3-25-4398/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4398

Haldusasi

P.F-i kaebus Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 11.09.2025

otsuse nr 2025-412 ning Tallinna Linnavalitsuse

10.11.2025 vaideotsuse nr 1074 tühistamise ning vastustaja

kohustamise nõuetes

Menetlusosalised

Kaebaja P.F , volitatud esindaja Sofia Vender

Vastustaja Tallinna linn, volitatud esindaja Simon

Liskmann

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.04.2026 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).

3-25-4398

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P.F esitas 05.09.2025 Lasnamäe Linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale

taotluse pensionilisa toetuse määramiseks.

2. Lasnamäe Linnaosa valitsuse 11.09.2025 otsusega nr 2025-412 jäeti P.F-i taotlus

rahuldamata. Otsuse kohaselt puudub taotlejal pensionilisa maksmise eelduseks olev riikliku

pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel määratud pension või töövõimetoetuse seaduse

alusel tuvastatud osaline või puuduv töövõime (Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruse

nr 26 "Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord" (määrus nr 26) § 12 lg 1 p 1 ja p 2).

3. P.F esitas 19.09.2025 Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 11.09.2025 otsusele nr 2025-412

vaide.

4. Tallinna Linnavalitsuse 10.11.2025 vaideotsusega nr 1074 jäeti P.F-i vaie rahuldamata.

Vaideotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgnevad.

Käesoleval juhul ei ole täidetud määruse nr 26 § 12 lõike 1 punktis 1 nimetatud

tingimus. Sotsiaalkindlustusameti andmetel on vaide esitajale määratud eriseaduse

alusel eripension, aga mitte vanadus-, töövõimetus-, toitjakaotus- või rahvapension

RPKS alusel. Arvestades, et kõnealune säte ei näe ette pensionilisa määramist

eripensioni saajatele, siis on linnaosa valitsus toiminud õiguspäraselt, jättes vaide

esitajale määramata ja välja maksmata pensionilisa toetuse.

Pensionilisa puhul on tegemist kohaliku omavalitsuse omal algatusel, mitte riikliku

kohustuse täitmiseks makstava toetusega. Toetust makstakse linnaeelarvest ja linnal

on õigus otsustada, milliseid tingimusi toetuse andmisele seada. Määruse nr 26 § 12

lõike 1 punktiga 1 on linnavolikogu otsustanud, et isikutele, kellele on määratud

eripension, ei laiene pensionilisa saamise õigus.

5. P.F esitas 26.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Lasnamäe Linnaosa Valitsuse

11.09.2025 otsuse nr 2025-412 ning Tallinna Linnavalitsuse 10.11.2025 vaideotsuse nr 1074

tühistamisnõudes ja vastustaja kohustamisnõudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja leiab, et vaidlusalused otsused on õigusvastased.

6.1. Kaebajale määrati vanaduspension soodustingimustel vanaduspensionide seaduse (SVPS)

alusel. Samas on kaebaja jõudnud üldise vanaduspensioni ikka ning varasemad

soodustingimused ei oma tema suhtes enam õiguslikku tähendust. Kaebaja õiguslik seisund

on täielikult võrdsustunud kõigi teiste vanaduspensionäridega, kellele makstakse riiklikku

vanaduspensioni sõltumata pensioni määramise aluseks olnud seadusest.

6.2. Määruse nr 26 § 12 lg 1 p 1 on ebaselge ning kuulub isikule soodsa tõlgenduse alla.

Nimetatud norm ei sisalda välistust SVPS alusel määratud pensioni kohta, ei sätesta erisusi

ega piiranguid pensioni liigi alusel ning tugineb riikliku pensioni liigitusele ega tee vahet

varasematel soodustingimustel.

6.3. Arvestades, et määruse nr 26 § 12 lg 1 p 1 ei täpsusta SVPS pensionäride välistamist ega

anna kohalikule omavalitsusele (KOV) kaalutlusruumi pensionisaajate selektiivseks

eristamiseks, tuleb ebaselget ja ebatäpset normi tõlgendada haldusmenetluse seaduse (HMS)

ja HKMS üldpõhimõtete kohaselt isikule soodsamalt. Normi eesmärk on hõlmata riikliku

pensioni saajaid laiemalt, mitte luua põhjendamata kategoorilisi erandeid pensioni määramise

aluseks olnud õigusakti järgi.

2(5)

3-25-4398

6.4. KOV toetuste tingimused peavad olema põhjendatud (sotsiaalhoolekande seaduse (SHS)

§ 14). Kaebaja on samas olukorras kui teised vanaduspensionärid - pensioniealine, riikliku

pensioni saaja, elab Tallinnas. KOV ei esita põhjendusi, miks peaks SVPS pensionär olema

toetusest ilma jäetud. Viide „kõrgemale sotsiaalkaitsele“ on tõendamata ja ebapiisav.

Kõnealune piirang on meelevaldne ja ebaproportsionaalne.

6.5. SHS § 14 lg-st 2 ega Riigikohtu praktikast ei tulene, et omavalitsuse toetus oleks

vabastatud võrdse kohtlemise, proportsionaalsuse ning HMS üldpõhimõtete järgimisest.

Diskretsioon toetuste kujundamisel ei ole piiramatu – haldusorgan peab valima

eesmärgipärased, asjakohased ja põhjendatud kriteeriumid ning kohtlema võrreldavas

olukorras olevaid isikuid võrdselt. Isegi kui konkreetne norm on sõnastuselt konkreetne, ei

vabasta see haldusorganit kohustusest tagada selle kohaldamise põhiseaduspärasus.

6.6. KOV-il ei ole õigust kehtestada põhjendamatuid piiranguid riikliku pensionisüsteemi

sees. Pensioniealiste toetamise eesmärgiga ei ole kooskõlas see, kui osa pensionäre jäetakse

toetusest välja ilma objektiivse aluseta.

6.7. Vastustaja haldusaktid ei ole piisavalt põhjendatud (HMS § 56). Põhjendused tuginevad

üldsõnalisele väitele, et SVPS pensionärid on „rohkem kaitstud“ ning väitele, et määrus

„tahtlikult eristab“ pensioniliike. Otsustes puudub õiguslik alus, analüüs, faktid ning

seletuskiri. Põhjenduste puudulikkus muudab haldusaktid õigusvastaseks.

. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

7.1. Määruse nr 26 pensionilisa reguleeriv säte ei ole ebaselge. Säte on piisavalt selge,

määratledes ammendava nimekirja õigustatud isikutest. Määruse nr 26 alusel makstav

pensionilisa toetus ei ole samastatav näiteks RPKS §-s 24 sätestatud pensionilisadega, vaid

tegemist on kohaliku omavalitsuse üksuse omaalgatusliku ja vabatahtliku täiendava toetuse

liigiga.

7.2. Soodustingimustel vanaduspension määratakse eluajaks (RPKS § 10 lg 4). Eeltoodu

tähendab, et soodustingimustel vanaduspensioni määramise puhul ei muutu pensioniliik

automaatselt tavaliseks vanaduspensioniks siis, kui inimene jõuab vanaduspensioniikka.

Nimetatud põhimõte leiab kinnitust ka SVPS § 2 neljandas lauses. Sama paragrahvi viienda

lause kohaselt on siiski soodustingimustel vanaduspensioni saajal õigus taotleda RPKS alusel

pensioni määramist mis tahes ajal pärast pensioni saamise õiguse tekkimist. Eeltoodu

tähendab, et soodustingimustel vanaduspensioni saajat ei võrdsustata automaatselt kõigi teiste

vanaduspensionäridega seni, kuni inimene ise ei taotle muu, sh RPKS alusel vanaduspensioni

määramist. Seega eristab soodustingimustel vanaduspensioni saajaid mitte üksnes vastustaja

määrus nr 26, vaid eristus kehtib ka seaduste tasandil.

7.3. KOV võib korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku

omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras

(SHS § 14 lg 2). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 09.12.2019 otsuse nr

5-18-7/8 p-i 260 kohaselt on täiendavad sotsiaaltoetused sellisteks rahalisteks hüvitisteks,

mida kohaliku omavalitsuse üksus võib maksta lisaks SHS 2. peatükis nimetatud teenuste

osutamisele. Täiendavate sotsiaaltoetuste näol on tegemist vabatahtlike toetustega, mille

maksmiseks seadus omavalitsusüksust ei kohusta. Tulenevalt sellest võib iga kohaliku

omavalitsuse üksus määrata täiendavate sotsiaaltoetuste maksmise tingimusi enda

äranägemise järgi ning kooskõlas kohaliku omavalitsuse üksuse eelarveliste võimalustega.

Seejuures ei ole korrektne väita, et vastustaja kehtestab mistahes piiranguid riikliku

pensionisüsteemi sees, seda enam, et vastav pädevus kohaliku omavalitsuse üksusel üldsegi

puudub. Määruse nr 26 § 4 lg 2 sätestab omakorda sissetulekust sõltumatute

universaaltoetuste liikide nimekirja, mis on sotsiaaltoetuste esimeseks kategooriaks ning mille

3(5)

3-25-4398

ainueesmärgiks on väärtustada linnaelanikuks olemist. Määruse nr 26 § 4 lg 2 p-i 8 kohaselt

on pensionilisa just taoliseks toetuse liigiks.

7.4. Mõlemad haldusaktid sisaldavad piisavalt selgeid põhjendusi selle kohta, et pensionilisa

määramise eelduseks on RPKS alusel määratud vanaduspension, mistõttu SVPS alusel

soodustingimustel vanaduspensioni saajatel ei ole võimalik määruse nr 26 § 12 lg 1 p-i 1

sõnastusest tulenevalt pensionilisa saada.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohaliku omavalitsuse pädevuses on

otsustada, millist täiendavat sotsiaalabi anda. Seejuures ei ole kaebajat koheldud võrreldes

teistega ebavõrdselt. Ebavõrdne kohtlemine eeldab, et võrreldavas olukorras isikuid

koheldakse erinevalt. Praegusel juhul ei ole kaebaja samas olukorras määruse nr 26 §-s 12

nimetatud isikutega, kuivõrd kaebaja saab pensioni SVPS alusel, mitte üksnes RPKS-i alusel.

9. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on kaebaja taotluse

pensionilisa toetuse määramiseks õiguspäraselt rahuldamata jätnud.

10. Kohus nõustub vaidlusalustes otsustes tooduga ega pea vajalikuks neid seisukohti korrata

(HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.

11. Vastustaja on õigesti välja toonud, et KOV võib korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta

täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse

üksuse kehtestatud tingimustel ja korras (SHS § 14 lg 2). Tulenevalt määruse nr 26 § 12 lg 1

punktist 1 on pensionilisa õigus saada inimesel, kes on RPKS alusel määratud vanadus-,

töövõimetus- või rahvapensioni saaja või täisealine toitjakaotuspensioni saaja (18-24-aastane

inimene, kes õpib gümnaasiumi või kutseõppeasutuse statsionaarses õppes,

rakenduskõrgkoolis või ülikoolis täiskoormusel; lesk, kelle töövõime on vähenenud;

vanaduspensioniealine lesk; vanem, kelle töövõime on vähenenud; vanaduspensioniealine

vanem; mittetöötav vanem; mittetöötav lesk, kes ootab last) või vähemalt 17-aastane inimene,

kellel on töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osaline või puuduv töövõime /…/.

Vaidlust ei ole selles, kaebajale on pension määratu SVPS alusel (digitaalse kohtutoimiku leht

(dtl) 42), mistõttu ei ole määruse nr 26 § 12 lg 1 punkti 1 eeldused täidetud.

12. Kohus ei nõustu kaebajaga, et määruse nr 26 § 12 lg 1 on ebaselge norm. Vastustaja on

õigesti leidnud, et normis on selgelt välja toodud eeldused, millele pensionilisa saaja peab

vastama. Tegemist ei ole kaalutlusõiguse normiga, mille korral saab vastustaja kaaluda kas

toetust maksta või mitte, vaid juhul, kui isik vastab normis toodud eeldustele, siis on tal õigus

pensionilisale. Normis ei peagi olema kõikvõimalikke välistus, vaid piisab sellest, kui tuuakse

välja eeldused, millele peab isik vastama. Olukorras, kus SVPS on eriseadus RPKS ees, on

ilmne, et juhul, kui normis viidatakse RPKS alusel määratud vanadus-, töövõimetus- või

rahvapensionile, siis ei saa seda tõlgendada viisil, et ka SVPS-i alusel määratud pensioni saaja

kuulub normiadressaatide hulka. Seejuures ei oma tähtsust, kas kaebaja on jõudnud

vanaduspensioniikka või mitte, kuivõrd määruse nr 26 § 12 lg 1 punkt 1 toob selgelt välja, et

pensionilisa on õigus saada RPKS alusel mh vanaduspensioni saajal.

13. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlusalused otsused on põhjendamispuudustega (HMS §

56 lg-d 1 ja 2). Vastustaja on 11.09.2025 otsuses selgelt välja toonud, et kuivõrd kaebajale ei

ole määratud vanaduspensioni RPKS alusel, siis puudub õigus saada pensionilisa. Õigusliku

alusena on välja toodud määruse nr 26 § 12 lg 1 punktid 1 ja 2 (dtl 37). Vaideotsuses on

täiendavad põhjendused esitatud (dtl 44).

14. Eeltoodust lähtuvalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

4(5)

3-25-4398

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja

kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

16. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)