2-24-17504/18 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi ja Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. märts 2026

Tsiviilasja number

2-24-17504

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Andrei

Chernopiatovi vastu põhivõla 4294 euro 84 sendi,

intressi, haldustasu, võla sissenõudmise kulu ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. septembri 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1098 eurot 25 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Andrei Chernopiatov (isikukood XXXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 12. septembri 2025. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr

2-24-17504 muutmata, muutes ja täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Võtta Aktiva Finance Group OÜ 5. novembri 2025. a seisukohale lisatud lepingu

väljavõte ja ümberarvestus asja materjalide juurde.

4. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Andrei

Chernopiatovil puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 18. novembril 2024 Harju Maakohtule Andrei

Chernopiatovi (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlg 4294 eurot 84 senti, intress 241 eurot 86 senti, haldustasu 11 eurot 60 senti,

sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 664 eurot 39 senti ning viivis

põhivõlalt määras 15,9% aastas alates 19. novembrist 2024 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja

palus jätta menetluskulud kostja kanda.

AS Inbank Finance (laenuandja) ja kostja sõlmisid 25. mail 2023 tarbijakrediidilepingu nr

XXXXXXXXXXXX (leping). Kostja sai lepingu alusel laenu 4400 eurot. Lepingujärgne

intress oli 15,9% aastas ja krediidi kulukuse määr 20,33% aastas. Kostja ei täitnud lepingust

tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Laenuandja saatis seetõttu 7. novembril 2023 kostjale

lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võla tasumiseks. Kostja ei

tasunud võlga täiendava tähtaja jooksul. Laenuandja saatis seetõttu 28. novembril 2023

kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta. Laenuandja loovutas 29. novembril 2023 nõuded

kostja vastu hagejale.

Laenuandja järgis lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja

kontrollis enne lepingu sõlmimist kostja majandusliku seisu kostja pangakonto väljavõtte ja

maksehäireregistri andmete alusel. Kostja sissetulek oli 1100 eurot kuus ja kohustused 460

eurot kuus. Kostja igakuine sissetulek oli järelikult tema kohustustest suurem. Kostjal ei olnud

varasemaid ega kehtivaid maksehäireid. Kostja oli seega krediidivõimeline.

Põhivõlg on 4294 eurot 84 senti, arvestades, et kostja on tasunud laenuandjale

põhiosamakseid 105 eurot 16 senti. Kostjal on intressi- ja haldustasuvõlg alates 20. augustist

2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 28. novembril 2023 vastavalt kokku 241 eurot 86 senti ja 11

eurot 60 senti. Hageja saatis kostjale kolm kirja võla sissenõudmiseks, mille kulu oli kokku 35

eurot, ning kandis muid kostja makseviivitusega seotud kulusid 15 eurot. Hagejal tekkisid

seetõttu võla sissenõudmisega seotud kulud kokku 50 eurot. Hageja nõuab lisaks viivist

põhivõlalt laenuintressi määraga võrdses määras lepingu ülesütlemise päevale järgnevast

päevast kuni hagiavalduse esitamiseni 18. novembril 2024 kokku 664 eurot 39 senti.

2. Harju Maakohus edastas 17. veebruaril 2025 asja alluvuse järgi Viru Maakohtule.

3. Kostja ei vastanud talle antud tähtaja jooksul hagile.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 12. septembri 2025. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 4092 eurot 33 senti, intressi 45 eurot 30 senti, sissenõutavaks

muutunud viivise 173 eurot 38 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja viivise põhivõlalt VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 19. novembrist 2024 kuni põhivõla tasumiseni.

Maakohus jättis hageja järgmised nõuded rahuldamata: põhivõlg 202 eurot 51 senti, intress

196 eurot 56 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 491 eurot 1 sent, haldustasu 11 eurot 60

senti, sissenõudmiskulu 15 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulu 689 eurot 54 senti koos viivisega.

Hageja nõuded tulenevad laenuandja ja kostja vahel 25. mail 2023 sõlmitud lepingust.

Tegemist on võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga.

Lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 6). Kostja

pangakonto väljavõtte kohaselt töötas kostja lepingu sõlmimisele eelnevalt

XXXXXXXXXXXX OÜ--s. Kostja sissetulek oli umbes 1205 eurot 88 senti kuus. Kostja

igakuised kulutused ja kohustused olid kokku 1243 eurot 61 senti kuus. Hageja väide, et

kostja sissetulek oli 1100 eurot ja kohustused 460 eurot, ei vasta seega tõele. Arvestades, et

kostja kohustused ja kulud ületasid enne lepingu sõlmimist tema sissetulekuid, ei olnud kostja

krediidivõimeline ning uue krediidi andmine ei olnud põhjendatud. Laenuandja ei selgitanud

enne laenu andmist välja, miks kostja tegi suuremaid ja korduvaid ülekandeid A. Shiriaevile

(kas tegemist oli pikemaajalise laenukohustusega ja kas see sai enne lepingu sõlmimist

täidetud) ning mis oli suuremate ja korduvate sularaha väljavõtmiste põhjused (kas täideti

laenukohustusi vms).

Arvestades kostja tagasimakseid 307 eurot 77 senti ning VÕS § 4034 lõiget 7, oli kostja VÕS

§ 416 mõistes viivituses vähemalt kolme intressi osamakse tasumisega. Lepingust tulenevad

nõuded on järelikult põhjendatud järgmiselt: põhivõlg 4092 eurot 33 senti (4400 - 307,77);

intress 45 eurot 30 senti (põhivõlalt seadusjärgses intressimääras alates 20. augustist kuni 28.

novembrini 2023); viivis 173 eurot 38 senti (põhivõlalt seadusjärgses intressimääras alates 29.

novembrist 2023 kuni 18. novembrini 2024); viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 19. novembrist 2024 kuni põhivõla tasumiseni; sissenõudmiskulud 35

eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 3). Maakohus jättis hageja nõuded osaliselt rahuldamata järgmiselt:

põhivõlg 202 eurot 51 senti (4294,84 - 4092,33), intress 196 eurot 56 senti (241,86 - 45,30),

sissenõutavaks muutunud viivis 491 eurot 1 sent (664,39 - 173,38), haldustasu 11 eurot 60

senti, sissenõudmiskulu 15 eurot. Sissenõudmiskulud ei ole 15 euro ulatuses tõendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles hagi jäeti

rahuldamata, ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub muuta

maakohtu menetluskulude jaotust ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõikeid 1 – 4 ja

selgitamiskohustust ning tegi üllatusliku otsuse. Kui kohus leidis, et vastutustundliku

laenamise põhimõtet on rikutud, oleks ta pidanud andma enne otsuse tegemist hagejale tähtaja

selgituste, tõendite ja VÕS § 403⁴ lg 7 järgse ümberarvestuse esitamiseks. Maakohus ei teinud

seda.

Vastutustundliku laenamise põhimõtet ei rikutud. Laenuandja hindas enne lepingu sõlmimist

kostja sissetulekuid ja kohustusi kostja pangakonto väljavõtte alusel. Kostja sissetulek oli

1100 eurot kuus. Kostjal oli finantskohustus Swedbank AS-i ees umbes 460 eurot kuus.

Kostja laenukoormus oli uue laenuga kokku 603 eurot 19 senti kuus. Kostjale jäi seega kätte

496 eurot 81 senti. See on piisav. 2023. aastal oli elatusmiinimum 338 eurot 23 senti.

Laenuandja tegi maksehäireregistri päringud. Kostjal ei olnud varasemaid ega kehtivaid

maksehäireid.

Maakohus leidis ekslikult, et kostja igakuised kohustused on 1243 eurot 61 senti kuus.

Maakohus ajas segi lepingulised finantskohustused ja igapäevased tarbimiskulud (toit,

transport, riided jms). Viimaseid ei saa krediidivõime hindamisel pidada lepingulisteks

kohustusteks. Krediidiandja ei pea küsima laenusaajalt andmeid iga tema ülekande ega

sularahatehingu kohta. Kolmandatele isikutele tehtud 250 – 600 euro suuruseid ülekandeid ei

saa lugeda püsivateks lepingulisteks kohustusteks. Tegemist võib olla perekondlike

kohustustega.

6. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, muutes ja

täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

8. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel hageja 5. novembri 2025. a seisukohale

lisatud järgmised tõendid asja juurde: lepingu väljavõte (dtl 164) ja ümberarvestus (dtl 165).

Tegemist on asjas tähtsust omavate tõenditega, mis on jäänud maakohtu minetuste tõttu

hagejal menetluses varem esitamata (vt otsuse põhjenduste p 10.2).

9. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja vaidlustab

maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Kostja ei ole maakohtu otsust

vaidlustanud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust järelikult osas, milles maakohus

jättis hagi rahuldamata.

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluslikud etteheited on osaliselt põhjendatud.

Samas need ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus põhjendab oma

seisukohta järgnevalt.

1. Maakohus eksis, kui lahendas asja otsusega pärast kostja hagile vastamise tähtaja

möödumist, määramata täiendavate seisukohtade esitamiseks tähtaega. Maakohus lahendas

asja sisulise otsusega. Arvestades hageja nõuete suurust, ei ole tegemist TsMS § 405 lg 1

mõttes lihtmenetluse asjaga. Samas on tegemist asjaga, mille kohus võis lahendada sisuliselt

kirjalikus menetluses (TsMS § 404 lg 1). Maakohus oleks pidanud asja kirjalikus menetluses

lahendamisel määrama menetlusosalistele avalduste ja dokumentide esitamise tähtpäeva ning

teatama neile otsuse avalikult teatavakstegemise aja (TsMS § 404 lg 2). Kuna maakohus ei

teinud seda, rikkus ta eelviidatud sätteid. Samas ei too hageja apellatsioonkaebuses välja, mis

asjaolud või tõendid jäid hagejal maakohtu rikkumise tõttu esitamata ja kuidas see mõjutas

asjas tehtud otsust hageja kahjuks. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumisega seoses samadele väidetele ja tõenditele, mille ta esitas

maakohtule.

2. Maakohus oleks pidanud olukorras, kus ta pidas võimalikuks, et kostjale laenu

andmisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1 ja 6), andma hagejale

tähtaja VÕS § 4034 lõikes 7 nimetatud ümberarvestuse esitamiseks.

VÕS § 4034 lg 7 näeb ette, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab viidatud sätte kohaselt tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Krediidiandja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

tõendamata jätmise korral seega esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole krediidiandjal juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24).

Asja materjalidest nähtub, et lepingust tulenevate kõigi osamaksete tasumise tähtaeg möödub

20. novembril 2026 (dtl 13). Hagejal on kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral seega kohustus esitada oma sissenõutavaks

muutunud nõude terviklik arvestus lähtuvalt VÕS § 4034 lõikest 7. Maakohus rikkus TsMS §

392 lõiget 1, jättes selle hagejale selgitamata. Ringkonnakohus kõrvaldas maakohtu

rikkumise. Hageja esitas nõude ümberarvestuse apellatsioonimenetluses (dtl 165).

3. Maakohus ei pidanud olukorras, kus pidas võimalikuks, et kostjale laenu andmisel

rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1 ja 6), andma hagejale tähtaega

vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks.

Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg

1). Hageja määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2 teine lause). Hageja esitas hagiavalduses selgitused

vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta (dtl 5 – 7). Hageja esitas maakohtule ka

tõendid, millega ta soovib vastustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendada (dtl 6, 30 –

31), sh kostja pangakonto väljavõtte ja selle analüüsi (dtl 45 – 75). Hageja sai seega aru, et ta

peab tooma välja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist kinnitavad asjaolud ja neid

tõendama. Maakohus ei pidanud seda hagejale üle selgitama. Hageja ei märgi ka, mis

selgitused ja tõendid ta oleks esitanud, kui maakohus oleks talle selleks tähtaja määranud.

Hageja tugineb apellatsioonkaebuses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega

seoses samadele väidetele ja tõenditele, mille hageja esitas maakohtule.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenuandja rikkus lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet, mh nõustub ringkonnakohus maakohtu sellekohaste

põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus märgib vastusena

apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

1. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata,

kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe

saamise kohustus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise

kohustus) (VÕS § 4034 lg 1). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle

teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg

2 esimene ja teine lause). Kokkuvõtlikult on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast

tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu "laenuorjusse", mille tulemusena

ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 17 – 22; RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).

2. Hageja esitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks kostja

laenutaotluse (dtl 30), kostja pangakonto väljavõtte perioodi 1. oktoober 2022 kuni 21. mai

2023 kohta ja selle analüüsi (dtl 48 – 75) ning maksehäireregistri väljavõtte (dtl 31).

Maakohus tuvastas, et kostja sissetulek oli enne lepingu sõlmimist keskmiselt 1205 eurot 88

senti kuus. Hageja ei väida, et see oleks olnud suurem. Hageja väitel oli kostja keskmine

sissetulek enne lepingu sõlmimist väiksem, s.o 1100 eurot.

Maakohus tuvastas, et kostja kulutused ja kohustused olid enne lepingu sõlmimist kokku 1243

eurot 61 senti kuus. Hageja väitel olid need üksnes 460 eurot kuus. Kostja märgib

laenutaotluses oma kohustusteks 460 eurot (dtl 30). Kostja pangakonto väljavõttest ja selle

analüüsist nähtub, et kostja võttis 2023. a märtsis 16 000 eurot laenu (dtl 55) ning et aprilliks

2023 oli kostja kohustatud tasuma ainuüksi oma laenukohustuste katteks 438 eurot 82 senti

kuus (dtl 58). Samas kostja võimet laenu oma sissetulekust tagasi maksta ei mõjuta ainult

tema kohustused teiste laenuandjate ees, vaid ka kostja vältimatud kulutused muule eluks

vajalikule, nagu eluasemele, toidule, transpordile jms. Kostja laenutaotlusest ei ole aru saada,

kui suured on kostja kulud muule eluks vajalikule. Seda ennekõike põhjusel, et laenusaaja ei

ole seda kostjalt küsinud. Kostja pangakonto väljavõttelt ja selle analüüsist ei nähtu andmeid

näiteks kostja eluasemekulude kohta. Samas nähtub, et kostja võtab pangakontolt regulaarselt

välja suurtes summades sularaha (dtl 61), mis viitab, et kostjal võis olla kohustusi, mis ei

kajastu tema pangakonto väljavõttel. Kuna laenuandja ei selgitanud välja kostja kulusid

muuks eluks vajalikule, ei olnud tal ka võimalik hinnata, kas kostja tõenäoliselt suudab laenu

oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta.

See, et kostjale jäi pärast laenukohustuste mahaarvamist kätte 496 eurot 81 senti, mis on

suurem summa kui 2023. a elatismiinimum 338 eurot 23 senti, ei vabasta laenuandjat

kohustusest selgitada välja kostja vältimatud kulutused muuks eluks vajalikule. Krediidiandja

peab VÕS § 4034 lõikest 2 tulenevalt omandama vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist teabe, mis võimaldab hinnata, kas see

tarbija, kellega lepingut sõlmida soovitakse, on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksma. Laenuandja pidi seega omandama teabe kõigi kostja krediidi

tagasimaksmise võimet mõjutavate tegurite kohta, mitte eeldama, et kostja suudab

elatismiinimumile vastava summa, s.o 338 euro 23 sendi eest muude eluks vajalike kulude

eest tasuda. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtuva alusel ei saa järeldada, et kostja oleks

olnud võimeline kandma enda eluks vajalikud kulud 496 euro 81 sendi või elatusmiinimumi

338 euro 23 sendi eest. Kostja pangakontol ei ole sellise järelduse tegemiseks piisavalt

andmeid, ennekõike andmeid kostja eluasemekulude kohta (dtl 48 jj).

Laenuandja ei omandanud enne kostjaga lepingu sõlmimist seega teavet kõigi asjaolude

kohta, mis võivad mõjutada kostja võimet laen tagasi maksta. Laenuandja ei hinnanud

seetõttu kostja krediidivõimelisust nõuetekohaselt. Tegemist on VÕS § 4034 lõigetes 1 ja 2

sätestatud kohustuste rikkumisega. Laenuandjal ei saanud seega tekkida veendumust, et kostja

on krediidivõimeline. Järelikult rikkus laenuandja kostjaga lepingu sõlmimisel VÕS § 4034

lõiget 6.

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei võta kostjalt kohustust maksta

lepingu alusel saadud laenusumma tagasi. Samas hageja saab nõuda kostjalt laenusumma

tagastamist siiski juhul, kui nõue on muutunud sissenõutavaks, ennekõike kui leping on

kehtivalt üles öeldud (VÕS § 416 lg 1 ja 3, § 195 lg 5) või kostja on rikkunud laenusummade

tagastamise kohustust (VÕS § 108 lg 1). VÕS § 4034 lg 7 kolmas lause ette, et krediidiandja

peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist,

ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on käesoleval juhul tagasimaksed uuesti

määranud (dtl 165) alles ringkonnakohtu menetluses. Maakohus ei andnud hagejale selleks

võimalust.

Kostjale maksti laenuna välja 4400 eurot (dtl 19). Kostja tegi lepingu alusel makseid 300

eurot (dtl 164). Tagasimaksete uue arvestuse (dtl 165) ja VÕS § 415 lg 2 järgi on kostja

tehtud maksete arvel tasutud esimesed neli (20. juuni kuni 20. september 2023) osamakset, sh

põhivõlg 247 eurot 27 senti ja intress 48 eurot 9 senti, ning viienda (20. oktoober 2023)

osamakse põhiosa 4 euro 64 sendi ulatuses. Kostja ei olnud 7. novembril 2023, mil laenuandja

saatis kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, seega lepingust tuleneva kolme järjestikuse

osamakse tasumisega viivituses. Lepingu ülesütlemine 28. novembril 2023 ei vastanud VÕS §

416 lõikes 1 sätestatud nõuetele. Kuna leping ei ole praeguseks hetkeks kehtivalt üles öeldud

ja lepingu periood kestab 20. novembrini 2026, ei ole lepingust tulenevad põhiosa maksed

muutunud tervikuna sissenõutavaks (dtl 165). Hageja põhinõue on muutunud tähtaja

möödumise tõttu sissenõutavaks seega 3091 euro 52 sendi ulatuses (4400 – 247,27 - 4,64

(tasutud osa) - 1056,57 (tulevikus sissenõutavaks muutuv osa). Eelmärgitut arvestades ei ole

alust hageja põhinõude rahuldamiseks suuremas ulatuses kui 4092 eurot 33 senti.

Hageja esitas ringkonnakohtu menetluses taotluse tulevikus sissenõutavaks muutuvate

põhiosamaksete väljamõistmiseks (dtl 152), kuid jäi ka apellatsioonkaebuses esitatud taotluste

juurde (dtl 161). Need hageja taotlused on omavahel vastuolus. Samas see ei oma asjas

tähtsust, kuna hageja ei saa esitada apellatsioonimenetluses uusi nõudeid (praegusel juhul

nõuet tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosamaksete väljamõistmiseks).

Apellatsioonimenetluses ei ole lubatud hagi muutmine viisil, mis on vastuolus

apellatsioonimenetluse olemuse ja reeglitega (RKTKm 30.10.2023, 2-19-13412/126, p 16).

Apellatsioonimenetluse eesmärk on vaadata läbi maakohtu lahendite peale esitatud

apellatsioon- ja määruskaebusi (TsMS § 12). Apellatsioonimenetluse olemusega ei ole

kooskõlas otsuste tegemine nõuete osas, mida ei ole maakohtule esitatud.

13. Kuna lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb

lepingujärgseks intressimääraks lugeda VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär (VÕS § 4034 lg 7).

Hageja nõuab kostjalt intressi 20. augusti 2023. a osamaksest kuni 28. novembrini 2023 (dtl

7). Tagasimaksete uue arvestuse järgi on kostjal 20. augusti ja 20. septembri 2023. a intressi

osamaksed tasutud. Kostjal on tasumata 20. oktoobri 2023. a ja sellele järgnevad intressi

osamaksed. Tasumata intressi osamaksed ei olnud 28. novembri 2023. a seisuga suuremad kui

45 eurot 30 senti (dtl 165). Hageja intressinõude rahuldamiseks 45 eurot 30 senti ületavas

ulatuses ei ole seega alust. Kuna lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise

põhimõtet, ei võlgne kostja VÕS § 4034 lg 7 järgi hagejale lepingu hooldustasu.

14. Tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1

sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist (VÕS § 415 lg 1). See tähendab, et kui pooled on

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel

järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed, st

kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKm 24.11.2023, 2-21-

13098/50, p 33). Kuna lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet, on

poolte kokkulepe intressi kohta tühine ja lepingujärgseks intressimääraks VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär (VÕS § 4034 lg 7). Pooled ei ole seega kehtivalt kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras. Hageja saab seetõttu nõuda kostjalt

VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 järgi viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

seadusjärgses viivisemääras. Arvestades tagasimaksete uuest arvestusest tulenevat põhivõla

sissenõutavaks muutumise aega ja seadusjärgse viivise määra, ei ole alust hageja ajavahemiku

29. november 2023 kuni 18. november 2024 eest esitatud viivisenõude (dtl 9) rahuldamiseks

suuremas ulatuses kui 173 eurot 38 senti. Hageja alates hagi esitamisest esitatud viivisenõude

rahuldamiseks suuremas ulatuses kui maakohtu rahuldatud osas ei ole samuti alust.

15. Kuna leping ei ole ülesütlemisega ega muul viisil lõppenud (vt otsuse põhjenduste p 12),

tuleb võla sissenõudmiskulude nõude piirmäära osas lähtuda VÕS § 1132 lõikest 1. Nimetatud

sätte järgi saab hageja nõuda kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks

muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot,

arvestades, et ta on saatnud kostjale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja nõuab

võla sissenõudmiskulusid 29. detsembri 2023. a ning 12. ja 22. jaanuari 2024. a kirjade

saatmise ja muude makseviivitusega tekkinud kulude eest (dtl 8). Hageja ei ole toonud välja,

et kostjale saadeti enne vähemalt üks tasuta meeldetuletus. Eelmärgitut arvestades ei ole alust

hageja sissenõudmiskulude nõude rahuldamiseks suuremas summas, kui seda tegi maakohus.

16. Maakohus jättis otsuse resolutsioonis menetluskulud kostja kanda (resolutsiooni p 4).

Samas maakohtu otsuse põhjendustest lähtuvalt jaotas maakohus menetluskulud TsMS § 163

lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Maakohus lähtus hagi rahuldamise ulatusest

ka menetluskulude kostjalt hageja kasuks väljamõistmisel. Maakohus märkis, et hageja

põhjendatud menetluskuludest 17,42% jääb hageja ja 82,58% kostja kanda ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 689 eurot 54 senti (dtl 127 – 128). Hageja

vaidlustab maakohtu ostust menetluskulude jaotuse osas ja soovib, et menetluskulud jääksid

100% ulatuses kostja kanda (dtl 151). Hageja ei vaidlusta maakohtu hinnangut hageja

menetluskulude suuruse vajalikkusele ega põhjendatusele.

Maakohtu otsuse resolutsioon ja selle põhjendused on menetluskulude jaotust puudutavas

osas seega omavahel vastuolus. Arvestades hageja kaebuse ulatust, ei ole ringkonnakohtu

hinnangul võimalik maakohtu otsust kostjalt hageja kasuks väljamõistetavate menetluskulude

suuruse osas muuta. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Sellisel juhul on põhjendatud jaotada

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagiavalduse

ja TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 järgi on hagihind 5945 eurot 57 senti [4294,84 +

241,86 + 11,60 + 50 + 664,39 + (4294,84 × 15,9 ÷ 100)]. Maakohus rahuldas sellest 4847

eurot 32 senti [4092,33 + 45,30 + 173,38 +35 + (4092,33 × 12,25 ÷ 100)], s.o 81,53%. Hageja

vajalikest ja põhjendatutest menetluskuludest maakohtus (835 eurot) ei ole seega põhjendatud

jätta kostja kanda enam kui 689 eurot 54 senti.

17. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja ei ole ringkonnakohtule

apellatsiooniastme menetluskulude nimekirja esitanud ning kulude tekkimine kostjal ei nähtu

ka tsiviilasja materjalidest. Seega kindlaksmääratavad menetluskulud kostjal puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)