3-24-2215/15 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-24-2215

Otsuse kuupäev

31. märts 2026

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25. juuni 2024. a otsuse

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X , volitatud esindaja Ivar Vahesalu

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Mirja

Sarap

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X kaebus.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 25. juuni 2024. a otsus.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulud 485,46 eurot ja

kohustada see kaebaja soovil kandma tema esindaja Ivar Vahesalu arvelduskontole nr

EE451010002059672008.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. aprillil 2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-24-2215

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 12. juunil 2024 viisataotluse nr

2024-720-288 pikaajalise viisa saamiseks. Viisataotluse kohaselt oli reisi eesmärgiks

sugulaste ja sõprade külastus, külastatavaks isikuks oli märgitud kaebaja ema, kes oli ka

kutsuja ankeedi täitja. Ankeedi kohaselt kutsus kaebaja ema kaebaja enda juurde, kuna

kõrgest vanusest ja terviseseisundi püsivast halvenemisest tulenevalt viibib ta hooldekodus ja

soovib kaebajaga vahetut suhtlemist.

2. PPA keeldus 25. juuni 2024. a otsusega kaebajale pikaajalise viisa andmisest, kuna on

põhjendatud alus kahelda esitatud täiendavate dokumentide ehtsuses või nende sisu õigsuses,

tema avalduste usaldusväärsuses või tema kavatsuses lahkuda Eesti Vabariigist enne

pikaajalise viisa kehtivusaja lõppu ning kuna vähemalt üks tingimus, mis on viisa andmiseks

nõutav, ei ole täidetud.

3. Kaebaja esitas 29. juulil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 25. juuni 2024. a otsuse

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks otsustada asi uuesti. Kaebuses on esitatud taotlus jätta

kohaldamata ja tunnistada Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks välismaalaste

seaduse (VMS) § 10018 koosmõjus § 10010 lg-ga 1 ja § 10013 lg-ga 2 osas, milles need

välistavad viisa andmisest keeldumise vaidlustamisel kaebuse esitamise halduskohtule.

Kaebaja taotles PPA kohustamist esitada kohtule kogu viisataotluse menetlusega seotud

dokumentatsioon.

4. Tartu Halduskohus jättis 17. septembri 2024. a määrusega kohaldamata ja tunnistas Eesti

Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks VMS § 1001 lg 11, § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja §

10018 osas, milles need välistavad pikaajalise viisa andmisest keeldumise vaidlustamiseks

kaebuse esitamise halduskohtule. Kohus võttis X kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks

PPA ning edastas kohtumääruse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks

Riigikohtule. Kohus märkis, et annab vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks pärast

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse lõppemist. Sama määrusega palus kohus kaebajal

esitada 2. septembril 2024 esitatud võõrkeelsete dokumentide eestikeelsed tõlked.

5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 22. jaanuari 2025. a

otsusega asjas nr 5-24-28 VMS § 1001 lg 11, § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018

põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles need välistavad viisa andmiseks kaebuse

esitamise halduskohtule olukorras, kus taotleja viibis viisamenetluse ajal Eestis. Samas

otsuses juhib Riigikohus tähelepanu asjaolule, et kaebaja viisataotlusele oli lisatud tema ema

kutse, milles ta soovis tütrega koosolemist enda halvema tervise tõttu. Taotluse esitamisega

algas kaebaja suhtes viisamenetlus, milles võisid kaalul olla tema subjektiivsed õigused, s.o

perekonnapõhiõigus ning perekonna- ja eraelupuutumatus. Kaebaja ema suri aga 1. augustil

2024 ning lahendi tegemise ajaks on toimunud ka pärimismenetlus. Kaebaja ema surm võib

olla oluline kohustamiskaebuse sisulisel lahendamisel.

6. Tartu Halduskohus andis 13. veebruari 2025. a määrusega kaebajale tähtaja kaebuse

täiendavate põhjenduste esitamiseks. Kohus selgitas, et kaebaja viisataotluse esitamise aja

seisuga jaatas Riigikohus kaebaja subjektiivsete õiguste riivet, kuid praeguseks on kaebaja

viisataotlust puudutavad asjaolud oluliselt muutunud, mistõttu tuleb esitada kaebuse

täiendavad põhjendused ning selgitada, kas ja millised alused esinevad kaebajale praegu viisa

väljastamiseks. Sama määrusega andis kohus kaebajale tähtaja 2. septembril 2024 esitatud

3-24-2215

võõrkeelsete dokumentide eestikeelsete tõlgete esitamiseks ning vastustajale kaebusele

vastamiseks.

7. Kaebaja esitas 28. veebruaril 2025 kohtule avalduse, milles taotles kohtult luba kaebuse

muutmiseks. Käesoleval ajal ei esine enam aluseid kaebajale viisataotluses toodud asjaoludel

pikaajalise viisa väljastamiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 koostoimes § 44 lg-ga 1 võimaldab

kaebuse tagastada, kui on ilmselge, et haldusaktiga pole ühtegi kaebaja õigust riivatud. Kui

viisataotluse esitamisega algas kaebaja suhtes viisamenetlus, milles võisid kaalul olla tema

perekonnapõhiõigus ning perekonna- ja eraelupuutumatus, siis viisataotluse kohta keelduva

otsuse tegemisega on kaebajal puutumus ka muude põhiõigustega, nt menetlusõiguste

teostamine ja õigus heale haldusele. Kaebajal on õigus nõuda, et menetlus ja tehtav otsus

vastaksid õigusaktidele ning et ei esineks kaalutlusvigu. Käesolevas asjas tehtud otsused on

põhjendusteta ega ole sisuliselt kontrollitavad. Kaebaja taotleb tuvastamisnõudele üleminekut,

et teha kindlaks vaidlusaluse haldusakti õigusvastasus.

8. Vastustaja esitas 31. märtsil 2025 kohtule vastuse, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.

9. Tartu Halduskohus lõpetas 2. aprilli 2025. a määrusega haldusasja nr 3-24-2215 menetluse

kohustamisnõude osas, kuna muutunud asjaolude tõttu oli see nõue muutunud ainetuks.

Kohus jätkas menetlust tühistamisnõude osas. PPA 25. juuni 2024. a otsus on endiselt kehtiv

haldusakt, mida on võimalik halduskohtumenetluses tühistada. Kuna tühistamisnõude raames

hindab kohus ka PPA 25. juuni 2024. a otsuse õiguspärasust, siis ei ole eraldiseisva

tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

10. Tartu Halduskohus otsustas 18. veebruari 2026. a määrusega vaadata haldusasja läbi

kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja

neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

11. Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

11.1. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et viisamenetluses viidaks läbi VMS-i ja teiste

asjakohaste õigusaktide kohane menetlus, tehtav otsustus vastaks õigusaktidele ning oleks

kaalutlusvigadeta. VMS § 66 lg 2, mille kohaselt ei avaldata viisa andmisest keeldumise

põhjust ja sellega seonduvat teavet taotlejale on põhiseadusega vastuolus. Euroopa Kohtu

praktikas on selgitatud, et riigil on viisa andmise, pikendamise jms otsuste tegemisel n-ö

tavalisest haldusotsusest ulatuslikum hindamis- ja kaalumisruum, mis ilmtingimata ei pea

tähendama automaatselt, et kohtulik kontroll otsuse üle on sellevõrra piiratum.

11.2. VMS § 65 lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud alused ei ole täidetud. Pikaajalise viisa (D-liiki

viisa) võib anda välismaalasele ühe- või mitmekordseks ajutiseks viibimiseks Eestis kuni

kaheteistkümneks järjestikuseks kuuks viibimisajaga kuni 365 päeva. Sellest ei saa järeldada,

et isik peab viibima kõik 365 päeva Eestis. Vastustaja osutus lühiajalise viisa (C-liiki viisa)

olemasolu ja selle piisavusele ei ole asjakohane, sest lühiajalise ja pikaajalise viisa tingimused

erinevad oluliselt. C-liiki viisa puhul peab arvestama viibimisaja lühema kestusega (kuni 90

päeva mis tahes 180 päeva jooksul), mis tähendab, et 3 kuulise viibimise järel tuleb olla 3

kuud eemal. Kaebaja pidigi arvestama C-liiki viisa kohase viibimisajaga ja lahkuma Eestist

ning just sel ajal surigi kaebaja ema.

11.3. Vastustaja ei ole selgitanud viisa andmisest keeldumise põhjust detailsemalt ehk alus

kahelda esitatud täiendavate dokumentide ehtsuses, tema avalduste usaldusväärsuses või

kavatsuses lahkuda Eestist enne pikaajalise viisa kehtivusaja lõppu on sisustamata. Ükski

3-24-2215

neist alustest tegelikult ei esinenud. Kaebaja ei ole esitanud võltsandmeid või võltsitud

dokumente, samuti ei ole ta esitanud vastuolulisi andmeid ega andmeid ja seisukohti

menetluses muutnud. Sama käib ka kavatsuse kohta lahkuda Eestist enne pikaajalise viisa

kehtivusaja lõppu. Pole aru saada ka, millise viisa andmiseks nõutava tingimuse jättis kaebaja

täitmata.

11.4. Kaebaja hinnangul ilmneb vastustaja tegevuses ja otsuste põhjendamises pikemat aega

puudujääke, mida kinnitab Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 2025. a otsuses asjas nr 3-24-

3270 kajastatu.

12. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

12.1. Vaidlustatud haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt, hetkel kehtiva õiguse

alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

12.2. Vastustaja lähtus viisataotluses märgitud andmetest, kaebaja põhjendatud huvist ning

varasema D-liiki viisa kasutamise asjaoludest. D-liiki viisa antakse taotlejal, kelle eesmärgiks

on pikaajaliselt Eesti viibida (st 365 päeva). Taotluse lahendamise hetkeks oli kaebaja eelneva

D-liiki viisa alusel viibinud Eestis üksnes 156 päeval. Kaebaja vajaduse Eestis lühiajaliselt

viibida katab ära kehtiv C-liiki viisa.

12.3. VMS § 66 lg 2 ja 10016 lg-dest 1 ja 2 tulenevalt ei põhjendata avalduse alusel tehtud

otsust ning välismaalasele ega muule isikule ei avaldata otsuse aluseks olevaid asjaolusid,

otsuse tegemise põhjust ega sellega seonduvat teavet. Isiku viisa andmisest keeldumise

õiguslikust alusest teavitamine oli korrektne ning selle detailne põhjendamine otsuses ei olnud

välismaalaste seaduse alusel nõutav. Keeldumise aluseks olevate asjaolude avalikustamine

menetlusosalisele annaks informatsiooni taotluse menetlemise läbiviimise meetodite ja taktika

kohta.

12.4. Riikidel on suveräänne õigus kontrollida, kes võib nende territooriumile siseneda ja seal

viibida. Seega puudutab viisa väljastamine või selle andmata jätmine ajutist hüve, mille puhul

võib juba olemuslikult eeldada, et see ei oma välismaalasele intensiivseid, pikaajalisi ja

pöördumatuid tagajärgi. Kahtlemata piirab viisa andmisest keeldumine välismaalaste

võimalusi reisida Eestisse või siin viibida, kuid kõnealusel abinõul on seaduslikud eesmärgid

lähtuvalt avaliku korra, julgeoleku ja ühiskondliku turvalisuse kaitse, korratuse ärahoidmise

ning kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest. Kaebaja taotluste menetlustes ei

esine selliseid asjaolusid, millest kaebaja poleks teadlik.

KOHTU SEISUKOHT

13. Vaidluse all on Politsei- ja Piirivalveameti 25. juuni 2024. a otsuse, millega keelduti

kaebajale pikaajalise viisa väljastamisest, õiguspärasus. Kaebaja on seisukohal, et otsuses

tuginetud alus on ebaõige ning otsus on põhjendamata, vastustaja hinnangul oli keeldumine

õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust.

14. Vaidluse all ei ole asjaolu, et 24. juuni 2024 uue pikaajalise viisa väljastamise taotluse

esitamise ajal oli kaebajal pikaajaline viisa kehtivusajaga 20. juuli 2023 kuni 30. juuni 2024

ning lühiajaline viisa kehtivusajaga 13. juuni 2022 kuni 12. juuni 2027. Lisaks oli samal ajal

pooleli ka kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetlus PPA-s. Vaidluse all ei ole ka see, et

kaebaja soovis pikaajalise viisa väljastamist eelkõige raske puudega ja kõrges vanuses ema

külastamisega seonduvalt ning et kaebaja ema suri 1. augustil 2024.

15. Kaebaja esitas täiendava seisukohaga koos Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 2025. a

otsuse asjas nr 3-24-3270 väljavõtte. Kohus ei pea seda kohtulahendit asja lahendamisel

asjassepuutuvaks ja jätab selle tähelepanuta, sest haldusasja 3-24-3270 oli vaidluse esemeks

3-24-2215

kahju hüvitamine seoses tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisega. Sellel vaidlusel puudub

otsene side pikaajalise viisa menetlusega ega saa omada selles asjas lahendatavas vaidluses

tõendusliku väärtust. Asjaolu, kas vastustaja oli tähtajalise elamisloa menetluses viivituses või

mitte ning kuidas ta selle menetluse raames tegutses ei oma D-liiki viisa väljastamisest

keeldumise õiguspärasuse hindamisel tähtsust. PPA 25. juuni 2024. a otsuse õiguspärasuse

hindamisel on oluline, kas esinesid PPA väidetud tingimused D-liiki viisa väljastamisest

keeldumiseks või mitte.

16. Kaebaja heidab esmalt PPA otsusele ette haldusmenetluse seadusega vastuolus olevat

põhjendamiskohustuse rikkumist. Välismaalaste seaduses sätestatud viisamenetlusele ei

kohaldata haldusmenetluse seaduse sätteid, kui välismaalaste seaduses ei sätesta teisiti (VMS

§ 12 lg 2). Taotluse lahendamise ajal kehtinud VMS § 66 lg 2, § 100⁸ lg 2 ja § 100¹ lg 2 järgi

⁶

ei avaldata välismaalasele ega muule isikule viisa andmisest keeldumise põhjust ega sellega

seonduvat teavet ning keelduva otsuse vaidlustamise menetluses tehtud otsuse aluseks olevaid

asjaolusid, otsuse tegemise põhjust ega sellega seonduvat teavet. Välismaalase õigus nõuda

haldusorganilt teavet teda puudutava haldusakti aluseks olnud asjaolude ja kaalutluste kohta

on seega piiratud. Kaebaja hinnangul on selline piirang põhiseadusvastane. Kohus sellega ei

nõustu. Välismaalasel puudub subjektiivne õigus saada viisat, mistõttu ei riiva viisa andmisest

keeldumine kaebaja õigusi kuigi intensiivselt ning piiratud põhjendamiskohustus on

asjakohane arvestades ka viisamenetlusega seotud menetluse olemust ja kaasnevat

menetluskulu. Sätete mõtteks pole siiski keelata isikule asjaolude ja kaalutluste avaldamist,

kui nende varjamiseks pole põhjust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2022. a määrus

asjas nr 3-22-1582, p 9). Kohtupraktikas on rõhutatud, et kaebajal peab siiski olema

kohtumenetluses teada vähemalt viisa andmisest keeldumise konkreetne põhjus. Vastasel

juhul tekib olukord, kus kaebajal ei ole võimalik esitada tegeliku keeldumispõhjuse kohta

seisukohti ega vastuväiteid ning kohtul on sisuliselt võimatu kontrollida, kas haldusorgan on

keeldunud viisa andmisest õiguspäraselt (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2025. a

määrus haldusasjas nr 3-23-2200, p 28 ja 23. oktoobri 2024. a määrus asjas nr 3-24-1664, p

10). Kohtumenetluses on seega haldusorganil põhjendamiskohustus ehk viisa andmisest

keeldumise otsuse vaidlustamisel on vastustajal kohustus kohtus välja tuua ka põhipõhjus, mis

keeldumise tingis. Seeläbi on ka kehtiva regulatsiooni raames kaebajal õigus kohtumenetluses

saada teada keeldumise peamine põhjus ning tema õiguste kaitse võimalused

viisamenetlusega seoses ei ole illusoorsed, mistõttu ei ole senist kohtupraktika laiendavat

tõlgendust aluseks võttes alust eelviidatud VMS normide põhiseaduspärasuses kahelda.

17. VMS § 62 lg-st 2 tulenevalt võib pikaajalise viisa anda välismaalasele, kui tal on kehtiv

reisidokument, tema Eesti pikaajalise viisa taotlemise eesmärk on põhjendatud, tal on piisavad

rahalised vahendid, et katta majutus- ja viibimiskulud Eestis viibimise ajal ning pöörduda

tagasi oma päritoluriiki või transiidiriiki ning tal on kehtiv tervisekindlustusleping, mis tagab

tema haigusest või vigastusest tingitud ravikulude tasumise viisa kehtivusajal.

18. Kaebajale tehtud otsuses tugines PPA põhjusele, et on põhjendatud alus kahelda esitatud

täiendavate dokumentide ehtsuse või nende sisu õigsuses, tema avalduste usaldusväärsuses

või tema kavatsuses lahkuda Eestist enne pikaajalise viisa kehtivusaja lõppu ehk VMS § 65 lg

2 p-s 7 sätestatud alusele. Lisaks on tuginetud keeldumisel VMS § 65 lg 2 p-le 9 ehk vähemalt

üks tingimus, mis on viisa andmiseks nõutav, ei ole täidetud. PPA ei ole esitanud

kohtumenetluses ühtegi asjakohast põhjendust, mis kinnitaks VMS § 65 lg 2 p-de 7 ja 9 aluste

esinemist. VMS § 62 lg-s 2 sätestatud tingimuste mittetäitmist vastustaja kaebajale ette ei

heida. VMS § 65 lg 2 p 7 aluse puhul võiks kõne alla tulla esmajoones kahtlus taotleja

avalduste usaldusväärsuses seeläbi, et kas tema ema raskest tervislikust seisundist lähtuvalt

3-24-2215

esines kaebajal pikaajalise viisa saamise vajadus võttes arvesse varasema pikaajalise viisa

kasutamise viisi ning riigis viibimise muid asjaolusid. Vastustaja lähtus väidetavalt

viisataotluses märgitud andmetest, kaebaja põhjendatud huvist ning varasema D-liiki viisa

mitte-eesmärgipärasest kasutamisest.

19. Kohtumenetluses on PPA täpsustanud, et D-liiki viisa antakse taotlejale, kelle eesmärgiks

on pikaajaliselt Eesti viibida (st 365 päeva). Pikaajalise viisa eesmärgiks on võimaldada viisa

saajal olla pikaajaliselt Eestis, kuid kaebaja viibis eelmise aastase pikaajalise viisa alusel

Eestis 156 päeva ning seeläbi ei olnud viisa kasutus õiguspärane. Seega heidab PPA kaebajale

ette eelmise pikaajalise viisa ebakohast kasutamist ning on seisukohal, et isik saab vajadused

täita ka lühiajalise viisa kasutamise tulemusena ega vaja pikaajalist viisat. Kohtu hinnangul ei

ole need asjaolud pikaajalise viisa andmisest keeldumiseks piisavad.

20. VMS § 56 kohaselt on viisa välismaalasele antav luba Schengeni konventsiooni

liikmesriikide territooriumile, Eestisse või lennujaama transiiditsooni sisenemiseks ja

Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil, Eestis või lennujaama transiiditsoonis

ajutiseks viibimiseks vastavalt viisaga määratud tingimustele, kui seadus ei sätesta teisiti.

Eristatakse lennujaama transiitviisat, lühiajalist viisat ja pikaajalist viisa. Viimasena nimetatu

on riiklik viisa. Nende viisade peamine erinevus seisneb riigis lubatud viibimisaja kestuses.

Lühiajaline viisa võimaldab viisaeeskirja § 1 tulenevalt viibida riigis kolm kuud kuuekuulise

ajavahemiku jooksul. Pikaajalise viisa võib anda ühe- või mitmekordseks ajutiseks Eestis

viibimiseks kehtivusajaga kuni 12 kuud, õigusega viibida Eestis kuni 365 päeva järgmise 12

kuu kestel (VMS § 60 lg-d 1-3). Pikaajalise viisa alusel ei tohi välismaalase viibimise aeg

ületada 1,5 aastat 2 aasta kestel (VMS § 60 lg 6). Eelnevast nähtub, et pikaajalise viisa puhul

eeldatakse ja võimaldatakse taotlejal riigis pikemalt viibida, kuid nendest normidest ei tulene

viisa saajale kohustust viibida viisa alusel riigis kogu viisa kehtivusaja. Pikaajaline viisa

antakse ühe- või mitmekordseks viibimiseks Eestis. Samuti võimaldab pikaajaline viisa

viibida ka mujal Schengeni liikmesriigis 90 päeva 180 päevase ajavahemiku jooksul. Seega ei

ole riigis viibimisaeg seotud täies ulatuses viisa kehtivusajaga. Pikaajalise viisaga ei kaasne

nn sunnismaisust ning täiendavaid liikumispiiranguid. Kohtu hinnangul ei olnud varasema

pikaajalise viisa kasutamisega seonduvalt kaebaja Eestis viibimise aeg (ca ½ lubatud

viibimisajast) ka sedavõrd lühike, et saaks tõsikindlalt väita, et pikaajalise viisa väljastamise

eesmärgid on täitmata või et kaebaja vajadus riigis viibimiseks seoses tol ajal eaka ja raske

puudega ema külastamise vajadusega ei vastanud tõele. Samuti ei nähtu, et kaebaja oleks

eelmise pikaajalise viisa kasutamist kuidagi kuritarvitanud. Asjaolu, et kaebajal oli ka

lühiajaline viisa ei õigusta automaatselt pikaajalise viisa väljastamisest keeldumist.

Õigusaktid ei keela pikaajalise ja lühiajalise viisa samal ajal omamist. Eelmise D-liiki viisa

väljastas PPA samuti ajal, mil kaebajale oli juba väljastatud 5 aastase kehtivusajaga C-liiki

viisa. Kohtu hinnangul on PPA lahendanud kaebaja pikaajalise viisa taotluse piisavalt

süüvimata kaebajaga seotud asjaoludesse ning on omistanud kaebaja varasemale pikaajalise

viisa kasutamise asjaoludele ebaõige tähenduse. Seetõttu on vaidlustatud pikaajalise viisa

andmisest keeldumise otsus õigusvastane.

21. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus X kaebuse ning tühistab Politsei- ja Piirivalveameti

25. juuni 2024. a otsuse.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna

kohus rahuldab kaebuse, jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg-

st 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja

palub vastustajalt välja mõista menetluskuludena õigusabikulu 485,46 eurot (koos

3-24-2215

käibemaksuga, sest kaebaja ei ole käibemaksukohustuslane) ja tasuda need esindaja Ivar

Vahesalu arvelduskontole, sest kaebajal puudub konto Eesti Vabariigi krediidiasutuses. Kohtu

hinnangul on menetluskulud põhjendatud ja vajalikud ning nende vähendamiseks puudub

alus. Kohus mõistab PPA-lt kaebaja kasuks välja kohtumenetluses kantud menetluskulu

485,46 eurot ja kohustab selle summa kandma kaebaja tahet arvestades tema esindaja Ivar

Vahesalu arvelduskontole nr EE451010002059672008.

23. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider