2-24-5106/14 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Maili Riisenberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. märts 2026, Viljandi

Tsiviilasja number

2-24-5106

Tsiviilasi

X.Z hagi Carrestoration OÜ vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Kohtuistungil läbivaatamise

aeg

12. märts 2026

Tsiviilasja hind

39 975,04 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja X.Z (isikukood XXX; aadress XXX, XXX); esindaja

vandeadvokaat Aldo Vassar

Kostja Carrestoration OÜ (registrikood XXX; aadress XXX,

XXX; e-post); esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja X.Z kanda.

3. Mõista X.Z-ilt Carrestoration OÜ kasuks välja Carrestoration OÜ menetluskulud 812,50

eurot.

4. Välja mõista kostjalt X.Z-ilt kostja Carrestoration OÜ kasuks välja viivis

menetluskuludelt (812,50 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest

kuni selle täitmiseni.

5. Toimetada kohtuotsus kätte hagejale ja kostjale ning nende esindajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse;

kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

Asjaolud

1. X.Z esitas hagi Carrestoration OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja tugineb hagis

asjaolule, et perioodil 09.03.2022 kuni 03.01.2023 on hageja tasunud kostja pangakontole kokku 32

416,40 eurot. Hagejal puudus igasuguse õiguslik alus ja kohustus selle raha tasumiseks. Hageja ja

kostja vahel ei ole lepingulisi suhted, millest tuleneks hagejale kohustus kostjale raha maksta.

Samuti puudus hagejal ka seadusest tulenev kohustus tasuda kostjale mistahes rahalisi vahendeid.

Seega on hageja kostja pangakontole tasunud eeltoodud summa alusetult ja kostjal tuleb saadu VÕS

§ 1028 alusel tagastada.

Hageja esitas kokkuvõtteks nõude 32 416,40 euro tagastamiseks, samuti viivisenõude

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras perioodi 04.01.2023 kuni 19.03.2024

eest kokku 3495,49 eurot ning edaspidi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus selle jätta täielikult rahuldamata. Kostja tugineb eelkõige

asjaolule, et hageja täitis kolmanda isiku – OÜ XXX – lepingulise kohustuse kostja ees. Kostja

tegeleb vanasõidukite remondi ja taastamisega ning OÜ XXX tellis kostjalt vanasõiduki XXX

remondi ja taastamise. Kostja väljastas selle eest OÜ-le XX arved ning hageja tasus need XXX OÜ

eest. See on selgelt näha kostja esitatud konto väljavõttest. Hageja on teinud kostjale kokku 10

makset ca 10 kuu jooksul. Kõigi maksete selgituseks on märgitud arve number ning OÜ XXX (v.a

20. juuni 2022. a makse, millel on märgitud lihtsalt „arve mai“). Hageja on OÜ XXX ainuosaniku

OÜ XXX ainuosanik.

VÕS § 78 lg 4 ja Riigikohtu praktika järgi saab kolmas isik, kes täitis võlgniku kohustuse

võlausaldaja ees, esitada tagasinõude vaid võlgniku (OÜ XXX) vastu, mitte võlausaldaja (kostja)

vastu. Seetõttu on hagi õiguslikult perspektiivitu ja tuleb jätta rahuldamata.

3. Hageja esitas kostja vastuse osas seisukoha, milles rõhutas, et hageja ja kostja (ega ka hageja ja

XXX OÜ) ei ole kunagi kokku leppinud, et hageja täidab kohustused kolmanda isiku – XXX OÜ -

eest. Hageja leidis, et selliste kokkulepete olemasolu peaks tõendama kostja. Kostja tõendina

esitatud arved on seotud teenustega vanasõiduk XXX restaureerimiseks. Täpsustamata on aga, kust

tuleneb XXX OÜ-l kohustus tasuda selle sõidukiga seotud arveid. Sõiduk kuulub omandiõiguse

alusel lahuvarana D.H. (hageja esitas asjaolu tõendamiseks 27. jaanuari 2022. a müügilepingu,

millega D.H. omandanud sõiduki XXX), kellel on kostjaga pooleli õigusvaidlus viidatud sõiduki

osade tagastamise osas. Hageja on teadlik, et XXX OÜ ei sõlminud kostjaga XXX restaureerimise

lepingut ega andnud XXX sõidukit kostjale üle. XXX OÜ-l ei ole kunagi olnud XXX sõidukit ja

seetõttu ei olnud tal kohustust kostjale midagi maksta. Kohustusi ei too kaasa ainuüksi arve

esitamine, sh kolmandale isikule. Kohustus peab tulenema kas lepingust või seadusest ja see peab

olema muutnud sissenõutavaks. Seda ei ole kostja menetluses selgitanud ega ka tõendanud.

4. Kostja rõhutas täiendavalt, et pooltel oli kokkulepe, et arved tasub hageja. Hageja sedat ka tegi

märkides ülekannete selgitusteks arvete numbrid. Sellega on ümber lükatud hageja väide, et pooled

ei ole kunagi kokku leppinud, et XXX OÜ lepingulised kohustused täidab kolmanda isikuna hageja.

Pooltel oli täpselt selline kokkulepe ning täpselt selliselt hageja seda kokkulepet täites ka käitus.

Kehtiv õigus ei näe töövõtulepingule ette kindlat vorminõuet. Seetõttu võisid kostja ja XXX OÜ

selle sõlmida ka suuliselt. Kehtiv õigus ei eelda ka töövõtulepingu sõlmimist otseste

tahteavaldustega (TsÜS § 68 lg 1). TsÜS § 68 lg 3 sätestab, et kaudne tahteavaldus väljendub teos,

millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. XXX OÜ ja kostja faktiline käitumine

2(6)

kinnitab töövõtulepingu sõlmimist – kostja tegi kokkulepitud töö ning hageja maksis XXX OÜ eest

selle eest kostjale tasu. Töövõtulepingu regulatsioon ei eelda, et tellija peab tööandjale tehtud töö

eest tasuma isiklikult. Sellist kokkulepet ei olnud ka XXX OÜ-l ja kostjal. Seega võis auto

remondiarved kostjale tasuda ka hageja. Kui hageja tahab väita, et kostja ja XXX OÜ vahel ei olnud

mingit lepingut, kostja ei osutanud XXX OÜ-le arvetel märgitud autoremonditöid ning hageja tasus

kõik väljastatud arved kostjale ilma õigusliku aluseta, lasub selle tõendamiskoormis hagejal mitte

kostjal. Hageja ülesanne on anda mingi usutav alternatiivne selgitus asjaolule, et ta on maksnud

kostja poolt XXX OÜ-le esitatud arved ise. Senises menetluses hageja sellist alternatiivset selgitust

esitanud ei ole. Hageja väide, et vanasõiduk XXX ei kuulu XXX OÜ-le, vaid selle omanik on

hageja abikaasa ning OÜ XXX juhatuse liige ja D.H., ei oma käesoleva vaidluse seisukohalt

tähendust. On vastuoluline väita, et kohustus ei muutunud sissenõutavaks, pidades silmas, et hageja

on selle kohustuse täitnud ning vastavad arved maksnud. Sõiduki täielik valmimine ei ole selles

kontekstis oluline. Ajamahukate tööde puhul (nagu vanasõiduki taastamine seda kahtlemata on) on

tavapärane, et töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 4 kohaselt sissenõutavaks ositi või

perioodiliselt vastavalt tööetappide valmimisele. Seda kinnitab ka eelnevalt juba viidatud VÕS § 76

lg 4 – kui töö eest maksti, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik ja kohane, mh ka sissenõutav.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Kohus, tutvunud avalduse ja asja materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

6. Kohus tuvastab, et hageja kandis ajavahemikul 09.03.2022–03.01.2023 kostja pangakontole

kokku 32 416,40 eurot (vt dtl 40). Kohus tuvastab ka, et maksete selgitustes on märgitud kostja

poolt OÜ-le XXX väljastatud arvete numbrid ning OÜ-le XXX nimi (dtl 40). Kostja on esitanud

kohtule arved, mis on väljastatud OÜ-le XXX vanasõiduki remondi ja taastamise eest (dtl 76-84).

Kostja esitatud äriregistri väljavõtete kohaselt on OÜ XXX ainuosanik Osaühing XXX (dtl 85) ning

Osaühing XXX ainuosanik on hageja (dtl 87). Hageja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud.

7. Pooled nende asjaolude üle ka ei vaidle. Vaidlus on selles, kas hageja on teinud ülekandeid

õigusliku aluseta ning saab need VÕS § 1028 alusel tagasi nõuda või on hageja täitnud kolmanda

isikuna kohustust tasuda kostjale vanasõiduki XXX remondi ja taastamise eest (VÕS § 78 lg 1).

8. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui

kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1028 lg 2 näeb

ette juhtumid, mil üleandja saadut tagasi nõuda ei või, kuid sellistele asjaoludele kumbki pool

tsiviilasjas ei tugine.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-10632 tehtud lahendi punktis 11.1 selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1

kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase

kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja

rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära.

VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS §

1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 26.

novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 2.

detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). Samas lahendis (vt p 11.4) on selgitatud,

et kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse tegemise kostjatele, saavad kostjad

omakorda tõendada, et vaatamata /…/ soorituste alusetusele on neil õigus keelduda saadut

tagastamast VÕS § 1028 lg 2 järgi. Samuti saavad kostjad tõendada, et /…/ ei teinud neile alusetuid

sooritusi, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest

tulenevalt kostjatel on õigus raha saada ja nad ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 26.

novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10; vt ka 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-57-13, p 14).

3(6)

Kohus leiab, et need selgitused VÕS § 1028 lg 1 sisustamisel ning selle nõude eelduste

määratlemisel on asjakohased ka käesolevas asjas.

9. Hageja ei ole hagis toonud välja, et ta soovis kostja rikastamiseks täita mingit olematut kohustust

või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Hageja väitis lihtsalt, et tal puudusid

lepingulised ja seadusest tulenevad suhted kostjaga, millest saanuks tuleneda alus kannete

tegemiseks. Kohus nõustub hagejaga selles, et isiklikult tema ja kostja vahel ei pruukinudki olla

ühtki lepingut ega ka seadusest tulenevat kohustust. Ainuüksi sellest asjaolust ei saa aga veel

järeldada, et hagejal oleks VÕS § 1028 alusel õigus raha tagasi küsida.

VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasinõue on võimalik konkreetsete eelduste esinemisel, kuid neid antud

juhul ei esinenud. Hageja ei ole ei väitnud ega ka tõendanud, et ta oleks täitnud kohustust, mida ei

olnud olemas või mis hiljem ära langes või mida ei tekkinudki. Riigikohtu praktikas (nt 26.11.2014,

3-2-1-122-14, p 10) on selgitatud, et hageja peab tõendama esiteks et ta tegi soorituse kostjale, mida

hageja on tõendanud. Samast tuleneb vajadus tõendada, et sellist kohustust ei olnud olemas või see

langes ära. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit ega isegi mitte väidet, et tal oleks

olnud kostja ees kohustus, mida ta sooritusega täita soovis. Vastupidi, hageja ise väidab, et poolte

vahel puudus igasugune lepinguline suhe või muu kohustus. Seega VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise

teist eeldust praegu ei esine.

10. Kostja omakorda on selgitanud, et tema ja OÜ XXX on sõlminud lepingu vanasõiduki XXX

taastamiseks. Kostja esitatud väidetav kokkulepe (dtl 111) tööde teostamise ning tasumise kohta ei

ole kohtu hinnangul käsitletav kokkuleppena. Tegemist on (kostja) märkmetega, mis võivad olla või

mitte olla tehtud lepingu sõlmimisel suulise kokkuleppe sisu kohta. Hageja leidis, et OÜ XXX ning

kostja vahel töövõtulepingu olemasolu ei ole kostja tõendanud.

Kohus leiab, et asjas esitatud tõendid koosmõjus kinnitavad kostja väiteid, et tema ja XXX OÜ

vahel pidi olema sõlmitud töövõtuleping vanasõiduki remondiks ja taastamiseks. On õige, et

töövõtulepingu sõlmimiseks ei pea järgima tingimata kirjalikku vormi ning lepingu võib sõlmida ka

suuliselt. Ka ei ole töövõtulepingu puhul välistatud lepingu konkludentselt (s.o vaikimisi, tegudega)

sõlmituks lugemine arvestades poolte käitumist. Kostja on esitanud OÜ-le XXX arved, millelt

nähtub tööde tegemine sõiduki XXX suhtes (dtl 76-84). Hageja on samade numbritega OÜ-le XXX

esitatud arved tasunud märkides nii arve numbri kui ka selle et tasutud on OÜ XXX eest (märkides

selgituses äriühingu nime, dtl 40). Kui töövõtuleping puudunuks, arvel märgitud töid ei oleks tehtud

või kui tööde eest nõutav tasu ei vastanuks kokkuleppele, siis ei ole eluliselt usutav, et hageja neid

arveid ka sedavõrd pika perioodi jooksul tasunud oleks. Hageja ei ole toonud välja ühtki muud

usutavat põhjendust, miks ta ülekandeid kostjale tegi (peale selle, et soovis tasustada abikaasa

sõiduki taastamist). Seejuures on ta ülekandeid teinud 10 korral 11 kuu jooksul (dtl 40), mistõttu on

kannete lihtsalt ekslikkus kohtu hinnangul välistatud.

Seega tuleb kõiki tõendeid koosmõjus hinnates järeldada, et hageja ei ole teinud kostjale alusetuid

makseid vaid on kolmanda isikuna täitnud kostja ja OÜ XXX vahelisest töövõtulepingust

tulenevaid OÜ XXX kohustusi.

Sellises olukorras ei ole täidetud VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldused.

11. Kohus selgitab täiendavalt, et VÕS § 1027 ja § 1028 kohaldamiseks peab saadu (sooritus)

olema saadud õigusliku aluseta. Kostja sai raha aga OÜ-ga XXX sõlmitud lepingu alusel. Hageja ei

ole väitnud ka seda, et Kostja ja XXX OÜ vaheline töövõtuleping olnuks tühine või muutunud

hiljemalt kehtetuks vms. Seega ei saa olla antud juhul tegemist alusetu rikastumise juhtumiga vaid

klassikalise VÕS § 78 lg 1 kirjeldatud olukorraga, kus võlgniku kohustuse on täitnud kolmas isik

(hageja).

Nimelt, VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse

olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui

kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Nii on ka käesoleval juhul

leidnud tõendamist, et hageja on täitnud võlgniku (OÜ XXX) kohustuse kostja ees.

4(6)

12. Kohus selgitab veel, et kui sooritus tehakse lepingu alusel, saab selle õiguslik alus puududa

esmajoones vaid juhul, kui leping on tühine, ja ära langeda, kui leping on tühistatud. Lepingu

lõppemine (kokkuleppel, tähtaja möödumise tõttu, taganemise või ülesütlemisega) ei võta tehtud

soorituselt õiguslikku alust ega anna põhjust kohaldada alusetu rikastumise sätteid (20.06.2018,

2-17-280/31, p 18; 24.09.2008, 3-2-1-62-08, p 9; 26.06.2024, 2-21-16508/42, p 14).

13. Kokkuvõtteks, kui hageja on tasunud kolmanda isiku arved kostjale, on kostja saanud täitmise

kehtiva kohustuse katteks (VÕS § 78 lg 1). Sellisel juhul ei ole kostja rikastunud õigusliku aluseta

(VÕS § 1027). Hagejal saaks põhimõtteliselt olla nõue tegeliku võlgniku vastu, s.t isiku vastu kelle

kohustuse ta täitis VÕS § 78 lg 4 ja VÕS § 1041 alusel. Kostja vastu saanuks nõue tekkida aga vaid

siis, kui hageja täidetud võlgniku (OÜ Mila Catering) kohustust tegelikult ei eksisteerinud (VÕS §

1028 lg 1; vt ka punkt 12 selgitused) lepingu tühisuse või tühistamise tõttu. Hageja ei ole

tõendanud, et see kohustus puudus ega sellistele asjaoludele toetunud.

14. Hageja on istungil täiendavalt selgitanud, et kostjal isegi puudus võimalus keelduda hagejalt

võlgniku rahalise kohustuse täitmist vastu võtta. Kohus nõustub, et õiguskirjanduses on rahaliste

kohustuste osas sellist seisukohta väljendatud. Samas ei ole see asja lahendamisel määrava

tähendusega. Oluline on see, et võlgniku kohustuse võib täita kolmas isik ning sellise kohustuse

täitmiseks tehtav sooritus (raha maksmine) ei saa kehtiva lepingu puhul olla alusetu ega võimalda

kolmanda isiku (hageja) tagasinõuet võlausaldaja (kostja) vastu.

15. Kohus nõustub kostjaga, et sõiduki XXX, millele remondi ja taastamistöid tehti, omandiõiguslik

kuuluvus ei oma ei töövõtulepingu kehtivuse ega kolmanda isiku täitmise seisukohalt mingit

tähendust. Töövõtulepingu asja remontimiseks võib sõlmida mistahes isik, kui asi kuulub

kolmandale isikule, siis võib tegemist olla kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga.

16. Kokkuvõtteks jääb hageja nõue alusetult saadud raha tagastamiseks rahuldamata. Kuna

põhivõlanõue jääb rahuldamata, puudub alus ka viivise väljamõistmiseks.

17. Kohus on asja lahendamisel kaalunud kõiki poolte väiteid ning tõendeid, mis omavad käesoleva

asja lahendamisel tähendust. Asjas õiguslikku ega sisulist tähendust mitteomavad väited ja tõendid

jätab kohus asja lahendamisel kõrvale.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

18. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda.

19. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

20. Kuivõrd menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub vajadus määrata rahaliselt kindlaks

tema menetluskulud.

21. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja menetluskuludeks kohtuvälised kulud

lepingulise esindaja kulude näol seoses Advokaadibüroo Kõrgesaar ja Laasik poolt osutatud

õigusteenusega kokku summas 812,50 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude täpsem koosseis,

nähtub arvetele lisatud spetsifikatsioonidest. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 10 kinnitas kostja, et ta

on käibemaksukohustuslane. Kostja menetluskulud on toodud ilma käibemaksuta.

Kohus leiab, et kostja õigusabikulud on mõistlikud ning põhjendatud ja asja lahendamise

seisukohalt vajalikud. Mõistlik ja põhjendatud on ka õigusteenuse tunnihind on 125 eurot, millele

lisandub käibemaks.

Kokkuvõtteks määrab kohus kostja põhjendatud menetluskulude suuruseks 812 eurot (ilma

käibemaksuta) ning mõistab need menetluskulud kostja kasuks välja hagejalt.

5(6)

22. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Riisenberg

kohtunik

6(6)