2-26-662/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

07.04.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-26-662

Kohtuasi

Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu)

taotlus

isiku

paigutamiseks

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.02.2026 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

L.G määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu)

Puudutatud isik L.G (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 19.02.2026 määruse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada määruse põhjendusi.

2. Jätta L.G määruskaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-26-662

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 14.01.2026 määrusega kohaldati L.G (puudutatud isik) suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi. Sihtasutuse Põhja-Eesti

Regionaalhaigla taotlusel pikendas Harju Maakohus 16.01.2026 määrusega puudutatud isiku

suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, st kuni

22.02.2026 kell 10.51. Maakohus märkis, et annab loa isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

2. Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu; avaldaja) esitas Harju

Maakohtule 12.02.2026 avalduse, paludes paigutada puudutatud isik tahtest olenematule

ravile kuni kolmeks kuuks.

2.1. Avalduse kohaselt pöördus Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik

(psühhiaatriakliinik) 10.02.2026 avaldaja poole puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi

jätkamiseks orienteeruvalt kuni kolmeks kuuks. Psühhiaatriakliiniku avaldusele oli lisatud

psühhiaatrite 10.02.2026 arvamus, mille kohaselt viibib puudutatud isik kolmandat korda

statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus. Esimest korda oli ta statsionaarsel ravil 2013. aastal,

kui politsei ja kiirabi tõid ta käeraudades psühhiaatriakliinikusse, kuna oli kodus muutunud

äärmiselt vägivaldseks ja ähvardavaks. Puudutatud isik käitus pereliikmete suhtes

agressiivselt ning tuli emale, õele ja isale korduvalt füüsiliselt kallale. Samuti avaldas

puudutatud isik jälitusmõtteid ning oli lähedaste suhtes paranoiline. Puudutatud isiku suhtes

kohaldati tahtest olenematut ravi kuni 40 päeva. Haiglaravi foonil puudutatud isik rahunes,

muutus leplikumaks, luulumõtted kaotasid aktuaalsuse, kuid haiguskriitikat ei tekkinud.

Pärast haiglaravi ei ilmunud ta ühelegi psühhiaatri ambulatoorsele vastuvõtule ning ei

tarvitanud temale määratud psühhiaatrilist toetusravi. Teist korda viibis puudutatud isik

psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 2021. aastal, kui ta toodi valvetuppa

psühhiaatriapolikliinikust, kus oli käitunud agressiivselt ja ähvardavalt sealsete töötajate

suhtes. Valvetoas ründas puudutatud isik haiglatöötajat, oli süüdistav oma eelmise raviarsti

suhtes ning nõudis diagnoosi kustutamist. Puudutatud isiku suhtes kohaldati tahtest

olenematut ravi kuni 40 päeva. Haiglaravi foonil puudutatud isiku seisund osaliselt paranes ja

käitumine korrastus, kuid haiguskriitikat ei tekkinud. Formaalselt nõustus ta depooraviga

jätkama ning käis regulaarselt psühhiaatriaõe ambulatoorsetel vastuvõttudel kuni 2023. aasta

suveni. Edasistele vastuvõttudele puudutatud isik ei ilmunud ning katkestas omaalgatuslikult

toetusravi.

2.2. Seekord toodi puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa politsei ja kiirabiga.

Häirekeskust teavitas Kristiine linnaosavalitsuse sotsiaaltöötaja, kelle poole oli pöördunud

puudutatud isiku ema abipalvega. Vanematega suhtlus on minimaalne, kuid puudutatud isik

saadab neile seosetuid ja ähvardava sisuga SMS-e. Lähedaste sõnul on ta füüsiliselt ja

verbaalselt agressiivne ning ohtlik. Puudutatud isiku ema on sunnitud elama suvilas, kuna ei

julge koju naasta. 1,5 kuud tagasi ei lubanud puudutatud isik emal korterisse siseneda ning

ründas teda nii verbaalselt kui ka füüsiliselt. Lisaks on laekunud kaebusi naabritelt, kes on

teinud ka politseisse avalduse. Puudutatud isik on naabreid verbaalselt ähvardanud ning

tekitanud neile varalist kahju – terariistaga lõhkunud ukse ja pannud nende aknast sisse põleva

puutoki. Kiirabi saabudes keeldus puudutatud isik korteriust avamast, ei lubanud meedikutel

teostada läbivaatust ning ei teinud politseiga koostööd. Valvetoas keeldus puudutatud isik

valvearstiga vestlemast. Ta oli pinges ja tõrges, vastas küsimustele küsimustega ning oli

käitumiselt provokatiivne. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku 13.01.2026 kell 10.51

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega tulenevalt raskest psüühikahäirest

2-26-662

(segatüüpi skisoafektiivne häire, F25.2), millega kaasnes eelkõige teisi ohustav ebaadekvaatne

ja ettearvamatu käitumine ning muu abi ebapiisavus.

2.3. Puudutatud isik jätkas ravi akuutosakonnas kuni 05.02.2026. Tema seisund on olnud

ebastabiilne: ta käitus konfliktselt, ähvardas personali ja kaaspatsiente ning puudutatud isiku

käitumise kohta registreeriti korduvalt ohutusjuhtumeid (ähvardused, verbaalne agressioon).

Ravi foonil puudutatud isiku käitumine korrastus ning 3. osakonnas on tema käitumine

rahulik, personaliga on puudutatud isik viisakas. Kontakt temaga jääb formaalseks.

Puudutatud isik rõhutab, et varasemalt on ta tõepoolest agressiivselt käitunud, kuid

käesolevalt hindab oma seisundit suurepäraseks, leiab, et ravi sobib hästi, ning väljendab

rahulolu raviga. Emaga suhtleb, konflikte eitab. Kontakt puudutatud isikuga on formaalne,

kriitika oma seisundi suhtes on vähene ning ravi vajadust ta ei mõista. Haiguskriitikat ei esine

ka varasemate hospitaliseerimiste osas. Käesolevalt ei ole võimalik tagada puudutatud isiku

ohutut toimetulekut ega psühhiaatrilise ravi jätkusuutlikkust väljaspool kontrollitud

keskkonda. Ravita jäämisel on ta oma psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse, impulsiivse

ja ettearvamatu käitumise tõttu ohtlik nii iseendale (seades end luululistel ajenditel

haavatavasse või konfliktsesse olukorda) kui ka ümbritsevatele (olnud füüsiliselt agressiivne

pereliikmete suhtes, tekitanud varalist kahju naabritele). Psüühilise seisundi tõttu ei ole ta

käesolevalt võimeline otsustama enda ravi üle ega andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset

nõusolekut. Puudutatud isiku seisundit hinnates ja varasemast ravikogemusest lähtudes ei ole

tõenäoline tema seisundi oluline paranemine ega iseseisev ohutu toimetulek kodustes

tingimustes 40-päevase haiglaravi järgselt.

3. Maakohus määras 13.02.2026 määrusega puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise

vajaduse kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatriaekspertiisi. Ekspert esitas arvamuse

19.02.2026.

Ekspertiisiakti kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud segatüüpi skisoafektiivne häire

(RHK-10 kood F25.2). Ekspertiisil oli puudutatud isik kinnine, tõrksa olekuga. Ta eitas

igasugust vägivaldset ja ähvardavat käitumist, samuti SMS-ide saatmist. Puudutatud isik

tunnistas, et lõi haamriga naabri ust, sest viimane kolistas poole ööni perforaatoriga vastu

seina. Puudutatud isik süüdistas, et naabrid jälitavad teda, käivad korteris ning tahavad koos

korteriühistu esimehega emalt korterit ära võtta. Ta kuulis sellekohast juttu naabrite poolt.

Puudutatud isiku arvates terroriseerivad kõik inimesed teda oma tegevusega, kuid lähemalt ei

selgitanud, vaid viis jutu teisele teemale. Haigeks ta ennast ei pidanud. Puudutatud isik

orienteerus ajas, kohas enese isikus. Situatsiooni hinnang oli luulumõtetest lähtuv. Kontakt oli

formaalne, mitte usalduslik. Mõttekäik oli laialivalguv, resoneerne. Puudutatud isik avaldas

paranoilist tagakiusamisluulu. Ilmselt esinesid ka kuulmismeelepetted. Meeleolu düsfoorilise

alatooniga. Puudutatud isik oli pinges, ärrituv. Tunde-tahteelu psühhoosist lähtuv. Ekspert

leidis, et on tõenäoline, et isik asub vabaduses viibides ründama teisi isikuid. Käesolevalt ei

ole võimalik tema suhtes kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi.

4. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 19.02.2026 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ja

paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi

kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 19.05.2026. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda

lõpetatuks 19.05.2026 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase

ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus

2-26-662

andis psühhiaatriakliinikule loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda

5.1. Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 2 ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p-le 1.

5.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund käesolevaks

hetkeks paranenud ning haiglaravita jäädes on ta ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele.

Ekspertiisis on välja toodud, et on tõenäoline, et isik asub vabaduses viibides ründama teisi

inimesi. Esindaja on välja toonud, et puudutatud isik saatis talle mitmeid segase sisuga ja

paranoilisi SMS-e. Lisaks on puudutatud isik lähedaste sõnul olnud nii vaimselt kui ka

füüsiliselt vägivaldne. Puudutatud isik aga eitab igasugust vägivaldset ja ähvardavat

käitumist, samuti SMS-ide saatmist. On teiste isikute suhtes süüdistav – kõik inimesed

terroriseerivad teda oma tegevusega. Haiguskriitika puudub täielikult.

5.3. Kohus kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel.

Muude isikute ärakuulamist ei pea kohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku

psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt

kaasa asja lahendamisele.

Määruskaebus

6. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud

määruse tühistada ja avalduse jätta rahuldamata.

Määruskaebuse kohaselt ei ole seaduses sätestatud tingimused isiku tahtevastasele ravile

paigutamiseks täidetud. Puudutatud isik ei olnud haiglasse paigutamisel ohtlik, samuti ei ole

ta ohtlik hetkel. Puudutatud isik ei nõustu seisukohaga, et tal puudub haiguskriitika ja ta ei

võta ravimeid väljaspool statsionaari.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

7. Psühhiaatriakliiniku hinnangul on maakohtu määrus õiguspärane.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹

(koosmõjus §-ga 659) alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi.

Määruskaebus jääb rahuldamata.

10. Kohus menetleb TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema

tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi

kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on

isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda

või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude

2-26-662

koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire

tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane.

11. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eeldused ei ole tema suhtes täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud

ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud

isiku suhtes on isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile olnud täidetud. Avalduse esitas

puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (PsAS § 13 lg 11), kohtule oli esitatud PsAS § 13

lg-tes 3 ja 5 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti oli maakohus enne vaidlustatud määruse

tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1 ja § 5391 lg 2 analoogia;

RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16) ning maakohus määras kooskõlas TsMS § 537 lg-ga 1

ekspertiisi. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS §

11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks, kuid

maakohtu määrus on olulises ulatuses põhjendamata. Maakohtu määrusest puudub

ärakuulamise kirjeldus ja sellest tehtud järeldused, samuti puuduvad maakohtu tuvastatud

asjaolud puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire ja muu psühhiaatrilise abi

ebapiisavuse kohta ning põhjendused PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetuste kohta.

Seetõttu täiendab ringkonnakohus järgnevalt vaidlustatud määruse põhjendusi.

11.1. Nii asjas 14.01.2026 ja 10.02.2026 esitatud psühhiaatrite arvamuse kui ka eksperdi

19.02.2026 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – segatüüpi

skisoafektiivne häire (RHK-10 kood F25.2). Ekspertiisiaktis on esile toodud, et puudutatud

isiku situatsiooni hinnang on luulumõtetest lähtuv, ta avaldas paranoilist tagakiusamisluulu ja

ilmselt esinesid ka kuulmismeelepetted. Meeleolu oli düsfoorilise alatooniga, ta oli pinges ja

ärrituv. Puudutatud isik süüdistas naabreid tema jälitamises ja tema korteris käimises, kõik

inimesed terroriseerivad teda. Ka puudutatud isiku isiklikul ärakuulamisel oli puudutatud isik

ärrituv ja kaitsvas olekus (ärakuulamise tulemus nähtub maakohtu 16.01.2026 esialgse

õiguskaitse pikendamise määruse p-dest 6 ja 14). Puudutatud isikule määratud esindaja

18.02.2026 esitatud dokumendist nähtuvalt ei saanud puudutatud isik aru, miks ta on haiglasse

sattunud, eitas endal esinevat haigust ning süüdistas haiglasse sattumises oma ema, tema

elukaaslast ning naabreid. Puudutatud isik väljendas jätkuvalt, et teda kiusatakse Eestis.

Hiljem saatis puudutatud isik talle määratud esindajale segase sisuga ja paranoilisi SMS-e (dtl

80). Eeltoodust saab järeldada, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.

11.2. Maakohus on põhjendatult leidnud, et puudutatud isik on haiglaravita jäädes ohtlik nii

endale kui ka ümbritsevatele. Käesolevale hospitaliseerimisele eelnevalt oli puudutatud isik

saatnud vanematele seosetuid ja ähvardava sisuga SMS-e, oli olnud füüsiliselt ja verbaalselt

agressiivne ning ohtlik, oli rünnanud oma ema nii verbaalselt kui ka füüsiliselt, kui ema

proovis koju tulla. Lisaks oli laekunud kaebusi naabritelt, kes olid teinud ka politseisse

avalduse, sest puudutatud isik oli neid ähvardanud ning tekitanud neile varalist kahju –

terariistaga lõhkunud ukse ning pannud nende aknast sisse põleva puutoki. Isiku ohtlikkus

võib väljenduda kalduvuses vägivallale (vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2).

Haiglaravil viibides oli puudutatud isik endiselt konfliktne ja ebastabiilne, ta ähvardas

personali ja kaaspatsiente ning tema suhtes registreeriti korduvalt ohutusjuhtumeid seoses

ähvarduste ja verbaalse agressiooniga. Ravi foonil puudutatud isiku käitumine korrastus, kuid

kuna puudutatud isik ravi vajadust ei mõista (dtl 57), siis ravita jäämisel on pigem kindel kui

tõenäoline, et puudutatud isiku seisund võib muutuda taas konfliktseks ja agressiivseks.

Puudutatud isiku ohtlikkuse prognoosi ravita jäämisel kinnitab ühtlasi tema anamnees, mida

2-26-662

on kirjeldatud psühhiaatrite arvamuses ja ekspertiisiaktis. Puudutatud isik on ka varasemalt

psüühiliste haigusnähtude ägenemisel läinud kallale oma pereliikmetele ja haiglatöötajale (dtl

56, 87–88). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik

haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm

20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Ekspertarvamusest nähtuvalt on puudutatud isikul kriitika

oma seisundi suhtes vähene, haigeks end ei pea ning ravi vajadust ta ei mõista, haiguskriitikat

ei esine ka varasemate hospitaliseerimiste osas. Eeltoodust saab järeldada, et puudutatud isik

ise ei mõista enda haiguse ja sellest tingitud ohtlikkuse tõsidust. Seega on põhjust eeltoodud

asjaolusid kogumis arvestades arvata, et puudutatud isik on ravita jätmise korral

psüühikahäire tõttu ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses ning seda eelkõige teiste isikute

elule, tervisele ja julgeolekule.

11.3. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik varasemalt kahel korral

katkestanud talle määratud toetusravi (praegusel juhul tegemist kolmanda

hospitaliseerimisega), samuti jättis puudutatud isik ilmumata arsti vastuvõttudele. Kuivõrd

puudutatud isiku haiguskriitika on vähene, ta ei mõista ravivajadust ja ei pea end haigeks, ei

ole vaatamata määruskaebuses esitatud vastupidistele väidetele alust arvata, et ta jätkaks

raviga kodustes tingimustes. Psühhiaatrite arvamuses ja eksperdiarvamuses on toonud esile, et

käesoleval ajal ei ole võimalik kohaldada puudutatud isiku suhtes muud psühhiaatrilist abi

peale haiglaravi. Seega ei ole puudutatud isikule võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist

abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11

lg 1 p 3).

12. Kuigi puudutatud isik leiab määruskaebuses, et kohus ei peaks tuginema vaid

ekspertiisiaktile ning eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv, siis

kinnitavad kohtu järeldusi kõik asjas esitatud dokumendid kogumis. Puudutatud isikul rasket

psüühikahäiret iseloomustavaid tunnuseid, samuti tema ohtlikkust ja muu psühhiaatrilise abi

ebapiisavust on kirjeldatud kahes psühhiaatrite arvamuses ja eksperdiarvamuses. Lisaks

veendus maakohus puudutatud isiku puhul seadusest sätestatud tingimuste täidetuses vahetult

puudutatud isiku isiklikul ärakuulamisel.

13. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

14. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

15. TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)