3-25-4766/53 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

01.04.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4766

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

U.V

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ege-Lii

Luik

Puudutatud isik – U.V, riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.02.2026 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

U.V määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata U.V taotlus täiendavate tõendite väljanõudmiseks.

2. Jätta asja materjalide juurde võtmata ja tagastada U.V määruskaebuse lisad 1-8

digitaalse toimiku lehekülgedel 326-356.

3. Jätta U.V määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.02.2026 määrus

haldusasjas nr 3-25-4766 muutmata.

4. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused

araabia keelde.

5. Määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi, sünniaeg ja

kodakondsus tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d

1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-25-4766

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 28.07.2024 Tallinna sadamas kinni Helsingisse

suunduvale reisilaevale minna soovinud isiku, kes on tuvastatud kui XXX kodanik U.V (sünd.

XX.XX.XXXX), ning kes esitas pärast enda kinnipidamist rahvusvahelise kaitse taotluse.

Isiku sõnul vajab ta rahvusvahelist kaitset, sest endise abikaasa hõim soovib teda lahutuse

tõttu tappa ja tema kodu rünnati. Isik selgitas, et lahkus Iraagist Türki 16.06.2024 ning sisenes

Schengeni alale Bulgaaria kaudu ja saabus Eestisse eesmärgiga jõuda Soomes elava õe juurde.

Tallinna Halduskohus andis 29.07.2024 määrusega välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduse (VRKS) alusel PPA-le loa pidada isik kinni ja paigutada

kinnipidamiskeskusesse. Luba on hiljem korduvalt pikendatud, viimati kuni 23.05.2025

(haldusasi nr 3-24-2209).

2. PPA luges 29.10.2024 otsusega nr 12407280001 U.V rahvusvahelise kaitse taotluse

põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi, tegi sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkuda ning

kohaldas isikule Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks. Puudutatud isik vaidlustas PPA otsuse

haldusasjas nr 3-24-3192. Tallinna Halduskohus jättis 05.03.2025 otsusega kaebuse

rahuldamata. Halduskohtu otsus jõustus Riigikohtu 12.12.2025 otsusega.

3. Seoses rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse lõppemisega andis Tallinna Halduskohus

07.03.2025 määrusega väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel PPA-le

loa pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse. Luba on hiljem

korduvalt pikendatud, viimati kuni 04.01.2026 (haldusasi nr 3-25-552).

4. Puudutatud isik esitas PPA-le 31.12.2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 02.01.2026 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel

PPA 31.12.2025 taotluse ning andis loa paigutada puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse

kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 02.03.2026.

6. PPA

esitas 23.02.2026 Tallinna Halduskohtule

taotluse

puudutatud isiku

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VRKS § 361 lg 1, lg 2 p-de 4 ja 5

ning § 362 lg 5 alusel kuni neljaks kuuks. Puudutatud isiku kinnipidamine kuni tema korduva

rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni ning tulevikus sunniviisilise väljasaatmiseni on

vajalik, kuna isikuga seotud rahvusvahelise kaitse asjaolud ei ole veel välja selgitatud. Kuna

isik on esitanud korduva taotluse ja ta soovib tugineda uutele asjaoludele (sh

ähvarduskirjadele, millest isik pidi olema teadlik alates 23.12.2025), siis tuleb anda isikule

võimalus need uued asjaolud esitada ning läbi viia vestlus. Isik küll ilmus 19.02.2026

vestlusele, kuid teavitas, et tal on valud, mis ei võimalda tal vestlusel osaleda. Kui isik ei

nõustu vestlusel osalema, planeerib PPA isikule esitada kirjalikud küsimused ja annab

vastamiseks tähtaja. Puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse väljasaatmise

vältimiseks, kuna taotlus esitati pärast seda, kui PPA oli isikut teavitanud, et tema võimalik

väljasaatmine toimub 13.01.2026, mitte aga siis, kui isik 23.12.2025 sai teada

ähvarduskirjadest. Arvestades puudutatud isikuga seotud asjaolusid kogumis (ebaseaduslik

ränne Schengeni alal, valeütluste andmine, rahvusvahelise kaitse süsteemi väärkasutamine,

PPA tagasilükkav otsus nr 12407280001-1 ja isiku kaebuse rahuldamata jätmine, korduva

taotluse esitamine väljasaatmise takistamiseks) on isikust tulenev põgenemisoht (VSS § 68 p

6) jätkuvalt aktuaalne ning seetõttu ei ole võimalik järelevalvemeetmeid kohaldada. Pärast

PPA tagasilükkavat otsust on isik korduvalt avaldanud, et ta ei ole nõus Iraaki tagasi

pöörduma. Vabaduses viibides võib isik lahkuda talle sobivasse liikmesriiki või asuda end

Eestis varjama, kuna isik on korduvalt väljendanud, et ei ole nõus Iraaki tagasi pöörduma.

7. Puudutatud isiku esindaja leidis 25.02.2026 kohtuistungil, et puudutatud isiku tervis on

ohus ja esineb enesetapuoht. Kinnipidamise tingimused ei ole head. Isikul on üks tuttav naine,

kes võiks tagada isikule elukoha oma tütre majas, millest on PPA-d teavitatud.

2(6)

3-25-4766

8. Tallinna Halduskohus pikendas 25.02.2026 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5

alusel puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise

aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 25.06.2026 (k.a).

Puudutatud isik esitas 30.12.2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA kinnitas, et

isikuga seotud rahvusvahelise kaitse asjaolude ei ole veel välja selgitatud, kuna isik soovib

tugineda uutele asjaoludele. Korduv taotlus on esitatud pärast seda, kui jõustus halduskohtu

otsus, millega jäeti rahuldamata puudutatud isiku kaebus PPA 29.10.2024 otsusele nr

12407280001. Isikule oli teada, et PPA kavandas tema peatset väljasaatmist (eelduslikult

13.01.2026). Seega esineb PPA-l jätkuvalt põhjendatud vajadus isikut kinni pidada, et tagada

tema kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluses nõutavate toimingute tegemiseks.

Puudutatud isiku osas esineb VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht. Puudutatud isiku varasemat

käitumist ja hoiakuid ning ka isiku üldiselt madalat usaldusväärust arvestades on põhjendatud

alus arvata, et kinnipidamiskeskusest vabastamisel ei jääks isik Eestisse ootama ära korduva

rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse tulemust. Puudutatud isik liiguks edasi kas oma

varasemasse sihtriiki Soome või mõnda teise Schengeni konventsiooni osalisriiki, kus tal on

võimalik ennast tõhusamalt varjata, et vältida päritoluriiki tagasisaatmist. VRKS § 29 lg-s 1

sätestatud järelevalvemeetmeid ei oleks ilmselt võimalik tõhusalt kohaldada, kuna need ei

tagaks isiku Eestisse jäämist. Puudub alus arvata, et korduva rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlus ja sellest tulenevalt isiku kinnipidamine võiks kujuneda pikaajaliseks, arvestades, et

PPA on asunud isiku väiteid kontrollima. Arvestades, et kaebajaga seotud asjaolusid on varem

analüüsitud, ei ole uute asjaolude hindamine sedavõrd (aja)mahukas. Isiku kinnipidamist ei

saa lugeda ülemääraseks ainuüksi selle kestuse tõttu. Puudutatud isiku kinnipidamist kuni

25.06.2026 ei saa pidada ebaproportsionaalseks, arvestades seejuures isiku senise

kinnipidamise pikkust ja korduva rahvusvahelise kaitse menetluse staadiumi. Kinnipidamist ei

saa pidada vastuolus olevaks isiku turvalisuse või tervise kaalutlustega. Isikule on

kinnipidamiskeskuses tagatud arstiabi ning vaatamata sellele, et isik üritab end pidevalt ise

kahjustada, üritatakse seda ära hoida ja antakse talle arstiabi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Puudutatud isik palub 12.03.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

25.02.2026 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata.

Halduskohus ei ole hinnanud kinnipidamise kestust ja proportsionaalsust. Puudutatud isikut

on VRKS ja VSS alusel kokku kinni peetud juba 19 kuud. Isikule on tagatud Eestis elukoht,

kus ta võib viibida ja on PPA-le kättesaadav. Samuti on tagatud materiaalne toetus. Elukohta

pakkuva isiku 03.03.2026 seletusest ja fotodest nähtub, et tegemist ei ole tühja majaga, nagu

väitis PPA istungil.

Kohus on rikkunud ärakuulamise õigust. Isik avaldas 25.02.2026 istungil, et kaasatud tõlk ei

taga tõlget araabia keelde. Isiku esindaja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et puudutatud isik on

istungil ebaadekvaatses seisundis ja ei pruugi istungil toimuvast selgelt aru saada. Puudutatud

isik valdab üksnes araabia keelt. Puudutatud isik ja esindaja suhtlevad WhatsAppi kaudu

tekstsõnumitega, mis võimaldab tõlke. Samas võeti isikult 21.02.2026 telefon, mille abil ta

esindajaga suhelda sai. Kinnipidamiskeskuse pakutavad teised suhtlemisvõimalused

(elutsooni arvutis Teamsi kaudu, elutsooni paigaldatud telefoni kaudu jms) ei taga puudutatud

isiku ja esindaja võimalust suhelda. Kuna puudutatud isik ei saanud istungil toimunust aru

ning ta ei saanud enne ega pärast istungit esindajaga suhelda, tegi isik enesetapukatse ning

nõudis telefoni, et saada esindajalt vähemalt minimaalset teavet toimunu kohta. Istungil

3(6)

3-25-4766

toimunust ja kohtumääruse sisust sai puudutatud isik teada alles 28.02.2026, kui esindaja

kohtus temaga kinnipidamiskeskuses. Seega ei olnud isiku menetlusõigused tagatud.

Kohus ei ole taotluse lahendamisel võtnud arvesse kinnipidamiskeskuses kinnipidamise

tingimusi. Puudutatud isik on esitanud hulgaliselt kaebusi kinnipidamistingimuste kohta.

Tema kinnipidamise tingimused on jõudnud sellise tasemeni, kus isik eelistab enesetappu

kinnipidamise jätkumisele ja koduriiki tagasipöördumisele. Enesetapukatse ei olnud

demonstratiivne. Esindaja veendus 28.02.2026 kokkusaamisel, et puudutatud isikul olid

suured haavad kaelal ja peas ning lohk otsmikust veidi kõrgemal. Enesetapukatse nõuab

psühhiaatrilise abi osutamist, mida isikule seisuga 28.02.2026 ei olnud osutatud. 28.02.2026

tagastati isikule telefon, kuid selle tingimusena nõuti, et isik annaks menetlejale seletused

rahvusvahelise kaitse menetluses.

10. PPA palub 26.03.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Halduskohus on hinnanud piisava põhjalikkusega kinnipidamise vajalikkust ja

proportsionaalsust. Isiku suhtes esineb põgenemisoht ning leebemate järelevalvemeetmete

kohaldamine ei ole võimalik. Seetõttu ei saa isikut suunata elama majutuskeskusesse ning

kaaluda ei saa kindlaksmääratud kohas elamist.

Isik väitis istungil, et ta ei saa kaasatud tõlgist aru, samas tõlk sai puudutatud isikust aru.

Seega, kui isik oleks oma seisukohad istungil avaldanud, oleks tõlk saanud need tõlkida ning

tema avaldused oleks olnud kohtule ja PPA-le arusaadavad. Kohus ei rikkunud ärakuulamise

kohustust. Esindajal oli eelnevalt võimalik oma kliendiga taotlus läbi arutada.

Puudutatud isikule on tutvustatud kinnipidamiskeskuse poolt väljastatud mobiiltelefoni

kasutamise korda. Puudutatud isik andis 21.02.2026 kahel korral kinnipidamiskeskuse

mobiiltelefoni üle teisele isikule, kes tegi kiirabile valeväljakutsed. Seoses toimepandud

rikkumisega kohaldati isiku suhtes turvaabinõuna kinnipidamiskeskuse mobiiltelefoni

kasutamiseks loa mitte andmist. Isikul oli jätkuvalt võimalik kasutada lauatelefoni ja

eluosakonna statsionaarset seinatelefoni, pidada kirjavahetust, kasutada eluosakonna arvutites

olevat suhtlusprogrammi Teams ning taotleda füüsilisi kokkusaamisi.

Puudutatud isiku 26.02.2026 enesevigastamine leidis aset elutsoonis, kus viibisid ka teised

kinnipeetavad. Tema tegevus oli demonstratiivne. Isikule anti erakorralise meditsiini

osakonnas esmaabi, tal ei esinenud selliseid vigastusi, mis oleks tinginud tema

hospitaliseerimise. Kinnipidamiskeskusele meditsiiniteenust osutav arst ega erakorralise

meditsiini osakond ei ole seni pidanud vajalikuks isikut psühhiaatri vastuvõtule suunata.

Kinnipidamiskeskuses toimub iganädalaselt vaimse tervise töötuba, kus kinnipeetavatel on

võimalik osaleda, kuid puudutatud isik ei ole selleks soovi avaldanud. Viimati suunas

kinnipidamiskeskus isiku vaimse tervise töötuppa 13.03.2026, kuid isik keeldus seal

osalemast.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Puudutatud isik on määruskaebuses esitanud taotluse nõuda Tervise ja Heaolu

Infosüsteemide Keskuselt välja tema kohta ajavahemikul 25.02.2026˗27.02.2026 tehtud

Terviseportaali kanded. Samuti on puudutatud isik palunud võtta asja materjalide juurde

määruskaebuse lisad 1˗8 (dtl 326˗356). Ringkonnakohus jätab HKMS § 62 lg 2 alusel

taotletud Terviseportaali kanded välja nõudmata ning määruskaebuse lisad 1˗8 asja juurde

võtmata, sest need ei oma praeguse määruskaebuse lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus

saab kontrollida üksnes seda, kas halduskohus on 25.02.2026 määrusega PPA taotluse

4(6)

3-25-4766

rahuldanud õiguspäraselt või mitte. PPA 26.03.2026 vastuse kohaselt vigastas kaebaja end

26.02.2026. Seega on võimalikud Terviseportaali kanded ning koos määruskaebusega esitatud

lisad tekkinud pärast halduskohtu 25.02.2026 määruse tegemist ning halduskohus ei saanud

neile loa andmise üle otsustamisel tugineda.

12. PPA ja halduskohus tuginesid isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja

pikendamisel VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja 5 ning viitasid põgenemisohu osas VSS § 68 p-le 6.

VRKS § 361 lg 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni

pidada muu hulgas rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4), või kui välismaalane

on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik

on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või

väljasaatmise vältimiseks (p 5). VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht,

kui ta on teada andnud või kui tema hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita.

13. Puudutatud isik esitas 30.12.2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, mille

põhjendamiseks esitas uued tõendid (kaebaja õele väidetavalt saadetud ähvarduskiri koos

kahe padruniga, dtl 11˗13). Seega on PPA-l põhjendatud vajadus isikut kinni pidada, et tagada

tema kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluses nõutavate toimingute tegemiseks

(esitatud tõendite kontrollimiseks, vestluse pidamiseks), arvestades isiku puhul tuvastatud

VSS § 68 p 6 kohast põgenemisohtu. Ringkonnakohus on isiku põgenemise ohtu korduvalt

tuvastanud haldusasjades nr 3-24-2209 ja nr 3-25-552 ning viimati praeguses asjas tehtud

12.02.2026 määruses ja jääb varem avaldatu juurde. Isiku varasemat käitumist ja hoiakuid

ning isiku üldiselt madalat usaldusväärsust arvestades on põhjendatud alus arvata, et

kinnipidamiskeskusest vabastamisel ei jääks isik Eestisse ootama ära korduva rahvusvahelise

kaitse taotluse menetluse tulemust, vaid liiguks edasi kas oma varasemasse sihtriiki Soome

või mõnda teise Schengeni konventsiooni osalisriiki, kus tal on võimalik end tõhusamalt

varjata, et vältida päritoluriiki tagasisaatmist. Määruskaebuses ei ole toodud esile uusi

asjaolusid, mis tingiksid varasema hinnangu muutmist.

14. Puudutatud isiku kinnipidamine on põhjendatud ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. Isik oli

kinni peetud Eestist lahkuma kohustamise menetluses ning on põhjendatud alus arvata, et

tema 30.12.2025 korduv rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks.

Isiku rahvusvahelise kaitse taotlus oli kolmes kohtuastmes tunnistatud põhjendamatuks.

Isikule oli teada, et PPA kavandas tema peatset väljasaatmist (eelduslikult 13.01.2026).

Korduva rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks esitatud uued tõendid on kahtlust

äratavad (sh ähvardamise viis ja ähvarduskirja saatmise aeg) ning need ei saa ilmselt lükata

ümber haldusasjas nr 3-24-3192 tehtud kohtute järeldust, et kaebaja ei ole põhistanud väidet,

et Iraani ametivõimud ei suuda või ei soovi pakkuda isikule piisavat kaitset. Sisulise hinnangu

esitatud tõenditele ja korduva taotluse põhjendatusele saab anda taotluse sisulisel

lahendamisel.

15. Halduskohus on andnud hinnangu kinnipidamise kestusele ja proportsionaalsusele. Kohus

on õigesti leidnud, et isiku kinnipidamist ei saa lugeda ülemääraseks ainuüksi selle kestuse

tõttu. Kuigi puudutatud isikut on kinnipidamiskeskuses kinni peetud juba alates 28.07.2024,

on see toimunud kahe erineva seaduse (VSS ja VRKS) alusel erinevatel eesmärkidel.

Kinnipidamiste perioode ei summeerita ning korduva taotluse esitamisega käivitus

kinnipidamise tähtaja arvestus uuesti (vt Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 9).

See ei tähenda siiski, et pärast korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist võiks isikut

kergekäeliselt kinni pidada veel 18 kuu jooksul. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtul siiski

põhjust arvata, et korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus ja sellest tulenev isiku

5(6)

3-25-4766

kinnipidamine võiks kujuneda pikaajaliseks. Päritoluriigiga seotud asjaolusid on juba varem

analüüsitud ning läbitud on kohtumenetlus. Uued asjaolud ei ole sedavõrd mahukad või

varasemast erinevad, et nende hindamine võiks kujuneda ülemäära keerukaks.

16. Kuna puudutatud isiku osas on tuvastatud põgenemisoht, ei oleks VRKS § 29 lg-s 1

sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks

ega tagaks sama tõhusalt isiku kättesaadavust (vt ka Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-

93-16, p 12). Kuigi isiku kinnipidamisega kaasnev õiguste riive ajas süveneb ning

kinnipidamine võib mõjuda isiku psüühikale rusuvalt, ei nähtu menetluse asjaoludest, et isikut

oleks kinnipidamiskeskuses jäetud vajaliku arstiabita. Asja materjalidest nähtuvalt tekitas

puudutatud isik endale 26.02.2026 elutsoonis viibides vigastusi, isikule kutsuti kiirabi ja ta

toimetati erakorralise meditsiini osakonda. Pärast esmaabi andmist toimetati isik tagasi

kinnipidamiskeskusesse. PPA on 26.03.2026 vastuses määruskaebusele selgitanud, et

kinnipidamiskeskusele meditsiiniteenust osutav arst ega erakorralise meditsiini osakond ei ole

seni pidanud vajalikuks isikut psühhiaatri vastuvõtule suunata. Kinnipidamiskeskuses on

isikule tagatud juurdepääs meditsiiniteenustele ning ka psühholoogi abile (vt VRKS § 363 lg 1

ja VSS § 269). PPA kinnitusel on isikul kinnipidamiskeskuses võimalus osaleda iganädalaselt

toimuvas vaimse tervise töötoas, kuhu isik suunati viimati 13.03.2026, kuid isik keeldus seal

osalemast. Kuna pole alust arvata, et puudutatud isiku terviseseisundi paranemine

kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei oleks võimalik, kui isik teeb tervishoiutöötajatega

koostööd ja võtab vastu talle pakutava abi, ei tingi terviseseisundiga seonduv isiku

kinnipidamiskeskusest vabastamist. Samuti ei ilmne asjaolusid, mille põhjal saaja järeldada, et

kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku turvalisust.

17. Halduskohtu määruse tühistamiseks ei anna alust asjaolu, et puudutatud isiku väitel ei

saanud ta 25.02.2026 kohtuistungil tõlgist aru ning rikuti tema ärakuulamisõigust. Puudutatud

isik osales kohtuistungil koos riigi õigusabi korras määratud esindajaga ning PPA taotluse

sisu oli isikule tõlgi vahendusel enne istungi toimumist tutvustatud. Kohtuistungi

helisalvestise kohaselt sai tõlk aru puudutatud isiku jutust, seega oli isikule soovi korral

tagatud võimalus esitada oma selgitused araabia keeles.

18. Kinnipidamiskeskuse tingimuste vaidlustamiseks on puudutatud isikul õigus esitada

eraldiseisev kaebus halduskohtule. Kinnipidamistingimused kinnipidamiskeskuses saaksid

iseseisvalt olla kinnipidamise lubamatuks tunnistamise aluseks üksnes olukorras, kus

kinnipidamiskeskuses ei olekski isikule võimalik nõuetekohaseid tingimusi tagada või oleks

alust eeldada, et neid isikule tegelikult ei tagata. Ringkonnakohtul ei ole esitatud asjaolude

põhjal alust arvata, et kinnipidamiskeskuses ei tagata puudutatud isikule nõuetekohaseid

kinnipidamistingimusi. Seejuures on PPA määruskaebuse vastuses selgitanud, et puudutatud

isikule väljastatud kinnipidamiskeskuse mobiiltelefoni kasutamise õigust piirati 21.02.2026

seoses sellega, et isik andis mobiiltelefoni üle teisele isikule, rikkudes sellega

kinnipidamiskeskuse kodukorra p-i 94. Isikule oli jätkuvalt tagatud võimalus kasutada

kinnipidamiskeskuse lauatelefoni või eluosakonna statsionaarset seinatelefoni, pidada

kirjavahetust, kasutada eluosakonna arvutites olevat suhtlusprogrammi Teams ning taotleda

füüsilisi kokkusaamisi. Mobiiltelefoni kasutamise õigus taastati 28.02.2026.

19. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.02.2026

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)