2-25-122513/20 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtu nimetus

Harju Maakohus

Kohtunik

Jüri-Karl Leppik

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.03.2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-122513

Tsiviilasi Osaühing EUROPARK ESTONIA hagi Oxford

Sustainable OÜ

vastu leppetrahvi ja

sissenõudmiskulude väljamõistmise nõudes

Tsiviilasja hind

40 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja

Osaühing

EUROPARK

ESTONIA

(registrikood 10811490), lepinguline esindaja Elari

Arjakas

Kostja: Oxford Sustainable OÜ (registrikood

11503017), seaduslik esindaja H B

Menetlusliik

lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Mõista kostjalt Oxford Sustainable OÜ-lt hageja Osaühingu EUROPARK

ESTONIA kasuks välja 40 eurot.

3. Määrata menetluskulud kostja Oxford Sustainable OÜ kanda.

4. Mõista kostjalt Oxford Sustainable OÜ-lt hageja Osaühingu EUROPARK

ESTONIA kasuks välja menetluskulude hüvitis 696 eurot.

5. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebuse võib esitada ainult

siis, kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused - maakohtu otsuse tegemisel on

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse

normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Nimetatud alustel võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte

hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud

1. Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 19.09.2025 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse Oxford Sustainable OÜ-lt (kostja) 55 euro saamiseks.

Kohus tegi 22.09.2025 võlgnikule makseettepaneku. Kostja esitas 25.09.2025 nõudele

vastuväite.

2. Hageja esitas 24.10.2025 hagiavalduse (täpsustatud 29.10.2025) kostja vastu 55 euro

nõudes, millest 25 eurot oli võlgnevus tasumata leppetrahvi eest ja 30 eurot

sissenõudekulud võlaõigusseaduse (VÕS) § 1131 lõike 1 alusel. Hagiavalduse kohaselt oli

kostja 20.09.2024 parkinud sõiduki numbrimärgiga xxxx (sõiduk) hageja opereeritaval

parkimisalal Xxxx. Kostja ei olnud parkimise eest tasunud ehk parkis sõiduki

parkimistingimusi rikkudes. Hageja esitas kostjale leppetrahvinõude summas 55 eurot.

Hageja leiab, et tal on õigus lisaks leppetrahvile nõuda ka sissenõudmiskulusid VÕS §

1131 lõike 1 alusel summas 40 eurot. Kostja tasus 29.11.2024 hagejale 40 eurot, millest

hageja arvestas 10 eurot sissenõudmiskulude ja 30 eurot leppetrahvinõude katteks.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on tasunud 40 eurot, ehkki makse toimus mõningase

viivitusega. Lisaks on kostja kohtumenetluse ajal tasunud ülejäänud 15 eurot. Hagi on

suunatud kuntslikult menetluskulude tekitamisele. Hageja ei ole käitunud nõuete

esitamisel heas usus ning sissenõudmiskulud ei ole proportsionaalsed. Kostja palub

hagiavalduse jätta rahuldamata, sest hageja põhinõue on täielikult tasutud.

4. Hageja esitas 05.01.2026 taotluse nõudest osaliseks loobumiseks kohtumenetluse jooksul

tasutud 15 euro osas. Kohus võttis loobumise 13.02.2026 määrusega vastu, lõpetas

loobutud osas menetluse ning jätkas menetlust hageja 40 euro suuruse nõude osas. Kohtu

põhjendused

5. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.

6. Kohus lahendab käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 405 lõike 1 alusel. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja

2 (6)

lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lõikes 2 sätestatud õigust ning piirdub

kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud

kohtu järeldused, märkimisega. See tähendab, et maakohus ei pea lihtmenetluse asjas

tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima

tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-

16, p 16).

7. Hageja nõuab kostjalt 20.09.2024 esitatud leppetrahvinõude tasumist, sest kostja on

rikkunud parkimislepingust tulenevat kohustust. Leppetrahv on VÕS § 158 lõike 1 järgi

lepingus ettenähtud kohustus maksta lepingu rikkumisel kahjustatud lepingupoolele

lepingus määratud rahasumma. Seega on leppetrahvi maksmise kohustuse eelduseks

kehtiva lepingu ja leppetrahvi kokkuleppe olemasolu, kostja kohustuse rikkumine (VÕS §

100) ning kostja vastutus lepingu rikkumise eest (VÕS §-d 103 ja 160). Lisaks peab

hageja teatama kostjat leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2).

Leppetrahvi eelduseks olevaid asjaolusid peab TsMS § 230 lõike 1 esimese lause järgi

tõendama hageja (RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-36-17, p 11). Üldjuhul piisab

leppetrahvinõude tõendamiseks sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda

rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha (RKTKo

06.12.2017, 2-15-3430/58, p 18).

8. Pooled ei vaidle, et kostja on sõiduki vastutav kasutaja, kostja sõlmis hagejaga lepingu ja

on osaliselt leppetrahvi tasunud. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lõigetest 2 ja 4

lähtuvalt ilma tõendeid hindamata tuvastatuks.

9. Leping loetakse sõlmituks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti

muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9). Parkimislepingule on iseloomulik,

et see sõlmitakse ühelt poolt parkimiskorraldaja poolt vastava teabe (infotahvlite)

avaldamisega parkla sissesõidu juures ning teistelt poolt parkija poolt sõiduki

parkimisega vastavate tingimuste mõjupiirkonnas (vt RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16, p

11 teine lõik; TlnRnKo 29.06.2023, 2-22-136652, p 8). Kohus leiab, et praegusel juhul on

parkimisleping on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lõike 1 mõttes ning

tüüptingimused on saanud VÕS § 37 lõike 1 järgi lepingu osaks, sest lepingutingimused

(dtl 75) on infotahvlitega kostjale teatavaks tehtud (dtl 33-35). Kohus peab omal algatusel

kontrollima ka tüüptingimustel sõlmitud lepingupunktide kehtivust VÕS §-de 42-44 järgi

(RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.2). Sealjuures tuleb kehtivuse kontrollimisel

arvestada, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik

(RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-80-16, p 26). Kohus leiab, et praegusel juhul on

tüüptingimustel sõlmitud leppetrahvikokkulepe lepingu osaks ja kehtiv. Kohus arvestab

sealjuures, et parkimistasu 30 minuti eest oli 2,5 eurot, kuid ühe ööpäeva eest mitte

rohkem kui 20 eurot (dtl 33) ja leppetrahv ei asenda parkimistasu nõudmise õigust.

Kostja ei ole väitnud, et leppetrahvikokkulepe oleks ebamõistlik ega pole välja toonud

asjaolusid, mis praegusel juhul võimaldaksid kohtul teistsugusele järeldusele jõuda.

10. Hageja väitel ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat

parkimiskaarti või parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise

3 (6)

tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist ehk

kostja oli jätnud parkimise eest tasumata (p 2.2; dtl 24). Kostja ei ole väitnud tal polnud

kohustust parkimise eest tasuda või et ta oli tasu maksnud.

11. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping VÕS § 271

mõttes. Kostja kui üürniku põhikohustuseks on tasuda üüri. Kohus tuvastab, et kostjal oli

lepingupunkti 3 järgi kohustus tasuda parkimistasu või omada parkimisõigust andvat

parkimiskaarti või – luba (p 3; dtl 75). Seega vastab pooltevaheline leping üürilepingu

tunnustele VÕS § 271 mõttes, sest tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) võimaldab

parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala (RKTKo 25.1.2017,

32-1-68-16, p 29; RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 22).

12. Esitatud väidete järgi ei ole kostja parkimistasu maksnud. Kostja pole ka väitnud, et tal

oleks parkimiskaart või -luba. Seega tuvastab kohus, et kostja on VÕS § 100 mõttes

rikkunud VÕS § 271 ja lepingupunktis 3 sätestatud kohustust tasuda parkimistasu ehk

üüri.

13. Kohus tuvastab, et lepingupunkti 7 esimese lause järgi kohustub lepingu rikkumise korral

üürnik tasuma üürileandjale leppetrahvi 60 eurot (p 7; dtl 75). Seega on VÕS § 158 lõike

1 mõttes lepingus ette nähtud leppetrahvi tasumise kohustus mistahes lepingurikkumise

eest.

14. Kohus leiab, et hagejal oli õigus esitada kostjale leppetrahv summas 55 eurot. Kohus on

eelnevalt tuvastanud, et kostja rikkus üüri maksmise kohustust ehk kostja on VÕS § 100

mõttes lepingut rikkunud. Kostja ei ole väitnud, et ta ei vastuta lepingu rikkumise eest

(VÕS §-d 103 ja 160). Hageja esitas koheselt pärast lepingutingimuste rikkumise

tuvastamist leppetrahvinõude ning kohus tuvastab 20.09.2024 kell 15:53:50 tehtud foto

järgi, et leppetrahv oli sõiduki kojamehe vahele paigutatud (dtl 32). Leppetrahvinõude

panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib parkimisteenuse osutamisel pidada

tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 70 mõttes

(RKTKo 05.06.2019, 2-17-117146/31, p 12). Kohus tuvastab leppetrahvi koopia järgi, et

hageja esitas leppetrahvinõude summas 55 eurot, mille tasumise tähtpäev oli 27.09.2024

(dtl 30).

15. Kohus leiab, et eeltooduga on hageja tõendanud leppetrahvi esitamise eeldusi ning tal on

VÕS § 108 lõike 1 ja § 158 lõike 1 ning lepingutingimuste punkti 7 alusel õigus nõuda

leppetrahvi tasumist summas 55 eurot. Nõue muutus VÕS § 82 lõike 7 järgi

sissenõutavaks maksetähtpäevale järgneval päeval ehk 28.09.2024.

16. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1131 lõike

1 alusel. Arvestades eeltoodut ja VÕS § 113 lõiget 1 on hagejal õigus nõuda leppetrahvi

tasumisega viivitamise eest viivist alates sissenõutavaks muutumist 28.09.2024. VÕS §

1131 lõike 1 järgi, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kostja on äriregistrisse kantud

osaühing, seega on välistatud, et tegemist oleks tarbijaga (VÕS § 1 lg 5), kellelt

sissenõudmiskulude hüvitamist ei saa selle sätte alusel nõuda (VÕS § 1131 lg 4). Seega

on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot.

4 (6)

17. Kohus selgitas 13.02.2026 kirjas (dtl 109) kostjale, et kui hageja esitab tõendid enda

väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lõike 1 alusel kohustus oma

vastuväidet omakorda tõendada (RKTKo 26.10.2021, 2-19-7379/61, p 20). Kostja ei ole

esitanud ühtegi väidet ega tõendit, millest lähtuvalt tuleks hagiavaldus jätta rahuldamata.

18. Hagejal oli seega õigus nõuda 55 eurot leppetrahvi ja 40 eurot hüvitist

sissenõudmiskulude eest. Kokku on hageja rahalised nõuded 20.09.2024

lepingurikkumise eest 95 eurot. Hageja nõuab jätkuvalt 40 euro tasumist, sest 29.11.2024

tasus kostja 40 eurot (dtl 48) ja menetluse kestel 15 eurot (dtl 72). Kostja ei ole seega

täitnud oma kohustusi 40 euro ulatuses. Hageja on määranud, et tasumata osast on

leppetrahvinõude jääk 25 eurot ning sissenõudmiskulu jääk 15 eurot.

19. Kostja väide, et ta on põhivõla tasunud on põhjendamatu. Võlgnik ei saa ise määrata, et ta

tasub esmajärjekorras põhinõude (VÕS § 88 lg 9). VÕS § 88 lõike 8 järgi loetakse ka

seaduse järgi täitmine põhikohustuse suhtes toimunuks pärast kõrvalnõuete tasumist.

Seega ei saa kostja ilma hageja nõusolekuta väita, et ta on täitnud põhinõude.

20. Kohus märgib, et kuivõrd hageja ei nõua kostjalt viivist ning pole väitnud, et loeb tasutu

ka viivisenõude täitmiseks, siis ei oma täitmise järjekord asja lahendamisel tähtsust,

kuivõrd puudub põhinõude jäägilt arvutatav viivisenõue.

21. Hagejal on õigus esitada sissenõudmiskulude hüvitamise nõue alates rahalise kohustuse

sissenõutavaks muutumisest ning ka hilisem põhinõude tasumine ei lõpeta seda nõuet.

22. Kohus rahuldab hagi täielikult, arvestades hageja 05.01.2026 taotlust, ning mõistab

kostjalt välja 40 eurot.

23. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Kohus määrab

järgnevalt kindlaks menetluskulude jaotuse ja suuruse.

24. Kohus rahuldab hageja hagiavalduse. Kohus jätab menetluskulud kostja anda (TsMS §

162 lg 1). Ülejäänud menetluskulude jaotuse määramisel tuleb TsMS § 168 lõike 5 järgi

arvestada haginõude osalist tagasivõtmist (RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p 66).

Kohus on jaotuse määramisel arvestanud, et hageja on küll osaliselt nõudest loobunud,

kuid selle põhjuseks oli nõude osaline rahuldamine kostja poolt. Hageja esitatud nõue oli

tervikuna põhjendatud ning oleks kuulunud rahuldamisele, kui kostja ei oleks osaliselt

nõuet rahuldanud.

25. Lähtudes TsMS § 174 lõigetest 1 ja 2 ning § 177 lg 1 punktist 1 määrab kohus kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lõike 8 järgi määrab kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades TsMS 18. peatüki

5. jao erisusi.

26. Hageja esitas 06.03.2026 menetluskulude nimekirja. Hageja on taotlenud menetluskuluna

kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulud 4,8 tunni eest summas 576 eurot ilma

käibemaksuta (dtl 113-115). Hageja on hagiavalduses taotlenud menetluskuluna ka

maksekäsu kiirmenetluses tekkinud menetluskulu summas 20 eurot väljamõistmist (p 4.2;

dtl 28).

5 (6)

27. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus,

mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades.

Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada muuhulgas

kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide

sisu

ja mahuga. Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna ehk esindaja

tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri ei

ole põhjendatud rangelt tsiviilasja hinnaga siduda. Ka väikese väärtusega hüve üle

peetavas kohtuvaidluses võib menetlusosaline arvestada, et kohtuasja tema kasuks

lahenemisel hüvitatakse talle lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud

(RKTKm 14.04.2021, 2-19-10324/42, p-d 17 ja 19).

28. TsMS § 175 lõike 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Väljamõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel peab kohus eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele

tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule

keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus ei pea üksikasjalikult igat kuluartiklit

välja tooma ja eraldi hindama (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12).

29. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada muu hulgas

kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu

ja mahuga (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12). Kohtu hinnangul saab praegusel

juhul hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 120 eurot pidada tavapäraseks ja

põhjendatuks ning vastab kohtuvaidluse olemusele. Kohus loeb õigusteenuse osutamiseks

kulunud aja põhjendatuks ja vajalikuks kuluks 576 eurot ilma käibemaksuta, arvestades

esindaja kulude suurust tervikuna.

30. Lisaks mõistab kohus hageja taotluse ja TsMS § 172 lõike 9 kolmanda lause ja § 4842

alusel välja kiirmenetluses tekkinud menetluskulu summas 20 eurot.

31. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagi esitamisel on kokku makstud riigilõivuna 100

eurot, mis on põhjendatud ja vajalik kulu, sest hagi on täielikult rahuldatud.

32. Kokkuvõttes peab kostja hüvitama hagejale menetluskulud summas 696 eurot (576 + 100

+ 20) ilma käibemaksuta.

33. Tulenevalt TsMS § 178 lõikest 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 177 lõike 3 kohaselt

toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahend menetlusosalistele kätte.

(allkirjastatud digitaalselt)

Jüri-Karl Leppik kohtunik

6 (6)