2-25-411/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Ele Liiv ja Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

6. aprill 2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-411

Kohtuasi

X.T hagi A.I vastu viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 16. veebruari 2026. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

A.I 16. märtsi 2026. a apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

16 628,13 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: X.T (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ljudmila Tamar

Kostja: A.I (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Marko Tammann

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda A.I apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud A.I kanda. Jätta

menetluskulude rahaline suurus kulude puudumise tõttu kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-25-411

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X.T (hageja) esitas 09.01.2025 Pärnu Maakohtule hagi A.I (kostja) vastu, milles palus

kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise 16 628,13 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt mõisteti kostjalt Tallinn Ringkonnakohtu 22.03.2022 otsusega

hageja kasuks ühisvara jagamise tulemusena välja hüvitis 120 998,47 eurot ja menetluskulude

hüvitis 2212,95 eurot. Kohtuotsus jõustus 29.08.2022. Kuna kostja kohtuotsust vabatahtlikult

ei täitnud, alustas kohtutäitur 26.09.2022 hageja avalduse alusel täitemenetluse. Kostja ei

olnud huvitatud kohtuotsuse kiirest täitmisest. Kostja tasus viimase osa võlast 14.06.2024.

Seega kestis kohtuotsuse täitmine ilma mõjuvate põhjusteta ligikaudu kaks aastat.

1.2. Hageja nõuab kostjalt ühisvara jagamise tulemusena välja mõistetud hüvitise tasumisega

viivitamise eest viivist ajavahemiku eest 30.10.2022–14.06.2024 seadusjärgses määras kokku

16 628,13 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostjal puuduvad hageja ees kohustused. Tsiviilasjas nr 2-15-18487 tehtud otsus on

täitemenetluses täidetud ja täitemenetlus on lõpetatud. Otsusest ei tulene viivise maksmise

kohustust. Kostja ei ole kohtuotsuse täitmisega viivitanud. Hageja ise keeldus koostööst.

2.2. Kuna varasemas tsiviilasjas tehtud kohtulahend on jõustunud, siis on tegemist olukorraga,

kus hageja on kohtule esitanud teist korda sama hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 428 lg 1 p 2 mõttes ning asja menetlus tuleb lõpetada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse menetluse lõpetamiseks. Kohus rahuldas hagi

ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 628,13 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja

kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 2189 eurot ja

sellelt viivise seadusjärgses määras.

3.1. Kohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

-

Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2022 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-18487 jagati poolte

ühisvara ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 120 998,47 eurot,

menetluskulude hüvitis 2212, 95 eurot ning viivis menetluskuludelt, kuni kohase

täitmiseni;

-

Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2022 otsus jõustus 29.08.2022;

-

kostja kohtuotsust vabatahtlikult ei täitnud;

-

hageja esitas 14.09.2022 kohtutäitur Rocki Albertile kaks täitmisavaldust (täiteasi nr

176/2022/2865) soovides eelnimetatud kohtuotsuse täitmisele pööramist – esimese

täitmisavalduse kohaselt oli nõude sisuks hüvitis 120 998,47 eurot ja teise kohaselt hüvitis

2212,95 eurot ning viivis ajavahemiku 29.08.2022 kuni 14.09.2022 eest 8,25 eurot ja kuni

nõude täitmiseni;

-

kostja tasus võla lõplikult 14.06.2024;

-

täitemenetlus täiteasjas nr 176/2022/2865 lõpetati 20.06.2024;

2-25-411

-

hageja esitas 04.10.2024 kostjale nõude viivise tasumiseks ajavahemiku 30.10.2022

(kohtutäituri määratud otsuse vabatahtliku täitmise tähtaeg) kuni 14.06.2024 eest 16

628,13 eurot. Viivise arvestus on tehtud vaid väljamõistetud hüvitiselt, kuna

menetluskulude viivis on tasutud;

-

kostja viivist ei tasunud.

3.2. Puuduvad asjaolud, mis välistaksid kohtuotsusega väljamõistetud põhinõude täitmisega

viivitamisel kostjal viivise maksmise kohustuse. Hageja nõue sisaldab temale väljamõistetud

hüvitist ühisvara jagamise eest. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 120 998,47

euro tasumisega viivitamise eest viivis alates 30.10.2022 kuni võla lõpliku tasumiseni

14.06.2024.

3.3. Kostja ei esitanud vastuväiteid selle kohta, millal hageja nõue muutus sissenõutavaks.

Alusetud ja tõendamata on kostja väited, et hageja viivisearvestus ei kajasta väikseid

summasid, mille ta tasus. Hageja esitatud väljavõtetest kohtutäituri programmist nõude

rahalise täitmise aruande kohta nähtuvad võla tasumise laekumised alates 30.10.2022. Hageja

esitatud viivisearvestus on jälgitav ja kontrollitav. VÕS § 113 lg 4 asjaolusid ei esine. Ka ei

taotlenud kostja viivise vähendamist.

3.4. Tsiviilasjas nr 2-15-18487 lahendati poolte vahel vastastikused ühisvara jagamise

nõuded, viivisenõue esitati vaid menetluskulude osas. Praeguses asjas esitatud viivisenõue ei

ole tingitud kohtulahendist ühisvara jagamise kohta, vaid kohtuotsuse täitmisega

viivitamisest. Tegemist ei ole sama hageja nõudega sama kostja vastu samal alusel, milles on

juba jõustunud kohtuotsus. Varasemas kohtumenetluses ei nõudnud hageja kostjalt viivist

kuni põhinõude täitmiseni TsMS § 367 alusel.

3.5. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Arvestades esitatud dokumentide mahtu ja sisu, on hageja esindaja toimingud põhjendatud ja

vajalikud. Põhjendatud on ka hageja esindaja tunnitasu 150 eurot. Seega peab kostja hagejale

hüvitama õigusabikulud 1209 eurot ja riigilõivu 980 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Kaebuse kohaselt tuleb maakohtu lahend hagi rahuldamise osas tühistada menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu. Kohus oleks pidanud menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel

lõpetama. Põhinõue ja kõrvalnõue on omavahel õiguslikult ja orgaaniliselt seotud. Ühes

kohtuasjas põhinõude lahendamine ei saa tekitada isikule õigust sama põhinõude pinnalt

esitatava viivisenõude lahendamiseks teises kohtuasjas.

4.2. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja hageja on oma nõudeõiguse kaotanud.

Kostja võis Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2022 otsuse valguses mõistlikult eeldada, et

hageja kostja vastu pärast selle otsuse jõustumist viivisenõuet ei esita. Kui hageja oleks

soovinud kostja vastu viivisenõuet esitada, siis oleks ta pidanud tegema seda samas

kohtuasjas.

4.3. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluskulud

jätta TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda.

2-25-411

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

6. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. Ringkonnakohus ei

võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses

toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

7. Kaebuses leiab kostja, et maakohus rikkus TsMS § 428 lg 1 p 2, kui jättis menetluse

lõpetamata ja rahuldas hagi. Samuti leiab kostja, et hageja viivisenõue on vastuolus hea usu

põhimõttega. Kostja palub, et ringkonnakohus teeks uue otsuse, millega jätaks hagi

rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebusel ei ole edulootust.

8. TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata muuhulgas, kui

samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud

Eesti kohtu lahend. Viidatud sätte alusel saab menetluse lõpetada vaid juhul, kui varasem

lahend on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel. Kolleegium

nõustub maakohtuga, et varasemas menetluses, s.o tsiviilasjas nr 2-15-18487 ei nõudnud

hageja kostjalt ühisvara hüvitiselt viivist, mistõttu puudub alus tsiviilasja menetluse

lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel.

9. Kuigi põhinõue ja kõrvalnõue on omavahel õiguslikult seotud, on tegemist siiski erinevate

nõuetega. Asjaolu, et hageja varasemas menetluses viivisenõuet ei esitanud, ei võta ära

hagejalt õigust nõuda uues menetluses viivist, kui kostja jõustunud kohtulahendiga välja

mõistetud põhinõuet (antud juhul ühisvara jagamise tulemusel välja mõistetud hüvitis) ei

tasunud, vaid viivitas jõustunud kohtuotsuse täitmisega. Riigikohtu lahendid, millele kostja

apellatsioonkaebuses viitab (RKTKo 16.05.2018, 2-16-11056, p 23; RKTKm 21.04.2021,

2-19-12247, p 10), ei ole siinse vaidluse lahendamisel asjakohased, kuna puudutasid

vaidluseid, kus viivisenõue oli varasemas menetluses juba esitatud.

10. Ka ei ole hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Ainuüksi asjaolu, et kostja eeldas, et

hageja ei soovi temalt viivist nõuda, ei muuda hageja nõuet hea usu põhimõttega vastuolus

olevaks.

10.1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja

kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei ole õiguste

teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on

kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada

võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi (vt RKTKo 10.10.2007, 3-2-1-41-07, p

27). Riigikohus on selgitanud, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada

hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel. Eelkõige peaks selliseks

erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje,

et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (vt RKTKo 10.12.2014, 3-2-1-128-14, p 11).

Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest võis kostjale jääda mulje, et hageja on

viivisenõudest loobunud. Vastupidi, hageja selgitas, et ei esitanud tsiviilasja nr 2-15-18487

2-25-411

ühisvara hüvitiselt viivise väljamõistmise nõuet eeldades, et kostja täidab kohtuotsuse kiiresti

ja vabatahtlikult, mida ta aga ei teinud.

10.2. Ka on Riigikohus pidanud viivise nõudmist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks

olukorras, kus menetlusosaline on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või on

nõude esitamise eesmärk tekitada vastaspoolele kahju. Ka selliseid asjaolusid ei ole kostja

kohtu ette toonud.

11. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses viivise summat ega selle arvestust. Kolleegiumi

hinnangul ei ole maakohus hageja nõude hindamisel materiaal- ja menetlusõiguse norme

rikkunud.

12. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks õigusnorme rikkunud ka

menetluskulude jaotamisel ja nende rahalise suuruse kindlaksmääramisel. Kuna maakohus

rahuldas hagi, jäid menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti kostja kanda.

Apellatsioonkaebus ei sisalda etteheiteid kulude rahalise suuruse kindlaksmääramisele.

13. Eeltoodut arvestades on apellatsioonkaebus perspektiivitu ja seda ei oleks võimalik

rahuldada. Kohus keeldub seetõttu kaebuse menetlusse võtmisest. TsMS § 638 lg 4 teise lause

kohaselt, kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta kaebust

vastustajale kätte ning tagastab selle apellandile koos lisadega ja kaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise määrusega. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei

ole vaja seda tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramine

14. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel, koosmõjus § 639 lg-ga 1, kaebuse esitaja s.o

kostja kanda. Kuna kohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja ei edasta seda

hagejale seisukoha esitamiseks, ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja

mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida. Seega puuduvad asjas kindlaksmääratavad

menetluskulud.

15. Ringkonnakohus selgitab, et kostjal on pärast käesoleva määruse jõustumist õigus esitada

TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks. Taotluses tuleb

märkida, kellele ja millisele arveldusarvele tuleb lõiv tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt)