3-26-243/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Määruse tegemise aeg ja koht

30. märts 2026. a, Tallinn

Haldusasja number

3-26-243

Haldusasi

S.F-i (S.F) kaebus haldusaktide tühistamiseks, tegelikkusele

mittevastavate kannete tühistamiseks, sissesõidukeelu

tühistamiseks ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus.

2. Jätta kaebaja menetlusabi taotlus läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus läbi vaatamata.

4. Lahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi

tähemärkidega ning jätta määruse punktis 5.3 toodu

avaldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule

päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest arvates.

1. S.F esitas 28.01.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles on järgmised nõuded:

-

tühistada vaidlustatud õigusvastased haldusaktid;

-

kustutada toimikutest artikli 33 alusel esitatud tegelikkusele mittevastavad kanded;

-

tühistada kehtestatud sissesõidukeeld;

-

mõista vastustajalt välja 7 000 000 euro suurune hüvitis.

2. Kohus jättis kaebuse 02.02.2026 määrusega käiguta. Kaebajal tuli puuduste kõrvaldamiseks

selgitada, mis talle täpselt kahju tekitas ja mis nõudeid ta esitada soovib, allkirjastada kaebus,

esitada elukoha aadress ning tasuda riigilõiv 1050 eurot või esitada nõuetekohane menetlusabi

taotlus. Samuti selgitas kohus kaebajale määruses vajadust esitada võõrkeelsete dokumentide

tõlked eesti keelde, kui kaebaja soovib neile tugineda. Kaebaja sai kohtute infosüsteemi andmetel

määruse kätte 06.02.2026, mistõttu tuli puudused kõrvaldada hiljemalt 23.02.2026.

3. Kaebaja on vahemikus 06.02.2026 kuni määruse koostamiseni esitanud kohtule mitmeid eesti-

ja võõrkeelseid avaldusi, millest kokkuvõttes nähtub, et kaebaja soovib (eelkõige 16.02.2026

avaldus):

-

tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu

otsuste tühistamist,

-

PPA 16.09.2025 otsuse nr 15.7-16/545-2, millega jäeti rahuldamata taotlus sissesõidukeelu

kehtetuks tunnistamiseks, tühistamist ja sissesõidukeelu tühistamist,

-

väidetavalt kaebajat terroriorganisatsiooniga siduva väite eemaldamist varjupaigatoimikust ja

Schengeni infosüsteemist (SIS);

-

kahju hüvitamist summas 7 000 000 eurot. Kaebaja hinnangul on talle eelnevalt nimetatu

tulemusena kogumis tekkinud nii varaline kahju (säästude kaotus, saamata jäänud tulu) kui ka

mittevaraline kahju (mainekahju).

Kaebaja taotles kaebuses ka menetlusabi ja 13.02.2026 avalduses õigusabi.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel kaebuse puuduste kõrvaldamata jätmise

tõttu.

Kaebaja on kohtule edastanud avaldused e-postiga ja lisanud kohtule nähtuvalt skänneritud või

pildistatud väljavõtte käsikirjalisest allkirjast. Tegemist ei ole HKMS § 54 p 7 mõttes allkirja ega

digitaalse allkirjaga. Kohus kohustas 02.02.2026 määruses kaebajat kaebust allkirjastama kas

digitaalselt või paberkandjal ning selgitas seejuures, et ei arvesta skanneritud või sissepildistatud

allkirju originaalallkirjadena. Kaebuse allkirjastamise kohustus oli ka määruse resolutsioonis koos

hoiatusega, et puuduste kõrvaldamata jätmisel tagastab kohus kaebuse.

Kaebaja ei ole kaebust allkirjastanud digitaalselt ega edastanud kohtule paberkandjal allkirjastatud

kaebust ega ka kinnitanud, et on paberkandjal allkirjastatud kaebuse saatnud posti teel. Kaebaja ei

ole kohtule samas asjas või sama asja teises menetluses esitatud kaebaja e-posti aadressilt

nõuetekohaselt allkirjastatud dokumenti (HKMS § 54 p 7 ja TsMS § 336 lg 4). Seetõttu ei ole

kohtul võimalik veenduda kaebaja isikus ja tema tegelikus tahtes kaebuse esitamisel. Arvestades

ka kaebaja kahjunõude suurust, selle keerukusest tulenevalt sisulise menetlusega kaasnevaid

kohtumenetluse eeldatavaid kulusid ning olukorda, kui kohus peaks kaebuse mingis osas

rahuldama ehk näiteks kahjusumma välja mõistma, ei saa kaebaja isik olla kaebuse menetlusse

võtmisel tuvastamata. Seetõttu tuleb allkirja puudumist lugeda HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel

selliseks puuduseks, mis takistab kaebuse menetlust ja kaebus tuleb tagastada (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 11.09.2024 määrus nr 3-24-1393).

5. Kaebuses esitatud nõuete osas esinevad ka muud menetluse lõpetamise ja kaebuse tagastamise

alused.

5.1. Kaebaja soovib rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, lahkumisettekirjutuse ja

sissesõidukeelu otsuste tühistamist. Kaebajale rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise,

lahkumis-ettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse (Politsei- ja Piirivalveameti

18.03.2024 otsus nr 12401050204-1) üle peetav vaidlus haldusasjas nr 3-24-1239 on lõppenud.

Korduva kaebuse esitamine sama haldusakti peale ei ole lubatav (HKMS § 43), mistõttu tuleks ka

allkirja olemasolul menetlus lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 1 alusel.

5.2. Kaebaja soovib PPA 16.09.2025 otsuse nr 15.7-16/545-2, millega jäeti rahuldamata taotlus

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, tühistamist või ka lihtsalt sissesõidukeelu tühistamist.

PPA 16.09.2025 otsuse nr 15.7-16/545-2 vaidlustamiseks on kaebetähtaeg ilmselgelt möödunud.

Kaebaja vaidlustas otsuse haldusasjas nr 3-25-3229, milles jõustus kaebuse tagastamise määrus

06.01.2026. Kohus selgitas 02.02.2026 määruse punktis 2.1, et kaebetähtaja ületamisel tuleb

kaebajal esitada selleks mõjuv põhjus. Kaebaja ei ole kaebetähtaja ületamist põhjendanud. Kuna

kaebaja on korra juba PPA otsust tähtaegselt vaidlustanud, puuduvad ilmselgelt mõjuvad põhjused

selle teistkordsel vaidlustamisel kaebetähtaja ületamiseks. Seega tuleks kaebuse menetlus ka

allkirja olemasolul selles osas HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada.

Kaebaja ei ole ka väitnud ja kohtule ei ole ka muul viisil teada, et kaebaja oleks esitanud PPA-le

uue VSS § 75 lõigete 1 ja 2 ning § 32 lg 1 kohase taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks,

mistõttu ei ole täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lõikes 3 sätestatud kohustamiskaebuse

rahuldamise eeldus. Kohus on varasemalt haldusasjas nr 3-24-1239 kaebajale sissesõidukeelu

kohaldamist ja selle pikkust hinnanud ning leidnud, et sissesõidukeeld on proportsionaalne

(Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsus nr 3-24-1239, p 35; dtl 20) ning kaebaja ei kaevanud otsust

edasi. Seega on kaebaja jätnud kasutamata varasema primaarse õiguskaitsevahendi ehk võimaluse

sissesõidukeelust vabanemiseks.

5.3.

/…/

5.4. Kaebaja esitatud kahjunõue on laialivalguv ja üldsõnaline ning selliste puudustega, et seda ei

ole võimalik menetleda, sh küsida selle kohta vastustajalt seisukohta. Konkreetsete ning selgete

avalduste esitamine on kaebaja ülesanne (HKMS § 2 lg 3, § 50 lg 1 ja § 52 lg 1). Kohtul on küll

kohustus selgitamiskohustusega (HKMS § 2 lg 5) tagada, et kaebaja kogenematuse tõttu ei jääks

vajalikud avaldused esitamata, kuid kohus ei tohi kaebaja kahjunõuet tema eest koostada, sisustada

ega põhistada. Seetõttu tuleks kahjunõue samuti tagastada HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel.

Kaebaja on kohtule esitanud PPA 12.11.2025 otsuse nr 1.2-3/253-3, millega PPA jättis rahuldamata

kaebaja kahjunõude summas 200 000 eurot seoses varjupaigamenetluse ja sissesõidukeelu

kehtestamisega (dtl 6-8). Selle otsuse vaidlustamiseks on kaebetähtaeg suure tõenäosusega

möödunud (RVastS § 18 lg 2). Samuti on kaebaja kohtule esitatud kahjunõue oluliselt mahukam (7

000 000 eurot) ja lisaks PPA otsuses nimetatud varjupaigamenetlusest ja sissesõidukeelust

põhjustatud kahjule seostab kaebaja kohtule esitatud kaebuses tekkinud kahju vaidlustatud väitega

mainekahjuga (vt määruse p 5.3) ning viitab, et tema õigusi võisid rikkuda tingimused

majutuskeskuses (06.02.2026 avaldus, dtl 55).

Kaebaja ei ole kohtule nimetanud, kes konkreetselt on kaebajale kahju tekitanud, milline sündmus,

millal ja millise kahju kaebajale tekitas. Kaebaja avaldustest on järeldatav, et kahju võib olla

tekitanud PPA ja see võib olla tekkinud Eestis varjupaigamenetluse ajal, kuid samas on kaebaja

oma avaldustes selgitanud ka rikkumisi Türgis (dtl 233) ning Norra keeldumist viisa andmisest (dtl

4). Kaebaja on nimetanud kahjuelementide summasid (dtl 56-58, 170-171), kuid kaebaja selgitustest

ei ole arusaadav, millise arvutuskäigu tulemusena ja milliste tõendite alusel kaebaja selliste

summadeni on jõudnud. Näiteks on üks kaebaja väidetud kahjuelementidest kulutused viisale, kuid

kaebaja selgitustest ei ole aru saada, kas tegemist on kulutustega viisale, mille alusel saabus ta 2024.

aastal Eestisse (dtl 10, p 1), kulutused Norra viisale või muule viisale. Kaebaja on väitnud nii

varalist kahju kui ka mittevaralist kahju ning esitanud selgitusi, mis võivad viidata nii inimväärikuse

rikkumisele kui ka tervisekahjustusele. Samas ei ole kaebaja olenemata kohtu juhistest 02.02.2026

määruse punktis 2.11 esitanud kohtule tõendeid ega arusaadavaid põhistusi ja arvutusi tekkinud

kahju ja tulevikus tekkinud kahju kohta ega jaotust mittevaralise kahju osas erinevate RVastS § 9

lõikes 1 nimetatud põhiõiguste rikkumise osas. Kaebaja on ka erinevates haldusasjades

varjupaigamenetlusega seoses esitanud erinevaid kahjunõudeid (töökaardi väljastamata jätmise eest

haldusasjas nr 3-26-280 10 000 eurot ning sissesõidukeelu ja mainekahjuga seotud kahju 1 000 000

haldusasjas nr 3-25-3229). Eeltoodu tõttu ei ole kaebaja kahjunõue üheselt arusaadav ega esitatud

kujul menetletav. Kaebusel allkirja puudumise tõttu ei pea kohus vajalikuks jätta kahjunõuet

veelkord käiguta.

6. Kaebaja menetlusabi taotlus jääb allkirja puudumise tõttu läbi vaatamata, kuid tuleks allkirja

puudumisest sõltumata jätta rahuldamata. Kaebuse tagastamise tõttu ei ole piisavat alust eeldada, et

menetluses osalemine on edukas (HKMS § 111 lg 1). Samuti ei ole kaebaja olenemata kohtu

juhistest 02.02.2026 määruse punktis 4 menetlusabi taotlust põhistanud selliselt (vt 13.02.2026

avaldus; dtl 144 jj), et taotluse lahendamine ja kaebaja majandusliku seisundi hindamine oleks

HKMS § 116 lg 2 ja TsMS § 186 kohaselt võimalik (TsMS § 186 lg 6).

7. Kaebaja riigi õigusabi taotlus jääb allkirja puudumise tõttu läbi vaatamata, kuid tuleks allkirja

puudumisest sõltumata jätta rahuldamata. Kaebuse tagastamise tõttu on taotleja võimalus oma

õiguste kaitseks ilmselt vähene (riigi õigusabi seadus (RÕS) § 7 lg 1 p 5). Täiendavalt ei ole kaebaja

riigi õigusabi saama õigustatud isikuks (RÕS § 6 lg 11), kuna kohtule esitatud avalduste kohaselt

elab ta Türgis (dtl 169-170).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin