega. Teenusepakkuja

andis kostja lepingurikkumise tõttu talle 07.07.2022 täiendava tähtaja maksete teostamiseks

kuni 21.07.2022 ning hoiatas kostjat, et kui kostja ei tasu selleks ajaks võlgnevust 150 eurot

10 senti, on teenusepakkujal õigus kostjaga sõlmitud lepingud üles öelda VÕS § 416 lg 1

kohaselt (dtl 72). Pärast hoiatuse tegemist jättis kostja ka 20.07.2022 makse tasumata (dtl 67).

Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, ütles teenusepakkuja 21.08.2022 kostjaga sõlmitud

leping I üles). Lepingu ülesütlemisega muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks.

Teenusepakkuja saatis kostja e-posti aadressile 31.08.2022 arve 20.09.2022

seadmekindlustuse maksega, millele oli lisatud maksmata lepingute võlad kokku 290 eurot ja

20 senti ning põhivõla jääkväärtused 401 eurot ja 78 senti (dtl 68 ja 70).

Hageja selgitas, et kostja on leping I kehtivuse ajal tagastanud hagejale põhiosa katteks 209

eurot 42 senti, seega on põhivõlg 609 eurot 48 senti (dtl 9). Kostjal on tasumata teenuste eest

leping II järgi kokku maksmata 51 eurot 84 senti (dtl 9). Hageja ei ole tasunud leping I järgi

intressi kokku 38 eurot 90 senti 20.08.2022-20.11.2022 osamaksete eest, intress on arvutatud

laenujäägilt intressimääraga 21,90% aastas (dtl 10). Hageja nõuab leping I viivist nõudelt 609

eurot 48 senti perioodil 22.08.2022-12.08.2025 kokku summas 397 eurot 14 senti (dtl 73).

Leping II eest nõuab hageja viivist nõudelt 51 eurot 48 senti perioodil 21.09.2022-12.08.2025

kokku 16 eurot 90 senti (dtl 74).

1.2. Hageja palus hagiavalduse kohaselt kostjalt välja mõista:



põhivõlg 611 eurot 32 senti (leping I 609 eurot 48 senti + leping II 51 eurot 84 senti),



intress 38 eurot 90 senti lepingu I järgi,



viivis 414 eurot 04 senti, mis on sissenõutavaks muutunud 12.08.2025,

o

Lepingu I järgi 397 eurot 14 senti viivis 22.08.2022-12.08.2025 eest

o

Lepingu II järgi 16 eurot 90 senti viivis 21.09.2022-12.08.2025 eest



sissenõudmiskulud 25 eurot,



edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud määras viivis lepingu I järgi

21,90% aastas põhivõlalt (609 eurot 48 senti) alates 13.08.2025 kuni põhivõla

tasumiseni.



edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud määras viivis lepingu II

21,90% aastas põhivõlalt (51 eurot 84 senti) alates 13.08.2025 kuni põhivõla

tasumiseni



hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskuludena riigilõiv 280 eurot ja lepingulise esindaja kulud 507 eurot (dtl 79).

1.3. Tartu Maakohus andis 20.02.2026 määrusega hagejale tähtaja, et selgitada

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning esitada ümberarvutus. Kohus andis

18.03.2026 hagejale tähtaja, et esitada lõplik menetluskulude nimekiri.

Hageja lõplik nõue VÕS § 4034 lg 7 kohase ümberarvutuse järgi oli mõista kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlg 578 eurot 37 senti, 12.08.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

413 eurot, sissenõudmiskulud 25 eurot ja viivis 24% aastas alates 13.08.2025 kuni põhivõla

(578 eurot 37) täieliku tasumiseni.

Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskuludena 970 eurot 6 senti, millest riigilõiv on 280 eurot ning lepingulise esindaja

kulud 690 eurot 6 senti 4 tunni 5 minuti osutatud õigusabi eest tunnihinnaga 169 eurot (km-

ta). Hageja palus mõista menetluskulud välja käibemaksuta ning palus määrata, et

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

2. Tartu Maakohus võttis 28.08.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21

päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja

hagi menetlusse võtmise määruse kätte 29.08.2025 kl 08.30 Avaliku e-toimiku kaudu (dtl 85–

87). Kostjal oli võimalik esitada hagile kirjalik vastus kuni 19.09.2025 (k.a). Kostja

tähtaegselt hagile ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev teenusepakkuja ja kostja vahel sõlmitud leping

on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev

teenusepakkuja andis krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust.

Kohtu tuvastatud asjaoludel oli täpsemalt tegemist väiksemahulise järelmaksuga lepinguga,

kuid kuivõrd lisaks järelmaksuga tasutavale summale kohustus kostja tasuma ka lepingutasu

19 eurot 90 senti, tuleb pooltevaheline õigussuhe senise kohtupraktika järgi kvalifitseerida

tarbijakrediidilepinguks. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et teenusepakkuja ütles

kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles, mille tõttu muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks.

Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I).

Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416 kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid

ning teeb menetluslikud otsustused (II).

I

6. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on

selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima,

sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

6.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning

õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise

korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria

Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

6.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

6.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 4033 lg 4 ja

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

7. Kohus leiab, et teenusepakkuja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja

krediidivõimelisuse hindamisel VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, kui tugines kostja krediidivõime

hindamisel kostja esitatud andmetele sissetulekute, finantskohustuste ja majapidamiskulude

kohta (dtl 6, 21–22) asjakohaseid andmekogude päringuid tegemata ja arvelduskonto

väljavõtteid küsimata. Riigikohtu hinnangul peab krediidiandja küsima tarbija arvelduskonto

väljavõtet või tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Kohus andis hagejale täiendava võimaluse

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist põhjendada (dtl 88–89). Hageja täiendavaid

tõendeid ei esitanud, kuid esitas nõude ümberarvutuse.

Kohus tuvastab, et teenusepakkuja ja kostja sõlmisid kehtivalt tarbijakrediidilepingu, kuid

kuivõrd krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, on hagejal, kellele nõuded

loovutati õigus nõuda VÕS § 4034 lg 7 kohaselt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi

tasumist ning kohus peab hindama ka seda, kas leping oli ka ümberarvutuse uusi tingimusi

arvestades kehtivalt üles öeldud. Kohus analüüsib järgnevalt lepingu ülesütlemise eelduseid.

II

8. Hagejal oli õigus pooltevaheline leping kehtivalt üles öelda, eeldusel, et täidetud olid

pooltevahelise tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Kohus

selgitas pooltele tõendamiskoormist ja tõi välja, et VÕS § 416 mõttes ülesütlemise

formaalseid ja materiaalseid eeldusi peab tõendama hageja. Hageja ütles lepingu kehtivalt

üles eeldusel, et:



hageja esitas kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte



tarbija on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega,



krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist



krediidiandja on pakkunud tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase

tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.

8.1. Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et hageja oli VÕS § 416 lg 1 mõttes ka nõude

ümberarvutuse korral viivituses kolme järjestikuse maksega, ümberarvutuste kohasest

ülevaatest võlgnevuse tekkimise aja kohta (dtl 105–106). Kohus leiab, et hageja on

tõendanud, et kostja jättis 20.04.2022, 20.05.2022 ja 20.06.2022 maksed (dtl 64) tähtaegselt

tasumata või tasus need hilinenult ja rikkus sellega lepingut. Kohus leiab, et hageja on

tõendanud, et kostja on lepingu ülesütlemisavalduse kätte saanud (dtl 72).

8.2. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud ka seda, et teenusepakkuja tegi kostjale

ülesütlemise hoiatuse ning andis kostjale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks VÕS § 416 lg 1 mõttes koos avaldusega, et ta ütleb selle

tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla

tasumist. Teenusepakkuja saatis 07.07.2022 kostjale hageja tõenditest nähtuvalt kirja, millega

andis täiendava tähtaja maksete tegemiseks kuni 21.07.2022 ning hoiatas kostjat, et kui kostja

ei tasu selleks ajaks võlgnevust 150 eurot 10 senti, on teenusepakkujal õigus kostjaga

sõlmitud lepingud üles öelda VÕS § 416 lg 1 kohaselt (dtl 72).

8.3. Kohtu hinnangul ei nähtu tõenditest, et teenusepakkuja oleks pakkunud kostjale

läbirääkimiste võimalusi. Samas on Riigikohus selgitanud, et ainuüksi võimalik läbirääkimiste

võimaluse pakkumata jätmine VÕS § 416 lg 2 nõudeid rikkudes ei mõjuta

tarbijakrediidilepingu ülesütlemise kehtivust (RKTKo 03.06.2020, 2-17-7502/66, p 16).

Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on hageja tõendanud, et ka VÕS § 4034 lg 7 kohast

ümberarvutust arvestades on teenusepakkuja lepingu 21.08.2022 kehtivalt üles öelnud.

9. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on hageja tõendanud, et kõik lepingu ülesütlemise

formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud ning hageja ütles pooltevahelise lepingu

21.08.2022 kehtivalt üles. Kuna hageja ütles lepingu kehtivalt üles, muutus ülesütlemisega

kogu võlgnevus sissenõutavaks ning hagejal on õigus nõuda kostjalt kogu põhivõla tasumist.

Kohus leiab, et hagi tuleb osaliselt rahuldada ning kostjalt tuleb välja ümberarvutuste järgselt:



põhivõlg 578 eurot 37 senti,



12.08.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 413 eurot,



sissenõudmiskulud 25 eurot ja



viivis 24% aastas alates 13.08.2025 kuni põhivõla (578 eurot 37) täieliku tasumiseni,

kuid mitte suuremas ulatuses kui põhivõlg (dtl 100–109).

10. Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt

kostja kanda.

10.1. Hageja esitas 31.03.2026 menetluskulude nimekirja (dtl 116–117), milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena 970 eurot 6 senti, millest riigilõiv on 280 eurot

ning lepingulise esindaja kulud 690 eurot 6 senti 4 tunni 5 minuti osutatud õigusabi eest

tunnihinnaga 169 eurot (km-ta). Hageja palus mõista menetluskulud välja käibemaksuta ning

palus määrata, et menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivis.

Hageja palus lepingulise esindaja kulud TsMS § 174 lg 10 järgi välja mõista käibemaksuta,

sest hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus käibemaksu tagasi arvestada. Hageja

kinnitas, et kõik kulud on TsMS § 176 lg 5 kohaselt kantud seoses käesoleva tsiviilasja

kohtumenetlusega. Kohus ei küsi tagaseljaotsuse puhul kostja seisukohta menetluskuludele.

10.2. Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada

osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv 280 eurot. Riigilõiv on

menetluskulu riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest TsMS § 138 lg 2 mõttes. Kohus

leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg 1 kohaselt vajalikud ja

põhjendatud osaliselt. Riigikohtu juhiste järgi ei pea kohus menetluskulude

kindlaksmääramisel kohus üksikasjalikult välja tooma konkreetseid tegevusi ja kulusid

menetluskulude nimekirjast ega hindama iga kuluartiklit eraldi.

Riigikohtu hinnangul peab kohus menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

andma eelkõige hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas

esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse

hinnale. Kohus arvestab kohtuvaidluse asjaolusid, kohtuasjale kulunud aega, asja liiki,

keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti kontrollib, ega lepingulise

esindaja tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse keskmist hinda (RKTKm 17.04.2024 2-17-

124505/94, p 12 jj; RKTKm 29.01.2024 2-21-9796/80, p 17 jj).

10.3. Kohus leiab, et lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja menetlusdokumentide sisu

arvestades on põhjendatud tunnitasu 100 eurot ning põhjendatud ajakulu hagiavalduse

koostamise eest 60 minutit, sest turul pakutakse sarnast teenust hinnaga 85–100 eurot,

põhjendatud on täiendavalt ka lepingulise esindaja kulu ümberarvutuse koostamise ja kohtule

vastuste esitamise taotletud ajakuluga 65 minutit, kuid tunnihinnaga 100 eurot.

10.4. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

menetluskulu 488 eurot (280 + 100 + 108). Kohus mõistab menetluskulud välja koos

käibemaksuta, sest hageja on TsMS § 174 lg 10 mõttes märkinud, et ta on

käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 kohaselt hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates käesoleva

kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse

TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tagatiseta viivitamata täidetavaks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin