2-24-10908/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

31. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-10908

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi D.O vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

9672,42 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja D.O (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali (registrikood 14304235) hagi D.

O. (isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista D. O. lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks 1900,05 eurot,

sealhulgas põhinõue 1370,10 eurot, intress 9,53 eurot, viivis 520,42 eurot.

3. Välja mõista D. O. lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks viivis põhinõude

(1370,10 eurot) tasumata osalt viivisemääraga 19,90% aastas alates 05.03.2026 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi D. O. vastu 6743,16 euro

väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 3801,81 eurot, intressinõue 367,65 eurot,

viivisenõue 2512,10 eurot, laenuhaldustasu nõue 11,60 eurot, sissenõudmiskulude

nõue 50 eurot.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

1 (10)

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 17.07.2024 Tartu Maakohtule hagiavalduse

D. O. (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista 8643,21

eurot, millest põhinõue on 5171,91 eurot, intress on 377,18 eurot, viivis on 3032,52 eurot,

laenuhaldustasu on 11,60 eurot ja sissenõudmiskulud on 50 eurot. Hageja palub kostjalt välja

mõista viivise määraga 19,90% aastas alates 18.07.2024 põhinõude (5171,91 eurot) tasumata

osalt kuni selle kohase tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (krediidiandja) ja kostja 04.10.2017 väikelaenu

laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu 5000 eurot. Laen tuli tagastada maksegraafiku alusel

igakuiste maksetega iga kuu 10. kuupäevaks (uus graafik kehtis perioodil 10.09.2018–

10.10.2023). Samuti kohustus kostja tasuma igakuist intressi. Lepingust tulenevalt oli

intressimäär 19,90% aastas. Igakuine haldustasu oli 2,90 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määr

oli 26,12% aastas.

1.2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (krediidiandja) ja kostja 16.08.2018 täiendava

väikelaenu laenulepingu, mille alusel sai kostja täiendavat laenu 2307,75 eurot. Laen tuli

tagastada maksegraafiku alusel igakuiste maksetega iga kuu 10. kuupäevaks (graafik

10.09.2018–10.10.2023). Samuti kohustus kostja tasuma igakuist intressi. Lepingust tulenevalt

oli intressimäär 19,90% aastas. Igakuine haldustasu oli 2,90 eurot. Lepingu krediidi kulukuse

määr oli 23,46% aastas.

1.3. Hagiavalduses esitatud arvestuse kohaselt on mõlema lepingu alusel kokku põhiosa katteks

laekunud 1843,48 eurot ning pärast lepingu ülesütlemist 100 eurot. Seega on põhinõue 5171,91

eurot. Intressivõlgnevus lepingu ülesütlemise seisuga on kokku 377,18 eurot ning haldustasu

võlgnevus 11,60 eurot. Hageja palub need summad kostjalt välja mõista. Hageja palub kostjalt

välja mõista ka viivise 07.08.2021–17.07.2024 summas 3032,52 eurot ning edasise viivise

alates 18.07.2024 kuni põhinõude tasumiseni 19,90% aastas. Kostja jättis tasumata 10.09.2020,

10.10.2020, 10.11.2020 ja 10.12.2020 osamaksed. Hageja saatis kostjale lepingu ülesütlemise

hoiatuse 09.12.2020, milles anti 14 päeva puudujäägi tasumiseks, ning ütles lepingu üles

24.12.2020. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud

sissenõudmiskulud 50 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 07.01.2021 saadetud

meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 07.04.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega

5 eurot, 09.05.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud

makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise

kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule edastatud kirjad, e-kirjad ja SMS-

2 (10)

id; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, sh võlanõuete

selgitamine telefoni ja e-kirja teel; võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Krediidianalüüsi läbiviimaseks esitas kostja oma pangakonto väljavõtte.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

10.09.2024. Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 14 päeva jooksul

alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise

tähtpäev saabus 24.09.2024. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS

§ 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

5. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg

1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

6. Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja (krediidiandja) ja kostja vahel 04.10.2017

sõlmitud väikelaenu laenulepingu, mille alusel on kostjale väljastatud laen summas 5000 eurot

(dtl 19 jj). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Kostja pangakontole kanti 04.10.2017 üle 5000

eurot (maksekorraldus dtl 56). Kostja kohustus laenu tagastama 60 kuu jooksul. Igakuiseid

makseid tuli kostjal teostada iga kuu 10. kuupäevaks (dtl 22). Kohus loeb eeltoodud asjaolud

esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

7. Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja (krediidiandja) ja kostja vahel 16.08.2018

sõlmitud väikelaenu laenulepingu, mille alusel on kostjale väljastatud täiendav laen summas

2307,75 eurot (dtl 29 jj). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Kostja pangakontole kanti

17.08.2018 üle 2307,75 eurot (maksekorraldus dtl 58). Kostja kohustus laenu tagastama 60 kuu

jooksul. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 10. kuupäevaks (dtl 32). Kohus loeb

eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

3 (10)

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud,

et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks

esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas

laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, p-d 14-15).

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 04.10.2017 lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 26,12% aastas. Lepingu kohaselt oli lepingutasu 250 eurot ja

laenuhaldustasu 2,90 eurot, intressimäär 19,9% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 60

osamaksega (dtl 22). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 16.08.2018 lepingu ja

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 23,46% aastas. Lepingu kohaselt oli

lepingutasu 115,39 eurot ja laenuhaldustasu 2,90 eurot, intressimäär 19,9% aastas ning kostjal

tuli laen tagastada 60 osamaksega (dtl 34). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad

kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli

04.10.2017 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 18,92% (kohaldus alates 01.07.2017 kuni

31.12.2017 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 56,76% ja 16.08.2018

lepingu osas 19,97% (kohaldus alates 01.07.2018 kuni 31.12.2018 väljastatud laenudele) ning

kolmekordne määr oli seega 59,91%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi

kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseteks vastavalt 25,91%

aastas ja 23,65% aastas. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingute krediidi kulukuse

määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega

kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

9. Sõlmitud lepingud on tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas

võlausaldaja on järginud kostjaga lepinguid sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr, p-d 13 ja 17).

10.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

4 (10)

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata

5 (10)

tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski,

mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest.

Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija

olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48

põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, , p 35).

10.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 88 jj). Kohus

selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab

hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks

tegema.

Hagist nähtub, et kostja avaldas enda sissetuleku suuruseks 9000 eurot kuus, laenude suuruseks

esimese lepingu eelselt 55 eurot kuus ja teise lepingu eelselt 142 eurot kuus. Kostja konto

väljavõtte alusel arvestas hageja kostja sissetulekuks esimese lepingu eelselt 1413 eurot kuus ja

teise lepingu eelselt 533,46 eurot kuus.

Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodi 01.04.2017–04.10.2017

kohta, millest nähtub, et kostjale laekus perioodil 2017. aasta aprillist kuni septembrini

igakuine sissetulek 1062,29 eurot, mis koosnes Sotsiaalkindlustusameti pensionist (261,55

eurot), sotsiaaltoetusest (47,05 eurot) ja vanemahüvitisest 753,69 eurot kuus. Vanemahüvitist

tasutakse kuni 1,5 aastat, seega ei ole tegemist pikaajalise sissetulekuga. Lisaks sai kostja

igakuiselt peretoetust. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärk tagada lastega peredele laste

hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Seega on

peretoetus ette nähtud laste ülalpidamiseks ja seda ei saa käsitada vaba sissetulekuna

krediidivõimelisuse hindamisel. Kostja ülalpidamisel oli lepingute sõlmimise ajal kolm

alaealist last, kelle osas eeldatakse, et nende vajaduste rahuldamiseks kulub perekonnaseaduses

sätestatud elatise ½ miinimummäär, s.o 2017. aastal sõlmitud lepingu sõlmimise ajal kolmele

lapsele kokku 705 eurot kuus (s.o kostjale langev osa; 235*3) ja 2018. aastal sõlmitud lepingu

sõlmimise ajal kolmele lapsele kokku 750 eurot kuus (s.o kostjale langev osa; 250*3).

Kostjal nähtuvad kohustused erinevate võlausaldajate ees, sh Coop Finants AS, Telia Eesti AS,

AS LHV Finance, Rõngu Vallavalitsus, OÜ Koduliising, Põlvamaa Hoiu-Laenuühistu,

Bigbank AS, OÜ Omaraha, L. V., R. V., S.R., lisaks igakuine laenu põhiosa ja intress.

Igakuiste kohustuste suurused olid järgmised: 2017. aasta aprillis 489 eurot; mais 740 eurot,

juunis 744 eurot, juulis 957 eurot, augustis üle 3700 euro, septembris üle 900 euro. Lisanduvad

veel 2017. aasta lepingu igakuine makse 141 eurot ja 2018. aasta lepingu igakuine makse 191

eurot. Eeltoodud kohustustele lisanduvad veel kulutused toidule ja majapidamiskuludele. 2017.

aasta augustis võttis kostja laenu Coop Finants AS-ilt 4900 eurot. Hageja esitatud kostja

pangakonto ja selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud võimeline täitma 2017. aastal

sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt

mittevajaliku vara arvel. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta

tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad

kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS §

4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. 2018. aastal sõlmitud lepingu osas hageja

kostja pangakonto väljavõtet ei esitanud. Hageja tõi välja, et arvestas kostja sissetuleku

6 (10)

suurusena 553,46 eurot. Hageja pole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks 2018. aasta

lepingu eelselt küsinud kostjalt teavet tema varalise seisundi kohta ja varaliste kohustuste

kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Krediidiandja ei ole küsinud teavet ka

kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda hageja väljatoodud

asjaolud hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja

kui palju neid oli 2018. aasta lepingu sõlmimise eelselt. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole

järginud kostjaga lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud

teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Hageja märgib, et olukorras, kus kostja esitas krediiditaotluses teadvalt valeandmeid oma

sissetulekute ning kohustuste kohta, on kostja rikkunud hea usu põhimõttest tulenevat

kohustust teatada teist poolt asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust

oluliselt mõjutada. Seega ei saa esialgsele võlausaldajale ette heita vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumist kui kostja esitas krediiditaotluse esitamisel ebaõigeid andmeid. Kohus

leiab, et käesoleval juhul puudub alus sellise järelduse tegemiseks. Oluline on seejuures

asjaolu, et krediidiandja küsis 2017. aasta lepingu eelselt kostjalt pangakonto väljavõtte, millest

nähtuvalt olid krediidiandjale teada nii kostja sissetulekute kui ka finantskohustuste suurused,

samuti asjaolu, et kostjal on alaealised lapsed, mida kinnitasid pangakontole laekuvad

vanemahüvitis ja peretoetused. Seega oli krediidiandjal võimalik kujundada realistlik

ettekujutus kostja majanduslikust olukorrast juba olemasolevate dokumentide alusel. Sellest

tulenevalt ei ole krediidiandjal võimalik tugineda väitele, et kostja esitas valeandmeid.

Krediidiandjal olid olemas objektiivsed andmed kostja majandusliku olukorra kohta ning tal

puudus põhjus eeldada, et kostja varjab täiendavaid asjaolusid.

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

11. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

7 (10)

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

12. Kostja pangakontole kanti kahe lepingu alusel üle 7307,75 eurot. Kostjal tuli viimase

maksegraafiku alusel teha 60 osamakset 60 kuu jooksul, s.o ajavahemikul 10.09.2018–

10.08.2023. Ligikaudne osamakse suurus oli viimase lepingu kohaselt 191,02 eurot. Igakuiseid

makseid tuli kostjal teostada iga kuu 10. kuupäevaks (dtl 36). Hageja tõi välja, et kostja jättis

tasumata 10.09.2020, 10.10.2020, 10.11.2020 ja 10.12.2020 osamaksed. Hageja saatis kostjale

lepingu ülesütlemise hoiatuse 09.12.2020, milles anti 14 päeva puudujäägi tasumiseks (dtl 39).

Hageja ütles lepingu üles 24.12.2020 (dtl 40). Hageja poolt avaldatust nähtub, et kostja tegi

enne lepingu ülesütlemist tagasimakseid summas 5837,65 eurot ja viivitus tekkis alates

10.09.2020 osamaksest. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

ei võlgne kostja lepingutasu ega laenuhaldustasu ning arvestades, et aastatel 2017.– 2020. oli

VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme

üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 24.12.2020.

Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud,

mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.

13. Leping lõppes viimase osamakse tähtaja möödumisega, s.o 11.08.2023. Hageja esitas

ümberarvestuse. Hageja teatas kohtule 04.03.2026, et juhul, kui kohus leiab, et hageja on

rikkunud VÕS §-s 4034 sätestatud kohustuste täitmist, palub hageja mõista kostjalt välja

põhinõude 1370,10 eurot, intressi 9,53 eurot ning viivise 520,42 eurot ja võla

sissenõudmiskulud 50 eurot ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised alates 05.03.2026

kuni põhinõude summas 1370,10 euro täitmiseni lepingus kokku lepitud viivise määras 19,90%

aastas.

Lepingu lõppemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada krediidi põhiosa. Seda

kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja arvestas kostja tasutud 5937,65 eurot põhivõla katteks ja palub

kostjalt välja mõista põhivõla 1370,10 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 1370,10

eurot väljamõistmiseks kostjalt.

14. Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse. Kui krediidiandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034

lg 7 järgi

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. 2023. aastal oli

VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023; 4% perioodil

01.07.2023–31.12.2023. Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse ning intress on 9,53

eurot, mis on arvestatud VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras (dtl 131). Kohus mõistab kostjalt

hageja kasuks välja intressi 9,53 eurot.

15. Hageja esitas viivisenõude osas ümberarvestuse. Hageja viivisenõue perioodi 11.08.2023–

04.03.2026 eest on 403,82 eurot ja perioodi 11.09.2022–10.07.2023 eest on 116,60 eurot.

Eeltoodud viivis on arvestatud seadusjärgses määras. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista

viivise alates 05.03.2026 määraga 19,90% aastas põhinõudelt (1370,10 eurolt) kuni põhinõude

täieliku tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

8 (10)

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

Kohus leiab, et seadusest tulenev kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral viivist ei ole käsitatav muu tasuna VÕS § 4034 lg 7 teise lause tähenduses, mille

nõudmise vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on lepingus eraldi

kokkulepe viivisemäära osas – lepingu järgi on viivisemääraks 19,90% aastas (dtl 32). Kohus

leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist lepingujärgses määras. Hageja viivisenõue on

põhjendatud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

viivise 520,42 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude

(1370,10 eurot) tasumata osalt viivisemääraga 19,90% aastas alates 05.03.2026 kuni põhinõude

täieliku tasumiseni.

16. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 50

eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks

iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle

1000 euro. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva

möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata

kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest.

Leping lõppes 11.08.2023. Hagis toodu kohaselt on sissenõudmiskulud kujunenud järgmiselt:

07.01.2021 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 07.04.2022 saadetud

meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 09.05.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega

5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Kuivõrd hagejal ei olnud

meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal kostja vastu ülal

toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei olnud kehtivalt üles öeldud,

ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu

sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Hageja viitas ümberarvestuses, et sissenõudmiskulud on

50 eurot ja viitas uutele tõenditele, kuid nõude aluseks olevaid asjaolusid ümberarvestuses

välja ei toonud, sh seda, millal kirjad saadeti. Kohus ei otsi faktilisi asjaolusid tõenditest ise.

Hageja ei ole ümberarvestuses sissenõudmiskulude kujunemise aluseks olevaid asjaolusid välja

toonud, mistõttu jätab kohus rahuldamata sissenõudmiskulude hüvitamise nõude.

17. Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 5171,91 eurot, kuid kohus

rahuldas hageja põhinõude 1370,10 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata

3801,81 euro ulatuses. Hageja intressinõue jääb rahuldamata 367,65 euro ulatuses,

laenuhaldustasu nõue 11,60 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses, viivisenõue jääb rahuldamata

2512,10 euro ulatuses. Hageja sissenõudmiskulude nõue kokku 50 eurot jääb rahuldamata täies

ulatuses.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

9 (10)

Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine

valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja

kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude

jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside

vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse

saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, , p 13).

Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte

menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr, p 14.2.1–14.2.3. ja 17.01.2025 otsus asjas nr, p

16).

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda. Kohus arvestab, et suur osa menetlusest oli seotud vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärgede hindamisega ning asjaoluga, et krediidileping ei olnud

ülesütlemisega lõppenud. Samuti arvestab kohus, et hagi jääb olulises osas rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)